Puppy´de eri ja muud seiklused

  Tundsin hommikul vajadust midagi pisikest ja armsat enda süles hoida. Pildistasin nad kõik eraldi üles kah, et lugejatele tutvustada.

 

Temast on saanud minu lemmik. Nimeks on tal Snow White. Tegelikult on ta vist poiss, aga see ei muuda asjaolu. Kui ta pisem oli, arvasime, et ema heidab ta pesast välja, sest tihti ta niuksus ja oli teistest eemal. Nüüd on ta parajasti kosunud ja esimene, kes hakkab juba vaikselt oma silmakesi avama ning ka selja peal magama. Ühte silma lähemalt uurides tundus, et see on samamoodi helesinine nagu tema ema üks silm, aga päris kindel ma ei ole.

  Tema on Moustache ja kõikidest kutsikatest kõige paksem ja suurem. Oma nime sai ta oma selja peal olevatest mustadest laigukestest, mis meenutavad vuntse. Neile meeldib kohutavalt üksteise kaisus magada ja vahel on päris hirmutav vaadata kui tema kellegi teise otsa hakkab ronima.

 

See kutsikas on Gerda lemmik ja nimeks sai ta Domino, sest et samamoodi nagu küpsiselgi on ka temal kaks pruuni poolt ja keskel mõnus valge kreem. Domino on ka kõvasti kasvanud ja kosunud.

  Selle mõnusa pontšiku nimi on T-Rex. Nime mõtlemine võttis kaua aega, aga kuidagi moodustasid mingid värvid ja kujundid tema selja peal just nimelt T-Rexi.

  Tema on meie pisike Soldier. Tal on üks jalg kahtlaselt kõver ja sellega ta tõmbab ennast pidevalt edasi või muudmoodi ringiratast. Tema on jäänud pisikeseks. Ei ole üldse kosunud ega kasvanud, aga oma heleda ja kõva häälega näitab kui suur võitleja ta seestpoolt on. Üritame söögi ajal teda pidevalt tissi otsa saada ja teisi paksukesi eemale tõmmata, sest tundub, et ta ei saa väga hästi alati jaole. Siiski ei ole meil kartust, et ema ta hülgab, sest Splotch armastab kõiki oma lapsi ja Soldieri lakub ta sama hoolivalt nagu kõiki teisigi.

   Päev oli kohutavalt kuum. 40 kraadi ringis. See meid ei heidutanud ja lippasime koertega randa. Lesisime ja nautisime laineid. Üks hetk mõtlesime vette ennast jahutama minna, aga sellest kujunes üks suur kerfuffel, sest et lained kas tõukasid juba põlvest saati vette pikali, tirisid kõvasti avamere poole või ajasid püksid täielikult liiva täis. Sellest aru saades niisutasime enda nahka lihtsalt käega vett kahlates nii nagu vanemad naised stroomi rannas tavaliselt teevad. Siis kui koerter paar kala ja krabi veest välja saadud ja söödud ning meie higinäärmed viimasele piirile aetud läksimegi koju tagasi.

   Tegime kana nuggetseid ja ahjukartuleid ja juba oligi Jasmine meie maja ees. Sõitsime üles farmi, jätsime auto sinna ja vedasime kaks kanuud campingu alasse. See vedamine ei olnud ka nii kerge - kõik olime näost punased, ähkisime ja puhkisime. Kanuud olid küll ühe inimese omad, aga mina ja Jasmine sättisime ennast ikkagi ühe peale. Gerda kätte jätsime igasuguse vara, sest temal oli väiksem võimalus ümber minna. Kohutavalt mõnus oli aerutada.

Tagumik oli ligumärg, aga jalad liuglesid soojas vees ja päike ning vaade mägedele oli priceless. Gerdal läks see asi kiiremini, sest tema kanuud oli vähem raskust peal ja esimese korra kohta aerutas ta väga tublisti. Vastaskalda linna Marlosse jõudsime me umbes tunniga. Jätsime kanuud kaldale ja sammusime oma märgade tagumikega esimesse baari. Laupäeva puhul olid kõik ruumid Marlo rahvast täis. Leidsime endale ühe nurga ja hakkasime maast ja ilmast pajatama. Jasmine on reisinud vist absoluutselt igal pool ja meeletult huvitav oli kuulata tema mõtteid erinevate kultuuride ja maade kohta.
  Kui siidrid joodud avastasime, et kell on juba 8 ja kohe hakkas pimedamaks minema. Lippasime tagasi kanuude juurde ja siis oli seal see vaade!

Päike loojus ühe suure mäe taha ja need kiired joonistusid perfektselt mäe tagant välja. See oli hingemattev. Tagasi aerutamine oli palju raskem. Meie kanuu oli vist vett täis ja küll siis sai seal ikka pusitud, et enne pimedat vastaskaldale jõuda. Jasmine läks farmi tagasi auto järgi ja me jäime teda ootama. Siis algas mingi meeletu tuul. Selline nagu õudusfilmidest, et hämara tänava otsas tõstis see igasuguse tolmu ja sodi üles ning meeletu kiirusega puhus meile aina lähemale. Kui farmi juurde tagasi jõudsime, et kanuud ära panna nägime, et üks suur puu oli värava ette kukkunud ja üks osa aiast oli täiesti lömastunud selle all. Olime väga õnnelikud, et meie selle alla ei jäänud. Kottpimedas koju jõudes panime kõik uksed lukku, sest koguaeg oli tunne, et need lendavad kohe maja küljest minema. Aknad väänlesid ja koerad kiljusid.

  Päris hirmuäratav õhtu oli. Sellele vaatamata on täna kõik ühes tükis ja eilne päev jättis kustumatu mulje ja mälestuse.