Tublid ja aktiivsed tüdrukud nagu me oleme, leidsime endale juba tööotsa. Nimelt peame 11 tundi bussiga mööda rannikuäärt alla Melbourne'i poole sõitma. Seal tuleb meile farmer Andrew vastu, kes viib meid enda seaweedi farmi. Seal hakkame rannas käärikestega seaweedi korjama, mida hiljem kasutavad kokad enda toitudes. Kilo pealt saame 3 daala, mis alguses tundus meile väga vähe, aga Andrew rääkis, et tavatöötaja korjab päevas 50-100kg ehk siis cashmoney. Töötunnid ja aeg sõltub täiesti iseendast millal viitsid ja kui palav, saad käia ookeanis ujumas. Farmer propageeris ka nädalavahetustel baarides käimist ja grill-pidude korraldamist. Tundub imeline, aga eks kohapeal näis.
Enri ruttas täna seletamatutel põhjustel üksi randa. Me Gerdaga otsustasime jälle saia minna maha jalutama ja uurisime, et ühest söögikohast saab kolmapäeviti 12 dollariga pastat (kui ei taha Sydneys kodutuks jääda, pead ikka korralikult vaatama kui palju ja mille eest kulutad). Leidsime selle armsa välikohviku üles ja tellisime hoopis kana lasanjet.
Vaatamata suurele tuulele, mis sööki tahtis ära viia ja kimbutavatele lindudele tundsime ennast nii hästi siin ilmas. Siis jalutasime sadamas asuvasse Sea Life, kus saab kõiksugu imeloomi näha. Kõige müstilisemad vaatamisväärsused olid asiaadid. Nad lippavad akvaariumi juurde, teevad sada pilti suvaliste nurkade alt ja jooksevad juba järgmise juurde ilma, et oleks tavapilku heitnud armsatele kaladele. Mõtled ka, et kes neid pilte pärast vaadata viitsib. Oi aga meie nägime seal küüne suuruseid ja laeva suuruseid ujujaid.
Leidsime üles veemadude sektsiooni, istusime hästi klaasi lähedale ja üritasime neile silma
Loomad olid ju toredad, aga minu lemmikuks sai seinamaal, milleks kaunis salapärane merineitsi.
Neid akvaariume vaadates ise nagu samastusin selle neitsiga, et ujun sõprade kalade vahel ja naudin kuidas vaikne vesi minu ümber koduna näib.
Ühed värvilisemad kui teised ja akvaariumid üles ehitatud nagu merepõhja kõige huvitavamad kohad.
vaadata, et oma kõige suuremale hirmule otsa vaadata ja rahu sõlmida. Nägime ka haisid oma irvitavate ja teravate hammastega.
Ekskursiooni lõpuks tundsime, et igasugune sai on maha kõnnitud ja lonkisime kodu poole. Kõik teed Sydneys on juba tuttavad ja ilma kaardita oskab igast punktist kodu üles leida. Tahaksin jäädvustada piltidele seda ilu ja kodusust, mida Sydney ja siinsete inimeste ellusuhtumine mulle pakub, aga ikka ainult oma silm on kuningas. Soojus minu sees !
No comments:
Post a Comment