Võtsime ette pika matka Austraalia alaossa ranniku äärde. Sydney bussijaama oli 3 km ja 26 kg kottidega seda teed jala ette võtta ei olnud just parim mõte. Küll oli seda higi ja vandumist neid mäest üles-alla vedada. Bussi võis võtta maksimaalselt 20 kg koti, aga tegime enda inglisilmad ette ja hallipäine bussijuht hakkas kotte lausa ise tassima. Sõit oli paar tundi kestnud, kui juht teatas, et buss on katki ja toimub bussi vahetus. Teise bussi bussijuht oli maailma kõige armsam oma kurguni tõmmatud sokkide ja hea krapsaka olemisega. Muudkui seletas mikrofoni igasugust informatsiooni ja kogu bussipandega toimus meil õhtupoole kerge õhtueine middle of nowhere macdonaldsis.
Öö paiku vahetus meil veelkord bussijuht ja väikesesse linna Orbost jõudsime kell 2.30 öösel. Kotid maha, buss sõidab ãra ja meie jääme ritsikate sirtsumisel kottpimedasse magavasse linna seisma. Ei mingit autot, kes peaks meid peale võtma ja turvaliselt farmi juhatama. Farmeri telefon on väljas ja tekib tunne, et kogu see pull oli mingi skeem. Üritame enda kohvritega vähegi valgustatud tänavatel avatud hostelit otsida, aga mida pole seda pole. Mingi hetk nägime ainukesi hingelisi, kelleks olid peolt koju kõndivad noorukid, kes ei teadnud midagi meie farmist ega ka seda kus ööbida saaks. Polnud midagi teha. Võtsime lõdisevatena kes saunalina, kes magamiskoti ja heitsime pingile võimalikult kottide lähedusse.
Ehk tunnike suutsime silma kinni saada, aga külmus ei andnud rahu.
Kella 7 paiku jooksime sinna, kus päike vähegi paistma hakkas ja saime sooja naha vahele. Avastasime, et maailma väikeseim linnake Orbost on isegi täitsa kena koht. Saime sõbraks linna infomaja töötajaga, kes samuti ei teadnud midagi sellest farmist. Siis helises telefon ja siiski ei olnud see mingi väljamõeldis, farmer oli meid lihtsalt nii muuseas ära unustanud. Tuli meie järgi, vabandas ette taha ja viis meid meie majutusse. Kohutavalt ilus ümbrus, meeletud maa-alad ja hingematvalt ilus rannaäärne, millel ei käi tavaliselt ühtegi hingelist.
Sinna me esimene päev kohe jooksimegi. Nägime liiva peal peesitavat hüljest, jälgisime päikese käes sillerdavaid laineid ja kogu see vaev, mida eelneval ööl tundsime oli kui käega pühitud.
Karjusime ja kiljusime kogu oma rõõmu endast välja.
Kuna meil enam eriti mõistust unetuse pärast ei olnud, jäime liivale magama ja kui kahe tunni pärast üles ärkasime olid seljad paaviani tagumiku värvi. Küll me siis nuttes ja kaebeldes koju tammusime. Magada sai ainult kõhuli ja järgmine päev kohe põllule minnes mõtlesin ainult sellest nutuklombist, mis mul kurgus oli.
Farmer Andrew näitas ära kust mida otsida ja mida ning kuidas korjata. Nimelt see farm kasvatab Austraalias ainukesena Beach Bananasid, Sea Sprayd ja Samphiret.
Ühtlasi pidime edaspidi ka muid merega seotud asju korjama nagu seaweed jne. Põllul oleme oma ämbri, kilekottise ja kääridega. Lõikame seda, mida leiame või mida parajasti on tellitud. Kui ämber täis saab, tühjendame selle kilekotti. Ühte mahub umbes 1kg. Kui enam ei jaksa olla (tavaliselt oleme umbes 4h põllul) tuleme oma kotikestega tagasi. Kaalume majas ära ja farmer kirjutab üles. Siis jalutame oma majutusse tagasi, mis on bosside farmist 5km kaugusel. Sydneys tahtsime pikki vahemaid jalutada, nüüd peame jalutama. Meie tööks on vahel ka kõike seda jama kaaluda ja pakkida erinevat viisi, oleneb tellija koguste soovist.
Arvad, et oled hard working estonian girl ja vilistad kõige peale, aga 30 kraadise kuumuse käes, kus haiglased kärbsed, kes sulle ninna, silmamunade peale ja kõrva ronivad, ei ole kõrkjate ja okste vahel just jõukohane luusida. Eks kõigega harjub, aga et harjuda võiks ka mingisugune motivatsioon olla, mille pärast ma seda teen. Kuna kilo eest saame siin 3 daala ja päeva jooksul on jõukohaseks saanud maksimaalselt 20 kilogrammi korjata, siis loodame, et ei pea siit miinustes lahkuma ( accomodation ja söök on meil endil vaja maksta).
Meie tuba on muideks selline.
Elame me sellises majas koos toreda noorpaariga, kelleks on austraallasest Flynn ja inglasest Ryan.
Nendega saame ikka päeva lõpus kiruda raske töö ja vähese palga üle. Toitume hommikul kübinatest, lõunal makaronidest või kartulitest ja õhtul teest ja beanutbutterjelly saiadest.
Interneti ei ole seega oleme juba täiesti farmgirlideks kätte läinud. Kummar hommikust õhtuni jalas, cowboy müts peas, mustus küünte all ja kõrs hammaste vahel. Ainukesed, kes meid veel maapeal hoiavad on farmerite 15 koera, kellest 7 on puppy'd(!!!!!). Musitame ja kallistame alati neid peale tööd.
Ühel päeval oli põllul 40 kraadi ja suutsime ainult tunnikese korjata kui silmeeest must ja koju tagasi läksime. Järgmine päev ennustas samat ilma ja olime kavalamad - ärkasime juba kell 6 hommikul ja tammusime tööle. Korjasime Samphiret, mida leiab tavaliselt siis kui kõrkjate vahel olevate maailma kõige suuremate ämblikuvõrkude alt läbi roomad või sadistina nagu mina nägu irvakil nende vaesekeste kodusid katki lõikad. Kella 10ks olid meie särgid keha külge kleepunud ja kärbeste peale vandudes läksimegi koju tagasi.
Kuna toidupoodi saamine on meie jaoks juba luksuseks saanud, on see ilus päev saanud pidupäevaks. Põhjust nokkida mustus küüne vahelt, panna puhas särk selga ja lasta juuksed valla. Olen skeptiline farmi töö suhtes.
No comments:
Post a Comment