Hei-hei

  Eilne päev möödus täpselt nii, et mõtlesime, et olme hullult tööinimesed ja vaatame, kas siin kodu lähedal põldudel ka miskit kasvab. Koerad olid kaasas ja ujusid kõrval olevas järves. Me aga midagi ei leidnud ja tulime maja juurde tagasi. Võtsime väikese koera Choco ja üritasime teda kausis olevasse vette panna, et natukene pesta. Jõudsime ta jalad vette saada ja mina pigistasin seepi peale kui ta oma kõige haledama niutsumisega plehku pani. Küll oli siis seda naeru ja Choco tagaajamist, et veidikenegi vett peale kallata. See kergelt ei õnnestunud ja koer peitis ennast okste alla ära ise üleni mullidega kaetud. Gerda sai ta suure palumisega sealt välja ja võttis kõige haledamate silmadega Choco rätiku sisse. Rahustasime ta maha, tirisime siis veelkord ta dušši alla ja istusin koer rätiku sees terrassil, et ta päikese käes kuivaks. Lasin ta lahti ja koos temaga tuli rätiku seest välja ka üks rohekas junn. Jääb hea mälestus. Ülejäänud päevast vedelesime pilvede all rannaliival. Lihtsalt, et laiselda.

  Õhtul vaatasime klaasikese veini tagant filmi kui Gerda karjatades üles hüppas, sest ta nägi, et meie ukse peale jooksis mega suur ämblik. Minul jäi hing kinni ja olin hetkega püsti. Ämblik vist ehmus meie karjetest, sest ta hakkas ukse taha siblima. Mina lükkasin ukse täiest jõust kinni ja monsteri kaks jalga jäid meie poole ust, muu keha oli teisel pool. Rahunesime maha ja jätsime ta sinna paika. Vaatasime filmi edasi, ise pidevalt selle kahe jala poole kiigates. Siis tuli joodud veinist kohutav põiekas. Tuli tõele näkku vaadata ja aru saada, et üks hetk me peame ju siit toast välja ka minema. Minul olid silmad kõõrdis ja kasutasin otses mõttes kõiki enda lihaseid, et enda pükse mitte täis lasta. Gerda oli täiesti pisarates ja kumbki ei julgenud midagi ette võtta. Karjusime ja jooksime toas oma 20 minutit ringi, kuni lõpuks suures hädas tegin ma vaikselt ukse lahti ja sain aru, et need jalad ei liigu. Hetkeks arvasin, et jalad jäid ukse vahele ja muu keha sibab kusagil ringi. Siis saime aru, et terve ämblik oli ukse vahele kinni jäänud ja seal ära lömastunud. Jooksime vetsu ja tulime tagasi, aga sellega asi ei piirdunud, sest unes nägin vaid ämblike ja tihti ärkasin üles arvates, et kusagil mu kehal ronib üks pikajalgne koletis.

  Täna mõtlesime enda jaoks produktiivsema päeva välja. Sõnumineerisime sõbranna Jasminele, kes varsti peaks ka siia tööle tulema, ja ta oli nõus meid linna viima.Päevitasime rannal kõva päikese käes. Esialgu mõtlesime juba täiesti ennast paljaks koorida, sest kes siia ikka tuleb, aga otsustasime ikka rannariided selga jätta. Järgmine hetk tulid randa kolm inimest, kes hoogsalt meie koertega mängisid. Hea, et riided seljas olid.

Lõunal sõitis Jasmine ette ja läksime Orbosti toidupoodi. Ostsime enda toiduvarud jälle täis ja koju tagasi. Õhtul võtsime Gerdaga Austraalia super head siidrid näppu ja läksime randa päikeseloojangut vaatama. Üllataval kombel oli ranna äärele päris mitu kalastajapunti kogunenud. Seal nad kalastasin kuni pilkase pimeduse saabumiseni. Meie seadsime oma sammud ka täiesti pimedas kodupoole. Koerad olid süles ja keegi ei näinud mitte midagi. Hirmule vaatamata oli tähistaevas maagiliselt ilus. Tahaks edasi anda kõiki emotsioone, mida õhtune Austraalia mulle pakub, aga seda ei ole võimalik sõnadesse panna. Õhtuks tegime endale külmutatud pizzat ahjus ja teeme endale ühe suure pai produktiivse päeva eest. Head ööd !