Sunday, July 6, 2014

Peatüki lõpp

 Pärast viimast postitust hakkas kohe meil igasugu muutusi toimuma. Nimelt kullakallis Uzi helistas ja ütles et 1.juulil tulevad teile sinna uued managerid. Meie tööks on nad aidata sisse elada ja siis võime leebet tõmmata. Ühtlasi oli Uzil tungiv soov mind ja Gerdat enda juurde elama saada. Lubas meile kõik enda auto anda ja saaksime nende juures Byronis magada, süüa ning võiksime Mullumbimbyst tööd otsida. Vastutasuks aidaksime tal tema lapsi hoida ja kantseldada, sest neil on plaan oma naisega lahutada. Väga huvitav konseptsioon ühest Iisraeli mehest, kes elab enda laste ja kahe Eesti tüdrukuga ühe katuse all. Ega see meile väga meeltmööda ei ole koos enda bossiga elada, aga jätame meelde ja paneme plaan C riiulisse. Samal õhtul läksime pilkasesse pimedusse kiirteele tähtede alla jalutama. Jalutasime oma 4km maha.
  Ühel päeval tööpostil tegi meile üllatusvisiidi tervisekontroll. Tahtsid meie kööki ja külmkappe näha. Minul ja Gerdal olid terve aeg näod punases peas ja selline tunne, et oleme alaealised ja politseile vahele jäänud. Me teadsime, et see köögi olukord ei ole kunagi hea olnud ja küll nad leidsid kusagilt hiire junne, külmkapid olid mustad, mingi silikoon kappide vahel oli ära mädanenud jne. Uzile ütlesid nad pärast, et võime vabalt su restorani lasta kinni panna, kui sa midagi ei muuda. Boss ütles neile, et ta lasi meid lahti ning meie pidime hakkama silikoone vahetama, suurpuhastust tegema ja eks vastu päid ja jalgu saime ka korralikult. Tegelikult oleme puhtana seda kohta üritanud hoida, aga lihtsalt oli halb ajastus ning see köök on tõesti vana ja lagunemisäärel.
  Sel õhtul käisime päikeseloojangu ajal järjekordsel jalutuskäigul maaliliste pilvede all ja kokku käisime 6km. Tagasi koju jõudes leidsime enda maja kõrvalt koaala, kes oli aia peale roninud ja sealt ühe madala oksa peale. Rääkisime temaga natukene juttu ja ta ei tundunud üldse kartvat.
  Ühe pika tööpäeva lõpus tuli meie armas Bart meile viimast korda külla. Tal hakkas puhkus ja plaanis oma motikaga Sydneysse kolmeks nädalaks sõita. Külla tuli ta kahe kastruliga, millest ühes oli marineeritud ja maitsestatud känguru liha ning teises ilma maitsestamata kängu tükid. Ma natukene võitlesin endaga, sest ei tundnud väga vaimustust liha söömisest, aga proovisime siiski ära ja see oli taevalik! Puhas vinske tailiha, millel ka täiesti maitsestamata peast suurepärane maitse. Tegime tuppa kaminasse tule ja vaatasime õhtustamise kõrvalt igasugu filme. Alguses jäin mina tunnikeseks magama, siis Gerda ja kõige lõpus hakkas ka Bart norskama. Kell 3 said meie filmid otsa ja Bart läkski koju. Kuna tema elufilosoofias esineb arusaam, et asjadesse või olukordadesse ei tohi kiinduda, sest nii on kergem nendest lahti lasta, siis mingit kallistamis või pikka lõpuvestlust me ei teinudki vaid jätsime headööd nii nagu kohtuksime homme uuesti, kõigi silmis kerge kurbuse helk.
  Ühel päeval vòtsime ette ja hakkasime enda CV-sid igale poole saatma. Järgmine päev oh sa imet saime tööle Western Australiasse Perthi lähedusse puid istutama kolmeks nädalaks. Töötama peame 8 tundi päevas, 6 päeva nädalas, 20 inimesega, söögid ja majutus on nende poolt. Raha saame $18 tunnis, mille üle olime õnnelikud, sest siis saame enda Aasia reisi jaoks raha kõrvale panna. Töö hakkab meile parajal ajal 7.juulil. Mina saatsin meie cv-sid peamiselt peredele, kes otsivad nannyt ja samal päeval helistaski üks naine öeldes, et talle väga meeldis meie tutvustut lugeda ning talle tohutult meeldib see mõte, et me tuleksime kahekesi ja ta soovis meid enda juurde kuni meie reisi lõpuni. Me olime nõus, kuid kuna neil oli meid kohe vaja ja me võtsime juba selle puude istutamise töö vastu, siis nad ei saa meid nii kaua oodata. Siiski lubasid nad ûhendust hoida, kui midagi peaks muutuma. Me isegi skypesime selle perega ja nad tundusid väga toredad oma kahe lapsega. Sellest me ei lasknud ennast heidutada, sest juba järgmine päev soovis naine oma kolme lapselisse perre meid samamoodi appi. Olen temaga kirjavahetuses olnud, aga veel ei tea, kas neile sobiks, kui saaksime alles augustis nende juurde tulla.
  Meie viimasel päeval omaette Seal Bay Cottages, tegime endale juba iseseisvalt poest ostetud kängu liha ja vaatasime filmi. Järgmine hommik läksin meie uuele wooferile Kingscote vastu. Bussipeatuses ootas mind Melanie Prantsusmaalt. Väga tore ja sõbralik tüdruk on. Samal õhtul saabusid kohale Annie ja Michael, kellega kord juba kohtusime, kui nad cottage'id vaatamas käisid ja huvitatud olid siia managerideks tulla. Siis käisime nendega Parndana pubis ja saime väga hästi läbi. Nii tore oli neid jälle näha ja panime nad meie endisesse kodusse magama, ise kolisime hoopis ühe cottage'itest, et ennast enne minekut veel poputada. Kuna Melanie ei julgenud üksi meie creepys backpackersis magada, tuli ka tema sinna. Tegime kõigile pastat ja vaatasime Friends'e.
  Järgnevad neli päeva olid täis suuri toimetusi. Näiteks koristasime suuri külmkappe jääst ja sodist puhtaks, pesime seinu, põletasime sodi, õpetasime uutele manageridele süsteeme ja kuidas süüa teha, pesime autosid jne. Vahepeal sai nalja ka, kui näiteks Michael viis mind enda uue monster truckiga põllu peale driftima või üritasime viiekesti suurt diivanit uksest sisse saada, aga mitte ei saanud ja ühel lõunal kui päike üle pika aja jälle soojendas sõitsime Gerda ja Melaniega Vivon Baysse piknikule ning Little Saharasse vaadet nautima.





  Ühel õhtul, kui me päikeseloojangu ajal jälle jalutama läksime, helistas Uzi meile ja tegi viimase ärialase kõne, kus ta rääkis kui palju ta tegelikult väärtustas seda, et me sinna jäime, kuidas tema ja ta pere meid hullumoodi armastab ja kuidas ta teadis, et me keerame mingisuguseid käkke seal kokku, aga ta annab kòik selle andeks. Ühtlasi oli ta ka väga pettunud, kuuldes, et me ei tulegi tema juurde elama vaid lähme hoopis teise Austraalia otsa. Sealt järgnes kõne, kus ta helistas koos oma lastega ja hüüdsid koos:"Saara and Gerda, come to live with us!" Kogu see õhtu muutis meid nii õnnelikuks, et tagasi koju me mitte ei jalutanud vaid keksisime, tantsisime ja ohkasime õhtu ilu üle.
  Muidugi ei saa ju asjadel muinasjutulist lõppu olla. Nimelt eelviimasel päeval Seal Bays istusime Gerdaga autosse, et Kingscote sõita. Mina puhtast hooletusest ei vaadanud tagurdades taha ja olin ära unustanud, et sinna oli ka Michaeli ja Annie auto pargitud ning sõitsid sellele mõnuga otsa. Nende monster truckile ei tulnud kriimugi, aga meie auto tagumine bumper tuli peaaegu et otsast ära. Ma olin täielikus paanikas ja hüppasime autosse ja hakkasime juba sõitma kui siis mingi hetk sain ma aru, et mida ma teen ja sõitsime tagasi. Annie ja Michael ainult naersid selle peale, aga olime kõik nõus, et Uzi ilmselt samamoodi ei reageeri. Michael lappis bumperi tükid paari kruvi ja Macgyveri teibiga kinni, et me ikka linna saaksime sõita ning Uzi pärast muretsesime hiljem. Linnas läksime postkontorisse ja saatsime 10kg riideid merepostiga Eestisse. See suur karp Eesti poole teele saatmine läks maksma ainult 58$ aga kohale jõuab ta arvatavasti umbes siis, kui me juba tagasi Eesti poole teel oleme. Kui olime muud vajalikud asjad ka ära ostnud, istusime lemmik söögikohta maha ja mekutasime falaffelite ja mochade taga.
  Järgmine hommik helistas Uzi ja rääkisin, mis juhtunud oli. Pakkusin välja kahju eest tasumise, mille peale oli ta nõus ning sai aru, et õnnetus on õnnetus. Ülejäänud päeva värvisime restorani ja otsisin gumtreest meie autole inimest, kes varuosi müüks. Õhtul tegi Annie meile pastat koos tomatikastme ja isetehtud lihapallidega. Võtsime kõrvale klaasikese veini ja istusime viimast korda kõik koos laua taga. Meil sai jube palju nalja, rääkides üksteisele naljakaid lugusid.
  Täna hommikul oli äratus juba kell 6 ja startisime pool 7. Kõigil olid padjanäod peas ja natukene kurb õhkkond samuti. Meid pandi sadamas maha ja kallistades lubasime, et näeme üksteist veel. Praami peal sõites ja Kangaroo Islandile lehvitades mõtlesin, mida see saar mulle tähendas. Saar ise oli just praegusel talve ajal meeletult lopsaka ja rohelise loodusega, mis tekitas väga koduse tunde. Inimesed olid nagu väikelinnas ikka väga rahulikud, aga suurte südamete ja alati lahkete nägudega, pannes sind nendega rääkides ennast alati hästi ja turvaliselt tundma. Võin kindlalt öelda, et selle kolme kuu jooksul ei tundud ma kordagi, et kardan keset mittemidagit Gerdaga kahekesti elada. Alati oli turvaline ja kodune tunne sees. Kindlasti võrreldes meie reisi algusega olen palju rohkem ennast lõdvaks lasknud, saades aru austraallaste chillist elustiilist ja nautides rohkem elu pisiasju. Tundub nii naeruväärne, et me, kellel ei ole absoluutselt kogemust manageri või mõne muu ärialase tööga, saime tegelikult märkimisväärselt hästi hakkama. Õppisin sellest ka seda, et ei taha kunagi isegi mingit äri hakata ajama, sest olen ikka võrdlemisi tuisupea ja pigem tunnen ennast halvasti, kui pean inimestelt raha küsima ("soovite maja kulul kohvi?", "ah mis seal ikka, kui sul pole raha tagasi anda, pole hullu", "ma võin selle odavamalt teha" jne). Pikemas perspektiivis näen, kuidas sa ei saa töölt koju tulla vaid töö käib sinuga koguaeg kaasas hõlmates ja mõjutades kogu pereelu jne. Siiski saime huvitava kogemuse vääriliseks ning oleme meeletult õnnelikud, et selline peatükk meie ellu kirjutati, aga lahkusime hetkel, kus ei hakka seda elu taga igatsema ega ka vastumeelsus polnud veel peale tükkinud.
  Tänase lahkumispäeva sai täis ka meie 7.kuud Austraalias. Praamist välja saanud, istusime bussile, mis viis meid kahe tunni kaugusele Adelaide. Tee sinna oli meeletult mägine ja sinkavonkaline ning mul hakkas bussis päris paha. Vaatamata sellele tundsin, et olen Lord of the ringsis, sest see ereroheline sametine hiiglaslike mägedega ümbrus pani õhkama küll.
  Adelaides võtsime takso (Ma ajasin vist taksojuhi natukene närvi oma pidevate küsimustega, aga tema auto ei tekitanud mitte mingisugust müra ja seistes ei kuulnudki, et mootor üldse töötaks. Tal oli vist hübriidauto, mis bensiini ja elektriga töötab. Sellises oli lust istuda, sest võrdlesin seda meie undavate farmiautodega.) ja sõitsime lennujaama. Meie kohvrid kaalusid 23kg, mis tähendab, et bussides võib meil ilmselt veel jamasid tulla. Läksime Aasia kohvikusse ja olles nördinud, et sushit polnud, sõime siiski jube häid nuudleid. Maailmast väga midagi aru ei saanud, sest olime ainult paar tundi maganud saanud ja mugavustsoonist jälle väljas tsivilisatsioonis. Kui me lennule boardisime, ütles piletikontroll mulle vist midagi sellist, et :"oh you are from abroad, welcome!" Ja Gerda kuulis:"oh you are aborigines, welcome!" Hea, et ma olin just enne vetsus käinud, sest terve tee lennukini ei saanud ma naerust kõõksudes isegi hingata. Lend Perthi kestis kolm tundi ja ikka korralikult said kreeka-e positsioone võetud, et magada saaks. Perthis veedame tänase ja homse päeva ning ülehomme hommikul lähme bussile, mis viib meid kolm tundi mainlandi poole ja ühes väikeses linnas Corriginis veedamegi oma järgmised kolm nädalat hard workingut tehes. Ilmselt mul interneti seal ei ole, aga võite helistada 0488166544 või kirjakesi meili teel saata saara@freeflowstudio.eu. Seniks palju õnne ja päikest kõigile! :)