Monday, October 6, 2014

Emad (pildid tulekul)

  Jõudis kätte pikalt planeeritud ja arutatud päev, kus vanemad lähevad Melbourne enda sõbranna sünnipäevale ning see sõbranna tõi enda armsa 1 aastase tütre Clementine omakorda meile hoida. Kohe kui vanemad uksest välja astusid tuli elektrikatkestus. Hakkasime siis juba ultimate survivori plaani välja mõtlema kuidas piimapudeleid soojendada ja kust küünlaid saab. Elektrik käis asju kontrollimas ja Charlie käis tal järel pidevalt pärides:"did you fix it? How about now? Now?" Väikesel lapsel oli suur mure, et ei saa nüüd telekat vaadata. Õnneks täpselt enne pimedust tuli elekter tagasi. Lastega tegime aias armsa pikniku ja isegi vanni mahtusid nad kolmekesti ära. Järgemööda vahetasime kõikide nende kolme kakaseid mähkmeid ja lahendasime laste omavahelisi kadeduse probleeme. Päeva lõpuks kui lapsed olid voodisse saadud ja istusime teki all põleva kamina ees rahustavad teed juues jõudsime otsusele, et meist saaksid koos suurepärased vanemad.
  Järgmine hommik nii kui vanemad tuppa sisse astusid tormasime me üle tee randa, et närve puhata ja lasta päikesel end paitada.
 Viimatisel vabal päeval läksime enda lemmik linna Sorrentosse kerget sopingut tegema, väidetavat linna kõige paremat pizzat sööma (oli tõesti hea) ja üle 9 kuu kinno filmi vaatama. Kogu see filmi eelne ärevus, pileti soetamine, popkorni lõhn ja suurepärane film "Gone girl" tegid selle päeva lõpu imeliseks. Olin juba unustanud, kui väga ma kino ja sealset elamust armastasin. Kirsiks tordil sai hetk, kui film lõppes ning inimesed ohkasid, naersid, lasid põnevusest krampi läinud kehad silmnähtavalt lõdvaks ning küsisid naabri käest sõbralikult, kuidas talle see elamus meeldis. Ma ei tea, miks ma siia elama ei jää. Samas järgmine päev andis kerge põhjuse miks siis mitte...
  Andy helistas, et lapsed tuleb nüüd käruga lähedale parki sünnipäevale viia. Panime Charlie ja Izzy uhkelt riidesse ja kui kohale jõudsime avastasime, et see on sportlik sünnipäev, kus poistel toimub suur rugbi mäng. Tundsime ennast kergelt kohtlaselr, aga kuna Charlie ei ole niikuinii sellisest poiste tegevusest huvitatud ja istus julgelt kohe söögilaua taha ning otsis tüdrukuid kellega sõbruneda, siis rahunesime. Kahjuks saime aru, et Charliel on sellisel sünnipäeval ebamugav, sest kui küsisin, et kas tahad nende poistega mängima minna, vastas ta, et ei taha ning poisid ei huvitu printsessidest ja kleitidest. Nii kurb oli vaadata teda ebamugavust tundmas, sest ta ei suru kunagi enda teistsugust fantaasiamaailma teistele peale, aga ta nägi, kuidas teistel poistel nii lõbus oli ja teadis, et ta ei taha sellistest mängudest osa võtta. Lõpuks leidis ta endale kaks toredat sõbrannat, kellega sai mäest alla end veeretada ja lõbusat aega veeta. Mina aga jäin neid väikeseid poisse suu ammuli imestama. Absoluutselt kõik olid ragbist nii sees ning teadsid kõiki reegleid. Väravad olid ka suurepäraselt viie, kuue aastaste poiste poolt sooritatud ning vanemad ei osanud olla uhkemad ja elasid neile samamoodi kaasa nagu nägime inimesi kaasa elamas Portsea baaris. Üks vanem naine kommenteeris meile, et kõik Austraalia lapsed oskavad maast madalast juba ragbit mängida. Hiljem rääkisime sellel teemal Andyga ja ta mainis ka, et austraallased on ikka väga valge rass ja tegelikult ei taha sallida kedagi, kes oleks teistmoodi. Charlie pärast on tal suur mure, sest nad käituvad alati nii, et lasevad poisil teha kõike seda, mis teda õnnelikuks teeb, aga tuleviku ees on hirm, kuidas selle kiusamisega hakkab olema, sest me kõik oleme üpris veendunud, et see ei ole Charliel lihtsalt mingi periood. Sellega tuli meelde meie esimese töökoha vetikafarmi bossi poeg, kes rääkis, kuidas Austraalia koolides asjad käivad. Seal on grupid: populaarsed sportlased ja ebapopulaarsed nohikud. Nohikute alla käib isegi inimene, kellele meeldib fotograafia või mitte sportlik riietumisviis. Väga populaarne on kaklemine ja sellega enda võimu saavutamine. Igatahes kõik selline, mida võib tüüpilises Ameerika filmis näha. See pani hindama kodumaal olevat suuremat vabadust olla see, kes sa oled ja teha seda, mida sa tõeliselt armastad. Vähemalt mina näen seda nii.
  Praegu käib meil pikk nädal, kus pühapäevast ega neljapäevast vaba päeva ei eksisteeri, sest peame lapsi vaatama, aga selle eest saame laupäeva vabaks ning sõidame Melbourne üheks ööks. Ei jõua ära oodata kuni saan kaheks päevaks unustada rökased riided, kakased mähkmed ja peal aelevad lapsed.

Toimetamised (pildid tulekul)

  September ongi selja taga. Seda tean ka sellepärast, et vaatasin eraldi kalendrist järgi, mis kuus ja mis päevas me parasjagu elame. Armastan seda, et saan elada ilma, et peaksin järge pidama, mis päevad või kuupäevad on. Seda ka vist sellepärast, et meie vabad päevad on neljapäevad ja pühapäevad ja tunnen, et sedamoodi peaksid iga inimese puhkepäevad asetsema. Ei jõuagi töörutiini sisse elada, kui juba vaba päev ukse ees. Sellist päeva, et istuks maha ja passiks lakke küll ei ole. Iga tööpäev on energiline ja iga puhkepäev täis avastamist, toimetamist ja käimist.
  Lastel on nüüd kaks nädalat vaheaega ja iga päev käib neil siin uus sõbranna külas või käime laste ja laste tõukeratastega skateparkis või möllame rannas juba ujutavas ookeanivees ning otsime teokarpe. Eks lapsed võivad kodus vahel kergelt ulakad olla, aga kui väljas käime, käituvad nad alati väga mõistlikult ja tublilt, et ei jõua neid ära kiita. Ma olen täielikult neisse armunud ja nemad samamoodi meisse.
 Eelmine nädal tuli Andy isa koos oma perega meile õhtusöögile ja veetsid öö siin. Andy isa on väga suur välimuselt  ja suheldes on teda samamoodi igal pool. Tema naine on aasialasest noorem naine Rebecca ja kaasas oli ka Rebecca poeg Fei Long. Kui me Gerdaga kuulsime, et Andy isaga tuleb kaasa tema aasialanna, kujutasime ette, et sisse astub Ping Pong seriaalist Little Brittan ja ega palju puudu ei jäänudki. Meile tuli ta end tutvustama: "Hello nice to meet you, my name is Lebeka". Kaasas oli neil kolm suurt kotti mänguasju. Üks sisaldas kõiki tooteid, mis on seotud Hallo Kitty'ga. See oli mõeldud Izzyle. Teises kotis olid kolm suurt püstolit, sõjaväe müts ja puldiga juhitav helikopter. Võis arvata, et see oli mõeldud Charlile, aga väike printsess jooksis kohe ja hakkas Izzyga Hello Kitty mänguasjade pärast kaklema. Kolmandas kotis olid kõiksugu maiustused. Mängimist ja nalja oli palju. Läksime laste ja Fei Longiga õue helikopterit katsetama. Täitsa vinge masin oli ja sai palju nalja. Sooja kaminatule juures suure perega ühise laua taga Rebecca tehtud aasia toite maitstes ja nautides, kuidas lapsed oma mänguasjade üle õnnelikud on, tekkis selline mõnus jõulu tunne. Hakkasingi mõtlema, et eelmised jõulud istusime Gerdaga kahekesti rannas ja nautisime päikeseloojangut ning mitte just kõige paremat õhtusööki ning järgmised jõulud tulevad ilmselt veel soojemas kliimas kusagil Aasiamaal. Tekibki kurb tunne sisse, et nii ilma kodusoojuse ja pere juuresolekuta ei tähenda see aeg väga midagi. Õhtul olid lapsed koos emaga juba voodis ja pereisa oli oma dressidega teleka ees viineriks tõmmanud, kui meie ikka veel Andy isaga reisimisest ja Aasiamaadest rääkisime.
  Ühel ilmaga õnnistatud pühapäevasel päeval saime jalad alla alles kella 1 paiku. Viskasime kleidid selga ja kihutasime randa. Istusime ühe pisikese puu all asuval murulapil. Mitmed pered mängisid rannaliival ja mõned julgemad suplesid kalipsod seljas ookeanis. Ma julgesin põlvest saati vette jalutama minna ja leidsin kaks 11 jalaga meritähte ning palju millimallikaid. Leidsime puu alt ühe sooja Corona ja arvasime, et päev ei saagi mõnusamaks minna. Eksisime. 
  Kella neljaks läksime Blairgowrie restorani nimega Coastal ühte kaheliikmelist live bandi kuulama. Nautisime õlle, wedgeseid ja head vestlust. Meie kõrvallauda istusid kaks keskealist ülesehitud naist, kellega saime jutupeale ja tuli välja, et üks nendest on pool eestlane keskmise nimega Tiiu. Eestist ta suurt ei teadnud ega seal käinud polnud, aga asus meist kohe pilti tegema ja facebooki üles lisama ning oli nii õnnelik enda sugulasi kohata. Teise võluva naise nimi oli Kerry ja vestlus temaga oli väga soe ning saime kiiresti sina peale. Muusika oli suurepärane. Meie jaoks tundus mõni cover täitsa tuttavana ja ehk paari sõna oskasime uhkelt kaasa laulda, aga kõik ülejäänud kuulajad (kõvasti üle 40 eluaasta) hakkasid kiiresti juba tantsupõrandale kogunema ning kaasa röökima. Ülejäänud hubase õhtu veetsime oma kahe uue sõbrannaga tantsupõrandal ja nägu valutas suurest naeratusest, mis näole kleebituks jäi. Kuna Kerry teadis bandi kitarristi itaalialasest Christianot, oli ta pausi ajal õhinalt meid üksteisele tutvustanud. Põgusa vestluse pärast hakkas band uuesti mängima ja Christiano hüüdis mikrofoni:" Aitäh teile suurepärase energia eest, aga suurimad tänud kahele ilusale Eesti tüdrukule. Tunnen, et oleksin nagu eurovisioonil. Nautige õhtut tüdrukud!" Absoluutselt kõik restoranis pöörasid meie poole ja me ei osanud muud teha kui punastada ja lehvitada. Pärast seda hakkasid järgemööda huvilised meie juurde tulema ja tantsima kutsuma või esitama küsimusi Eesti elu kohta. Bandi lauljale, võluvale 50.ndates rock stiilis naisele jätsime nii hea mulje, et ta tegi meile isegi ühed joogid välja ja kurtis enda kurva üksikema mineviku üle. Kell 7 oli ilus õhtu läbi ja tulesid hakati juba kustutama, kui meie neljakesti enda sõbrannadega laua ümber istusime ja nagu seriaalis Sex and the City filosofeerisime armastuse ja meeste üle. Kerry elab Melbournes ja tal on kolm meie vanust poega ning vahetasime numbreid ja ta lubas meid ükskord siit peale võtta ning Melbourne pidutsema viia.
  Kuna olime eelnev tööpäev lapsi tavalisest kauem hoidnud, saime laupäeval varem vabaks. Toimus oluline jalgpalli mäng kellegi ja kellegi vahel ning absoluutselt kõik austraallased olid endid baarides ja restoranides maha istutanud ning silmad olid naelutatud ekraanide peale. Andy ja Steve viisid meid Mornington Peninsula kõige viimasesse ja rikkamasse piirkonda Portsea ning soovitasid ookeaniäärsesse hotelli baar/restorani kaasa elavate austraallaste poolt tekitatud õhkkonda nautima minna. Jõudsime tunnike varem sinna ja nautisime päikest ilusa kai peal ja arutasime, et kuidas see ookean ikka nii sinine saab olla. Baaris vaatasime paar minutit naisi, mehi, lapsi, daame, härrasid ja nolke, kuidas pingest silmad lausa punnis olid  ja räuskamist oli küllaga. Me ei jaganud mängust midagi ja einestasime kreveti, kaheksajala ja muude molluskite pastat õues vaatega ookeanile. Ühel hetkel liitusid meiega poissmeesteõhtut pidama tulnud mehed ja kell 7 vaatasime kail päikeseloojangut. kell 8 oli vanatüdrukutel juba past bedtime ning Steve tuli meile jârgi.
  Järgmise vaba päeva toimetus oli matkamine, mille ette võtsime. Sõitsime bussiga Mornington Peninsula poolsaare lõppu. Seal oli suur looduspark ja ühtlasi palju ajaloolisi hooned, mis olid 20.sajandi suure epiteemia ajal kasutusel. Tegime kokku 16km matka läbi looduspargi kuni poolsaare tippu. Ilm oli super, aga väga tuuline. Käisime maa-alustes punkrites ja nautisime maalilisi vaateid. Loomadest nägime julget okassiga, kellele väga kaamera heaks poosetada meeldis, ühte suurematsorti päevitavat sisaliku ning kirevpunasesse värvipotti kukkunud papagoid. Tagasi jalutasime otsesed mõttes loid nägu peas, jalgu järele vedades ja nagu ikka jäime täpselt bussist maha, mis tähendas seda, et kõndisime Portsea linna, võtsime ühed õlled ja tegime järgmise bussini aega parajaks.
  Meil ei saa küllalt Morningtonist ja iga vaba päev on meil sinna ja tänna minemist. Samas loogiline ka, kui eelnevatek töökohtadel oleme enamasti ühes kohas kinni olnud ja vaadata on pigem põõsast või puud.

Saturday, September 27, 2014

Titad ja tiaarad (pildid tulekul)

   Kaks nädalat uuel seiklusel juba oldud. Eks alguses oli natukene raske lastega harjuda ja nendel meiega, aga kindlasti aitas see konseptsioon, et me oleme kaks Eesti printsessi palju kaasa. Charlie armastab iga päev meiega ennast printsessideks või haldjateks riietada ja siis me kâime kas aias jooksmas või meie nari ülemisel voodikohal "lossis" võluvõimetega tüdrukuid mängimas. See poiss on ulmeliselt armas, kui näiteks ema teeb talle tema võrdlemisi pikkadest juustest kaks patsi ja kui me ohkame, et oh Charlie, sa oled nii ilus, siis ta vastab tavaliselt kihistases:"Oh thank you, thank you, i look devine!" Alguses oli temaga raske, sest ta ärritub kiiresti nagu printsessid ikka, kui nad midagi ei saa ja ta katsetas meiega ka, et kust need piirid jooksevad. Vahepeal ei jaksanud me ka Gerdaga tema vingumisi ja vaidlemisi taluda ning tüdinesime temast kiiresti ja siis mingi hetk proovisime mitte välja teha. Täiesti arusaadav ka, kui väike laps vahetan nanny'sid nagu sokke ja näeb pidevalt enda ema ja isa uksest välja minemas. Nüüdseks jumaldab ta meid ja ei taha enda vanematest hoopis näha ega kuulda. Muudkui teeb meiega õhtutundidel ka veel koos midagi (nagu näiteks kargab meiega 40 minutit trennivideot teha) ja iga hommik lööb näost särama, kui me uksest sisse tuleme. Ausaltöeldes tunnen, et ka mina löön särama. Alguses tundsin, et nad võtavad minult kohutavalt energiat, aga nüüd hoopis annavad juurde.
  Võin öelda, et osadel päevadel tunnen ennast nagu täiskohaga ema, kes soovib, et tal oleks veel üks lisa paar käsi või siis kui meeleheitel koduperenaine. Küll me triigime, voldime riideid (pereema soovil kõik ühtemoodi, õiget pidi ja piinliku täpsusega), sorteerime kappe, teeme süüa, puhastame, kraamime, roogime. Aga pigem olen koguaeg toimetuses, sest see hoiab terve päev energilisena.
  Vabal päeval kutsus pereisa meid enda ja lastega Melbourne kaasa. Meid pandi kusagil kasiino ees maha ja öeldi, et 5 tunni pärast näeme. Egas me teadnud, kus me oleme või kuhu läheme, aga hakkasime rõõmsalt astuma. Keha nõudis kohvi ja leidsime juhuse tahtel enda lemmik šokolaadi Lindt'i kohviku. Näod lõid särama ja mahlad suus jooksma nähes lette täis igasugu maitselisi maiustusi. Hea pakkumine oli kolm šokolaadi $10. Me ei koonerdanud ja ostsime kahepeal kokku kuus tahvlit (valge šokolaadi kookose, kirsi, 99%kakao, meresoola karamelli, apelsini ja maasika maitselise). Ma ei tee nalja, kui ütlen, et me pole siiamaale ühtegi neist avanud. Tundub liiga väärtuslik kraam. Oma kohvi ja saiakesega nautisime päeva ilusat algust seal samas kohvikus.
  Võtsime ette jalutuskäigu mööda Yarra jõge ja üritasime oma meeletult halva navigeerimisvõimega kusagile jõua. Ütleme alati, et kaks pead on parem, kui üks. Leidsime vapustavaid vintage ja kingituste poode. Toimus ka shopping DFO's, mis on põhiline allahindluste kauplus, kus võib hulluks minna. Viimati poodlesime seal 8 kuud tagasi, kui veetsime enda aastavahetuse Melbournes. Loomulikult ei jõudnud ära imestada, kui palju uusi seikluseid oli selle ajaga meie eludest läbi on käinud, aga põhiliselt tundsin kodu tunnet. Tavaliselt armastame elada looduse lähedal ja vältida suurlinnu, aga Melbourne on ainuke linn, mis jäi südamesse ning järgmine aasta näeksin ennast vabalt siin elamas ja toimetamas ette.
  Kui me hakkasime just nautima aasiapärast meekana ja nuudleid, mida täpselt samast kohast 8 kuud tagasi ostsime, oli perekond Brown meile järgi tulnud. Meid sõidutati veel igalpool Melbourne äärelinnas ringi ning näidati kohti, kuhu kindlasti tulema peame. Isa Steve ja ema Andy on mõlemad seal piirkonnas üles kasvanud ning nägime tänu nendele väga mõnusaid nurgataguseid kohvikuid ja live band baare.
  Koju sõitsin Andy ja Charliega ühes autos ning valisime pikema tee koju, mis viis meid mööda ookeani äärt. Üks hetk märkas Andy mingit laste allahindlus poodi ja jooksis sisse. Üks hetk kuulsin tagant tuututamist ja sain aru, et me parkisime taksode peatumiskohal. Hüppasin eesistmele ja üritasin seda luksusautot käima saada. Kui asetasin kangi drive asendisse, liikus auto iseenesest juba edasi ilma gaasile vajutamata. Sõitsin siis natukene üle äärekivi ja tagasipööret sain sooritada ringristmikul.  Saa siis nüüd aru, mis reeglid siin kehtivad. Ootasin kuni enam autosid ringteel ei näinud ja paaniliselt sõitsin edasi. Tuli välja, et üks rattur sõitis minust paremal ringteel ja oli väga pahane, et ma talle ette keerasin ning karjus midagi, et get off this road. Ühtegi parkimiskohta ma ei leidnud ja ootasin Andyt bussipeatuse boksis. Süda tagus nagu meeletu, sest tõesti ei soovinud järjekordset autot ära mõlkida.
  Õhtust einestasime kodus, koos oma pere ja pere tuttava Libby'ga. Alates sellest päevast tundsin ennast täielikult sisse elanuna ja hästi koos Andy, Steve, Charlie ja Isabeliga.

Friday, September 12, 2014

Uus algus

  Pereisa tundus väga huvitav inimene, olles enda elus mitu aastat ûksinda reisimisele pühendanud. Käis pool Lõuna Ameerikast läbi teadmata  sealset keelt ning  seikles ka Amazonases, mis talle väga meeldis. Saime teada, et nad omavad oma naisega kinnisvara firmat ja paar aastat tagasi elasid koos lastega Balil, kus oli nende enda suurrestoran. Selle aasta lõpus müüvad nad oma maja maha ja lähevad elama Mehhikosse. Igatahes väga huvitavat elu tunduvad nad elavat.  Majja jõudes olid meie silmad vist koguaeg suured peas. Terve nende suur maja asetses nagu džungli sees.
Kõik oli nii roheline ja mõnus. Majas saime omaenda maja poole, kus oli meie vannituba, elutuba,
magamistuba

ja külalistetuba.
Kõik oli väga maitsekalt sisustatud ja avatud elamine. Nenda majapool nägi välja selline:


Vajusime üsna pea unne, et hommikul kell 8 ema ja lastega kohtuda.
  Kuna pere oli meid kaks kuud oodanud, olid nad oma lastele rääkinud, et varsti tulevad kaks printsessi Eestist teiega mängima. Selleks olime me ostnud endale tiaarad ja hommikul, kui laste ja emaga kohtusime, oli kõigil õnne nii palju. Pisike 4.aastane poiss Charlie armastab üle kõige siin maailmas printsesse, kleite ja kõike, mis tüdrukulik. Tal ei tulnud isegi sõnu suust, vaid ta lihtsalt kallistas ja vaatas meid suur naeratus näol. Väike 2.aastane Isabel pidi tavaliselt tagasihoidlik olema, aga nüüd ka tema jooksis kohe sülle ja tahtis majas igasugu mänguasju näitama hakata. Istusime söögilaua taha maha ja ema Andy hakkas meile maja tutvustust tegema, näitama, kus mis söögid on, kus mänguasjad ja tal oli täpne graafik meile ette anda. Seal seisid meie tööpäevad, mis kell ärgata, millal on hommikusöök, mänguajad, lõunauinakud, lõunasöögid, koristusajad, laste pesemise ajad, magama minek jne. Vanematele ja lastele meeldibki väga täpselt graafiku järgi elada.  Jalutasime pisikese Izzy ja ema Andyga viie minuti kaugusele linna, kus asus ka nende firma kontor. Ülejäänud päeva elasime lihtsalt graafikusse sisse ja üritasime aru saada, mida meilt tahetakse.
  Tuleb välja, et pereema on täielik puhtuse fanaatik. Lapsed võivad enda mänguasju välja võtta ainult ette nähtud toas. Me Gerdaga peame iga päev suuri laadungeid pesusid pesema, neid triikima ja laste riideid perfektselt kokku voltima. Köök peab alati säravpuhas olema ja tihti võib mind või Gerdat näha spray pudel käes ringi käimas ja pindu läikivaks nühkimas. Lapsi peab iga päev vannitama. Saame sellest aru niimoodi, et nende maja ja lapsed peavad alati välja nägema nagu ajakirjas. Alguses oli see ehk hirmutav või tundus imelik, aga kuna igas kohas, kuhu me satume üritame leida põhjuseid, mida mingid olukorrad meile õpetavad või juurde annavad, siis võtame seda kui head elukooli.
  Hommikuti kella 9 paiku lähevad vanemad tööle ja kahel päeval nädalas käib Charlie lasteaias. Siis peame ta aitama hommikul valmis seada ja tema lunchboxi ära pakkida. Izzy on iga päev kodus ja temaga on mõnus jalutamas käia ja mänge mängida. Kell 12 anname Isabelile pudeli kätte, pistame ta voodisse ja lähme ise minema. Nii jääb ta rahulikult magama ja magab 4 tundi (isegi magada meeldib neile väga graafiku alusel). Charlie tuleb kell 2 lasteaiast tagasi ja siis me riietame kõik kolmekesti ennast printsessideks ja ehitame meie tuppa suure lossi. Kell 16.00 on lastel õhtusöök ja 16.30 vanni minek. Kella 5eks peavad pidžaamad seljas olema, kodu korras, et siis kui vanemad töölt tulevad saaksid nad rahus lastega natukene mängida ja kaheksast juba magama panna. Meie õhtustame koos vanematega ja tavaliselt räägime palju Eestist, sest pereisa on täiesti vaimustuses lumest ja tahab kindlasti mingi aeg elama minna kusagile, kus aastaläbi sajab ainult lund. Õhtuti puhkame Gerdaga enda elutoas, sest lastega möllamine võtab ikka korralikult läbi. Tihti jalutame nendeg randa teokarpe korjama ja paate vaatama.

Õnneks on meil neljapäevad ja pühapäevad vabad. Siiamaale oleme nautinud kolme vaba päeva.
  Mornington Peninsula on selline piklik peenike poolsaar ning kui sõita Melbournest siia, siis mida edasi sõidad, seda jõukamaks siinsed külad lähevad (neid on siin umbes 40 ringis). Blairgowrie asetseb Mornington Peninsula lõpus, kus peale meie küla tuleb Sorrento ja kõige viimane ning nö kõige rikkam piirkond on Portsea.
  Esimesel vabal päeval võtsime tunni ajase jalutuskäigu ette, et Sorrentot avastama minna. Ilm oli üle pika aja väga palav ja mõnus, sest just hiljuti algas Austraalias kevad. Sorrento jättis väga huvitava mulje, sest linn asus täpselt ranna ääres ning avastasime sealt ka huvitava sisustusega poode.


Austraallased tähistasid parasjagu samal päeval isadepäeva niiet söögikohad ja rand kubises õnnelikest peredest. Päikese loojudest jalutasime veini, sushi ja juustudega randa ning tähistasime enda 9.kuud Austraalias.
Praeguse hetkega on plaanis 6.detsembrini, kuni meie viisa läbi saab, siia jääda ja siis minna Aasiat avastama.
Teisel vabal päeval jalutasime tunni kaugusele vastassuunda linna nimega Rye. Läksime poes šopates jälle hulluks ja läksime samamoodi sushit randa sööma, aga kuna ilm oli kohutavalt tuuline ja päris külm, siis leidsime ühe varjulise augu, kus paar tundi lebotasime ja tuleviku mõtteid mõlgutasime. Tagasi jalutasime mööda pisikest metsateed, mis kulges ranna äärest, aga küngaste pealt ja sealt sai nii mõnegi ilusa vaate osaliseks.


Lõpuks jõudsime täiesti võpsi ja pidime enda saja kotiga künkast alla hüppama. Nii jõudsime randa ja tohutult meeldivad meile sellised pisikesed värvilised garaažid ookeani ääres, mis Morningtonile väga omased on.
Polegi nende otstarvele väga pihta saanud, aga teame, et kunagi müüdi üks selline $300 000 maha. Kusagilt tee servast leidsime kellegi puhkemaja võtme ning helistasime seal kirjas olevale numbrile ja keegi tore naine tuli tänades sellele järgi. Jalutade leidsin enda unistuste karavani:

 Kolmandal vabal päeval sõitsime bussiga natukene kaugemale piirkonda Rosebud, kus pererahvas hoiatas, et on pigem kahtlasem rahvas. Bussis küsisime kahte piletit, mille peale öeldi, et meil peaks roheline kaart olema. Võisime seekord peale tulla, aga Rosebudis lubasime kindlasti kaardi osta. Seda me muidugi ei teinud ja tagasi sõitsime sama loll nägu peas küsides piletit. Õnneks polnud sama bussijuht ja saime sama loengu ning võisime istet võtta. Meid linna kahtlasem rahvas ei heidutanud, sest leidsime lõpuks odavamaid poode ja palju kaltsukaid, mida kuni pimeduseni läbi tuhnisime. Polnud aega isegi lõunatada vaid muudkui poodides. Leidsime ühe super ägeda antiik-vanavarapoe, mille tõttu oleks tahtnud kahtlasesse Rosebudi elama tulla, et kõik enda kodu sisustuse sealt saaks osta. Olime näljast kõngemas ja jalad lohisesid all, aga siis leidsime K-Marti. Polnud varem sellises poes käinud ja täitsa ime. Nii palju kaupa nii odava hinnaga. Sellised H&M'i riided aga enamus asjad maksid $10 ja isegi alla selle võis midagi head leida.
  Nüüdseks oleme siin juba natukene üle nädala elanud ja töötanud. Tean, et see on selleks korraks viimane kolm kuud Austraaliakeses ja võin öelda, et naudin täielikult iga hetke. Ei pinguta ennast nautima või ei käi mingit kellakest pea taga, et appi nii vähe veel jäänud vaid tõeliselt naudin ja ahmin pisikesi hetki endasse. Kõik sellised suuremad iseendaga võitlemised ja kohanemised on möödas. Nüüd lihtsalt tunnen, et ükskõik, kus ma olen, olen kodus ja kodus on hea.

Tuesday, September 9, 2014

Hillside ja Dunsborough

  Hillsidel ei pidanud hommikuti kusagile platsile sõitma vaid hüppasime voodist maja kõrval olevasse juba armsaks saanud kubotasse (sellest pisikesest masinast sai minu uus kodus ja sõber, kellega iga päev 8 tundi kvaliteetaega veetsin) ja hakkasime farmi ümbrust spray'ma, sest see oli täis suuri istanduste platse.




Hillsidel töötasime samamoodi kaks nädalat. Miskipärast hakkas järjest kõikide kubotatega õnnetusi juhtuma. Mina tagurdasin mingi posti otsa ja tekitasin suure mõlgi rampile, millel asetsevad spray otsikud. Dom'i kubota mootor kuumenes üle ja oli täiesti mängust väljas ja ka teiste kubotatega juhtus alatihti midagi. Nii pidigi vahepeal keegi vaba päeva võtma, sest masinaid pidi Perthi parandusse saatma.



  Ühe tööpäeva  keskel avastasin, et sôites minu kubotas üks ratas logiseb all. Charlie üritas seda küll parandada, aga ei paistnud probleemi leidvat. Igaks juhuks veetsin järelejäänud töötunnid Gerda kubotas. Seal me siis punusime üksteisele patse, filmisime ja pildistasime ning lõbu oli laialt. Tänu probleemsele töömasinale jäeti mind järgmine päev koju. Mitte ei teadnud mida enda vaba ajaga nüüd pihta hakata. Koristasin maja täielikult ära ja läksin tagaaeda päikest nautima. Vahepeal tuli boss majast läbi ja läksime minu kubotaga sõitma, et ta saaks vaadata, kas ratas ikka veel logiseb. Siis tuli mingi imelik mehaanik majja. Ainuke mida ta minu arust tegi oli kõndis enda rulluuisutaja põlvekaitsmetega ringi, koputas paarile seinale ja sòitis minema. Nii Austraalialik - aega on, pole vaja palju pingutada, küll kôik ise laheneb. Kuna iga õhtu vaatame poistega sellist seriaali nagu Breaking Bad ja osadel øhtutel olen ma selle asemel Gerdaga hoopis pingpongi mänginud ja teistest maha jäänud, siis vaatasin ka natukene neid osi järgi. Päikeseloojangu ajal tegin pikema jalutuskäigu ja nautisin aega iseendale. Vaatamata mõnusale päevale oli nii tore kõiki jälle näha, kui nad töölt koju saabusid.
  Vahepeal toimus meie töökaaslase Jasoni sünnipäev ja korraldasime enda majas pisikese grillõhtu, kus valmistasime mahlaseid burgereid. Vaatamata tähtsale päevale veetsime ülejäänud õhtu ikka teleka ees enda lemmik telesaadet vaadates (Austraalia poissmehest, kus 24 naist tema eest võitlevad).
  Muusikast olin juba täiesti ära tüdinenud ja sain Domilt igasuguseid audio raamatuid nagu Harry Potter, Näljamängud jne. Tänu sellele môned hommikud lausa lippasin tööle, et ei tea mis nüüd järgmises peatükis juhtuma hakkab. Vahel avastasin puude vahelt pisikesi lillelapikesi ja hüppasin kubotast välja ning korjasin mõned, et enda masinat sisustada. Ühel pausil, kui Charlie mu kemikaalitanki täitis, õpetas ta mulle, kuidas nendest lilledest pärga teha. Sellised väikesed asjad tegid päevad alati põnevamaks.
  Peale tööd ruttasin alati kiiruga enda tuppa, panin mugavad riided selga ja läksin kas jooksma või jalutama ja alati venitasin need käigud kuni kottpimedani. Nii meeldis pea kuklas täielikus vaikuses tähti imetleda ja sooja tuult enda nahal tunda. Üritasin òppida pimedust nautima ja usaldama. Hea oli ennast liigutada peale pikki istutud tunde ja looduses tunnikesi veeta. Üks päev saime töölt varem koju, sest suured tormipilved liikusid meie poole ja vihma käes me töötada ei saa. Koju jõudes lippasime kõik riburadapidi jooksma või jalutama ja jäin meelega vihma kätte. Tegin pika jalutuskäigu ja nautisin vihma ja tuule vilju. Mingi farmer koos oma 20 lambaga, kes määgisid tema auto taga, tahtis mind peale võtta ja vihma käest koju sõidutada, aga nähes mu rõõmsat nägu ja kahte pöialt, sòitis ta edasi.
  Mõni õhtu saime ikka farmist välja ka kui sõitsime Corriginis pizza õhtutele
või kord läksime isegi kaugemasse pisilinna viisakale õhtusöögile.
Lõpuks tekkis meist viiest jälle omamoodi perekond ning sellepärast oligi kahju, kui üks päev kutsusime enda Iiri sõbra Alani külla ja sellest tekkis bossiga selline probleem, et meid kõiki vallandati. Charlie'l ja Ronil tekkis vaidlus ka igasuguste pisikeste asjade üle nagu näiteks, et miks Ron ei lase Charliel kunagi sotsiaalset elu omada ja selle kahe aasta jooksul millal ta Sandalwoodis töötanud on, on ta suurlinna Perthi saanud võibolla ainult kaks korda minna jne.  Seal nad siis saatsid üksteisele tuliseid sõnumeid ja bossi otsuseks oli meid kõiki lahti lasta ning Charliele andis ta ka nädalase puhkuse eemale saada. Alan jõudis ka kohale ja sõitsime Corrigini pubisse tähistama. Sai muljetatud, sai õlle mekutatud, sai auto katuste peal tantsitud.

  Viimane päev armsas Hillsides pakkisime enda kodinad kokku, jätsime jälle võimalikult palju riideid sinna, et kohvrit kergemaks muuta, aga ikka oli raskusi luku kinni tõmbamisega. Täielik müstika, mida seal siis nii palju on? Järgmine kord lähen reisile paari suspede ja hambaharjaga. Igatahes kolisime veel viimaseks ööks Corrigini hotelli, kus puude istutamise ajal elasime ja veetsime kôik koos viimase õhtu õhtusöögi ja õllede taga.
  Selle peale, et meid lahti lasti oli kõige pahuram meie Dom. Mitte et see uudis oleks, sest ta oli koguaeg pahur, aga nali seisnes selles, et enda aastast Austraalias on ta Hillsidel töötanud pool aastat ja lennupilet Inglismaale tagasi oli tal juba 8.september. Selle asemel, et see nädal aega enne koju sòitu Perthi minna nautima või millegi meeldejäävaga reis lõpetada, tahtis ta kuni viimse päevani spray tööd teha, et rohkem raha saada. Selle peale puges ta natukene Ronile ja sai enda töö tagasi. Vaatamata sellele veetis ta viimase päeva ikkagi meiega, aga järgmine päev sõitis ta farmi tagasi, et üksinda jälle spray'ma hakata.
  Jätsime Domi, Jasoni ja Charliega hüvasti ja sõitsime koos Alaniga 5 tunni kaugusele Dunsborough'sse, mis oli linnake, kus tema ja meie eelmised puude istutamise töökaaslased Jerry, Mike, Christine ja Collum töötasid. Nad olid viiekesti endale maja rentinud ja käisid linnast väljas viinamarjapuid trimmimas. Meie järgmine töökoht ootas meid Melbournes alles nelja päeva pärast, niiet selle aja veetsime enda sõpradega ja super ilusat linna nautides.
  Dunsboroughs käisin tihti paljajalu, sest seal elas palju noori, kellele meeldis samamoodi maaga rohkem kontaktis olla. Leidsime väga erilise maiustuste ja hea kuuma šokolaadi poe. Poed olid võrdlemisi kallite hindadega, aga kord avastasime ka ühe odavama riidepoe ja jäime selle poemüüaga veel pikalt rääkima. Ta kurtis, kuidas Dunsborough oli paarkümmend aastat tagasi väga mõnus ja rahulik koht kuhu tulla, aga nagu ikka turismindus on kõik linnad täis ehitanud ja hinnad kõrgeks ajanud.
   Leidsime OPshopi otsides ühe pisikese kiriku, millele oli kleebitud infoleht, mis teatas, et homme on toimumas Taize palvus. Taize on üks munkade küla Prantsusmaal, kus ma olen oma vanematega kolm korda käinud. Seal toimuvad sellised mõnusad palvused hubases ruumis täis küünlaid ja mungad ning inimesed laulavad terve aeg selliseid meditatiivseid laule. Panime info kõrva taha ja läksime randa maasikaid sööma. Kuna oli 1.september, tähistasime Gerdaga kuuendat aastat sõprust, sest kohtusime kuus aastat tagasi Kristiine Gümnaasiumis, kui kooli vahetasin.

  Järgmine päev läksime Gerda, Alani ja Jerryga lähedal asuvat linna Busselton uurima. Shoppasime ja mekutasime sushi kallal. Õhtul jalutasin ma üksinda kirikusse ja sisse astudes istus seal umbes 10 pensionäri. Väga soe õhkkond oli ja kohe tuli üks korraldaja vanem proua mind istuma paluma ja oli väga ônnelik, et keegi uus inimene nendega ühines. Enne ürituse algust tutvustati mind kõigile ja mainiti ka ära, et olen ise Taizes käinud, mis kôikidele tundus väga huvitav ja tekitas palju küsimusi. Mind pandi ühe umbes 90 aastase naise kõrvale istuma, kes samamoodi Taizes käinud. Temaga saime pikalt sellest kohast rääkida ja ta ütles, et viimati, kui ta seal koos oma mehega käis, sai ta mees infarkti ning ta maeti Taizesse. Lubasin, et üks päev lähen sinna tagasi ning proua palus, et ma tema mehe haua ka üles otsiksin. Tunnikese laulsime kõik koos mõnusa viisikesega laule ning lõpus vahetasin nendega veel paar sõna ja soojus südames jalutasin koju tagasi.
  Viimane täispäev Dunsborough's sòitsime Alani ja Mikega nende lemmikranda lainetesse möllama. Täielik paradiisikas oli seal, aga lained olid nii jõulised ja suured, et meil võttis Gerdaga ikka tükk tegemist sama kaugele sumada, kui poisid olid. Vahepeal hoidsin laineid meid vee all nii kaua, et surmahirm tekkis. Kui võhma enam absoluutselt ei olnud, lebasime tunnikese liiva peal. Vaatasin kuidas surfarid laineid nautisid ja kuidas vesi täiesti läbipaistev tundus ning mõtlesin, et ei tahaks mitte kunagi ookeani äärest ära minna.
  Õhtuks ronisime mäe otsa ja suurepärasele päikeseloojangule ookeani taga lisandusid kaks vaala, kes purskasid vett välja ja lehvitasid enda üüratute sabadega. Ei suutnud enda õnne uskuda.
Kodus tagasi pakkusime kõikidele enda tehtud moorapalle. Nendega tänasime sõpru, et nad meile peavarju pakkusid. Õhtul vaatasime seltskonna lemmikut Iiri seriaali ja pugisime moorapalle ning kädistasime naerda.
  4.septembri varahommikul saatsime sõbrad tööle ning Alan tuli meid bussipeatusesse saatma. Seisime siis ühe visitor centeri ees, sest nii öeldi piletil, et sinna ette peab tulema. Mingi hetk tuli tänavalt mees ning juhatas ümber nurga meid öeldes, et buss tuleb hoopis ûhe teise visitor centeri ette. Jooksime oma saja kotiga sinna, aga õnneks jòudsime õigel ajal. Hüvastijätud on kohutavad, aga  andsime lubadused, et näeme veel.
  Bussisõit viis meid 3 tunni kaugusele Perthi lennujaama ette. Seal checkisime ennast lennule ja otsisime esimese salatikohviku, kus veetsime järgnevad 4 tundi enda lendu oodates. Lend kestis 3 tundi ja kuna sõitsime kuulsa Austraalia lennufirma Virginiga, oli lennukis isegi lõnasöök ja telekad. Melbourne lennujaama jòudsime kell 8 õhtul (kell oli 2 tundi edasi liikunud ja nüüd on meil Eesti ajaga 7 tundi vahet) ootas meid pereisa Steve ning sõitsime nende koju Mornington Peninsulasse Blairgowrie'sse, mis asus 1,5 tunni kaugusel Melbournest lõunast.

Friday, September 5, 2014

Pritsi neid umbrohte

  Meile öeldi, et nüüd kolime hoopis uude farmi, sest seal on mingisuguseid maatükke vaja pritsida. Saarale ja Gerdale keegi midagi ei täpsusta niiet meie siis pakime kõik enda asjad pluss kuhjasime oma toidud kahte suurde prügikotti. Tarisime enda kohvreid, viite kilekotti ja suuri prügikotte välja, kui Ron, Charlie, Jason ja Dom märkasid meid ning pahvatasid naerma:"girls, we are going there for just a week." Küll oli naermist ja teeseldud vihaseid pilke, aga kuna aega polnud ümber pakkida, hakkasid poisid meie asju autodesse toppima. Uude farmi sõitsime sedamoodi, et Ron sõitis ees suure treilerautoga, mille peal asetsesid kolm kubotat (spray masinat), teises sõidukis istus Charlie, kes vedas neljandat kubotat, siis sõitsin mina kolmanda autoga ja Jason sõitis kòige rivi lõpus. Lõbus oli niimoodi tund ja pool grupis reisida. Uus maja oli väga hubane kaminaasemetega ja saime Gerdaga endale mõnusa kõrgete lagedega suure voodiga toa. Lõpuks jäime sinna farmi elama 13neks päevaks omamata ühtegi vaba päeva, sest ilmad olid päikeselised.
  Esimesel päeval kohtusime oma supervisori Bradiga, kes põllul abistas mind ja Gerdat. Charlie juhatas Jasonit ja Domi. Supervisorid täitsid meie kemikaalipaake iga pooleteist tunni tagant.

Paaki mahtus 450l. Töö ülesandeks oli 18km/h puude vahelisse ritta sisse sõita ja lülitist kemikaalid käima lükata.

Kui rea lõppu jõudsin, panin lüliti kinni, keerasin kaarega järgmisesse ritta ja protsess kordus.
Appi kui meelt nüristav töö. Esimene päev ma suutsin veel 8 tundi järjest oma muusikat nautida, siis proovisin raadiot kuulata ja mida aeg edasi, seda imelikumaid asju ma välja hakasin mõtlema. Kuna taguots jääb tihti päris kangeks, tegin käed lahti sõitu või venitasin sõidu ajal jalgu. Kõikidel töötajatel tekkis ka kubota sündroom - hakkasime omaette rääkima, ennast filmima ja peeglisse nägusid tegema. Päris mitmel korral suutsin iseendale suurepärast psühholoogi mängida. Vahel rääkisime ka üksteisele raadiosaatjasse lollusi, et mingitki inimkontakti saavutada selles üksikus keskkonnas. Brad sai aga meie väga toredaks sõbraks. Tal on pikk ja raske narkootikume täis elu olnud. Aastaid on tal 44, aga välja näeb 80 ja ma ei tee nalja. Samas nautisime tema maailmavaadet ja mitu korda laenas ta meile igasugu huvitavaid raamatuid, mida hommikul enne tööd lugeda jõudsime.  
  Õhtud hakkasid samamoodi olema sellised, kus sööme õhtusööki ja istume kõik koos teleka ees ning naudime kaminast tulevat soojust, sest ööd olid kohutavalt külmad. Me magasime Gerdaga viie tekiga ja pepud koos, et sooja saada. Lähimast linnast Narroginist leidsime üle pika aja känguru liha ja me muud kodus õhtuti väga ei söönudki. Kord käisime ka seal linnas söömas kohas nimega chicken treat ja seal korraldas üks aborigeen suure draama, sest töötaja oli talle plastikkoti visanud, mitte ulatanud. Rohkem me sinna linna väga minna ei tahtnud, sest aborigeene oli seal palju.
  Suur seiklus, mille läbi elasime oli selline, et ühel òhtul läksime Gerdaga maja lähedal olevasse puude istandusse jalutama. Rääkides ei avastanudki, kui kaugele jõudnud olime, kui ühtäkki oli väljas kottpime ja mitte ei teadnud kuidas koju tagasi saab. Küll me siis kõndisime ja üritasime meenutada kust me ikka tulime. Tunnid möödusid ja me olime kindlad, et siia puude vahele, mida aidanud kasvama panna ja mille vahelt umbrohtu tapnud, siia me ka sureme. Ühtäkki särasid meile autotuled vastu ja õnneks olid poisid meid otsima tulnud. Olime nii õnnelikud ja tänulikud ning saime tegelikult ühe suure pahvaka naerda.
  Järgnevatel päevadel hakkasime peale tööd autoteel jalutama ja jooksma. Päikeseloojangud olid imelised ja armusime maaelu vaikusesse. Võisime keset teed seisma jääda ja kuulda vaid paari lamba hädist määgimist kusagil taamal.
  Pärast kahte nädalat oli jälle sellest majast ja kohast raske lahkuda, aga jätsime armsaks saanud Bradiga hüvasti ning ühel tuulisel päeval saime vaba päeve ning kolisime tagasi Hillsidele.

Thursday, September 4, 2014

Perth 2 (pildid tulekul)

Vahepeal puid istutades sain sõnumi, et saame ühte peresse koos Gerdaga lapsehoidjateks. Selle sama perega oli meil juba ammu hea kontakt ning nad olid meist väga huvitatud, aga kuna Sandalwood tuli vahele, siis jäi asi katki. Nüüd nad siis saatsid kirja, er on nõus meid siiski ära ootama. Meie õnn oli lõputu, aga siis oh sa imet, meie muhe mutionu sarnane boss tuleb ja pakub meile omalr poolt tööd. Nimelt oli talle nelja tüüpi vaja, kes istuksid päevad läbi armsates masinates nimega Kubota ja sõidaksid teistes farmides, kus puud juba suureks on kasvanud, puude ridade vahel ringi ning pritsiksid kemikaale umbrohtude peale. Palgaks on 20$ tund, 8-10 tundi päevas, kui vihma ja tuult ei ole 7 päeva nädalas, kuu aega. Gerda moosis mind ära, sest see oleks meil hea võimalus Aasia reisiks raha kokku saada. Polnud midagi teha, saatsin kurva sõnumi perele, kes meid nannydeks ootasid. Teine ime seisnes selles, et nad siiski väga tahtsid meid ning olid teise kuu veel nõus ootama.
  Jätsime armsa Corrigini hotelliga hüvasti ning Iona viis meid, Charliet ja teist meie töökaaslast Jason'it farmi nimega Hillside, kus boss Ron koos Iona ja Charliega elab. Seal asutseb neil üks suur maja enda jaoks, sada suurt kuuri,  mis on täis bossi sportautosid ja mootorpaate ning väike maja backpackersite jaoks, kuhu meie Gerda, Jasoni ja Charliega elama asusime. Maja oli lihtne, aga armas. Saime Gerdaga suurema kolme narivoodiga toakese endale. Kõik teised töökaaslased sõitsid Perthi hostelisse elama seniks, kuni nad uued töökohad leiavad.
 Esimene päev Hillsidel oli masendav! Pidevalt tulid lõbusad ajad puudeistutamisest meelde ning imelik oli ilma suure grupita olla. Sama tundsid ka poisid ja me lihtsalt vegeteerisime teleka ees, mornid näod peas. Järgneval nädalal oli bossil meile suur nimekiri töid, mida farmi ümbruses pidime ära tegema. See nädal oleks olnud mul ja Gerdal võimalus ka Perthi minna ja nädalakese puhata enne uue töö algust, aga me teadsime, kui palju raha oleks selle peale kulunud ning selle asemel teenisime väikest lisa. Selleks koristasime ja pesime neljakesi kõik autod ja kaks hipibussi puhtaks, puhastasime kõik korvid ja putkid, tõmbasime rehaga kanala korda, koristasime kuure, pesime riiuleid jne. Nädalavahetuseks oli kõigil kopp ees farmis kükitamisest. Saime Ronilt loa Perthi sõita, et teisi sõpru näha. Linnariided selga, kast jubedat Austraalia odavat õlle EMU autosse ja 3 tunni pärast olimegi Perthis. Rentisime neljapeale ööks ilusa lukskorteri ja kui sättimised sätitud olid varsti juba ukse taga meie armas kloun Mike, šotlased Jerry ja Karly, iirlane Alan ja britlased Harry ning Sofie. Nii hea oli neid kõiki jälle näha ja terve ülejäänud öö vallutasime klubi tantsuplatsi nimega Capitol.
  Järgmine hommik veetsin pool päeva üksi Perthi linna tänavatel. Tuli selline üksi avastamise tuju. Leidsin džungli moodi pargi, kust ühtäkki hakkas hoovihma seisma ja niimoodi seal seistes tundsin, er olengi vihmametsas. Jalutasin enda lemmikul Londoni tänaval ning käisin sushit mekutamas. Üks hetk aitasin pargis ühel proual tema telefoni otsida. Lõunatasin koos sõpradega ja liiga kiiresti oli aeg farmi tagasi sõita. Siiski olime ülevas meeleolus.
  Sama päeva õhtul vaatas meie tuppa sisse uus töökaaslane Dom, kes just tuli nädala ajaselt puhkuselt Perthist ja enne seda oli ta mitu kuud hillsidel spray tööd teinud. Ta on Charlie lapsepõlve sõber ja väga toriseva huumorimeelega inglane. Sõitsime viiekesti Corrigini, et uue töö alguse puhul restoranis õhtusööki süüa. Niimoodi saatsime ära viimased vabaduse momendid ja tervitasime raske tööpõli algust.

Sandalwood

Bussis avastasime juba kolm noorukit, kes samamoodi väikelinna Corrigini suundusid puid istutama. Sõit kestis kolm tundi ja ümbrust nautides märkasime palju liivast pinnast. Corriginis võttis meid vastu meie supervisor 23.aastane britlane Charlie. Ilma pikema jutuda suundusime Corrigini hostel/pubisse, kus istutasime end maha ja loetlesime endaga ruumis olevat veel 16 noort, kellega koos hakkame puid istutama. Boss Ron tundus professionaalne aga muhe kuju ja rääkis põgusalt, mis järgnevatel nädalatel toimuma hakkab. Siis toodi välja imelised toidud nagu pizza lõigud, kalmaari jalad, juustud, koogid ja kõik, mis suu vett ajab voolama. Plaanis oli keha kinnitada ja tööplatsile minna, et paari tunnine proovipäev ette võtta. Pidime Gerdaga tõdema, et hostel kus ööbima jääme on väga kena ja korralik, söögid on ilmselt parimad, mida siiani saanud oleme, töö ise on super hästi organiseeritud ja meie eest hakatakse hästi hoolt kandma. Üllatuse tunne seisnes selles, et oleme nii harjunud, et backerseid võetakse kui odavat tööjõudu ja nende peale ei raatsi bossid kuigi palju kulutada, peaasi, et töö saaks tehtud, aga kuna see on Austraalia suurfirma Sandalwood ja loomulikult ka lepinguline töö, siis nemad teevad asja väga professionaalselt.
 Kui kõigil oli lõunast paha olla, veeresime väga armsasse hipiliku vanaaegsesse koolibussi, millest sai meie kõikide transport tööle. Platsile sõitsime oma pool tundi ja kohapealt eest leidsime ühe suure kaubiku, mille tagune oli täis laotud pisikesi puid täis alustest. Iga päev algab sellega, et tõstame kaubiku tühjaks ja asetame alused kahele auto tagusele treilerile. Asusime tööle, kui next thing you know, boss kutsub mind ja Gerdat teistest kõrvale. Higi hakkas juba voolama, et issand kas juba tegime midagi valesti. Boss vaatab meid muhelevalt ja märgib ära, et meil mõlemal on väga läikivad tööjalanõud, mis varsti enam nii ei läigi (leidsime need eelnevalt Perthist ja ostsime mõlemale samasugused lakknahast mustad saapad). Kuna oli arusaadav, et oleme väga head sõbrannad ja treileritele on vaja kahte "trailertrash'i" saime omale hoopiski mitte puude istutamise töö. Öeldi, et meil vedas kohutavalt, sest raha on sama ja töö kaks korda lihtsam. Supervisor Charlie istub autos ja meie kõõlume üks ühel pool treileri küljes. Iga paarikümne meetri pealt peame Gerdaga oma helkurvestikestega maha hüppama ja põllu reale tõstma kuus puude alust. Istutajad
võtavad  sealt puid enda korvi, mis asub ümber piha ja on rihmaga üle õla. Arvasime, et aluseid peab kiiresti maha tõstma ning näitasime end parimast küljest, kui hakkasime seal kõvasti rapsima. Need alused olid päris rasked ja treileril oli neli nö levelit, kust puid pidi kätte upitama. Kui pandud hüppasime treileri alusele tagasi, näitasin charlile tahavaate peeglisse pöialt ja sõitsime edasi (vahel juhtus ka nii, et Char saatis parasjagu sõnumeid ega kontrollinud peeglit ning sõitis juba rahuliku südamega edasi kui ma jalad kahte lehte autole järgi jooksin, sest olin maha jäänud ja autost tuleva kõva muusika saatel ei kuulnud minu hüüdeid ka keegi).
 Istutajad said igaüks endale sellise metallist toru nimega putki. Kõik alustasid oma pika rea algusest. Pisike puu läheb putki otsast sisse, istutaja lööb putki pinnasesse, vajutab jalaga putki otsa kangist lahti, võtab putki välja ja lööb puule mulla peale, et see kõvasti maas kinni oleks. Pöidlaga peab putki käsipideme kõrval olevat nuppu vajutama, et toru alumine osa uuesti plõksri kinni kukuks. Järgmisena astub istutaja umbes kolm sammu edasi ja sama protsess kordub. Sellest tekib sinu oma rütm ja niimoodi kõnnivad istutajad päevas maha kilomeetreid tehes seda sama tegevust, peas kumisemas putki otsa kinni hüppamise metalne heli. Oma mõtetele sellel tööl ruumi ei jäänud.
  Paari tunni pärast lõpetasime enda esimese töôpäeva. Tundsime Gerdaga kerget kurbus, et ei saagi puid istutada ja tundus, et meie töô ei olnud ka nii kerge kui arvasime. Randmed hakkasid valutama ja samamoodi tagumik, sest pidevalt astusime treilerile ja treilerilt maha. Kui sõitsime ridade vahel ringi ja korjasime istutajaid treileri peale, et bussile viia kurtsid nemad, et õlg valutab, sest puid täis korvid on nii rasked ja käsi, millega rasket rauast putkit peab koguaeg kaasas kandma, maasse suruma ja otsa kinni vajutama on ka juba tundlik.



Boss oli sellega meid hoiatanud, et te kõik olete korralikult hellad ja valusad varsti ning teile kasvavad istutaja lihased, sest need on sellised, mida inimene igapäevaselt ikka ei kasuta.  
  Koju sõites bussis ringi vaadates saime juba aru, et hakkavad grupeeringud inimeste seas tekkima. Umbes 10 töökaaslast olid pärit Inglismaalt, Šotimaalt või Iirimaalt. Nemad olid kõige jutukamad ja said juba omavahel väga hästi läbi. Siis oli üks omamoodi hullumeelne esineja Mike Hollandist, kes kohe end kõigile tutvustas ja mainis, et talle meeldib tantsida ning sai üldse kogu ülejäänud aja meie kollektiivi klouniks. Lokipea Martin saksamaalt hoidis omaette oma sakslase tõsidusega. Alati päikeseprillides musta habemega Itaallane Andrea tundus samamoodi omaette hoidvat. Bussis sõbrunesid kolm prantsuse neiut omavahel ja nautisin nende keele kõla. Ja siis olime meie: kaks eesti tüdrukut, kes pigem oleksid tahtnud nähtamatud olla ja kuulates muusikat nautisime ümbritsevat loodust ja päikeseloojangu värve. Tundsime end tagasihoidlikena ega proovinud kellelegi ennast tõestama hakata.
Meie tuba oli mõnus ühe nari ja kahe kapiga. Loomulikult sain mina ülemise nari, kuhu ronimist hakkasin hiljem valusate lihaste tõttu kiruma.Õhtusöögid hakkasid all pubis olema, kus igaüks võis endale menüüst ühe toidu valida. Ja need olid samamoodi väga rikkalikud. Sai valida näiteks kala, kalmaari, kanashnitzlit, burgerit, salatit, pastat, lamba curryt või minu lemmikuks sai vegeterian canneloni, mis oli selline lasagne moodi. Istusime koos suure laua taga ja kuulasime huviga iirlaste ja šotlaste aksente. Jutust aru ei saanud, aga naljakam oli see, et iirlased ei saanud ka šotlastest vahel aru ning vastupidi.
Arvan, et esimesel nädalal vajusime raskete tööpäevade tõttu juba kõik 8sast vooditesse.
  Hommikud algasid meil äratusega 5.15. Konkreetselt tirisime end voodist välja, loivasime armsasse kööki, kust sõime krõbinaid ja beanutbutter röstisaiu ning kottpimedas ja külmetavalt kell 6 olime juba bussis ja sõitsime platsile. Teisel päeval tegime oma eeskujuliku kuid juba valu tõttu pisar silmis treileri tööd. Kell 12.30 korjati kõik jälle põllult kokku ja bussi juures sõime lõunat milleks oli tee/kohv, neli singivõileiba, väike puuviljakauss, nuudlid, kook ja pisike pakk krõpse.


Tunni ajase pausi lõppedes oleksime ju tööpostile tagasi suundunud, aga igahommikuse kastiautotäie puid oli juba põllule laiali laotatud. Boss tegi imestusest suured silmad ja märkis, et terve 12 aasta jooksul, millal nad seda tööd on teinud ei ole neil kunagi nii kiireid treileritüdrukuid olnud. Neil ei jäänud muud üle, kui kupatada meile korv õlale ja putki kätte, ning endine selle põllu omanik vanem mees Noell hakkas meile väljaõpet tegema. Me saime koheselt Noelliga sõpradeks ja ülejäänud aja põllul hakkas ta meid väga hoidma ja aitama. Kui tehnika käes oli ja oma real istutama hakkasime, käis boss meiega kaasas ja hüüdis:"raise the Estonian flag, because these girls are amazing at everything!" Töö läkski libedalt ja oli täitsa lõbus. Kui kiiremad jõudsid enda rea lõppu, hakkasid nad lähima järgmise rea juurest teisele vastu tulema ning kui kaks inimest real kohtusid, liikusid nad koos vabale reale ja jätkasid samast punktist. See oli alati tore hetk kellegagi paar sõna juttu vesta. Nii saidki maalapid ükshaaval puudega täidetud. Lemmik osa päevast oli see, kui lõpetasime ühel maalapil ära, istusime kõik kahte kastiautosse ja sõitsime järgmisele platsile nautides Austraalia maastikuvaateid. Tööpäevad lõppesid heal juhul kell 4 ja juba esimese päeva lõpuks olime kõik nii läbi ning igatsesime oma treileri tööd tagasi. Grupis oli üks Inglise lesbipaar, keda hakkasime tatu'ks kutsuma nagu see Vene bänd. Nad olid sellised räuskajad ja draamatsejad, aga omavahel armsad ja hoolitsesid alati nende eest, kes jäid haigeks või olid mingid vigastused. Igatahes märgati, et nemad teevad oma tööd kõige lohakamalt ja laisemalt ning nendest said järgmised trailertrashid. Nutsime seda tööd veel pikalt taga, sest iga päevaga läksid kõikide istutajate käed aina hullemaks kuni lõpus oli teemaks hommikul mitu valuvaigistit sisse võtta, lõna ajal paar veel lisaks ja siis ajas asja ära. Mingi hetk juhtus minu käe närviga midagi nii, et siiamaani ei tunna ma oma küünarnukist allapoole jäävat käe osa. Osad tõmbasid seal oma jalgu ära või õlad ei pidanud enam raskusele vastu. Sellele vaatamata kostitati meid töötades alati veega. Noell, Charlie või teine supervisor Iona uurisid pidevalt kas kõik on hästi, kas vaja vetsupaberit (igasugusel hädal pidid 8,9 tunni jooksul põõsa või puu alusega leppima) vett, jakki ära anda, midagi soojemat selga jne. Õhtul peale õhtusööki tahtsime lihtsalt voodisse, et käsi saaks natukenegi puhata. Vahel tegime pisikese jalutuskäigu pimedas ja vaikses Corriginis. Jälle selline armas maalinnakene ühe pisikese poodlemistänavaga ja räuskavate maakaid täis pubiga.
Kui olime juba töörutiini sisse elanud, kutsus täitsa heaks sõbraks saanud Iiri poiss Alan mind, Gerdat ja kahte Briti poissi parki trenni tegema. Jooksime peale töôd sinna, ning Alan tegi meile hullumeelse trennikava kus rassisime ühest otsast teise sprinti, lihaseid ja hüppeid teha. Lubasime, et me ei tule enam kunagi tema trenni ja veetsime ülejäänud õhtu ägisedes õhtusöögilaua taga. Nädala pärast saabus kauaoodatud esimene vaba päev. Eelnev õhtu pidasime kõigiga korraliku peo hostelis maha ja olime kõik grupina juba toredalt lähedased. Vabal päeval läksime Gerdaga jalutuskäigule, mis viis meid surnuaeda. Mitte keegi pole meid siiamaale mõistnud, aga me oleme alati iga linna surnuaedadest huvitatud, sest need on nii teistmoodi võrreldes Eesti omadega. Hauaplatsid on täis uhkeid kirjutusi ja aksessuaare nagu mängusjad, merekarbid jne. Puid ei ole seal üldse vaid pigem liivapinnas ja kõik hauad on kòrvuti, moodustades piinlike ridasid. Järgnevalt käisime kohvikus ja ülejäänud päeva puhkasime hostelis.
Viimane töönädal kestis umbes 8 päeva ilma vaba päevata. Teisel nädalal saime aru, et siiamaale olime istutanud puid, mis ohverdavad end, et see raha sisse toov sandalwood kasvada saaks. Sandalwood toitub nendest istutitest. Sellejaoks, et sandalwoodi istutada saime märkimisväärselt kergemad ja pisemad putkid ning korvis olid istutite asemel kerged seemned niiet me lausa lendasime seal põllul kergendus näol.

Meie grupp oli võrdlemisi kiire ja lubatud kolmest nädalast tööst sai 2 nädalat, sest vajalikud puud said istutatud.  Meie grupp selle kahe nädala jooksul istutas umbes 800 000 host puud, 600 000 sandalwoodi, käisime maha 2000km ja hõlmasime ära 800 hektarile maad. Selle lühikese aja jooksul saime grupina üpriski lähedaseks, sest elasime läbi samu kannatusi ja töötasime pead jalad koos. Lemmik hetked kõikidega põllul olid need, kus ühelt maalapilt teisele meid transporditi. Selleks hüppasime kõik kahte kastiautosse ja saime nautida neid maalilisi Austraalia maastiku pilte. Hommikuti ka langevad kuud ja tõusvat päikest.




  Minu lemmik sõbraks sai omette hoidev saksa tüüp Martin. Üks õhtu läksin tema tuppa muusikat küsima, sest olime põllul avastanud, et meid ühendab ühine muusikamaitse. Avastasin, et Martin ehitab ise kohvritesse kõlareid tehes need omamoodi muusikakeskusteks. Kuulasime ühest tema loomingust terve õhtu head muusikat. Veel sain teada, et Saksamaal töötas ta ühes endises kalastuslaevas, mis nüüd on ümber ehitatud selliseks kinniseks ja süngeks ööklubiks. Tema töötab seal lausa vabatahtlikult mehhaanikuna ning saab koos laheda töötajaskonnaga reisida igasugu maid läbi ja pidada kõigis neis üks korralik pidu maha. Ta näitas veel pilte ühest reisit, kus ta ööbis enda sõpradega mingil suurel muruplatsil karavanis ega maksnud mingisugust renti selle eest. Sealkohal tuli mulle soe tunne sisse ja tahtsin samamoodi midagi sellisr kogeda. Sellest päevast sain ma tulikindla mõtte suvel minna kuuks ajaks Vormsisse karavani elama ja nautida paljajalu käimist, rattaga sõitu ning elu ihuüksi looduse keskel. Kogu meie ühine huumorimeel ja maailmavaade Martiniga tekitas nii hea tunde, aga sellele järgnes järgmise hommiku kurbus, kui Germany tuli ja teatas mulle, et ta sai kaevandustes tööd ning lahkub koheselt.
 Imelikul kombel jäime me puude istutamise lõpuks kõikide britlaste, šotlaste ja iirlaste kampa ning kole kahju oli kõigist viimane päev lahkuda. Siis ei osanud me veel arvatagi, et näeme neid kõiki õige pea...