Meile öeldi, et nüüd kolime hoopis uude farmi, sest seal on mingisuguseid maatükke vaja pritsida. Saarale ja Gerdale keegi midagi ei täpsusta niiet meie siis pakime kõik enda asjad pluss kuhjasime oma toidud kahte suurde prügikotti. Tarisime enda kohvreid, viite kilekotti ja suuri prügikotte välja, kui Ron, Charlie, Jason ja Dom märkasid meid ning pahvatasid naerma:"girls, we are going there for just a week." Küll oli naermist ja teeseldud vihaseid pilke, aga kuna aega polnud ümber pakkida, hakkasid poisid meie asju autodesse toppima. Uude farmi sõitsime sedamoodi, et Ron sõitis ees suure treilerautoga, mille peal asetsesid kolm kubotat (spray masinat), teises sõidukis istus Charlie, kes vedas neljandat kubotat, siis sõitsin mina kolmanda autoga ja Jason sõitis kòige rivi lõpus. Lõbus oli niimoodi tund ja pool grupis reisida. Uus maja oli väga hubane kaminaasemetega ja saime Gerdaga endale mõnusa kõrgete lagedega suure voodiga toa. Lõpuks jäime sinna farmi elama 13neks päevaks omamata ühtegi vaba päeva, sest ilmad olid päikeselised.
Esimesel päeval kohtusime oma supervisori Bradiga, kes põllul abistas mind ja Gerdat. Charlie juhatas Jasonit ja Domi. Supervisorid täitsid meie kemikaalipaake iga pooleteist tunni tagant.
Paaki mahtus 450l. Töö ülesandeks oli 18km/h puude vahelisse ritta sisse sõita ja lülitist kemikaalid käima lükata.
Kui rea lõppu jõudsin, panin lüliti kinni, keerasin kaarega järgmisesse ritta ja protsess kordus.
Appi kui meelt nüristav töö. Esimene päev ma suutsin veel 8 tundi järjest oma muusikat nautida, siis proovisin raadiot kuulata ja mida aeg edasi, seda imelikumaid asju ma välja hakasin mõtlema. Kuna taguots jääb tihti päris kangeks, tegin käed lahti sõitu või venitasin sõidu ajal jalgu. Kõikidel töötajatel tekkis ka kubota sündroom - hakkasime omaette rääkima, ennast filmima ja peeglisse nägusid tegema. Päris mitmel korral suutsin iseendale suurepärast psühholoogi mängida. Vahel rääkisime ka üksteisele raadiosaatjasse lollusi, et mingitki inimkontakti saavutada selles üksikus keskkonnas. Brad sai aga meie väga toredaks sõbraks. Tal on pikk ja raske narkootikume täis elu olnud. Aastaid on tal 44, aga välja näeb 80 ja ma ei tee nalja. Samas nautisime tema maailmavaadet ja mitu korda laenas ta meile igasugu huvitavaid raamatuid, mida hommikul enne tööd lugeda jõudsime.
Õhtud hakkasid samamoodi olema sellised, kus sööme õhtusööki ja istume kõik koos teleka ees ning naudime kaminast tulevat soojust, sest ööd olid kohutavalt külmad. Me magasime Gerdaga viie tekiga ja pepud koos, et sooja saada. Lähimast linnast Narroginist leidsime üle pika aja känguru liha ja me muud kodus õhtuti väga ei söönudki. Kord käisime ka seal linnas söömas kohas nimega chicken treat ja seal korraldas üks aborigeen suure draama, sest töötaja oli talle plastikkoti visanud, mitte ulatanud. Rohkem me sinna linna väga minna ei tahtnud, sest aborigeene oli seal palju.
Suur seiklus, mille läbi elasime oli selline, et ühel òhtul läksime Gerdaga maja lähedal olevasse puude istandusse jalutama. Rääkides ei avastanudki, kui kaugele jõudnud olime, kui ühtäkki oli väljas kottpime ja mitte ei teadnud kuidas koju tagasi saab. Küll me siis kõndisime ja üritasime meenutada kust me ikka tulime. Tunnid möödusid ja me olime kindlad, et siia puude vahele, mida aidanud kasvama panna ja mille vahelt umbrohtu tapnud, siia me ka sureme. Ühtäkki särasid meile autotuled vastu ja õnneks olid poisid meid otsima tulnud. Olime nii õnnelikud ja tänulikud ning saime tegelikult ühe suure pahvaka naerda.
Järgnevatel päevadel hakkasime peale tööd autoteel jalutama ja jooksma. Päikeseloojangud olid imelised ja armusime maaelu vaikusesse. Võisime keset teed seisma jääda ja kuulda vaid paari lamba hädist määgimist kusagil taamal.
Pärast kahte nädalat oli jälle sellest majast ja kohast raske lahkuda, aga jätsime armsaks saanud Bradiga hüvasti ning ühel tuulisel päeval saime vaba päeve ning kolisime tagasi Hillsidele.
No comments:
Post a Comment