Kuna pere oli meid kaks kuud oodanud, olid nad oma lastele rääkinud, et varsti tulevad kaks printsessi Eestist teiega mängima. Selleks olime me ostnud endale tiaarad ja hommikul, kui laste ja emaga kohtusime, oli kõigil õnne nii palju. Pisike 4.aastane poiss Charlie armastab üle kõige siin maailmas printsesse, kleite ja kõike, mis tüdrukulik. Tal ei tulnud isegi sõnu suust, vaid ta lihtsalt kallistas ja vaatas meid suur naeratus näol. Väike 2.aastane Isabel pidi tavaliselt tagasihoidlik olema, aga nüüd ka tema jooksis kohe sülle ja tahtis majas igasugu mänguasju näitama hakata. Istusime söögilaua taha maha ja ema Andy hakkas meile maja tutvustust tegema, näitama, kus mis söögid on, kus mänguasjad ja tal oli täpne graafik meile ette anda. Seal seisid meie tööpäevad, mis kell ärgata, millal on hommikusöök, mänguajad, lõunauinakud, lõunasöögid, koristusajad, laste pesemise ajad, magama minek jne. Vanematele ja lastele meeldibki väga täpselt graafiku järgi elada. Jalutasime pisikese Izzy ja ema Andyga viie minuti kaugusele linna, kus asus ka nende firma kontor. Ülejäänud päeva elasime lihtsalt graafikusse sisse ja üritasime aru saada, mida meilt tahetakse.
Tuleb välja, et pereema on täielik puhtuse fanaatik. Lapsed võivad enda mänguasju välja võtta ainult ette nähtud toas. Me Gerdaga peame iga päev suuri laadungeid pesusid pesema, neid triikima ja laste riideid perfektselt kokku voltima. Köök peab alati säravpuhas olema ja tihti võib mind või Gerdat näha spray pudel käes ringi käimas ja pindu läikivaks nühkimas. Lapsi peab iga päev vannitama. Saame sellest aru niimoodi, et nende maja ja lapsed peavad alati välja nägema nagu ajakirjas. Alguses oli see ehk hirmutav või tundus imelik, aga kuna igas kohas, kuhu me satume üritame leida põhjuseid, mida mingid olukorrad meile õpetavad või juurde annavad, siis võtame seda kui head elukooli.
Hommikuti kella 9 paiku lähevad vanemad tööle ja kahel päeval nädalas käib Charlie lasteaias. Siis peame ta aitama hommikul valmis seada ja tema lunchboxi ära pakkida. Izzy on iga päev kodus ja temaga on mõnus jalutamas käia ja mänge mängida. Kell 12 anname Isabelile pudeli kätte, pistame ta voodisse ja lähme ise minema. Nii jääb ta rahulikult magama ja magab 4 tundi (isegi magada meeldib neile väga graafiku alusel). Charlie tuleb kell 2 lasteaiast tagasi ja siis me riietame kõik kolmekesti ennast printsessideks ja ehitame meie tuppa suure lossi. Kell 16.00 on lastel õhtusöök ja 16.30 vanni minek. Kella 5eks peavad pidžaamad seljas olema, kodu korras, et siis kui vanemad töölt tulevad saaksid nad rahus lastega natukene mängida ja kaheksast juba magama panna. Meie õhtustame koos vanematega ja tavaliselt räägime palju Eestist, sest pereisa on täiesti vaimustuses lumest ja tahab kindlasti mingi aeg elama minna kusagile, kus aastaläbi sajab ainult lund. Õhtuti puhkame Gerdaga enda elutoas, sest lastega möllamine võtab ikka korralikult läbi. Tihti jalutame nendeg randa teokarpe korjama ja paate vaatama.
Mornington Peninsula on selline piklik peenike poolsaar ning kui sõita Melbournest siia, siis mida edasi sõidad, seda jõukamaks siinsed külad lähevad (neid on siin umbes 40 ringis). Blairgowrie asetseb Mornington Peninsula lõpus, kus peale meie küla tuleb Sorrento ja kõige viimane ning nö kõige rikkam piirkond on Portsea.
Esimesel vabal päeval võtsime tunni ajase jalutuskäigu ette, et Sorrentot avastama minna. Ilm oli üle pika aja väga palav ja mõnus, sest just hiljuti algas Austraalias kevad. Sorrento jättis väga huvitava mulje, sest linn asus täpselt ranna ääres ning avastasime sealt ka huvitava sisustusega poode.
Teisel vabal päeval jalutasime tunni kaugusele vastassuunda linna nimega Rye. Läksime poes šopates jälle hulluks ja läksime samamoodi sushit randa sööma, aga kuna ilm oli kohutavalt tuuline ja päris külm, siis leidsime ühe varjulise augu, kus paar tundi lebotasime ja tuleviku mõtteid mõlgutasime. Tagasi jalutasime mööda pisikest metsateed, mis kulges ranna äärest, aga küngaste pealt ja sealt sai nii mõnegi ilusa vaate osaliseks.
Kolmandal vabal päeval sõitsime bussiga natukene kaugemale piirkonda Rosebud, kus pererahvas hoiatas, et on pigem kahtlasem rahvas. Bussis küsisime kahte piletit, mille peale öeldi, et meil peaks roheline kaart olema. Võisime seekord peale tulla, aga Rosebudis lubasime kindlasti kaardi osta. Seda me muidugi ei teinud ja tagasi sõitsime sama loll nägu peas küsides piletit. Õnneks polnud sama bussijuht ja saime sama loengu ning võisime istet võtta. Meid linna kahtlasem rahvas ei heidutanud, sest leidsime lõpuks odavamaid poode ja palju kaltsukaid, mida kuni pimeduseni läbi tuhnisime. Polnud aega isegi lõunatada vaid muudkui poodides. Leidsime ühe super ägeda antiik-vanavarapoe, mille tõttu oleks tahtnud kahtlasesse Rosebudi elama tulla, et kõik enda kodu sisustuse sealt saaks osta. Olime näljast kõngemas ja jalad lohisesid all, aga siis leidsime K-Marti. Polnud varem sellises poes käinud ja täitsa ime. Nii palju kaupa nii odava hinnaga. Sellised H&M'i riided aga enamus asjad maksid $10 ja isegi alla selle võis midagi head leida.
Nüüdseks oleme siin juba natukene üle nädala elanud ja töötanud. Tean, et see on selleks korraks viimane kolm kuud Austraaliakeses ja võin öelda, et naudin täielikult iga hetke. Ei pinguta ennast nautima või ei käi mingit kellakest pea taga, et appi nii vähe veel jäänud vaid tõeliselt naudin ja ahmin pisikesi hetki endasse. Kõik sellised suuremad iseendaga võitlemised ja kohanemised on möödas. Nüüd lihtsalt tunnen, et ükskõik, kus ma olen, olen kodus ja kodus on hea.
Kenad fotod.
ReplyDelete