Kängud ootavad

Tere kallid lugejad :)
  Istun enda mõnusa voodi peal ja kuulan kuidas pimedas öös tugev vihmasadu katust peksab. Täitsa kodumaa tunne ju.
  Teisipäeval tegime ette määratud kuuest tunnist seitse ja pool tundi tööd, sest tahtsime ära lõpetada kuue puuvilja puu ümbert rohimise ja sinna alla mingisuguseid lablabe viskamise. Saime Pheonixilt suuresti kiita ja kutsus meid ka kohe enda sõbra juurde grillima (nemad ütlevad lets go to barbie). Õhtu kujunes mõnusaks pisikese väliterrassi peal, katuse all ja aegajalt hoovihmad möllamas. Kuna loodus on siin nii lopsakas, tekib tihtipeale tunne, et asume keset metsikut vihmametsa. Kuna meie autojuht oli parajas koguses joonud pandi mind rooli taha ja kästi koju sõidutada. Oli omamoodi seiklus ringide pealt jälle õigele teepoolele keerata ja teed ning gps-i samal ajal jälgida, aga sõidutasin kõik ühes tükis koju. Kolmapäeval tegime kuus rasket tundi mudase ja kallaku peal asuva peenra peal rohimistööd. Pärast nägime märkimisväärselt metslased välja:

  Neljapäeval peale tööd helistasin huvitava töökuulutuse peale naisele, kes otsis enda kahele lapsele lapsehoidjat kuuks ajaks Kangaroo Islandile. Saaksin pileti sinna, seal elamise ja toidu tasuta. Pere ise elab meie farmist 10 minuti kaugusel ja plaanib saarele sõita, sest neil seal hosteli ja restorani business. Vanemad on pärit Iisraelist ja nende lapsed on 7aastane Layla ja 4 aastane Sahar. Tundus, et ma meeldin neile ja kuna reis algab järgmine nädal oleksid nad samal päeval, kui ma helistasin asja juba kinni pannud ja ühe Austraalia tüdruku kaasa võtnud. Muu jutu keskel mainisin, et väga ei tahaks enda sõbrannat siia jätta ja leidsime kohe ka lahenduse: kuna me vabad hinged ja tahame sealt saarelt äkki edasi reisida, siis minule tagasisõidu piletit vaja ei ole ja olid nõus ka Gerda pileti eest tasuma. Kohe samal päeval soovisid nad kinnituseks meid intervjueerida. Mõeldud tehtud, hea Sam sõidutas meid nende armsasse majja. Seal vestlesime oma paar tundi, mängisime lastega ja einestasime terve perega. Nad tundsid head energiat meiega ja juba sama õhtu bookisime lennupiletid ära. 5.aprillil sõidame kuuekesti Goalt Coastilt Adelaidi ja sealt uue lennukiga Kangaroo Islandile. Pereisa ja Gerda töötavad restoranis ja mina koos pereemaga tegeleme lastega. Isa mainis, et peale seda kuud sõidab pere Mullumbimbysse tagasi, aga kui meile seal meeldib, võime sinna elama jääda ja aidata siis juba raha eest restorani üleval hoida. Eks näis kuidas läheb, aga meie oleme juba küll väga vaimustuses kõigest sellest.
  Täna sõitsime Iisreali perega randa. Kohutavalt armas oli lastega juba bondida. Ehitasime liivalosse, käisime kivide peal ronimas ja vees suplemas. Tundus, et mõlemad nunnukesed on minust ja Gerdast juba väga vaimustuses ning vanematele meeldib kogu see värk kaa. Õpetasime lastele eesti keelt ja nemad meile heebrea keelt. Kõigil oli nii lõbus, et rannast saime koju alles pimeduse saabudes. Lisainfona mainin, et kaotasin selle üritusega enda rätiku ja jalanõud, aga just niimoodi sobitudki Byron Bay elustiiliga kokku. Natukene vähe saime seda piirkonda tundma õppida, kui juba jälle sõidame Austraalia alaossa tagasi. Siiski me ei kurda ja oleme jälle valmis uueks seikluseks :)

Dušš ei aita

Teise päeva õhtul tegid Sam ja Maija meile kõigile mõnusa jõululiku õhtusöögi.

Sam oli peakokk ja valis inglise pärased toidud. Tore oli kaheksakesi nagu üks suur pere laua taga istuda ja einestada.
  Järgmine päev läksime Gerda ja Maijaga aia rohimist lõpetama ja siis hakkasime kive tassime, et sellest põllust erinevad osad moodustada kivist aedadega. Isegi Maija imestas Eesti tüdrukute sitkuse üle. Küll me möllasime seal suurte ja väiksemate kividega nii hoogsalt. Pärastlõunal sõitsime poodi jäätist ja šokolaadi ostma (tervislikest Gerdast ja Saarast ei ole enam jälgegi) ja jälle ookeanisse suplema. Õhtul vedelesime toas ja skypesime kõikide heade ja parematega.
  Saabus meie esimene vaba päev. Kogu maja sai Fööniksi käest pahandada, et me ei korista, ei toida siga ega kanu. Tegelikult me teeme seda kõike, aga boss peab meie kohustusi üleval hoidma, sest eelnevalt on tal palju halbu töölisi majas elanud. Kui eluase oli läikima löödud, sättisid kolm põhjamaa neidu ennast üles ja briti sohver sõidutas meid Byron Baysse. Maija näitas meile kõikvõimelike poode ja turge, kus müüdi nutma ajavalt kallite hindadega kõike, mida ühe tüdruku süda ihkab. Ikka ei suutnud ära imestada kui imeliselt ilusad inimesed siin elavad. Kogu üldine olek on nii vaba ja positiivne. Ühest armsast bakeryst ostsime endale küpsetatud saia mille vahel oli kõik mis hea alates spinatist lõpetades feta juustuga. Istutasime ennast Byron Bay ranna äärsesss parki. Pargis mängis DJ väga mõnusat old school hiphopi. Vahepeal hakkasid kolm neli inimest isegi tantsima. Kuna pooled neist olid silmnähtavalt uimastite mõju all pakkus kogu see vaatemäng meile suurt nalja. Rannatajad on ka väga vabameelsed, sest riideid vahetatakse seal samas kus parasjagu mõte tuleb ja keegi ei kata ühtki oma privaatset osa ning möödakäijaid ei huvita kaa.  Nii me seal siis nautisime seda hipiõhkkonda. Õhtupoole võis jalutamas käies iga nurga peal näha sõprusgurppe, kes oma trumme koos põristasid või lihtsalt kitarri tinistavaid noori. Muusika oli igal pool ja tundsin, et this is the place to be. Pimeduse paiku sisenesime teatri saali sarnasesse klubisaali, kus kuulasime kahte väga chilli live bandi. Üks hetk küsis keegi austraallane, kust pärit olen ja esimest korda teadis aussikas Eestit: "Jaa minu sõber abiellus Eesti naisega!" Kui bandid kuulatud tuli lavale DJ ja noo see muusika, mis sealt tuli oli super.

Seisime täpselt kõlarite kõrval ja nautisime seda üle saali mõnusat bassi, mis seest läbi käis. Saal oli täiesti inimesi täis ja tantsisime kuni kella neljani. Kodusse natukene jalutasime, natukene sõitsime taksoga ja siis jälle jalutasime, et võimalikult soodsalt läbi saada. Võimalikult soodne tähendas 50$, sest elasime siiski farmis.
  Pühapäeval otsustasime Gerda ja Maijaga lähimasse linna nimega Mullumbimby, mis oli umbes 30min jalutustee kaugusel. Nii me seal siis armsasti tee serval kõndisime, kui üks mehi täis auto mööda sõitis ja midagi rämeda häälega karjusid. Nagu põhjamaa naised ikka külmad kui jää, kõndisime rahuliku näoga edasi. Arvan, et mehed ei saanud seda tähelepanu mida nad tahtsid. Niisiis pöörasid nad ümber, et meie teeserva pool sõita. Üks härrasmees tuli sõidu ajal terve kehaga aknast välja, tõmbas püksid alla ja meheau väljas sõitsid ausa näoga meist mööda. Ainuke reaktsioon põhjamaa naistel tuli minult, sest vähe jäi puudu, et oleksin selle härra peenisega ise näkku saanud. Mullumbimby linnas tegime kerge linnatuuri ja väikese sisseostu ning suundusimegi tagasi. Õhtul toimus väikene filmiõhtu ja niimoodi lõppeski meie esimene nädalavahetus Mojo Springsi farmis.
  Täna see vastik esmaspäev. Ei saa isegi Austraaliasse põgeneda tema eest. 9 üles ja banaanipuude vahele. Pidime iga puu alla sodi kuhjama ja selle väetise pappkarpidega katma. Päris õudne oli, sest kogu see kupatus oli nagu džungel ning Maija nägi mitut üüratut ämbliku ja ühte madu niiet väga turvaliselt ei tundnud ennast seal. Õnneks tulime eludega välja jättes maha ämbrite kaupa higi ja ühe imeliku välimusega banaanimetsa.

  Hetkeolukord on, et prantsuse tûdrukud lahkusid juba siit farmist öeldes, et see on naeruvààrselt raske vabatahtliku töö kohta ja nende arust on ülekohtune, et meie boss ei väärtusta tehtud tööd vaid pahandab kui tunneb, et ei väärtusta tema majas elamist. Meie Gerdaga ûritame siiski optimismi üleval hoida ja meeldib siinne maja, inimesed ning ümbritsev loodus. Ainuke mure on, et käid peale higist tööpäeva dušši all, tuled välja, natukene toimetad ja juba oled üleni higine. Dušš ei aita.

Magus õnnis

  Kirjutan juba peaaegu täiesti teisest Austraalia otsast. Kuid nüüd natukene eelmisest nädalast. Neljapäeva õhtul kutsusid armsad farmerid meid enda majja ja tegid meie auks suure pidusöömaaja. Küll sai liha, küll sai meekaalikat, küll sai siirupikõrvitsat. Nii magusaks tegi see terve  õhtu, sest täitsa hea nuudlitest vaheldust saada. Lisaks vaatasime perega veel filmi "Man from Snowy River" mis on Andrew lemmik ja mitte ükski inimene ei tohi sellel ajal rääkida, veel vähem oma telefonis olla. Neid fakte saime Eoni käest teada, kes väga hoiatas meid, et kohe kindlasti peab terve aeg pilk ekraanil olema. Film oli mehest, kes ehitas nende teise farmi üleval mägedes. Väga huvitav ei olnud, aga elasime üle. Üleüldine meeleolu oli kõigil juba pisut nukker, sest viimased päevad ootasid ees.
  Laupäeva õhtu osutus viimaseks õhtuks. Tegime koos hollandlastega mõnusa istumise rannal. Vaatamata üleüldisele nukrusele pidasime rõõmsat vestlust korralikult üleval. Jäime randa kella neljani hommikul, aga Victoria osariigis, kus me olime oli juba sügis ja ööd on siis ikka korralikult külmad. Õhtuti valitseb selline külmus, midagi kunagi tundnud ei ole. Miinust konkreetselt ei ole, aga külm võtab läbi naha ja kontide. Kuna plaan oli päikesetõusu näha, siis käisime kodust läbi, et soojemad riides selga panna ja kella 7meni oodata. Poisid olid nõrgad ja viskasid pikali, paludes meil neid üles äratada, kui minek on. Minul ja Gerdal oli veel nalja kui palju. Ei teagi mille üle me jälle nagu kajakad naersime, aga keegi majakaaslastest ärkas selle peale igatahes üles küll. Kell seitse ei tulnud mõlema kutti äratamisest midagi välja ja ainult üks tuli meiega kaasa samal ajal vanduses ja sonides. Sõitsime autoga üles mäkke ja see vaade, mis sealt avanes oli breathtaking. Uskumatu kuidas veel maa sees olev päike maalis pilvedele niivõrd erinevaid värve. Hetk, kui märkasime kuidas päikese ots hakkas paistma ühe mäe tagant, tuli hingest välja siiras ohe. Meeletult ilus punk meie kolmele kuule maagilises Corringle's.

  Magada saime oma 3 tundi, kui juba üles, asju pakkima ja bussijaama. Hüvastijätt Frenchide perekonnaga oli emotsionaalne, aga lubasime kontakti hoida. Bussisõit kestis 3 tundi ja astusime maha linnas nimega Eden. See on esimene linn NSW osariigis east coastil üles poole. Leidsime ühe kotiseiklejate hosteli, mis oli täiesti inimtühi ja veetsime kolm õhtut seal. Läksime kohe linna avastama ja täitsa nunnu oli. Pigem selline kalastajate linn. Palju ilusaid paate ja kohutavalt ilus vaade ookeanile.

Teisel päeval käisime ära Edeni killer whale museumis.

Näääh, ei olnud midagi erilist. Suurest mäest üles tammudes leidsime ilusa vaate nautimise koha ja mõnusa männimetsa, mille sees jalutades tekkis kodumaa tunne. Lõunapausil, mis sisaldas kiirnuudleid ja kiirsuppi, tunnistasime üksteisele, et see linn ei jäta meisse mitte mingisugust sooja tunnet ja on aeg edasi seigelda. Plaanisime õhtul wifit otsida ja järgmisesse linna majutust leida. Enne seda läksime veel ühte väga nunnut kirikut ookeani ääres vaatama ja ühtlasi ka Edeni surnuaeda.

Viimane jättis eriliselt sügava mulje sisse, sest kōik hauad olid vaatega rannale nagu puhkaksid nad igavesti rannaliival. Hauakive lugedes saime tunda inimeste traagikat, aga sai ka nalja, kui plaadile oli kinnitatud mehe pilt, kus ta näitas laia naeratusega keskmist näppu.
  Internetist me kahjuks odavat majutust ei leidnud ja otsustasime üheks päevaks veel jääda, et terve järgmine päev tööd otsida. Õhtuks ostsid kaks vanatüdrukut endale Brie'd ja viinamarju ning nautisid filmi kõrval üksteise seltskonda. Paluks tähelepanu pöörata meie toale. Minu kohver on see vasakpoolne ja voodi on ülemine. Võrdlusmoment on vaat missugune.

  Viimane täispäev Edenis saime endale töö, mida olime kõige rohkem lootnud saada. Nimelt Byron Bayst 10 minutit väljas asub üks orgaaniline farm ja mees nimega Pheonix (arvata võib, et me saime suure kõhutäie naerda) helistas meie kuulutuse peale:"Ohoo Eesti tüdrukud, kus asub Eesti, palju teil inimesi on, mis keelt te seal räägite?" Meie suurest õnnest seal seletame ja küsime, et kas võimegi siis tulla ja väga tore hakkame kohe homme sõitma. Mees oli väga imestunud, et me mingit infot töö kohta ei küsinud vaid olime jõle agarad juba tulema. Töö ise näeb ette 6 h rohimist või muud vajaliku, mida aias teha on. Selle eest me palka ei saa, aga majutus ja toit on farmeri poolt. Meile väga sobib selline variant, sest tunnistasime endale, et oleme täiesti maa tüdrukuteks kätte läinud. Meeldibki looduse keskel olla, mitte auto müra pärast üles ärgata. Kohutavalt on aiandus meeldima hakanud ja no kui surfarite ja hipide paradiisi Byron Baysse on võimalus minna, siis mida veel tahta. Niisiis bookisime järgmiseks päevaks hommikul kella kuuesele bussile kohad. Tripp läks ühele inimesele maksma umbes 160$ ja kestis 27 tundi.
  Kell 6 hommikul alustas buss Edenist sõitu ja kohtasime esimest mitte vastutulevat inimest  Austraalias. Selleks osutus meie bussijuht, kes sõnagi juttu ei armastanud puhuda ja võttis enda kaalu välja, et meie kohvreid kaaluda. Muidugi oli lubatud kilogrammidest üle ja pidime hakkama endale riideid selga toppima, et kohver kergemaks saaks. Meeletult ilus oli bussiga sõites päikesetõusu jälle imetleda. Austraalia ida kallas on vapustav oma maastikuga. Vahepeal tegime pisikestes linnades söögipeatuseid ja kui 10 tundi sõidetud olime jälle Sydneys. 2 tundi oli aega järgmise bussi väljumiseni. Jalutasime juba tuttavatel tänavatel ja täitsa kodune tunne tuli sisse. Siiski pärast esimest tundi vaadates neid kiirustavaid inimesi ülikondades, neid meeletult kõrgeid hooneid ja tunnistades endale, et siin ei saa täiesti kõrist äkki naerma puhkeda, tundsime, et tahame juba ära. Sõit Byronisse kulges päris ebamugavalt. Üks poiss pakkus bussis meile mingit DVD-d ja vaatasime seda senikaua kuni süda pahaks läks. Siis hakkas juba tuttav pooside mäng. Mitte ei teadnud kuidas olla ja mis asendit võtta, et uni peale tuleks. Kujutan ette kui koomilised me kõrvaltvaatajale oleksime olnud, sest need poosid ei olnud normaalsed, milles me magada saime. Vahepeal hakkas väga tihe vihmasadu pihta koos hirmuäratavate äikesesähvatustega. Loomulikult oli minu iste täpselt seal, kus lekkis aknast kogu seda jama sisse.
  Kell 9 hommikul jõudsime suurepärasesse Byronisse. Inimesed käivad paljajalu või sõidavad rattaga surfilaud käes. Ringi liiguvad hipibussid ja inimestel on kama kaks, mis räbalad neil seljas on, peaasi, et saab surfata. Kohutavalt chill ja noortepärane linn. Austraallasele omane lasi meie farmer ennast kaks tundi oodata. No worries. Siis tuli 39 aastane lihastes päevitunud peoarmastaja farmer meile vastu, võttis peale ja sõitsime tema smoothi bari, mida ta peab Byroni põhi tänaval. Tal oli veel mingisuguseid asjatoimetusi teha ja meie lippasime randa vaatama. Mis seal muud kui amazing. Mina jäin magama ja Gerda minu und valvama. Kui lõpuks farmi jõudsime, ei suutnud me oma silmi uskuda. Meeletult hubane suur maja koos lugematute budha kujude ja suurepärase vaatega tagaaias. Leidsime ka kaks õue mullivanni. Kogu see kupatus kokku tundus liiga hea, et olla tõsi.

Meie saime  pisikese aga nunnu toakese. Lootsime, et pärast suurt sõitu siia antakse meile aega puhata, aga ei kohe tööle. Näidati kätte suur põllukene, kus meie tööks on kogu see jama ära rohida. Põllu kõrval aedikus elab suur nohnu aka põssa.

Tema kaevab mulda üles, et seda viljakamaks teha. Kuna viimased kaks päeva on ta meie töökaaslane olnud, siis oleme juba suured sõbrad. Viime talle õhtuti banaanikoori ja muud sodi, aga kunagi ei saa tal kõht täis. Muudkui jaurab päevad läbi oma põssakeeles midagi. Pärast suurt rohimistööd pidime hakkama smoothi bari jaoks banaane koorima. Sellest sai väga lõbus tegevus, sest meiega vestlesid samaaegselt meie majakaaslased, kelleks on inglise bloke Sam, soome tüdruk Maaja ja kaks prantsuse tüdrukut. Saime kohe kõigiga väga hästi läbi ja nalja juba nabani. Magama saime kell 10 ja oii kui magus see uni oli.
  Täna algas meie hommik kell 8, kui õues oli massiivne vihmasadu. Lootsime, et tööle minek lükkub edasi, aga juba kell 9 päike säras niiet naised mutta ja hüvasti puhtus. Siinne õhuniiskus on 95% ja tahaks ju öelda, et higistasin nagu siga, aga meie töökaaslane siga ka nii hullusti ei higistanud. Peaaegu kogu põld sai tänasega rohitud ja Fööniks oli väga rahul maa tööd armastavate Eesti tüdrukutega. Lõunal läksime Maaja ja Samiga ookeanisse ujuma. Apppi kui soe ookean siin on. Esimest korda saime lihtsalt sisse prantsatada. Küll me suplesime ja nautisime. Ma ausalt ei oska rohkem mitte midagi tahta. Kõik on nii hästi ja nii supper :)

Ühe armsa peatüki lõpp

   Ühel ilusal hommikul ärkasime Gerdaga kell 7 ja vedasime tekid terrassile. Vihma hakkas ladistama ja vaadates seda ilusat veemängu, kuulasime muusikat ning nautisime sooja teki sees olemist. Õhtul tegime hollandlastega järjekordse filmiõhtu ja tundsime, et kogu päev on olnud täiesti energiavaene.

   Hollandlased on saanud ühtedeks parimateks majakaaslasteks üldse. Alati koristavad nad enda järelt ära ja on hakanud isegi meie järgi koristama, kui meil parasjagu palju tööd on olnud. Iga õhtu hoiavad nad meid tegevuses ja suhtleme üldse väga aktiivselt. Muusikamaitse on meil sama ja kõigile meeldib, et majas käib terve päev üks kõva tantsupidu. Neile meeldib meid ka linna kaasa kutsuda, kui nad sööki peavad ostma, mis on rõõmustav, sest siis me ei pea ainult Gabbist sõltuma ja saame rohkem isolatsioonist väljas elada. Mitu korda on ka juhtunud, et nad on pika peale pressimise peale meiega järve ujuma tulnud. Üks nendest on vägagi külmakartlik ja esimesed kaks korda ta ujuma ei tulnud, aga siis kolmas kord lükkas ta sõber vaese lõdiseva mehe koos riietega vette.

Farmerid õpetasid meile samphire marineerimise ära. Sellest sai üks väga huvitav ja lõbus protsess. Kolme suure gaasipliidi peal asetsevad kolm suur potti.

n

Ühes desifitseerime purgid, teises keedame samhiret ja kolmandas keedame purgid, milles on samphire, maitseained ja äädikavedelik juba sees ning kaas peal. Oma kolm neli päeva toimetasime lõbusalt oma kummikute ja põlledega selle kallal. Ühe pika tööpäeva õhtul avastasime, et saigi läbi meie kolm kuud Austraalias. Võtsime tekid, siidrid, viinamarjad, juustud ja vahukommid kaasa tegime rannas mõnusa lõkke. Küpsetasime komme ja vahtisime tähti. Kõrva paitas pidev lainekohin. Nautisime tule võlu oma kella kolmeni hommikul. Varsti lähevad meie teed hollandlastega lahku, aga plaanisime järgmise aasta jaanuaris Jaapanis uuesti kohtuda.

   Ühel ilusal õhtul helistasid minu armsad vanemad ja vestlesin nendega tähistaeva all oma kaks tundi. Nii hea oli kodu maiku nende häälest tunda ja eks ma ikka igatsen oma suurt perekonda, aga tunnen, et kuulun siia ja ei tahaks mitte kusagil mujal rohkem olla kui just siin.

Eelmine pühapäev sõitsime kogu kambaga jälle Marlo pubisse ja see oli paksult rahvast täis. Esines ka meile tuttav bänd Australia Day´lt. Andrew rääkis igale ettejuhtuvale inimesele super Eesti tüdrukutest, kes on nende perega bushfires käinud. Meie üritame head nägu selle juures teha, aga silmad lausa kisuvad pööritama, sest neid jutte oleme me juba miljon korda kuulnud. Bändi liikmed mäletasid väga hästi meid Australia Day`lt aga ausaltöeldes meie neid väga ei mäletanudki. Kui nad muusikat mängima hakkasid karjus trummar äkki mikrofoni, et kas keegi on siit Eestist ja muidugi mina üksinda huilgasin üle terve ruumi täis inimesi. Siis hakkas tantsupidu pihta ja küll lasime nendel jalgadel käia. Ilmselt olin ma eelmisest korrast pubis juba suur hitt, sest nii laulja, kitarrist kui ka trummar muudkui naeratasid ja näitasid näpuga minu suunas, kui nad muusikat mängisid.

Pärast toredat kontserti tutvusime inimestega ja veetsime lihtsalt väga mõnusalt aega. Lõpuks pandi pubi kinni ja meid aeti välja. Kohutavalt mõnus viimane nädalavahetus armsas Snowy Riveris saigi läbi.

Järgmine hommik ärkasin mina kell 8. Võtsin päevikud ja muusika kaasa ja jalutasin randa. Ma pole kunagi seda kohta nii palju nautinud, kui nüüd. Kirjutasin oma reisipäevikusse vist kümme lehekülge erinevaid mõtteid. Pea oli nii lahti ja ükski lugu ipodist polnud kunagi nii hea tundunud. Kuna inimesi seal ei käi võisin ma täiesti kõrist laule kaasa laulda ja üksinda naerda, siis kui tuju tuli. Vaatasin selget taevast ja vaatasin neid mõnusaid vahutavaid laineid. Nelja tunni pärast tundsin, et ei taha üldse reaalsusesse tagasi minna, aga pidin. Õhtul tegime Gerdaga vanni õhtu.

Panime vannitoa küünlaid täis ja muusika mängima. Kõrvale võtsime viinamarju ja brie juustu ning lasime vanni vett ja vahtu täis. Laulsime muudkui laule kaasa ja meenutasime siin veedetud aegu. Tegime üksteisele veel kookose õliga massaaži ja rampväsinuna jäime teleka ette magama.

   Eile liitus meie neljase kambaga kolm uut tüdrukut. Nad tulid siia kõik eraldi, üks Saksamaalt, üks Prantsusmaalt ja üks Inglismaalt. Nii lahe oli ruumis olla nii erinevatest kohtadest inimestega. Kõigil tekkis kohene klapp ja alustasime neile töö õpetamisega. Tore on erinevate inimeste lugusid kuulata, kuidas keegi siia sattus ja prantslasega on juba plaan ühendust võtta kui Prantsusmaale tuleme (mis on muideks väga kindel plaan juba). Õhtul tegime dotšidega filmiõhtu ja kui kõik teised magama olid läinud, tuli meil Gerdaga selline energia peale ja läksime õue vihma kätte jooksma. Oleme õppinud endast rõõmu välja laskma. See täidab alati suure positiivse energiaga ja maailm tundub koheselt liiga hea, et tõsi olla. 

  Farmerid võtsid endale kaks musta notsukest.

   Päris kindel ei ole, millal siit lahkume, aga variant on kas see reede või järgmine esmaspäev. Parim valik oli koheselt oma farmipäevad ära teha. Mis siis, et ei ole üldse palju Austraaliat veel avastanud, aga vähemalt on tõeline kodutunne juba sees, et rahuliku ja väärtustava pilguga muud minna avastama. Olen õppinud teistega palju rohkem arvestama ja kindlasti palju empaatilisem olema. Tunnen sada korda mugavamalt ennast inglise keelt rääkides ja kui juba Andrew tõelisest ozzi farmeri keelest aru saan, siis saan edaspidigi hakkama. Tunnen, et raha suhtes vajan ainult summat, millega olen võimaline ennast ära toitma ja vajaduse korral edasi reisima, aga minu avastamise himu on nii suur ning suurtest palgasummadest unistamine ei ole enam üldse mõtetes. Kindlasti minu ja Gerda sõprussuhe on täiesti uue taseme saavutanud ja pean teda palju tähtsamaks inimeseks enda elus kui lihtsalt parimaks sõbrannaks või endiseks klassiõeks. Mina ise olen iseendas kohutavalt suure sammu edasi astunud, sest just elasin emme issi kaisus, sõltudes vanematest majanduslikult, kindel katus peakohal ja kool lõpetatud. Nüüd teen iseseisvalt otsuseid ja plaane ning tunnen, et saan ise sada portsenti hakkama. Olen teisel pool maakera ja õpin elama täiesti uuel mandril. Tunnen, et ükski ülikool ei saaks mulle seda õpetada, mida olen õppinud siin ja alles kolme kuuga. Ma ei suuda rohkem tänulik olla oma vanematele, Gerdale ja iseendale, et sellise otsuse tegin ja ette võtsime. Iga päev tänan kõiki, kelle puhul vähegi tunnen, et nemad mõtlevad minu peale ning kelle mõtted kaitsevad mind. Olen valmis kõike uut, mis meie teele ette tuleb vastu võtma.

Õnnetuse hunnik Saara Tall

  Kui lugeja veel mäletab minu halenaljakat hobuse musitamise lugu, siis see järgmine ei jää ka palju alla. Nimelt järgmine päev tegime kerge korjamise tuuri enda tagaaias kus leidsime head kraami, millega jälle raha teenida. Lõikan ja korjan kuni üks hetk näen, et midagi erepunast immitseb mu pöidlast. Oh imet, olin suure hooga enda pool küünt maha lõiganud. Mis sest ikka, korjasin edasi, sest varsti hakkas päike juba loojuma. Mõne hetke pärast märkasin, et kilekotid, ämber ja taimed mida korjan on kõik kahtlaselt punaseks hakanud värvuma. Tuli siiski hakata koju minema. Ehitasin vattidest ja ühest plaastrist endale mõnusa turvise ümber pöidla ja ei viitsinud põllule tagasi jalutada vaid võtsin auto. Meie peace of shit car suri poole peal välja ja käima enam ei läinud. Niisiis olin üks suur õnnetuse hunnik, aga vaatamata sellele jalutasin naeratus näol ja turvis pöidla ümber uuesti korjangutele. Saime Gerdaga jälle hea hulga naerda ja nautisime maalilist päikeseloojangut enda auto kapottil. Järgnevad õhtutunnid veetsime diivanil teki all ja vaatasime telkut. Britikad olid ka meiega elutoas, aga nendega on juba kord väga vaikne, sest suurt midagi rääkida ei ole. Õhtule pani punkti meie tellitud 1 liitrised kookoseõli potskad, mis kohale saabusid. Küll me hakkasime seda kohe kehale, juustesse ja suhu toppima. Oiii kui hea oli.

   Järgmine päev nautisime ilusat hommikut ja hommikukohvi. 12 paiku võtsime jalad selga, ämbrid kätte ja kummarid jalga ning farmineiud seadsid sammud 5km üles farmi poole. See distants ei tundu enam üldse nii pikk ja täiesti tavaline normaalne 40 minutiline jalutuskäik.

 Farmis mängisime meie beebiga (5est kutsust, keda üles kasvatasime, on alles ainult üks – Domino). Ta on kõige nunnumate hallide silmadega pontsik. Farmerid ka armastavad teda, sest ta on ainuke nende 11nest boarder colliest, kelle karv on musta asemel pruun. Põllal korjasime 18kg rannabanaane ja juba jälle koju tagasi. Kodus tegime väga tublilt ja järjepidavalt trennivideot ja sättisime end valmis, et farmi perega ralli võistlusele minna. Sõitsime paari tunni kaugusele Bairnstale lähedale kellegi farmi, kellel oli nii palju raha, et suur ralliplats enda maale paigutada. Palju kohalikke ja ümberkaudseid enamasti ülekaalulisi austraallasi oli kohale sõitnud.

  Kes vaatas võistlust enda üüratust masinast, kes muru peal magamiskoti seest. Meie parkisime enda auto mäe peale ja tegime kerge pikniku, kus saime maailma parimaid ise tehtud kana-salati burgereid. Esimene tund aega oli täitsa põnev jälgida erinevat sorti romuautosid mööda ovaaali sõitmas, aga pärast seda hakkas külm näpistama ja ausaltöeldes hakkas see ühesugune ringitamine hüpnotiseerivalt ja uinutavalt mõjuma. Põhiline fänn oli mitte väga üllatavalt kombel Andrew, kes muudkui ootas suurt crashi autode vahel ja käskis meil pidevalt sõite jälgida. Mida ei tulnud seda ei tulnud. Kell 11 öösel olime nii õnnelikud, et sõidud läbi said. Mitte ei teadnud kes võitis või mis reeglid neil üldse seal olid.

Lootsime, et nüüd hakkab mõnus kodusõit, aga Andrew käskis kindlasti kahel Eesti tüdrukul, kes mitte kunagi enda elus ei ole sellist asja kogenud, pitti minna ja autosid pildistada. Küll me siis kõndisime seal teeseldud huvitatud näod peas. Andrew befriendis seal ühe huvitava välimusega romuauto omanikuga ja käskis mul veel selle sisse ronida. Mina, kes olin nii õnnelik, et sain farmist välja mingile üritusele, olin pannud fancy kleidikese endale selga. Küll ma siis ronisin sinna romusse endal susped kõik paista. Gerda tegi kohustusliku pildi ja lõpuks saimegi koju tuttu.

   Kätte oli jõudnud 24.veebruar. Hommikul pakkisime pakkimisruumis miskit vajaliku ja üks hetk andis tagurpidi keeratud ämber, mille peal istusin, alla ja kukkusin läbi plastikämbri. Eesti päevaks oli meil juba ammu kõik plaanid tehtud. Soetatud oli heeringapakk, munad, keedukartulid, salat, must leib (tundus nagu hea täisteraleib, aga säilivusaeg oli oma kolm aastat), sibul, hapukurk. Lootsime poest leida pisikese pitsi viina, mida heeringa ja hapukurgi kõrvale neelata, aga müügil olid vaid väga suured pudelid. Kui kõik söök valmis vaaritatud ja ämbrisse topitud, lippasime tekikestega põllule kõrkjate vahele ja tegime armsa Eestimaise pikniku rääkid Eesti jutte ja nautides Eesti maitses suus.

Piknik lõppes Mu isamaa on minu arm leelotamistega ja kobisime tuppa tagasi tundega, et ei olegi enda Austraalia reisil nii lähedal oma isamaale olnud. Õhtu lõpetasime rannas päikeseloojangut vaadates.

   Järgmine päev liitus meie töötajasgrupiga kaks Hollandi meest. Koheselt leidsime väga hea klapi nendega ja ikka on hea kõik koos inglise keelt puterdada, mitte proovida perfektsele ja ilusale briti aksendile vastu panna. Niisiis võtsime õlletavaari kaasa ja sõitsime dotšlandidega järve äärde. Rääkisime reisimisest ja elust ning karastatud eesti näitsikud käisid kaks korda päikeseloojanguvärvi vees suplema. Külmakartlikud suured mehed jäid kaldale lõdisema. Pimeduse saabudes sõitsime muusika põhjas koju tagasi. Tolle päeva õnnetus nägi selline välja, et ma kõõlusin meie maja vanni ääre peal (seal vannis pestakse jalgu ja vanni põhi on kohutavalt räpane ning igasugust musta täis) ja üks hetk kukkusin seljaga sinna sisse ja no ei saanud sealt välja kuni pika siplemise ja ootamise peale sai Gerda mulle appi tulla. Selle all kannatas minu seljalüli ja ilusad riided. Hiljem nautisime terrassil küünlavalges tähti ja Red Hot Chilli Peppersit ning pidasime maha veel ühe suuremat sorti filmiõhtu.

Õnnetuse sarnane hetk juhtus päeval, kui oli kerge pilv taevas ja mõtlesime põllale korjangutele minna. Üks hetk vaatan, et taamal nigu müristab ja ka kerge sähvatus käis. Võtan igaks juhuks juhtmed kõrvast ära ja jälgin kuhu poole see must pilvekene tulema hakkab. Eks ikka minu poole. Järgmine sähvatus oli juba täitsa minu lähedal ja enam ma ei jäänud enda õnnetust ootma. Olin ju kõrgem osa lagendikult ja võtsin enda kilekotid ja ämbri selga ning hakkasin padavai jalad viite lehte sealt ära jooksma. Gerda kükitas taamal põõsas ja hakkas minu räuskamise peale ka jooksma. Nii me seal siis täie jõuga ära jooksime, endal kummikud mudas kinni ja ämbrid kahte lehte kukkumas. Õnneks jõudsime tuppa ja just siis hakkas suur padukas ja müristus pihta. Ülejäänud pool tundi nägi ette selline, et istusime mudastena diivani peal ja lõkerdasime heleda häälega naerda. Kogu see olukord ja pilt oli niivõrd koomiline.

   Loodetavasti viimane õnnetus juhtus päeval, kus rallitasime Gerdaga enda masinaga põllal ja sõitsin suurde mudaloiku kinni. Ei saanud edaspidi ega tagurpidi ja eks proovisime siis seal natukene kaevamistööd teha, aga mis naised ikka ära teha saavad. Kutsusime oma päästjaingli Eoni sinna, kes just kõige õnnelikum ei olnud, sest hakkas juba vaikselt magama sättima. Küll ta siis kaevas seal ja toppisime puutoikaid kummide alla. Lõpuks sai ta meie auto välja. Oi kui õnnelikud me olime ja kallistasime ta pooleks kah veel pealekauba.

   Eile avanes meil võimalus Orbostit külastada. Käisime kaltsukates ja poodides. Sain endale paar pluusi ja ühes kaltsukas pakkuti tasuta juurvilju pealekauba. Võtsin paar sidrunit ja kurki endale kotti ja tulin tulema. Leidsime ka veel odava puuviljapoe ja lõunaks maiustasime küpsete viinamarjade kallal. Külastasime ka raamatukogu ja õhtupoole tulid dotšlandid meile järgi. Kodus tuli britlanna meie juurde ja pidas meiega enda esimese pika vestluse, mida 5 nädala jooksul kogenud oleme. Nimelt rääkis ta kurvalt, et läks juba kaks nädalat tagasi Georgiga lahku ja sellepärast nad nii vaiksed ongi koguaeg olnud. Robyn tunneb, et peab lahkuma ja läheb ise edasi reisima. Me olime Gerdaga väga šokis ja kohutavalt kurvad, sest olid nad ju nii nunnud koos. Pole midagi teha, andsime oma parimad sõnad temaga kaasa ja vahetasime numbreid. Siis tegime Gerdaga kähku enda trennivideo ära ja sõitsime neljakesti randa. Mehed polnud enne meie randa külastanud ja tundus, et neile väga meeldis. Vaatasime päikeseloojangut ja hiljem veel kottpimedas seda hingematvat tähevaipa, mis taevas vohab. Õhtu lõpetasime tuttavat Red Hot Chillit kuulates ja kurba Robynit kallistades, kes pidi öise bussiga 11 tundi Sydney tripi ette võtma. Üritasime maja kurba ja negatiivset õhkkonda oma muusikapeoga rõõmsamaks teha ja kui see saavutatud läksime magama ära.

   Laupäevane õhtu viis meid kõiki Marlo pubi. Korraldasime oma seltskonnaga seal korraliku piljardi ja tantsuõhtu.

Kuna minul ja Gerdal on veel umbes 8 farmipäeva jäänud, siis pidasime korraliku kõne meie armsale Gabile, kui tänulikud me neile oleme ja kuidas me neid kindlasti igatsema hakkame. Andrew ütles, et alates sellest, kui me Orbostis pingi peal öö veedsime, teadsid nad, et me oleme õiged tüdrukud ja jääme siia pikaks ajaks. Tegime juba plaane, et talvel peame nende perega mägedesse suusatama minema ja kuu aja pärast peavad nad Sydneys enda teises farmis 200 inimesega peo maha koos kuulsate DJ-dega. Igatahes oli igati meeldejääv õhtu ja hinges on puhas õnn ning täielik vabaduse tunne.