Dušš ei aita

Teise päeva õhtul tegid Sam ja Maija meile kõigile mõnusa jõululiku õhtusöögi.

Sam oli peakokk ja valis inglise pärased toidud. Tore oli kaheksakesi nagu üks suur pere laua taga istuda ja einestada.
  Järgmine päev läksime Gerda ja Maijaga aia rohimist lõpetama ja siis hakkasime kive tassime, et sellest põllust erinevad osad moodustada kivist aedadega. Isegi Maija imestas Eesti tüdrukute sitkuse üle. Küll me möllasime seal suurte ja väiksemate kividega nii hoogsalt. Pärastlõunal sõitsime poodi jäätist ja šokolaadi ostma (tervislikest Gerdast ja Saarast ei ole enam jälgegi) ja jälle ookeanisse suplema. Õhtul vedelesime toas ja skypesime kõikide heade ja parematega.
  Saabus meie esimene vaba päev. Kogu maja sai Fööniksi käest pahandada, et me ei korista, ei toida siga ega kanu. Tegelikult me teeme seda kõike, aga boss peab meie kohustusi üleval hoidma, sest eelnevalt on tal palju halbu töölisi majas elanud. Kui eluase oli läikima löödud, sättisid kolm põhjamaa neidu ennast üles ja briti sohver sõidutas meid Byron Baysse. Maija näitas meile kõikvõimelike poode ja turge, kus müüdi nutma ajavalt kallite hindadega kõike, mida ühe tüdruku süda ihkab. Ikka ei suutnud ära imestada kui imeliselt ilusad inimesed siin elavad. Kogu üldine olek on nii vaba ja positiivne. Ühest armsast bakeryst ostsime endale küpsetatud saia mille vahel oli kõik mis hea alates spinatist lõpetades feta juustuga. Istutasime ennast Byron Bay ranna äärsesss parki. Pargis mängis DJ väga mõnusat old school hiphopi. Vahepeal hakkasid kolm neli inimest isegi tantsima. Kuna pooled neist olid silmnähtavalt uimastite mõju all pakkus kogu see vaatemäng meile suurt nalja. Rannatajad on ka väga vabameelsed, sest riideid vahetatakse seal samas kus parasjagu mõte tuleb ja keegi ei kata ühtki oma privaatset osa ning möödakäijaid ei huvita kaa.  Nii me seal siis nautisime seda hipiõhkkonda. Õhtupoole võis jalutamas käies iga nurga peal näha sõprusgurppe, kes oma trumme koos põristasid või lihtsalt kitarri tinistavaid noori. Muusika oli igal pool ja tundsin, et this is the place to be. Pimeduse paiku sisenesime teatri saali sarnasesse klubisaali, kus kuulasime kahte väga chilli live bandi. Üks hetk küsis keegi austraallane, kust pärit olen ja esimest korda teadis aussikas Eestit: "Jaa minu sõber abiellus Eesti naisega!" Kui bandid kuulatud tuli lavale DJ ja noo see muusika, mis sealt tuli oli super.

Seisime täpselt kõlarite kõrval ja nautisime seda üle saali mõnusat bassi, mis seest läbi käis. Saal oli täiesti inimesi täis ja tantsisime kuni kella neljani. Kodusse natukene jalutasime, natukene sõitsime taksoga ja siis jälle jalutasime, et võimalikult soodsalt läbi saada. Võimalikult soodne tähendas 50$, sest elasime siiski farmis.
  Pühapäeval otsustasime Gerda ja Maijaga lähimasse linna nimega Mullumbimby, mis oli umbes 30min jalutustee kaugusel. Nii me seal siis armsasti tee serval kõndisime, kui üks mehi täis auto mööda sõitis ja midagi rämeda häälega karjusid. Nagu põhjamaa naised ikka külmad kui jää, kõndisime rahuliku näoga edasi. Arvan, et mehed ei saanud seda tähelepanu mida nad tahtsid. Niisiis pöörasid nad ümber, et meie teeserva pool sõita. Üks härrasmees tuli sõidu ajal terve kehaga aknast välja, tõmbas püksid alla ja meheau väljas sõitsid ausa näoga meist mööda. Ainuke reaktsioon põhjamaa naistel tuli minult, sest vähe jäi puudu, et oleksin selle härra peenisega ise näkku saanud. Mullumbimby linnas tegime kerge linnatuuri ja väikese sisseostu ning suundusimegi tagasi. Õhtul toimus väikene filmiõhtu ja niimoodi lõppeski meie esimene nädalavahetus Mojo Springsi farmis.
  Täna see vastik esmaspäev. Ei saa isegi Austraaliasse põgeneda tema eest. 9 üles ja banaanipuude vahele. Pidime iga puu alla sodi kuhjama ja selle väetise pappkarpidega katma. Päris õudne oli, sest kogu see kupatus oli nagu džungel ning Maija nägi mitut üüratut ämbliku ja ühte madu niiet väga turvaliselt ei tundnud ennast seal. Õnneks tulime eludega välja jättes maha ämbrite kaupa higi ja ühe imeliku välimusega banaanimetsa.

  Hetkeolukord on, et prantsuse tûdrukud lahkusid juba siit farmist öeldes, et see on naeruvààrselt raske vabatahtliku töö kohta ja nende arust on ülekohtune, et meie boss ei väärtusta tehtud tööd vaid pahandab kui tunneb, et ei väärtusta tema majas elamist. Meie Gerdaga ûritame siiski optimismi üleval hoida ja meeldib siinne maja, inimesed ning ümbritsev loodus. Ainuke mure on, et käid peale higist tööpäeva dušši all, tuled välja, natukene toimetad ja juba oled üleni higine. Dušš ei aita.