Ühe armsa peatüki lõpp

   Ühel ilusal hommikul ärkasime Gerdaga kell 7 ja vedasime tekid terrassile. Vihma hakkas ladistama ja vaadates seda ilusat veemängu, kuulasime muusikat ning nautisime sooja teki sees olemist. Õhtul tegime hollandlastega järjekordse filmiõhtu ja tundsime, et kogu päev on olnud täiesti energiavaene.

   Hollandlased on saanud ühtedeks parimateks majakaaslasteks üldse. Alati koristavad nad enda järelt ära ja on hakanud isegi meie järgi koristama, kui meil parasjagu palju tööd on olnud. Iga õhtu hoiavad nad meid tegevuses ja suhtleme üldse väga aktiivselt. Muusikamaitse on meil sama ja kõigile meeldib, et majas käib terve päev üks kõva tantsupidu. Neile meeldib meid ka linna kaasa kutsuda, kui nad sööki peavad ostma, mis on rõõmustav, sest siis me ei pea ainult Gabbist sõltuma ja saame rohkem isolatsioonist väljas elada. Mitu korda on ka juhtunud, et nad on pika peale pressimise peale meiega järve ujuma tulnud. Üks nendest on vägagi külmakartlik ja esimesed kaks korda ta ujuma ei tulnud, aga siis kolmas kord lükkas ta sõber vaese lõdiseva mehe koos riietega vette.

Farmerid õpetasid meile samphire marineerimise ära. Sellest sai üks väga huvitav ja lõbus protsess. Kolme suure gaasipliidi peal asetsevad kolm suur potti.

n

Ühes desifitseerime purgid, teises keedame samhiret ja kolmandas keedame purgid, milles on samphire, maitseained ja äädikavedelik juba sees ning kaas peal. Oma kolm neli päeva toimetasime lõbusalt oma kummikute ja põlledega selle kallal. Ühe pika tööpäeva õhtul avastasime, et saigi läbi meie kolm kuud Austraalias. Võtsime tekid, siidrid, viinamarjad, juustud ja vahukommid kaasa tegime rannas mõnusa lõkke. Küpsetasime komme ja vahtisime tähti. Kõrva paitas pidev lainekohin. Nautisime tule võlu oma kella kolmeni hommikul. Varsti lähevad meie teed hollandlastega lahku, aga plaanisime järgmise aasta jaanuaris Jaapanis uuesti kohtuda.

   Ühel ilusal õhtul helistasid minu armsad vanemad ja vestlesin nendega tähistaeva all oma kaks tundi. Nii hea oli kodu maiku nende häälest tunda ja eks ma ikka igatsen oma suurt perekonda, aga tunnen, et kuulun siia ja ei tahaks mitte kusagil mujal rohkem olla kui just siin.

Eelmine pühapäev sõitsime kogu kambaga jälle Marlo pubisse ja see oli paksult rahvast täis. Esines ka meile tuttav bänd Australia Day´lt. Andrew rääkis igale ettejuhtuvale inimesele super Eesti tüdrukutest, kes on nende perega bushfires käinud. Meie üritame head nägu selle juures teha, aga silmad lausa kisuvad pööritama, sest neid jutte oleme me juba miljon korda kuulnud. Bändi liikmed mäletasid väga hästi meid Australia Day`lt aga ausaltöeldes meie neid väga ei mäletanudki. Kui nad muusikat mängima hakkasid karjus trummar äkki mikrofoni, et kas keegi on siit Eestist ja muidugi mina üksinda huilgasin üle terve ruumi täis inimesi. Siis hakkas tantsupidu pihta ja küll lasime nendel jalgadel käia. Ilmselt olin ma eelmisest korrast pubis juba suur hitt, sest nii laulja, kitarrist kui ka trummar muudkui naeratasid ja näitasid näpuga minu suunas, kui nad muusikat mängisid.

Pärast toredat kontserti tutvusime inimestega ja veetsime lihtsalt väga mõnusalt aega. Lõpuks pandi pubi kinni ja meid aeti välja. Kohutavalt mõnus viimane nädalavahetus armsas Snowy Riveris saigi läbi.

Järgmine hommik ärkasin mina kell 8. Võtsin päevikud ja muusika kaasa ja jalutasin randa. Ma pole kunagi seda kohta nii palju nautinud, kui nüüd. Kirjutasin oma reisipäevikusse vist kümme lehekülge erinevaid mõtteid. Pea oli nii lahti ja ükski lugu ipodist polnud kunagi nii hea tundunud. Kuna inimesi seal ei käi võisin ma täiesti kõrist laule kaasa laulda ja üksinda naerda, siis kui tuju tuli. Vaatasin selget taevast ja vaatasin neid mõnusaid vahutavaid laineid. Nelja tunni pärast tundsin, et ei taha üldse reaalsusesse tagasi minna, aga pidin. Õhtul tegime Gerdaga vanni õhtu.

Panime vannitoa küünlaid täis ja muusika mängima. Kõrvale võtsime viinamarju ja brie juustu ning lasime vanni vett ja vahtu täis. Laulsime muudkui laule kaasa ja meenutasime siin veedetud aegu. Tegime üksteisele veel kookose õliga massaaži ja rampväsinuna jäime teleka ette magama.

   Eile liitus meie neljase kambaga kolm uut tüdrukut. Nad tulid siia kõik eraldi, üks Saksamaalt, üks Prantsusmaalt ja üks Inglismaalt. Nii lahe oli ruumis olla nii erinevatest kohtadest inimestega. Kõigil tekkis kohene klapp ja alustasime neile töö õpetamisega. Tore on erinevate inimeste lugusid kuulata, kuidas keegi siia sattus ja prantslasega on juba plaan ühendust võtta kui Prantsusmaale tuleme (mis on muideks väga kindel plaan juba). Õhtul tegime dotšidega filmiõhtu ja kui kõik teised magama olid läinud, tuli meil Gerdaga selline energia peale ja läksime õue vihma kätte jooksma. Oleme õppinud endast rõõmu välja laskma. See täidab alati suure positiivse energiaga ja maailm tundub koheselt liiga hea, et tõsi olla. 

  Farmerid võtsid endale kaks musta notsukest.

   Päris kindel ei ole, millal siit lahkume, aga variant on kas see reede või järgmine esmaspäev. Parim valik oli koheselt oma farmipäevad ära teha. Mis siis, et ei ole üldse palju Austraaliat veel avastanud, aga vähemalt on tõeline kodutunne juba sees, et rahuliku ja väärtustava pilguga muud minna avastama. Olen õppinud teistega palju rohkem arvestama ja kindlasti palju empaatilisem olema. Tunnen sada korda mugavamalt ennast inglise keelt rääkides ja kui juba Andrew tõelisest ozzi farmeri keelest aru saan, siis saan edaspidigi hakkama. Tunnen, et raha suhtes vajan ainult summat, millega olen võimaline ennast ära toitma ja vajaduse korral edasi reisima, aga minu avastamise himu on nii suur ning suurtest palgasummadest unistamine ei ole enam üldse mõtetes. Kindlasti minu ja Gerda sõprussuhe on täiesti uue taseme saavutanud ja pean teda palju tähtsamaks inimeseks enda elus kui lihtsalt parimaks sõbrannaks või endiseks klassiõeks. Mina ise olen iseendas kohutavalt suure sammu edasi astunud, sest just elasin emme issi kaisus, sõltudes vanematest majanduslikult, kindel katus peakohal ja kool lõpetatud. Nüüd teen iseseisvalt otsuseid ja plaane ning tunnen, et saan ise sada portsenti hakkama. Olen teisel pool maakera ja õpin elama täiesti uuel mandril. Tunnen, et ükski ülikool ei saaks mulle seda õpetada, mida olen õppinud siin ja alles kolme kuuga. Ma ei suuda rohkem tänulik olla oma vanematele, Gerdale ja iseendale, et sellise otsuse tegin ja ette võtsime. Iga päev tänan kõiki, kelle puhul vähegi tunnen, et nemad mõtlevad minu peale ning kelle mõtted kaitsevad mind. Olen valmis kõike uut, mis meie teele ette tuleb vastu võtma.