Õnnetuse hunnik Saara Tall

  Kui lugeja veel mäletab minu halenaljakat hobuse musitamise lugu, siis see järgmine ei jää ka palju alla. Nimelt järgmine päev tegime kerge korjamise tuuri enda tagaaias kus leidsime head kraami, millega jälle raha teenida. Lõikan ja korjan kuni üks hetk näen, et midagi erepunast immitseb mu pöidlast. Oh imet, olin suure hooga enda pool küünt maha lõiganud. Mis sest ikka, korjasin edasi, sest varsti hakkas päike juba loojuma. Mõne hetke pärast märkasin, et kilekotid, ämber ja taimed mida korjan on kõik kahtlaselt punaseks hakanud värvuma. Tuli siiski hakata koju minema. Ehitasin vattidest ja ühest plaastrist endale mõnusa turvise ümber pöidla ja ei viitsinud põllule tagasi jalutada vaid võtsin auto. Meie peace of shit car suri poole peal välja ja käima enam ei läinud. Niisiis olin üks suur õnnetuse hunnik, aga vaatamata sellele jalutasin naeratus näol ja turvis pöidla ümber uuesti korjangutele. Saime Gerdaga jälle hea hulga naerda ja nautisime maalilist päikeseloojangut enda auto kapottil. Järgnevad õhtutunnid veetsime diivanil teki all ja vaatasime telkut. Britikad olid ka meiega elutoas, aga nendega on juba kord väga vaikne, sest suurt midagi rääkida ei ole. Õhtule pani punkti meie tellitud 1 liitrised kookoseõli potskad, mis kohale saabusid. Küll me hakkasime seda kohe kehale, juustesse ja suhu toppima. Oiii kui hea oli.

   Järgmine päev nautisime ilusat hommikut ja hommikukohvi. 12 paiku võtsime jalad selga, ämbrid kätte ja kummarid jalga ning farmineiud seadsid sammud 5km üles farmi poole. See distants ei tundu enam üldse nii pikk ja täiesti tavaline normaalne 40 minutiline jalutuskäik.

 Farmis mängisime meie beebiga (5est kutsust, keda üles kasvatasime, on alles ainult üks – Domino). Ta on kõige nunnumate hallide silmadega pontsik. Farmerid ka armastavad teda, sest ta on ainuke nende 11nest boarder colliest, kelle karv on musta asemel pruun. Põllal korjasime 18kg rannabanaane ja juba jälle koju tagasi. Kodus tegime väga tublilt ja järjepidavalt trennivideot ja sättisime end valmis, et farmi perega ralli võistlusele minna. Sõitsime paari tunni kaugusele Bairnstale lähedale kellegi farmi, kellel oli nii palju raha, et suur ralliplats enda maale paigutada. Palju kohalikke ja ümberkaudseid enamasti ülekaalulisi austraallasi oli kohale sõitnud.

  Kes vaatas võistlust enda üüratust masinast, kes muru peal magamiskoti seest. Meie parkisime enda auto mäe peale ja tegime kerge pikniku, kus saime maailma parimaid ise tehtud kana-salati burgereid. Esimene tund aega oli täitsa põnev jälgida erinevat sorti romuautosid mööda ovaaali sõitmas, aga pärast seda hakkas külm näpistama ja ausaltöeldes hakkas see ühesugune ringitamine hüpnotiseerivalt ja uinutavalt mõjuma. Põhiline fänn oli mitte väga üllatavalt kombel Andrew, kes muudkui ootas suurt crashi autode vahel ja käskis meil pidevalt sõite jälgida. Mida ei tulnud seda ei tulnud. Kell 11 öösel olime nii õnnelikud, et sõidud läbi said. Mitte ei teadnud kes võitis või mis reeglid neil üldse seal olid.

Lootsime, et nüüd hakkab mõnus kodusõit, aga Andrew käskis kindlasti kahel Eesti tüdrukul, kes mitte kunagi enda elus ei ole sellist asja kogenud, pitti minna ja autosid pildistada. Küll me siis kõndisime seal teeseldud huvitatud näod peas. Andrew befriendis seal ühe huvitava välimusega romuauto omanikuga ja käskis mul veel selle sisse ronida. Mina, kes olin nii õnnelik, et sain farmist välja mingile üritusele, olin pannud fancy kleidikese endale selga. Küll ma siis ronisin sinna romusse endal susped kõik paista. Gerda tegi kohustusliku pildi ja lõpuks saimegi koju tuttu.

   Kätte oli jõudnud 24.veebruar. Hommikul pakkisime pakkimisruumis miskit vajaliku ja üks hetk andis tagurpidi keeratud ämber, mille peal istusin, alla ja kukkusin läbi plastikämbri. Eesti päevaks oli meil juba ammu kõik plaanid tehtud. Soetatud oli heeringapakk, munad, keedukartulid, salat, must leib (tundus nagu hea täisteraleib, aga säilivusaeg oli oma kolm aastat), sibul, hapukurk. Lootsime poest leida pisikese pitsi viina, mida heeringa ja hapukurgi kõrvale neelata, aga müügil olid vaid väga suured pudelid. Kui kõik söök valmis vaaritatud ja ämbrisse topitud, lippasime tekikestega põllule kõrkjate vahele ja tegime armsa Eestimaise pikniku rääkid Eesti jutte ja nautides Eesti maitses suus.

Piknik lõppes Mu isamaa on minu arm leelotamistega ja kobisime tuppa tagasi tundega, et ei olegi enda Austraalia reisil nii lähedal oma isamaale olnud. Õhtu lõpetasime rannas päikeseloojangut vaadates.

   Järgmine päev liitus meie töötajasgrupiga kaks Hollandi meest. Koheselt leidsime väga hea klapi nendega ja ikka on hea kõik koos inglise keelt puterdada, mitte proovida perfektsele ja ilusale briti aksendile vastu panna. Niisiis võtsime õlletavaari kaasa ja sõitsime dotšlandidega järve äärde. Rääkisime reisimisest ja elust ning karastatud eesti näitsikud käisid kaks korda päikeseloojanguvärvi vees suplema. Külmakartlikud suured mehed jäid kaldale lõdisema. Pimeduse saabudes sõitsime muusika põhjas koju tagasi. Tolle päeva õnnetus nägi selline välja, et ma kõõlusin meie maja vanni ääre peal (seal vannis pestakse jalgu ja vanni põhi on kohutavalt räpane ning igasugust musta täis) ja üks hetk kukkusin seljaga sinna sisse ja no ei saanud sealt välja kuni pika siplemise ja ootamise peale sai Gerda mulle appi tulla. Selle all kannatas minu seljalüli ja ilusad riided. Hiljem nautisime terrassil küünlavalges tähti ja Red Hot Chilli Peppersit ning pidasime maha veel ühe suuremat sorti filmiõhtu.

Õnnetuse sarnane hetk juhtus päeval, kui oli kerge pilv taevas ja mõtlesime põllale korjangutele minna. Üks hetk vaatan, et taamal nigu müristab ja ka kerge sähvatus käis. Võtan igaks juhuks juhtmed kõrvast ära ja jälgin kuhu poole see must pilvekene tulema hakkab. Eks ikka minu poole. Järgmine sähvatus oli juba täitsa minu lähedal ja enam ma ei jäänud enda õnnetust ootma. Olin ju kõrgem osa lagendikult ja võtsin enda kilekotid ja ämbri selga ning hakkasin padavai jalad viite lehte sealt ära jooksma. Gerda kükitas taamal põõsas ja hakkas minu räuskamise peale ka jooksma. Nii me seal siis täie jõuga ära jooksime, endal kummikud mudas kinni ja ämbrid kahte lehte kukkumas. Õnneks jõudsime tuppa ja just siis hakkas suur padukas ja müristus pihta. Ülejäänud pool tundi nägi ette selline, et istusime mudastena diivani peal ja lõkerdasime heleda häälega naerda. Kogu see olukord ja pilt oli niivõrd koomiline.

   Loodetavasti viimane õnnetus juhtus päeval, kus rallitasime Gerdaga enda masinaga põllal ja sõitsin suurde mudaloiku kinni. Ei saanud edaspidi ega tagurpidi ja eks proovisime siis seal natukene kaevamistööd teha, aga mis naised ikka ära teha saavad. Kutsusime oma päästjaingli Eoni sinna, kes just kõige õnnelikum ei olnud, sest hakkas juba vaikselt magama sättima. Küll ta siis kaevas seal ja toppisime puutoikaid kummide alla. Lõpuks sai ta meie auto välja. Oi kui õnnelikud me olime ja kallistasime ta pooleks kah veel pealekauba.

   Eile avanes meil võimalus Orbostit külastada. Käisime kaltsukates ja poodides. Sain endale paar pluusi ja ühes kaltsukas pakkuti tasuta juurvilju pealekauba. Võtsin paar sidrunit ja kurki endale kotti ja tulin tulema. Leidsime ka veel odava puuviljapoe ja lõunaks maiustasime küpsete viinamarjade kallal. Külastasime ka raamatukogu ja õhtupoole tulid dotšlandid meile järgi. Kodus tuli britlanna meie juurde ja pidas meiega enda esimese pika vestluse, mida 5 nädala jooksul kogenud oleme. Nimelt rääkis ta kurvalt, et läks juba kaks nädalat tagasi Georgiga lahku ja sellepärast nad nii vaiksed ongi koguaeg olnud. Robyn tunneb, et peab lahkuma ja läheb ise edasi reisima. Me olime Gerdaga väga šokis ja kohutavalt kurvad, sest olid nad ju nii nunnud koos. Pole midagi teha, andsime oma parimad sõnad temaga kaasa ja vahetasime numbreid. Siis tegime Gerdaga kähku enda trennivideo ära ja sõitsime neljakesti randa. Mehed polnud enne meie randa külastanud ja tundus, et neile väga meeldis. Vaatasime päikeseloojangut ja hiljem veel kottpimedas seda hingematvat tähevaipa, mis taevas vohab. Õhtu lõpetasime tuttavat Red Hot Chillit kuulates ja kurba Robynit kallistades, kes pidi öise bussiga 11 tundi Sydney tripi ette võtma. Üritasime maja kurba ja negatiivset õhkkonda oma muusikapeoga rõõmsamaks teha ja kui see saavutatud läksime magama ära.

   Laupäevane õhtu viis meid kõiki Marlo pubi. Korraldasime oma seltskonnaga seal korraliku piljardi ja tantsuõhtu.

Kuna minul ja Gerdal on veel umbes 8 farmipäeva jäänud, siis pidasime korraliku kõne meie armsale Gabile, kui tänulikud me neile oleme ja kuidas me neid kindlasti igatsema hakkame. Andrew ütles, et alates sellest, kui me Orbostis pingi peal öö veedsime, teadsid nad, et me oleme õiged tüdrukud ja jääme siia pikaks ajaks. Tegime juba plaane, et talvel peame nende perega mägedesse suusatama minema ja kuu aja pärast peavad nad Sydneys enda teises farmis 200 inimesega peo maha koos kuulsate DJ-dega. Igatahes oli igati meeldejääv õhtu ja hinges on puhas õnn ning täielik vabaduse tunne.