Ikka veel Taimaal

  See reis sai täieliku lebotamise sildi endale külge. Minul oli raske sellega alguses ära harjuda, sest olen iga päev harjunud muudkui tegema ja toimetama. Aga kui üks hetk sain aru, kuidas puhata, poleks tahtnud mitte midagi muud siin maailmas enam teha. Jõime basseini ääres kookostest vett ja sõime selle viljaliha, käisime ookeaniäärsetes restoranides kohaliku kööki nautimas ja pistsime jalad kalabasseinidesse, kus pisikesed kalad meie jalataldu näkitsema ujusid (kogu Tai elanikkond polnud kunagi nii kõvasti huilgavat ja kõdi kartvat perekonda ilmselt näinud).

Soojamaareis pole terviklik, kui sinna ei kuulu üks õline massaaž. Viskasime ema ja õega ennast paljalt laudade peale ja lasime pisikestel Tai kätel ennast igalt poolt mudida. Kui ma ütlen, et need käed käisid IGAL POOL, siis ma mõtlen, ka nii. Isa kiljus eraldi ruumis, sest tema arvates oli see hirmus kõdi ja vend oli täielikult vastu tulema meiega kusagile, kus teda katsutakse võõra inimese poolt.
  Minu väike õde oli eelmises elus kohe kindlasti kala.

Ka tema tähemärk on huvitaval kombel kalad. Ta tunneb ennast vees mitu korda vabamalt, kui maismaal. Mäletan, kui kunagi reisisime perega Iisraelis ning õues oli külmemavõitu ja basseinis minu arvates jääkülm vesi. Mitte keegi hotellist ei käinud seal ujumas välja arvatud minu väike õde, kellel olid huuled tumelillad ja liikmed juba krampis, kuid ikka pidi teda veest välja tirima ja arusaadavaks tegema, et see ei ole normaalne. Niisiis lamasin basseini ääre peal ja vaatasin ookeani peale. Korraga ujub minu juurde Iris ja tõmbab mul ujumispüksid täiesti alla. Minu kõrval suples üks suur venepäritolult seltskond, kellele ei jäänud selline nähtus täiskuust nägemata ning sain kõva naeruhoo osaliseks. Õnneks ei ole ma selline inimene, kes just sedasorti olukordades häbi pärast maa alla vajuks ja pärast Irise peale kulmu kortsutamist naersin venelastega koos.
  Ühel päeval plaanisime enda hotellikompleksist välja minna ja üks suurem tegevus ära teha. Võtsime linnast tuktuki ja sõitsime sellega suurde loomaaeda.

Nägime seal kõiksugu imeloomi ja peaaegu et kõiki neid sai ka ise toita.  Loomadel oli piisav vabadus. Näiteks ühe ojaga ääristatud saare keskel oli pikakäeliste ahvide eluala. Küll nad huilgasid ja hüppasid ja kaklesid seal. Meie visatud banaanidest nad aga välja ei teinud. Mänguks kujunes olukord, kui mitme teise inimesega seisime silla peal ja vaatasime, kes saab alla jõehobude avatud suhu maisi sisse visata. Lemmikuks loomaks sai suur karvane ja üpris laisk sipelgakaru, keda saime enda turjale istuma panna.

Üks ilusamaid hetki oli see, kui mu ema ulatas kaelkirjakule ühe porgandi. Tean, et need on alati tema lemmikloomad olnud.

Saime ka elevante, ninasarvikuid, karusid ja isegi ühte albiinolõvi sööta.
  Vahepeal jalutasime ilusast metsatukast mööda ja sealt jooksid välja metsikud ahvid ning meid tuli uudistama ka üks vabaduses elav bambi.

See oli kergelt sürr hetk nagu mingis lumivalgekese multikas. Need ahvid olid jube julged ja nilbitsesid meie sööke. Suured sildid loomulikult hoiatasid, et ära vabaduses elavaid ahve sööda, aga ühe pisikese ahvipoja silmad olid liiga armsad, et seda mitte teha.
  Parasjagu siis, kui jalutasime lindudemajas ringi, hakkas tihedat padukat sadama. Vanemad istusid varjus, aga meie Patu ja Irisega läksime tuterdavate kandade ja kalkunite vahele istuma ja värskendavat vihma enda kehal nautima. Kui vaikselt enda tuktuki poole jalutasime, jooksis meie ette üks ahv ja tema sai kõikide tähelepanu endale. Samal ajal hiilis isa käes oleva toidukoti poole üks teine ahv ning sekundilise kiirusega lõi enda käe koti sisse, kiskus sealt banaani välja ja nad mõlemad jooksid minema - täielik tiimitöö. Päris õhtuks jõudsime läbi külmunult, suurte pissihädade ja ummikutes istumistega õnnelikult koju tagasi.
   Ühel päeval külastasime ka templeid ja kohaliku ostlemiskeskust.

Linnatuurilt tagasi me kõndida enam ei jaksanud ja kupatasime ennast rolleritaksode peale. Arvasime, et saame kõik endale eraldi rollerijuhid ja rolleri, aga ühe juhi taha pressiti Iris, Patu ja isa ja teise taha mahutati mina ja ema. Nii me seal siis kõõksusime naerda, kui mäest üles sõites ei tahtnud masin meid mitte välja vedada. Kohale me lõpuks ikka jõudsime. Õhtul päikeseloojangu ajal läksime lastega basseini seda imetlema. Meid võis seal ka veel täitsa kottpimedas ujumas ja lõbutsemas näha ning mõtlesin, kuidas ma ei ole enda õe ja vennaga kunagi nii lähedane olnud kui praegu.

  Viimasel õhtul oli Halloween ja meie hotelli restoranis peredele ka vastav üritus. Irise riietasime pätiks ja teised tulid niisama. Limpsisime ookeani kõrval istmetes kolli välimusega kokteile ja suhtlesime teiste Eesti perekondadega. Kuna Iris ei julgenud üksi lastele mõeldud mängudest osa võtta, võis väikeste peade vahel näha kahte suuremat inimest, kes küll meeletult proovisid, aga ei suutnud ühtegi nendest mängudest võita. Iris oli terve õhtu väga tagasihoidlik ja pigem hoidis mängudest eemale. Siis kui õhtuprogramm läbi sai, hakkasid töötajad asju kokku panema ja DJ pani neile taustaks mingi muusika mängima. Järgmine hetk oli meil kõigil suu ammuli, sest Iris läks keset tantsupõrandat ja hakkas ennastunustavalt tantsima. Nähes enda väikest õde midagi nii südame ja hingega tegemas, sealjuures tundes ennast täiesti vabalt, tegi mind kurvaks, sest teadsin,et pean selle väikese imelise olevusega juba homme jälle hüvasti jätma. Ühinesin temaga tantsuplatsil ja meiega lõi kampa ka üks seksikaks kuradiks riietunud pereema.
  Järgmine hommik oli kell 4 äratus. Uimastena kupatasime ennast bussi suunaga lennujaama poole. Viimase hetkeni hoidsin veel Irise käest kinni ja sasisin Patu juukseid. Nende lend väljus 5 tundi minust enne. Jälgisin, kuidas minu värvikirev ja omamoodi pere check-ini tegi ja siis hakkasid pisarad voolama.  Nutsime emaga vastamisi ja kallistasin kõiki umbes sada korda. Lehvitasin neile veel viimse hetkeni järgi.
  Kui olin 9 kuud eemal oma kõige kallimatest, sain aru, kui palju nad mulle tegelikult tähendavad. Nende pärast olen ma tervik ja üks tohutult õnnelik tüdruk. Minust on kadunud kartus ütelda lähedastele, kui olulised nad mulle on ning armastuse jagamine on nii võimas tunne ja suure jõuga energia.

  

Taimaa

  Tai reis oli juba ammu planeeritud, et saaksin oma kalli perega päikese all taasühineda. Võtsin lastest ja Austraaliast 10 päevase puhkuse. Kallis Gerda hoidis sellel ajal lapsi ja tuli sellega suurepäraselt toime. See reis oli ka meile nii heaks vahelduseks. Me armastame üksteist tohutult, aga 9 kuud koos elades tõi see eemalolek meie suhtele värskust ja veel suuremat üksteise mõistmist juurde. Üks päev enne reisi käisime Gerdaga ennast kõrvallinnas Sorrentos kohalikus klubis välja tantsimas. Järgmine hommik käisime kohvikus hommikusi pannkooke ja muud head paremat sööma ning veel viimaseid julgussõnu üksteisele ütlema.
   Esimest korda reisisin niimoodi täiesti üksinda ja et pinget juurde lisada, võtsin kaasa 30kg kohvri koos kõikide üleliigsete asjadega, mida Gerdaga Eestisse tagasi tahtsime saata. Lõuna paiku saatis Gerda mind bussipeatusesse ja lehvitas mulle nuttes oma valge taskurätiga. Bussijuht küsis muretsevalt,et kas sinu sõbrannaga saab ikka kõik korda. Lennujaamas sain aru, et ma ei saa veel 10 tunni pärast väljuvale lennule check-ini teha. Komberdasin enda 100 kilose kotiga ringi. Läksin veel lahti olevasse McDonaldsisse ja küsisin müüalt, et kas see uus Big Angus burger on ka hea. Müüa vastas mulle, et ta ei tea, talle ei maitse McDonaldsi toit. Nõustusin temaga ja ostsin ainult ühe joogi. Muud ei olnud teha kui lihtsalt kuus tundi aega surnuks lüüa. Leidsin vahepeal ühe pingi ja jalad kohvri peal proovisin magada. Kell 5 hommikul sain check-inida ja boardisin oma lennule. 8 tunnine reis Kuala Lumpurisse võis alata. Sain koha armsa indialasest eakama naise kõrvale, kes sõitis koju oma perele külla. Ta meenutas mulle kohutavalt minu eesti keele õpetajat Helmi Kellet, aga ta oli lihtsalt India versioon temast. Vaatasime telekatest koos sama filmi, mis oli õudne nutukas ja valasime koos pisaraid. Arutasime India elu üle ja talle pakkus suurt huvi meie aastane eemalolek kodudest ning lootis,et meie vanemad meie pärast väga ei muretse. Ta palus mul üle vaadata, mis kell on minu connecting flight Malaisiast Taisse. Kontrollides sain aru, et kohe kui maandnud, on mul 15 min aega järgmise lennu boardimiseni, aga Kuala Lumpuri lennujaam oli nii suur ning seal oli mitu terminali. Sinna jõudes hakkasin kusagile poole jooksma ja keegi ütles mulle,et pean rongiga teise terminali sõitma. Siis oli mul nutt täiesti kurgus, et ma jään enda lennukist maha. Leidsin mingi suvalise rongi ja puhtast instinktist ronisin sisse. Välja tulin õnneks õiges terminalis ja jõudsin ilusasti enda lennule. Terve lennuki peale olin ainuke valge asiaatide seas. 2 tunni pärast maandusingi Bangkokis. Väravates ootas mind tailane sildiga : SAAFA TALL. Vanemad olid juba hommikul kohale jõudnud, mina jõudsin paar tundi hiljem. Oma taksojuhiga oli meil kaks tundi jutustamist, sest istusime enamus ajast ummikus. Tema jutust ma suurt aru ei saanud ja ilmselt tema minu omast ka mitte, aga miskipärast saime väga hästi läbi ja mulle tundus,et omame päris sarnast maailmavaadet.
  Astusin hotelli sisse ja seal istus minu kõige armsam ja kallim ema. Ma ei oska kirjeldada päris täpselt, mis tunne see oli, aga umbes selline, et kohe, kui seda inimest kallistada saan, olen kodus. Me muudkui naeratasime ja vaatasime üksteist. Teised olid suurest reisist teisele poole maakera väsinud ja juba magasid. Toas sai ka issit kallistatud ja üksteist imetletud. Teisest toast tulid välja minu õde ja vend ja siis ma murdusin. Uskumatu, minu just pisikene õde on pikkusesse visanud ja täiesti preili juba kuigi avastas enda jaoks hiljuti rock muusika ja vennast on täielik mees saanud ning vist teismelise east välja astunud ja reaalselt avatanud armastuse oma pere vastu. See ei olnud võimalik,et just siis kui mina ära olin otsustasid nad muutuma ja kasvama hakata. Ma olin oma venna 9.klassi lõpetamisest ilma jäänud ja enda õe esimesse klassi astumisest. Ka minu mõlemad vanavanaemad surid selle aasta sees ära. Tekkis küsimus, et kas see minek oli väärt kõikide selliste sündmuste maha magamist.

  Kui suured kallistused ja esimene rõõm möödas oli, märkasime hotelli suurtest akendest algavat tormi. Kustutasime kõik tuled, ema kutsus mind enda sülle ja terve perega vaatasime väljas hirmuäratavaid välgusähvatusi. Vaatamata sellele oli sees kõige soojem tunne maailmas. Meie pere oli jälle tervik. Uinusin oma kalli õe kaisus.
  Järgmine hommik tegime emaga hotelli katusel joogat ja mediteerisime ning käisime basseinis hommikuujumisel. Terve see päev vedelesime kõigiga seal katusel ja vaatasime Bangkoki linna peale või ujusime. Käisime ka tai köögiga tutvumas. Teisel päeval sõitsime edasi Pattayasse, kuhu jäime ülejäänud 8saks päevaks. Pattaya iseenesest mulle ei meeldinud. Palju oli venelasi, mispärast kõik tailased kõnetasid meid vene keeles ja suhtusid väga peatükkivalt. Seevastu meie hotell oli super ja ega me sealsest kompleksist väljas ei käinudki. Rand ja ookean oli kohe hotelli ees, paljude basseinide seas sai valida ning eraldi hoonena seisis seal ka spordiklubi, kus sai kõiksugu trennides, jõusaalis ja saunades käia. Emaga käisime tihti sealses joogas. Meie jooga õpetajaks oli üks kena Tai mees, kes rääkis täpselt nagu 70's show'st Fez. Ükskord tuli isa ka meiega koos joogasse, aga siis oli mul võimatu tema õnnetuid proove ennast venitada vaadates naeru tagasi hoida ja endale ei suutnud üldse keskenduda.

   Ühel päeval läksime enda võluvast hotellikompleksist 2km kaugusel olevasse linna ja räpastele tänavatele. Silmasime välijõusaali, mille raskusteks olid betoonblokid, ringi jooksid hulkuvad koerad. Leidsime ühe ratastel puuviljaputka, mille müüja oli väga armas ja naerusuine. Saime temalt värskeid ananasse, lillasid draakonivilju ja suus sulavat arbuusi.

Ema soovis lõunat sööma minna kohta, kus olid juba ees mingid inimesed. Märkasime varjualust, kus paar räpast tai töömeest olid oma võrkkiige riputanud ja näksisid sealt enda karbikestest riisi. Ema sai enda veast aru ja täiendas soovitava söögikoha kirjeldusi.
  Leidsime mingi idüllilise pizza restorani. Vaadates menüüd, märkis Patu, et eelmine koht oli tunduvalt odavamate söökidega. Isa küsis ettekandjalt: "Can we have the food without the plate?" Me ei suutnud naermist lõpetada.

  Jätkub...

 
 

Tere tulemast tagasi

  Hirmus häbi on. Võib öelda, et kaotasin vahepeal igasuguse motivatsiooni blogi kirjutada, kuid see ei tähenda, et meie seiklused otsa said. Tänaseks istun oma armsas kodus, maailma kõige paremas voodis, taustaks eesti keel minu kalli pere suust. Võin öelda, et tagasi on vaja meenutada umbes viis ja pool kuud väärt reisi memuaare, mis pärinevad Austraaliast, Vietnamist, Kambodžast ja Taist. Piltide kohapealt võib pidevaid uuendusi märgata, sest kogun neid veel igasugustelt elektroonikavidinatelt enda arvutisse.

 Viimasest postitusest hoidsime Morningtoni lapsi veel täpselt 2 kuud. Sellest siin tagasi mõeldes ja kirjutades tahaksin juba nutta. Inimesed, olukorrad ja ümbrus võib ikka nii südamesse pugeda. Võin siiralt öelda,et Mornington Peninsulasse rajasin mõttes ja südames oma Austraalia kodu.
  Kord ühel päeval kui Gerda pidi poodi minema, külastas mind ja lapsi vanaema Hazel, et oma lapselastele pudelis haldja sära tuua ja nendega paar selfiet teha. Ta oli vana ja värisev, aga kes mind rohkem teab, võib öelda, et inimestest armastan siin maailmas kõige rohkem lapsi ja vanureid. Hazelige tekkinud kohene side ei tulnud mulle üllatuseks. Kui lapsed vanni mängima oli pandud, arutasime Charlie poiss/tüdruk olukorra üle, kuidas ta on päris kindlasti täiesti vales kehas sündinud ning selle üle kuidas Isabeli silmadest võib koheselt näha, et ta on selles maailmas juba mitmekordne külastaja olnud.
  Sellel samal õhtupoolikul, kui tööpostilt vabanetud ja üles korrusele oma koju mindud, vaatasime Gerdaga filmi. See oli üks nendest filmidest, mis viib su kusagile sügavale maailmaruumi ja paneb aru pidama universumi, reaalsuse ja aja üle nii, et lõpus tahaks lihtsalt toa nurgas ennast edasi tagasi kiigutada. Selle asemel, et just nimelt niimoodi toimida läksime hoopis kottpimeduses jalutama. Rikaste rajoon küll, aga teevalgustuste peale pole seal väga rõhku pandud. Võtsime suuna ookeani äärde, kus asus privaatne jahtklubi. Siltide pärast, mis lubasid vaid klubi liikmeid nende kaile jalutama, me ei hoolinud, sest teadsime, et nii mõnedki kalamehed tulevad siia pimedas salaja kalastama. Kail edasi kõndides, möödudes kapuutsides järjekindlatest kalameestest ja kuuldes ainsa helina laineid, mis uhkete paatide vastu loksuvad, tekkis mingi kummaline tunne nagu siseneks täiesti uude maailma. Kai otsas imetlesime kuuvarjutust ning kuidas see kera veel omakorda punaseks tõmbus. Olen oma peas nii mõnigi kord reaalse maailma müstiliseks mõelnud, aga kogu see õhtu koos filmi, jalutuskäigu ja põleva kuuga tundus kõik nii kaugel tegelikkusest. Lõpetasin selle õhtu täitsa öötundideni oma kalli sõbranna Reetaga skypides ja ega tahtnudki magama minna, sest teadsin, et homme ärkan jälle reaalsuses.
  Tegelikult pole tõelisusel ka midagi viga ja järgmine päev läksid vanemad pereisa Steve'i sünnipäeva pidama. Meie jalutasime lastega ühte parki, mida kutsume "fairy forest"iks. Lamasime tekil ja näksisime head paremat ning üritasime nautida päikesekiiri, mis puude võra vahelt sisse libisesid, kuid kui juba laste pikkuse tasandile laskuda, saame me automaatselt nende elavaks ronimispuuks. Mängisime siis murul mingit ringmängu ja kujutlesime ette, et oleme baleriinid, kes peenikese nööri ehk puu palgi peal peavad kõndima.  
   Õhtul, kui laste voodis lugesin neile õhtujuttu, kukkus Gerda läbi Charlie voodi ja see tekitas kõigi seas nii suurt elevus, et Izzy ja Charlie ei jäänud veel tükk aega magama. Charlie hakkas natukene emmet igatsema ja pidin mitu korda talle "sleepcuddle"it käima tegemas, aga armastasin selliseid momente, sest siis ei olnud ta pahandust tegev ärevaks ajav põngerjas vaid lihtsalt üks pisikene inimene, kes vajab hoolt ja armastust. Öösel tulid purjus Andy ja Steve koju ning õhusuudluste ja tuigerdava kõnnakuga kobisid nad ka magama.
  Oli üks tuuline ja pilvine reede, kus teadsime, et õhtul saame vabaks, kohtume enda kaua igatsetud austraallasest sõbranna Jasminiga ning sõime nädalavahetuseks kõik koos Melbourne. See päev lausa venis õhtusse ja olime nii tuhinas üle pika aja vabu päevi saada ning enda pead tuulutama minna.
  Meie advokaadist hipineiu Jasmin jooksis lausa naerusuil vastu. Viimati nägime teda, kui alles Austraaliasse saabusime ja esimeses seaweed farmis tööpostil olime. Sõitsime kokkupressitult kolmekesti tema juuti esiistmel 3 tundi Melbourne. Külastasime tema boheemlasliku kodu ja kohtusime ta emaga ning siis viis Jasmin meid ühte indiapärasesse söögikohta, kus kõik toidud olid tasuta. Siiski sai lõpus kastikesse sümboolse annetuse jätta. Kõik töötajad olid vabatahtlikud ja toidud kõige selle juures imelised. Jasmin rääkis, et mida aeg edasi,seda lühemaks nende menüü jääb, sest võrdlemisi palju inimesi jalutab välja ilma annetust jätmata ja seega on neil raske seda kohta üleval hoida.
  Gerdaga jäime kaheks ööks öömajale ühte odavasse kesklinna hostelisse. Järgneval nädalavahetusel jalutasime pikalt suurlinna tänavatel ning ahmisime endasse sellist kodust ja mõnusat tunnet, mida alati Melbournes olles miskipärast tundsime. Sai tehtud palju poodlemist, käisime üle 9 kuu juuksuris, tegime fotoputkas paar sõbrapilti, kohtusime enda eestlasest sõbra Kareliga ning pidasime ka ühe peo maha.
  Üks pisikene lugu väikesest hamstrist. Charlie tahtis endale ühte lemmiklooma ja järgmine päev istus tema käte vahel üks nunnu mees hamster, kelle nimeks sai loomulikult Cinderella. Järgmisel päeval kukutas Charlie ta maha ja Cinderella jooksis oma printsi eest põõsasse minema ning jäigi kadunuks. Kolm päeva pärast seda sõime Gerdaga õhtusööki ning ühel hetkel näen kuidas väljas terrassil jookseb hirmus kõhnaks jäänud hamster. Terve perega asusime teda püüdma ja lõpuks saimegi ta puuri tagasi, aga ta oli silmnähtavalt traumatiseeritud terveks eluks. Edaspidi üritasime talle palju armastust pakkuda ja tema eest hoolitseda, aga seda kõike jäi aina vähemaks ja lõpuks meie Gerdaga olime ainukesed, kes temaga üldse mingit kontakti lõid terve päeva vältel. Pesime ta kakaseid linu ja panime ta enda jalgadest moodustatud aia sisse murule. Lõpuks ütles pereisa, et ta teeb Cinderellale terrassile ühe pesa ning ta on juba suur, et otsustada, kas ta tahab jääda või mitte. Ta peab olema vaba. Ja sellel päeval nägime me Cinderellat viimast korda.

 
  
 
 
 
 

Emad (pildid tulekul)

  Jõudis kätte pikalt planeeritud ja arutatud päev, kus vanemad lähevad Melbourne enda sõbranna sünnipäevale ning see sõbranna tõi enda armsa 1 aastase tütre Clementine omakorda meile hoida. Kohe kui vanemad uksest välja astusid tuli elektrikatkestus. Hakkasime siis juba ultimate survivori plaani välja mõtlema kuidas piimapudeleid soojendada ja kust küünlaid saab. Elektrik käis asju kontrollimas ja Charlie käis tal järel pidevalt pärides:"did you fix it? How about now? Now?" Väikesel lapsel oli suur mure, et ei saa nüüd telekat vaadata. Õnneks täpselt enne pimedust tuli elekter tagasi. Lastega tegime aias armsa pikniku ja isegi vanni mahtusid nad kolmekesti ära. Järgemööda vahetasime kõikide nende kolme kakaseid mähkmeid ja lahendasime laste omavahelisi kadeduse probleeme. Päeva lõpuks kui lapsed olid voodisse saadud ja istusime teki all põleva kamina ees rahustavad teed juues jõudsime otsusele, et meist saaksid koos suurepärased vanemad.
  Järgmine hommik nii kui vanemad tuppa sisse astusid tormasime me üle tee randa, et närve puhata ja lasta päikesel end paitada.
 Viimatisel vabal päeval läksime enda lemmik linna Sorrentosse kerget sopingut tegema, väidetavat linna kõige paremat pizzat sööma (oli tõesti hea) ja üle 9 kuu kinno filmi vaatama. Kogu see filmi eelne ärevus, pileti soetamine, popkorni lõhn ja suurepärane film "Gone girl" tegid selle päeva lõpu imeliseks. Olin juba unustanud, kui väga ma kino ja sealset elamust armastasin. Kirsiks tordil sai hetk, kui film lõppes ning inimesed ohkasid, naersid, lasid põnevusest krampi läinud kehad silmnähtavalt lõdvaks ning küsisid naabri käest sõbralikult, kuidas talle see elamus meeldis. Ma ei tea, miks ma siia elama ei jää. Samas järgmine päev andis kerge põhjuse miks siis mitte...
  Andy helistas, et lapsed tuleb nüüd käruga lähedale parki sünnipäevale viia. Panime Charlie ja Izzy uhkelt riidesse ja kui kohale jõudsime avastasime, et see on sportlik sünnipäev, kus poistel toimub suur rugbi mäng. Tundsime ennast kergelt kohtlaselr, aga kuna Charlie ei ole niikuinii sellisest poiste tegevusest huvitatud ja istus julgelt kohe söögilaua taha ning otsis tüdrukuid kellega sõbruneda, siis rahunesime. Kahjuks saime aru, et Charliel on sellisel sünnipäeval ebamugav, sest kui küsisin, et kas tahad nende poistega mängima minna, vastas ta, et ei taha ning poisid ei huvitu printsessidest ja kleitidest. Nii kurb oli vaadata teda ebamugavust tundmas, sest ta ei suru kunagi enda teistsugust fantaasiamaailma teistele peale, aga ta nägi, kuidas teistel poistel nii lõbus oli ja teadis, et ta ei taha sellistest mängudest osa võtta. Lõpuks leidis ta endale kaks toredat sõbrannat, kellega sai mäest alla end veeretada ja lõbusat aega veeta. Mina aga jäin neid väikeseid poisse suu ammuli imestama. Absoluutselt kõik olid ragbist nii sees ning teadsid kõiki reegleid. Väravad olid ka suurepäraselt viie, kuue aastaste poiste poolt sooritatud ning vanemad ei osanud olla uhkemad ja elasid neile samamoodi kaasa nagu nägime inimesi kaasa elamas Portsea baaris. Üks vanem naine kommenteeris meile, et kõik Austraalia lapsed oskavad maast madalast juba ragbit mängida. Hiljem rääkisime sellel teemal Andyga ja ta mainis ka, et austraallased on ikka väga valge rass ja tegelikult ei taha sallida kedagi, kes oleks teistmoodi. Charlie pärast on tal suur mure, sest nad käituvad alati nii, et lasevad poisil teha kõike seda, mis teda õnnelikuks teeb, aga tuleviku ees on hirm, kuidas selle kiusamisega hakkab olema, sest me kõik oleme üpris veendunud, et see ei ole Charliel lihtsalt mingi periood. Sellega tuli meelde meie esimese töökoha vetikafarmi bossi poeg, kes rääkis, kuidas Austraalia koolides asjad käivad. Seal on grupid: populaarsed sportlased ja ebapopulaarsed nohikud. Nohikute alla käib isegi inimene, kellele meeldib fotograafia või mitte sportlik riietumisviis. Väga populaarne on kaklemine ja sellega enda võimu saavutamine. Igatahes kõik selline, mida võib tüüpilises Ameerika filmis näha. See pani hindama kodumaal olevat suuremat vabadust olla see, kes sa oled ja teha seda, mida sa tõeliselt armastad. Vähemalt mina näen seda nii.
  Praegu käib meil pikk nädal, kus pühapäevast ega neljapäevast vaba päeva ei eksisteeri, sest peame lapsi vaatama, aga selle eest saame laupäeva vabaks ning sõidame Melbourne üheks ööks. Ei jõua ära oodata kuni saan kaheks päevaks unustada rökased riided, kakased mähkmed ja peal aelevad lapsed.

Toimetamised (pildid tulekul)

  September ongi selja taga. Seda tean ka sellepärast, et vaatasin eraldi kalendrist järgi, mis kuus ja mis päevas me parasjagu elame. Armastan seda, et saan elada ilma, et peaksin järge pidama, mis päevad või kuupäevad on. Seda ka vist sellepärast, et meie vabad päevad on neljapäevad ja pühapäevad ja tunnen, et sedamoodi peaksid iga inimese puhkepäevad asetsema. Ei jõuagi töörutiini sisse elada, kui juba vaba päev ukse ees. Sellist päeva, et istuks maha ja passiks lakke küll ei ole. Iga tööpäev on energiline ja iga puhkepäev täis avastamist, toimetamist ja käimist.

  Lastel on nüüd kaks nädalat vaheaega ja iga päev käib neil siin uus sõbranna külas või käime laste ja laste tõukeratastega skateparkis või möllame rannas juba ujutavas ookeanivees ning otsime teokarpe. Eks lapsed võivad kodus vahel kergelt ulakad olla, aga kui väljas käime, käituvad nad alati väga mõistlikult ja tublilt, et ei jõua neid ära kiita. Ma olen täielikult neisse armunud ja nemad samamoodi meisse.

 Eelmine nädal tuli Andy isa koos oma perega meile õhtusöögile ja veetsid öö siin. Andy isa on väga suur välimuselt  ja suheldes on teda samamoodi igal pool. Tema naine on aasialasest noorem naine Rebecca ja kaasas oli ka Rebecca poeg Fei Long. Kui me Gerdaga kuulsime, et Andy isaga tuleb kaasa tema aasialanna, kujutasime ette, et sisse astub Ping Pong seriaalist Little Brittan ja ega palju puudu ei jäänudki. Meile tuli ta end tutvustama: "Hello nice to meet you, my name is Lebeka". Kaasas oli neil kolm suurt kotti mänguasju. Üks sisaldas kõiki tooteid, mis on seotud Hallo Kitty'ga. See oli mõeldud Izzyle. Teises kotis olid kolm suurt püstolit, sõjaväe müts ja puldiga juhitav helikopter. Võis arvata, et see oli mõeldud Charlile, aga väike printsess jooksis kohe ja hakkas Izzyga Hello Kitty mänguasjade pärast kaklema. Kolmandas kotis olid kõiksugu maiustused. Mängimist ja nalja oli palju. Läksime laste ja Fei Longiga õue helikopterit katsetama. Täitsa vinge masin oli ja sai palju nalja. Sooja kaminatule juures suure perega ühise laua taga Rebecca tehtud aasia toite maitstes ja nautides, kuidas lapsed oma mänguasjade üle õnnelikud on, tekkis selline mõnus jõulu tunne. Hakkasingi mõtlema, et eelmised jõulud istusime Gerdaga kahekesti rannas ja nautisime päikeseloojangut ning mitte just kõige paremat õhtusööki ning järgmised jõulud tulevad ilmselt veel soojemas kliimas kusagil Aasiamaal. Tekibki kurb tunne sisse, et nii ilma kodusoojuse ja pere juuresolekuta ei tähenda see aeg väga midagi. Õhtul olid lapsed koos emaga juba voodis ja pereisa oli oma dressidega teleka ees viineriks tõmmanud, kui meie ikka veel Andy isaga reisimisest ja Aasiamaadest rääkisime.

  Ühel ilmaga õnnistatud pühapäevasel päeval saime jalad alla alles kella 1 paiku. Viskasime kleidid selga ja kihutasime randa. Istusime ühe pisikese puu all asuval murulapil. Mitmed pered mängisid rannaliival ja mõned julgemad suplesid kalipsod seljas ookeanis. Ma julgesin põlvest saati vette jalutama minna ja leidsin kaks 11 jalaga meritähte ning palju millimallikaid. Leidsime puu alt ühe sooja Corona ja arvasime, et päev ei saagi mõnusamaks minna. Eksisime. 

  Kella neljaks läksime Blairgowrie restorani nimega Coastal ühte kaheliikmelist live bandi kuulama. Nautisime õlle, wedgeseid ja head vestlust. Meie kõrvallauda istusid kaks keskealist ülesehitud naist, kellega saime jutupeale ja tuli välja, et üks nendest on pool eestlane keskmise nimega Tiiu. Eestist ta suurt ei teadnud ega seal käinud polnud, aga asus meist kohe pilti tegema ja facebooki üles lisama ning oli nii õnnelik enda sugulasi kohata. Teise võluva naise nimi oli Kerry ja vestlus temaga oli väga soe ning saime kiiresti sina peale. Muusika oli suurepärane. Meie jaoks tundus mõni cover täitsa tuttavana ja ehk paari sõna oskasime uhkelt kaasa laulda, aga kõik ülejäänud kuulajad (kõvasti üle 40 eluaasta) hakkasid kiiresti juba tantsupõrandale kogunema ning kaasa röökima. Ülejäänud hubase õhtu veetsime oma kahe uue sõbrannaga tantsupõrandal ja nägu valutas suurest naeratusest, mis näole kleebituks jäi. Kuna Kerry teadis bandi kitarristi itaalialasest Christianot, oli ta pausi ajal õhinalt meid üksteisele tutvustanud. Põgusa vestluse pärast hakkas band uuesti mängima ja Christiano hüüdis mikrofoni:" Aitäh teile suurepärase energia eest, aga suurimad tänud kahele ilusale Eesti tüdrukule. Tunnen, et oleksin nagu eurovisioonil. Nautige õhtut tüdrukud!" Absoluutselt kõik restoranis pöörasid meie poole ja me ei osanud muud teha kui punastada ja lehvitada. Pärast seda hakkasid järgemööda huvilised meie juurde tulema ja tantsima kutsuma või esitama küsimusi Eesti elu kohta. Bandi lauljale, võluvale 50.ndates rock stiilis naisele jätsime nii hea mulje, et ta tegi meile isegi ühed joogid välja ja kurtis enda kurva üksikema mineviku üle. Kell 7 oli ilus õhtu läbi ja tulesid hakati juba kustutama, kui meie neljakesti enda sõbrannadega laua ümber istusime ja nagu seriaalis Sex and the City filosofeerisime armastuse ja meeste üle. Kerry elab Melbournes ja tal on kolm meie vanust poega ning vahetasime numbreid ja ta lubas meid ükskord siit peale võtta ning Melbourne pidutsema viia.
  Kuna olime eelnev tööpäev lapsi tavalisest kauem hoidnud, saime laupäeval varem vabaks. Toimus oluline jalgpalli mäng kellegi ja kellegi vahel ning absoluutselt kõik austraallased olid endid baarides ja restoranides maha istutanud ning silmad olid naelutatud ekraanide peale. Andy ja Steve viisid meid Mornington Peninsula kõige viimasesse ja rikkamasse piirkonda Portsea ning soovitasid ookeaniäärsesse hotelli baar/restorani kaasa elavate austraallaste poolt tekitatud õhkkonda nautima minna. Jõudsime tunnike varem sinna ja nautisime päikest ilusa kai peal ja arutasime, et kuidas see ookean ikka nii sinine saab olla. Baaris vaatasime paar minutit naisi, mehi, lapsi, daame, härrasid ja nolke, kuidas pingest silmad lausa punnis olid  ja räuskamist oli küllaga. Me ei jaganud mängust midagi ja einestasime kreveti, kaheksajala ja muude molluskite pastat õues vaatega ookeanile. Ühel hetkel liitusid meiega poissmeesteõhtut pidama tulnud mehed ja kell 7 vaatasime kail päikeseloojangut. kell 8 oli vanatüdrukutel juba past bedtime ning Steve tuli meile jârgi.
  Järgmise vaba päeva toimetus oli matkamine, mille ette võtsime. Sõitsime bussiga Mornington Peninsula poolsaare lõppu. Seal oli suur looduspark ja ühtlasi palju ajaloolisi hooned, mis olid 20.sajandi suure epiteemia ajal kasutusel. Tegime kokku 16km matka läbi looduspargi kuni poolsaare tippu. Ilm oli super, aga väga tuuline. Käisime maa-alustes punkrites ja nautisime maalilisi vaateid. Loomadest nägime julget okassiga, kellele väga kaamera heaks poosetada meeldis, ühte suurematsorti päevitavat sisaliku ning kirevpunasesse värvipotti kukkunud papagoid. Tagasi jalutasime otsesed mõttes loid nägu peas, jalgu järele vedades ja nagu ikka jäime täpselt bussist maha, mis tähendas seda, et kõndisime Portsea linna, võtsime ühed õlled ja tegime järgmise bussini aega parajaks.
  Meil ei saa küllalt Morningtonist ja iga vaba päev on meil sinna ja tänna minemist. Samas loogiline ka, kui eelnevatek töökohtadel oleme enamasti ühes kohas kinni olnud ja vaadata on pigem põõsast või puud.

Titad ja tiaarad (pildid tulekul)

   Kaks nädalat uuel seiklusel juba oldud. Eks alguses oli natukene raske lastega harjuda ja nendel meiega, aga kindlasti aitas see konseptsioon, et me oleme kaks Eesti printsessi palju kaasa. Charlie armastab iga päev meiega ennast printsessideks või haldjateks riietada ja siis me kâime kas aias jooksmas või meie nari ülemisel voodikohal "lossis" võluvõimetega tüdrukuid mängimas. See poiss on ulmeliselt armas, kui näiteks ema teeb talle tema võrdlemisi pikkadest juustest kaks patsi ja kui me ohkame, et oh Charlie, sa oled nii ilus, siis ta vastab tavaliselt kihistases:"Oh thank you, thank you, i look devine!" Alguses oli temaga raske, sest ta ärritub kiiresti nagu printsessid ikka, kui nad midagi ei saa ja ta katsetas meiega ka, et kust need piirid jooksevad. Vahepeal ei jaksanud me ka Gerdaga tema vingumisi ja vaidlemisi taluda ning tüdinesime temast kiiresti ja siis mingi hetk proovisime mitte välja teha. Täiesti arusaadav ka, kui väike laps vahetan nanny'sid nagu sokke ja näeb pidevalt enda ema ja isa uksest välja minemas. Nüüdseks jumaldab ta meid ja ei taha enda vanematest hoopis näha ega kuulda. Muudkui teeb meiega õhtutundidel ka veel koos midagi (nagu näiteks kargab meiega 40 minutit trennivideot teha) ja iga hommik lööb näost särama, kui me uksest sisse tuleme. Ausaltöeldes tunnen, et ka mina löön särama. Alguses tundsin, et nad võtavad minult kohutavalt energiat, aga nüüd hoopis annavad juurde.
  Võin öelda, et osadel päevadel tunnen ennast nagu täiskohaga ema, kes soovib, et tal oleks veel üks lisa paar käsi või siis kui meeleheitel koduperenaine. Küll me triigime, voldime riideid (pereema soovil kõik ühtemoodi, õiget pidi ja piinliku täpsusega), sorteerime kappe, teeme süüa, puhastame, kraamime, roogime. Aga pigem olen koguaeg toimetuses, sest see hoiab terve päev energilisena.
  Vabal päeval kutsus pereisa meid enda ja lastega Melbourne kaasa. Meid pandi kusagil kasiino ees maha ja öeldi, et 5 tunni pärast näeme. Egas me teadnud, kus me oleme või kuhu läheme, aga hakkasime rõõmsalt astuma. Keha nõudis kohvi ja leidsime juhuse tahtel enda lemmik šokolaadi Lindt'i kohviku. Näod lõid särama ja mahlad suus jooksma nähes lette täis igasugu maitselisi maiustusi. Hea pakkumine oli kolm šokolaadi $10. Me ei koonerdanud ja ostsime kahepeal kokku kuus tahvlit (valge šokolaadi kookose, kirsi, 99%kakao, meresoola karamelli, apelsini ja maasika maitselise). Ma ei tee nalja, kui ütlen, et me pole siiamaale ühtegi neist avanud. Tundub liiga väärtuslik kraam. Oma kohvi ja saiakesega nautisime päeva ilusat algust seal samas kohvikus.
  Võtsime ette jalutuskäigu mööda Yarra jõge ja üritasime oma meeletult halva navigeerimisvõimega kusagile jõua. Ütleme alati, et kaks pead on parem, kui üks. Leidsime vapustavaid vintage ja kingituste poode. Toimus ka shopping DFO's, mis on põhiline allahindluste kauplus, kus võib hulluks minna. Viimati poodlesime seal 8 kuud tagasi, kui veetsime enda aastavahetuse Melbournes. Loomulikult ei jõudnud ära imestada, kui palju uusi seikluseid oli selle ajaga meie eludest läbi on käinud, aga põhiliselt tundsin kodu tunnet. Tavaliselt armastame elada looduse lähedal ja vältida suurlinnu, aga Melbourne on ainuke linn, mis jäi südamesse ning järgmine aasta näeksin ennast vabalt siin elamas ja toimetamas ette.
  Kui me hakkasime just nautima aasiapärast meekana ja nuudleid, mida täpselt samast kohast 8 kuud tagasi ostsime, oli perekond Brown meile järgi tulnud. Meid sõidutati veel igalpool Melbourne äärelinnas ringi ning näidati kohti, kuhu kindlasti tulema peame. Isa Steve ja ema Andy on mõlemad seal piirkonnas üles kasvanud ning nägime tänu nendele väga mõnusaid nurgataguseid kohvikuid ja live band baare.
  Koju sõitsin Andy ja Charliega ühes autos ning valisime pikema tee koju, mis viis meid mööda ookeani äärt. Üks hetk märkas Andy mingit laste allahindlus poodi ja jooksis sisse. Üks hetk kuulsin tagant tuututamist ja sain aru, et me parkisime taksode peatumiskohal. Hüppasin eesistmele ja üritasin seda luksusautot käima saada. Kui asetasin kangi drive asendisse, liikus auto iseenesest juba edasi ilma gaasile vajutamata. Sõitsin siis natukene üle äärekivi ja tagasipööret sain sooritada ringristmikul.  Saa siis nüüd aru, mis reeglid siin kehtivad. Ootasin kuni enam autosid ringteel ei näinud ja paaniliselt sõitsin edasi. Tuli välja, et üks rattur sõitis minust paremal ringteel ja oli väga pahane, et ma talle ette keerasin ning karjus midagi, et get off this road. Ühtegi parkimiskohta ma ei leidnud ja ootasin Andyt bussipeatuse boksis. Süda tagus nagu meeletu, sest tõesti ei soovinud järjekordset autot ära mõlkida.
  Õhtust einestasime kodus, koos oma pere ja pere tuttava Libby'ga. Alates sellest päevast tundsin ennast täielikult sisse elanuna ja hästi koos Andy, Steve, Charlie ja Isabeliga.

Uus algus

  Pereisa tundus väga huvitav inimene, olles enda elus mitu aastat ûksinda reisimisele pühendanud. Käis pool Lõuna Ameerikast läbi teadmata  sealset keelt ning  seikles ka Amazonases, mis talle väga meeldis. Saime teada, et nad omavad oma naisega kinnisvara firmat ja paar aastat tagasi elasid koos lastega Balil, kus oli nende enda suurrestoran. Selle aasta lõpus müüvad nad oma maja maha ja lähevad elama Mehhikosse. Igatahes väga huvitavat elu tunduvad nad elavat.  Majja jõudes olid meie silmad vist koguaeg suured peas. Terve nende suur maja asetses nagu džungli sees.

Kõik oli nii roheline ja mõnus. Majas saime omaenda maja poole, kus oli meie vannituba, elutuba,

magamistuba

ja külalistetuba.

Kõik oli väga maitsekalt sisustatud ja avatud elamine. Nenda majapool nägi välja selline:

Vajusime üsna pea unne, et hommikul kell 8 ema ja lastega kohtuda.
  Kuna pere oli meid kaks kuud oodanud, olid nad oma lastele rääkinud, et varsti tulevad kaks printsessi Eestist teiega mängima. Selleks olime me ostnud endale tiaarad ja hommikul, kui laste ja emaga kohtusime, oli kõigil õnne nii palju. Pisike 4.aastane poiss Charlie armastab üle kõige siin maailmas printsesse, kleite ja kõike, mis tüdrukulik. Tal ei tulnud isegi sõnu suust, vaid ta lihtsalt kallistas ja vaatas meid suur naeratus näol. Väike 2.aastane Isabel pidi tavaliselt tagasihoidlik olema, aga nüüd ka tema jooksis kohe sülle ja tahtis majas igasugu mänguasju näitama hakata. Istusime söögilaua taha maha ja ema Andy hakkas meile maja tutvustust tegema, näitama, kus mis söögid on, kus mänguasjad ja tal oli täpne graafik meile ette anda. Seal seisid meie tööpäevad, mis kell ärgata, millal on hommikusöök, mänguajad, lõunauinakud, lõunasöögid, koristusajad, laste pesemise ajad, magama minek jne. Vanematele ja lastele meeldibki väga täpselt graafiku järgi elada.  Jalutasime pisikese Izzy ja ema Andyga viie minuti kaugusele linna, kus asus ka nende firma kontor. Ülejäänud päeva elasime lihtsalt graafikusse sisse ja üritasime aru saada, mida meilt tahetakse.
  Tuleb välja, et pereema on täielik puhtuse fanaatik. Lapsed võivad enda mänguasju välja võtta ainult ette nähtud toas. Me Gerdaga peame iga päev suuri laadungeid pesusid pesema, neid triikima ja laste riideid perfektselt kokku voltima. Köök peab alati säravpuhas olema ja tihti võib mind või Gerdat näha spray pudel käes ringi käimas ja pindu läikivaks nühkimas. Lapsi peab iga päev vannitama. Saame sellest aru niimoodi, et nende maja ja lapsed peavad alati välja nägema nagu ajakirjas. Alguses oli see ehk hirmutav või tundus imelik, aga kuna igas kohas, kuhu me satume üritame leida põhjuseid, mida mingid olukorrad meile õpetavad või juurde annavad, siis võtame seda kui head elukooli.
  Hommikuti kella 9 paiku lähevad vanemad tööle ja kahel päeval nädalas käib Charlie lasteaias. Siis peame ta aitama hommikul valmis seada ja tema lunchboxi ära pakkida. Izzy on iga päev kodus ja temaga on mõnus jalutamas käia ja mänge mängida. Kell 12 anname Isabelile pudeli kätte, pistame ta voodisse ja lähme ise minema. Nii jääb ta rahulikult magama ja magab 4 tundi (isegi magada meeldib neile väga graafiku alusel). Charlie tuleb kell 2 lasteaiast tagasi ja siis me riietame kõik kolmekesti ennast printsessideks ja ehitame meie tuppa suure lossi. Kell 16.00 on lastel õhtusöök ja 16.30 vanni minek. Kella 5eks peavad pidžaamad seljas olema, kodu korras, et siis kui vanemad töölt tulevad saaksid nad rahus lastega natukene mängida ja kaheksast juba magama panna. Meie õhtustame koos vanematega ja tavaliselt räägime palju Eestist, sest pereisa on täiesti vaimustuses lumest ja tahab kindlasti mingi aeg elama minna kusagile, kus aastaläbi sajab ainult lund. Õhtuti puhkame Gerdaga enda elutoas, sest lastega möllamine võtab ikka korralikult läbi. Tihti jalutame nendeg randa teokarpe korjama ja paate vaatama.

Õnneks on meil neljapäevad ja pühapäevad vabad. Siiamaale oleme nautinud kolme vaba päeva.
  Mornington Peninsula on selline piklik peenike poolsaar ning kui sõita Melbournest siia, siis mida edasi sõidad, seda jõukamaks siinsed külad lähevad (neid on siin umbes 40 ringis). Blairgowrie asetseb Mornington Peninsula lõpus, kus peale meie küla tuleb Sorrento ja kõige viimane ning nö kõige rikkam piirkond on Portsea.
  Esimesel vabal päeval võtsime tunni ajase jalutuskäigu ette, et Sorrentot avastama minna. Ilm oli üle pika aja väga palav ja mõnus, sest just hiljuti algas Austraalias kevad. Sorrento jättis väga huvitava mulje, sest linn asus täpselt ranna ääres ning avastasime sealt ka huvitava sisustusega poode.

Austraallased tähistasid parasjagu samal päeval isadepäeva niiet söögikohad ja rand kubises õnnelikest peredest. Päikese loojudest jalutasime veini, sushi ja juustudega randa ning tähistasime enda 9.kuud Austraalias.

Praeguse hetkega on plaanis 6.detsembrini, kuni meie viisa läbi saab, siia jääda ja siis minna Aasiat avastama.
Teisel vabal päeval jalutasime tunni kaugusele vastassuunda linna nimega Rye. Läksime poes šopates jälle hulluks ja läksime samamoodi sushit randa sööma, aga kuna ilm oli kohutavalt tuuline ja päris külm, siis leidsime ühe varjulise augu, kus paar tundi lebotasime ja tuleviku mõtteid mõlgutasime. Tagasi jalutasime mööda pisikest metsateed, mis kulges ranna äärest, aga küngaste pealt ja sealt sai nii mõnegi ilusa vaate osaliseks.

Lõpuks jõudsime täiesti võpsi ja pidime enda saja kotiga künkast alla hüppama. Nii jõudsime randa ja tohutult meeldivad meile sellised pisikesed värvilised garaažid ookeani ääres, mis Morningtonile väga omased on.

Polegi nende otstarvele väga pihta saanud, aga teame, et kunagi müüdi üks selline $300 000 maha. Kusagilt tee servast leidsime kellegi puhkemaja võtme ning helistasime seal kirjas olevale numbrile ja keegi tore naine tuli tänades sellele järgi. Jalutade leidsin enda unistuste karavani:

 Kolmandal vabal päeval sõitsime bussiga natukene kaugemale piirkonda Rosebud, kus pererahvas hoiatas, et on pigem kahtlasem rahvas. Bussis küsisime kahte piletit, mille peale öeldi, et meil peaks roheline kaart olema. Võisime seekord peale tulla, aga Rosebudis lubasime kindlasti kaardi osta. Seda me muidugi ei teinud ja tagasi sõitsime sama loll nägu peas küsides piletit. Õnneks polnud sama bussijuht ja saime sama loengu ning võisime istet võtta. Meid linna kahtlasem rahvas ei heidutanud, sest leidsime lõpuks odavamaid poode ja palju kaltsukaid, mida kuni pimeduseni läbi tuhnisime. Polnud aega isegi lõunatada vaid muudkui poodides. Leidsime ühe super ägeda antiik-vanavarapoe, mille tõttu oleks tahtnud kahtlasesse Rosebudi elama tulla, et kõik enda kodu sisustuse sealt saaks osta. Olime näljast kõngemas ja jalad lohisesid all, aga siis leidsime K-Marti. Polnud varem sellises poes käinud ja täitsa ime. Nii palju kaupa nii odava hinnaga. Sellised H&M'i riided aga enamus asjad maksid $10 ja isegi alla selle võis midagi head leida.
  Nüüdseks oleme siin juba natukene üle nädala elanud ja töötanud. Tean, et see on selleks korraks viimane kolm kuud Austraaliakeses ja võin öelda, et naudin täielikult iga hetke. Ei pinguta ennast nautima või ei käi mingit kellakest pea taga, et appi nii vähe veel jäänud vaid tõeliselt naudin ja ahmin pisikesi hetki endasse. Kõik sellised suuremad iseendaga võitlemised ja kohanemised on möödas. Nüüd lihtsalt tunnen, et ükskõik, kus ma olen, olen kodus ja kodus on hea.