Hea on olla

  Tol armsal sõbrapäeva hommikul ärkasin ja nägin Gerdat voodi juures koos hommikusöögiga.

Küll oli ilus algus päevale. Õhtul tegime ennast võimalikult punaseks, põletasime punaseid küünlaid ja jõime punast veini. Olime tänulikud üksteise sõpruse ja parima otsuse üle teiselepoole maakera tulla.

Üks päev rallitasin autoga surnud mammalehma juurde. Farmerid ei olnud teda sealt veel ära koristanud. Vaeseke oli ainult luu ja nahk ning haises hirmsasti.

   Üks teine päev sõitsime Gabbiga Orbostisse. Jalutasime Gerdaga mööda ainukest poodidega tänavat ja avastasime nii huvitavaid poode. Ühes olid võrdlemisi kallid, aga väga ilusad riided. Teises olid supper armsad kodusisustus elemendid, pariisilikud päevikud, ilusad kangad ja väga hubane miljöö. Külastasime tuttavat secondhandi poodi, mille müüjaga juba sina peal oleme ja arutasime raamatute üle. Igas poes näeb tuttavaid nägusid ja nii mõnus tunne on peaaegu kuuluda sellesse linn-külasse. Tänava lõpust leidsime kõige paremate koogikestega bakery. Oma pool tundi ilastasime koogivitriinide ees ega suutnud ka poemüüja abiga ühte koogikest välja valida. Ühe asemel istusin lauda kahe hõrgutisega. Üks oli ananassi-porgandi kook ja teine shokolaadi-karamelli kook.

Uhkeldasin Gerda ees, et nüüd on mul küll nädalaks ajaks magusaisu täis. Kus sa sellega muidugi. Veetsime oma pool tundi raamatukogus tasuta interneti nautides. Lõunatasime välikohvikus avokaado-kanapasta seltsis ja lõpuks tuli Gabbi meile järgi, et tagasi isolatsiooni viia. Nii pisikesed asjad võivad terve päeva suurepäraseks muuta.

   Minu, Gerda ja Briti paariga liitus töömeeskonda Saksa kutt Dennis. Brittidega me miskipärast nii sina peale ei ole kunagi saanud, aga Dennis sai esimesel päeval meie nö kampa võetud. Jällegi üks tohutult huvitav inimene. Austraalias on ta seigelnud juba kaks aastat ja väga meeldib farmides töötada. Praegu üritab raha kokku ajada, et Aasiat avastama minna ja ühtlasi tahab seal joogatreeneri litsentsi teha. Esimene päev läksime kolmekesti rannabanaane korjama. Mina istusin rooli, Gerda minu kõrvale ja uurisime, kuhu Dennis jäi. Mees oli võtnud oma gandalfi stiilis pika käimiskepi, hüpanud taha kasti ja ülejäänud sõidu põllale seisis ta kastis püsti nagu vana rahu ise. Vahepeal jooksis üle tee lehma suurune põdra välimusega Austraalia kõige suurem kits. Pidurile pani vajutama ka kaks musta kängut, kes soovisid ka teed ületada. Üllataval kombel saime enda vanas logus autos raadio tööle ja meeleolu tõstis volüüm põhjas kantrilaul, mis meid tööle saatis. Põllul oli Dennis väga nobe korjaja ja vilistas mõnusaid viisikesi meile taustaks. Tegime Gerdaga enda rekord korjamise – 43kg.

   Eile pakkisime pool päeva ühte suurt tellimust, kus oli vaja 70kg banaane ära saata. Teenisime sellega kahepeale 70 dollarit. Õhtul tekkis draama sellest, et oli vaja kibekähku ühte suurde linna Bairnstale sõita, et tellimus ära postitada. Farmerid ise ei saanud minna, sest neil autol tuled ei põle või midagi sellist. Gabbi küsis, kas britikad või Dennis saaksid järgmine hommik ise sinna sõita. Brittid käivad hommikuti teises farmis maisi korjamas ja Dennis teatas kurbusega, et tema seikleb edasi ega jää siia siiski tööle. Tõstsime nukralt klaase, kuid olime õnnelikud, et selleks üürikesekski ajaks sattus meie ellu jälle üks väga huvitav inimene, kes kindlasti palju juurde andis. Igatahes teatasin Gabbile, et kahjuks ei ole homme keegi minemas ja Andrew läks selle peale maruvihaseks . Käskis Georgil ja Robynil kohe nende juurde sõita ja põhimõtteliselt sõimas nad läbi, et mismõttes te siin üldse minu heaks ei tööta ja peate ikka valiku tegema, kus töötate või siis hakkate iga pärastlõuna minu jaoks korjamas käima (ega nad siin väga tõesti mingit tööd ei tee, vaatavad ainult telekat). Kui veel Dennis läks teatama, et ta lahkub töölt siis valas ta sellega ainult õli tulle ja Andrew oli hakanud uksi paugutama ja enda naise peale karjuma. Meil Gerdaga oli selle kõrvalt hea meel, et me farmeritel nii heas nimekirjas oleme. Kahju on vaadata uusi inimesi pidevalt tulemas ja minemas, kuid farmerid hakkavad enda töölistest hoolima siis, kui töölised on selle ära teeninud. Ma arvan, et mina ja Gerda oleme teised või kolmandad töötajad terves ajaloos, kes nende heaks nii kaua on töötanud. Tugevad Eesti naised siiski.

   Kõige selle sagimise peale võtsime külmkapist porgandeid ja läksime meie hobus Pistolit söötma.

Hobusel oli väga hea selle mõnusa maiuse üle ja läks nii aplaks, et kui ma hakkasin Pistolit musitama arvas ta vist, et minu pea on ka mõnus maius ja hammustas mind näost. Minu alumine hammas läks selle peale läbi huule aluse naha ja veri ei jäänud ka tulemata. Nüüd on minu nägu täis kriimustusi nagu oleksin sõjast läbi käinud.

Küll me saime naerda. 9 paiku õhtul hakkas vihma tibutama ja me otsustasime Gerdaga, et on õige aeg pimedas järve ujuma sõita. Mõeldud tehtud.

Kohutavalt mõnus oli vihma, pimeda ja eemal olevate Marlo tulukeste valgusel täiesti selges vees ujuda. Huilgasime ja kallistasime ning olime nii rõõmsad meie siin veedetud aja üle ning mõtlesime kerge kurbusega, et 3 nädalat on jäänud siin selles maagilises kohas veel elada. Kodus tegime kahekesti poole ööni farmi tantsupeo kuni George tuli sooviga, et me muusika vaiksemaks paneksime.

Lisa

  Ema soovitusel panen siia pildi mägedes korjatud kullakividest.

Ühtlasi märgin ära milliseid loomi mägedes nägime: Üle järve ujuv kõige mürgisem must madu. Pruun madu. Oma sada jänest, kellest ühe tapmisel pidime tunnistajateks olema (farmerite pojad olid väga elevil jäneste urgudesse lõksude panemisel). Kängurud ja üks päev oli ringi hüpanud ka põlev kängu. Hiiglama suur ööliblikas, kelle Andrew purki püüdis ja plaanis mõnes restoranis maha müüa, sest väidetavalt pidi see delikatess olema ning eriti populaarne söök aborigeenide hulgas. Tihti nägime taevas suuri kotkaid ja kord ehmatasime ühte sellist, kui ta parasjagu einestas jänese kõrvade ja ajuga. Selle peale pillas ta vaese jänese maha ja lendas minema. Farmerid omavad ka oma 30 alpakat ja saime neid päris lähedalt pildistada kui nad meie maja juurde põgenesid ja väga segaduses olid käimasolevate tulekahjude pärast.Õhtuti lendasid nahkhiired üle peade. Kõige lahedam loom, keda nägime oli umbes kahe meetrine iguaan. Teda vaadates tekkis mingi iidne tunne, et draakonid on veel olemas. Tervitused Sulle Anneli Tall.