Monday, January 27, 2014

Oo Austraalia

  Ühel varahommikul läksime põllule korjama. Tundsin, kuidas mulle meeldib see töö, mida teen. Eriti veel, kui päike tõuseb, kõrvades kõlab lemmikmuusika ja selles põõsas, kus parasjagu istun, on mõnusalt rohelisi banaanikesi, mida ämbrisse pista. Kiirustasime koju ja läks väga kiireks, sest order pidi juba valmis olema. Pakkisime turbo kiirusel ja saime viimasel sekundil kõik tehtud. Järgnes pingelangus ja premeerisime ennast juustu, ananassi, oa, pirni, muna, majoneesi salatiga. Praadisime kõrvale veel kaunube.
  Järgmine päev läksime uuesti varajaselt oma logu autoga tööle (kasti kaks osa on juba otsast kukkunud ja masin muidu ka hirmsasti logiseb). Läksime tavapärasest teises suunas Samphiret otsima. Tavaliselt on seda kõige raskem ja tüütum leida ja korjata, aga leidsime Gerdaga suurepäraseid uusi kohti täis Samhiret ja tuju läks kohe jälle lakke. Maainimesel on vähe vaja, et õnnelik olla. Olime suures töötuhinas kui farmerid helistasid, et me põllult ära tuleks, sest kohe pidi suur torm hakkama. Põnevusest sibasime koju ja jäime looduse jõudu ootama. Kõik mida me saime oli väikene tuul ja tunde kestev kõva paduvihm. Vegeteerisime ülejäänud päeva toas. Tänu sellele kogunes meie sisse mingi meeletu energia ja üks hetk jooksime huilates õue ja hakkasime kõige tobedamaid tantsuliigutusi tegema. Naersime kõhud kõveras ja naasesime tuppa tagasi.
Päev pärast „tormi“ käisime Orbostis. Astusime huvipärast poodi Arts and Crafts. Pood oli täis imearmsaid käsitöö esemeid. Kaks nunnut vanemapoolset naisukest, kes poodi üleval hoidsid olid väga huvitatud meist ja küsisid küsimusi Eesti kohta ja selle kohta, et kas vanematel ka raske oli nii noori kodust välja lasta. Pärast sõbraliku vestlust ostsime oma toiduvarud täis ja kodust suundusime uuesti põllule. Õhtul pikutasime Gerdaga oma voodis ja üritasime emotsioonidest rääkida, mis meid valdavad. Ilmselt tänu tekkinud rutiinile, isoleeritusele ja tundele, et ei saa vabalt sööki ostma minna või kusagil mujal loodust avastada, leidsime, et sees on päris segane ja kergelt kurb olla. Loll on tunda selliseid tundeid, kui olen 20 aastasena teiselpool maakera. Pean ise kõike tegema, et ellu jääda ja saan sellega tegelikult väga hästi hakkama.
  28.jaanuar lubas kõik eelnevad segudusepuntrad kaotada, sest avanes võimalus õhtuks tsivilisatsiooni keskele naaseda. Nimelt oli Australia Day (Austraalia aastapäev), mille puhul jalutasime siidrid näppus üles farmi.
Sealt võtsime kanuud selga ja vedasime need campingu alasse. Mina ja Gerda pressisime ennast ühe kanuu peale ja Kayln teise. Küll oli seda ähkimist ja puhkimist, et ennast edasi saada.
Kayln oli ammu juba teisel kaldal. Hero ja Ferrari olid muidugi nii targad, et hakkasid meile järgi ujuma. Lootsime siis, et küll nad varsti tagasi pööravad aga no nad on ju maailma kõige truumad loomad. Üks hetk sõidab meie juurde paat. Inimesed tõstavad Hero üles ja küsivad, kas see on meie koer. Olid ta keset vett peaaegu uppununa leidnud ja võtsid ta paadi peale. Palusime, et nad viiksid ta Kaylni juurde Marlosse. Siis olime päris kindlad, et Ferrari ongi uppunud, sest teda me silmapiiril ei leidnud. Marlosse jõudes olid kaldal üks armas inglise pere kahe lapsega, Kayln, ringi jooksev Hero ja väga hapu ning väsinud näoga pikutav Ferrari. Lapsed kallistasid ja tohterdasid Ferrarit ning me puhusime oma tunnike inglastega juttu, samal ajal oodates, millal tagumikud ära kuivavad. Pere oli kuus aastat tagasi isa töökoha tõttu Austraaliasse kolinud. Armastasid siin elamist, aga tundus, et tütred kippusid küll oma kodumaale tagasi kuigi nad olid veel alles beebid, kui kolimine toimus.
  Tänasime ja lehvitasime armsale perele ja seadsime sammud pubi poole. Sidusime koerad pubi taha kinni, et farmerid nad pärast ära saaksid võtta. Pubis päikese kätte maha istudes rääkisime elavalt erinevatest keeltest ja aksentidest ja loomulikult ka muudest maailma asjadest.
Üks hetk liitusid meie lauaga kolm turkishkebabi. Kaasas oli neil suur pudel veini, kalavaagen ja lai naeratus ilusatele tüdrukutele. Saime teada, et päritolult on nad Türgist aga Austraalias sündinud ja terve oma elu siin elanud. Pidid olema arhitektid ja pakkusid meile juba Melbornes tööd oma assistentidena. Meie ainult pööritasime silmi sellise jutu peale.
  Vaatasime päikeseloojangu ära ja siirdusime pubisse sisse, mis selleks ajaks oli juba tulvil hillbillysi. Mängima hakkas kohalik bänd ja ka farmerid jõudsid sinna. Kallistasime ja tantsisime nendega terve õhtu. Bändile vist kohutavalt avaldas muljet eestlaste peovaim, sest laulude vahel meeldis neil alati hüüda:“Kes on Austraaliast, tehke häält! Kes on Eestist, tehke häält!“.
Õhtu lõpetasime paraja portsu seltskonnaga pubi omaniku poja Jacki suures majas.
  Järgmine hommik sõime hommikust ja kanuutasime koju tagasi. Käisin järves veel ujumas, et ennast värskemana tunda. Kodus vegeteerisime ja tervitasime kahte uut töötajat. Pärit on nad Iirimaalt ja siia tulnud maailma kõige nunnuma Vaniga. Õhtul toimus minul ja Gerdal järgmine tähistamine. Nimelt sai läbi meie 44 farmipäeva. 44 päeva veel ja siis saame edasi seigelda !!! Elu on lill, elu on nauding.
  

Wednesday, January 22, 2014

Oo loomad

  Päev pärast hullumeelset toiduga siblimist võtsime endale õiguse puhata ja laiselda. Käisime Orbostis 120 dollari eest süüa ostmas. Mõtlesime, et nii ei saa edasi jätkata ja enda tavapärasest menüüst lõikame välja saia, beanutbutteri, moosi ja šokolaadi. Kui söögist rääkida, siis hommikusöögiks sööme tavaliselt mina: putru, Gerda: müslit. Kõrvale joome teed ja teeme mõlemale ühe beanutbutterjelly saia. Vahel lisame mõne puuvilja või ühe rea šokolaadi, mida hea tee sisse kasta. Lõunaks teeme kas riisi kana ja juurviljadega, ahjukartuleid singiga või spagette pasta kastmega. Lemmik kõrvalosa on meie salat, mis sisaldab muna, majoneesi, kurki, kapsast, tomatit ja juustu. Selline lõunasöögi ehitus on meil juba poolteist kuud kestnud ja kõlbab siiamaale väga hästi (kusjuures portsjonid on alati üüratud). Magusaks on muidugi beanutbutterjelly sai ja kõrvale tee, kust aeg-ajalt ikka šokolaad läbi käib. Õhtusööki me vahel ei teegi, sest ilmselt on veel lõunasest portsjonist paha olla või töö tõttu ei ole lihtsalt aega.
  Kui eelmise päeva saatsime lihtsalt, siis järgmisel päeval lükkasime kummikud jalga, panime pikniku jaoks toidu kotti ja hakkasime liikuma vaate poole, kuhu me oleme alati unistanud minna, kui vaatasime enda taga aiast taamal olevat mäge.
Matkasime (koos koertega) kõigepealt üle pika murulagendiku ja siis ületasime ühe oja. Leidsime väga vana värava, millest läbi minnes märkasime ennast ära peitnud pikutava lehma. Miskipärast nähes meid ja koeri ei karganud ta püsti ega jooksnud minema. Liikudes tema taha nägime, et lehmakese tagumendist on väljas kellegi nina ja kaks esikapja. Selge, siin käib raske sünnitus. Võtsime koerad kaasa ja läksime kähku edasi. Järgmine opstaakel oli teadatuntud "keelatud maa". Nii hüüame ala, mis on täis ämblikuvõrke ja pisikesi erkvärvides ämblike. Võtsin siis Gandalfi kombel saua kätte ja hakkasin vehkima. Tükk maad edasi jõudes leidsime ületamatu jõe, kus koerad vabalt suplesid, aga oma elektroonikaga me enam riskida ei julgenud ja mõtlesime, et ehk leidub kusagil ikka mingi sillakene. Edasi matkates tuli meie ette pisikene kraav, mis haises koledal kombel millegi järgi, mis mõnuga öökima ajas. Küll me otsisime piisavalt peenikest kohta, et üle hüpata, sest kraavi ääred olid vajumudased. Saara teeb siis esimese hüppe ja hüppad mõnusalt poolde jalga selle haisva mülka sisse. Pole muret! Tulen kõht naerust kõveras sealt välja, endal haisvat muda veel näoski. Gerda hüpe oli natukene rohkem õnnestunud, aga temalgi tuli kiruda enda riidevaliku üle. Alla andmist me ei näinud ja sumpasime edasi. Nüüd juba umbtihedas rägastikus puude ja kõrkjate vahel. Isegi koertel oli raske sellest läbi pugeda ja kui olime nii palju edasi liikunud kui inimlikult võimalik, mõtlesime, et otsime parem mõne kõrge puu, et selle otsast näha, kus oleks võimalik läbi saada. Liikusime tagasi kuni jõudsime sünnitava lehma juurde. Sünnitus ei olnud edasi liikunud ja helistasime Gabyle. Seletasin, kus me asume ja nad olid Andrewga esimest korda minutitega kohal. Andrew ATV seljas ja Gaby autoga. Saime aru, et asi on ikkagi tõsine ja peab kiiresti emalehma aitama. Gaby märkis ära, et see lehm on siin võibolla et isegi mitu ööd piinelnud. Laps oli liiga suur tema jaoks ja lehmamamma ise alles liiga nooruke, et rase olla. Asjad hakkasid šokeerivaks kujunema, kui Andrew sai aru, et beebit käsitsi tõmbamine ei aita midagi.
Nad võtsid välja trossi. Üks osa seoti lapse jala külge ja teine ots ATV külge. Minu ja Gerda näod läksid veel valgemaks, kui Andrew hüüdis, et me talle appi tuleks lehma kinni hoidma. Mammal olid silmamunad juba niigi pahupidi. Küll me siis karjusime hirmust, aga hoidsime lehma kinni nii tugevalt kui saime. ATV tegi esimese proovi ja laps oli veel puusadeni sees, aga kahjuks täiesti surnud. Mamma hingeldas ja üritas pead taha visata. Teisel ja kolmandal katsel enam lehm ei liigutanud ja mamma oli kohutavates valudes. Gaby oli väga mures, sest arvas, et mamma võib ka iga hetk surra kui me kiiresti ei tee. Üritasime lehmale häid sõnu ütelda ja pead patsutada. Siis aga pidime juba peaaegu minestama, kui Andrew otsustas, et nüüd peab autoga last hakkama välja tõmbama. Auto lapse külge kinnitatud ja meie pool nuttes lehma hoidma. Välja kukkus see nii, et laps jäi samasse asendisse, aga auto tõmbas juba lehmamammat endaga kaasa. Arvasime, et asjad ei saa enam hullemaks minna, aga siis sidus Andrew teiseltpoolt lehmamamma jala ATV külge ja nüüd pidid mõlemad samal ajal sõitmist alustama. Olin kindel, et vaene muu läheb keskelt pooleks. Esimese katsega saime vedela, putukaid täis beebi lõpuks kätte. Mamma hakkas värisema ja suust vahtu ajama, aga õnneks tulid iirised silmadesse tagasi. Lootsime, et võime lasta nüüd emal puhata ja talle vett tuua, aga farmerid käsutasid meid mammat istuli ärgitama, sest muidu ta jääbki lamama ja võib lootuse kaotada. Pahatihti ei hakka nii kaua sünnitanul enam tagajalad tööle. Tegime indiaanilike häälitsusi, plaksutasime ja lükkasime vaesekese istuli. Igasugu vedelike tuli tal veel igast august välja, aga vähemalt ei surnud ta meie käte all. Farmerid tänasid meid südamest, et me ta leidsime. Gaby ruttas talle vett tooma (hiljem mainis, et mamma jõi korraga 20l vett ära) ja meie lonkisime šokeeritult koju tagasi. Ainukene mida me tahtsime oli teisele poole paradiisimäe otsa saada, aga vaat mis me pidime hoopis läbi elama.

  Lootsime natukene puhkust saada, aga Gaby tuli suure orderiga, mille pidime järgmiseks päevaks valmis saama. Polnud midagi teha. Läksime bananasid korjama ja korjasime kuni päike loojus. Kuulan põllul oma muusikat ja äkki kuuled, et mu paariline karjub: "Saaaraaa". Ehmatan endal junni jahedaks ja hüppan püsti, et mis toimub. Paarkümmend meetrit meist eemal seisab ilus suur känguu ja vaatab meid. Minu meel tegi sellest imelisest vaatepildist koheselt pilti. Kängu seisab seal väljal, pisikesed käed longus ja loojuv päike maalib suurepäraseid varje sellele kõigele. Koerad märkasid meie külalist ja hakkasid teda taga ajama. Fantastiline külaline teeb pikki haakes hüppeid ja kaob metsa.
  Koju jõudes pakkisime kogu korjatud stuffi kella 1ni öösel. Kuna matrjali oli veel puudu, ärkasime järgmine hommik kell 6 ja lootsime kiiresti põllule saada, aga kuna meie piece of shit auto ei läinud jälle tööle jalutasime veel oma 5km. Tagasi tulles oli minutite küsimus, et seda tellimust valmis saada. Viimasel hetkel sai 60 kg Beach Bananasid ja 15 kg SeaSprayd autosse laetud ja Gaby sõitis tuhatnelja Orbostisse, et seda ära saata.
  Nüüd valdab mind täielik pingelangus ja teen endale kogu nende üleelamiste peale ühe mõnusa beanutbutterjelly. Xoxo

Monday, January 20, 2014

Fast and the furious

  Viimases postituses mainitud üle pika aja esimene kuum puhkepäev lōppes ilusate nootidega. Nimelt läksime Gerdaga enda terrassile rätsepistesse päikeseloojangut nautima. Nautisime ka fatki, et kehad olid maha jahtunud. Lükkasime kings of leoni peale ja jaheda õhtutuule käes kirjutasime oma pisikestesse märkmikesse kohti, kuhu tahaksime oma elu jooksul kindlasti jõuda.

   Järgmisel päeval oli kolm kraadi kergem olla ja mõtlesime, et piserdame enda juustesse sidrunimahla, et väljakasvanud kiharaid pleegitada. Harjumuse tõttu napilt päevitada ei jäänud tulemata möödasōitvate autojuhtide huiked ja vilistamised. Ühed väga lõbusad möödasõitjad tegid kolm korda meie maja juures tiire kuni lõpuks tulid välja lausega ega meil joogivee kraani ei juhtu olevat. Korra peatus ka teetööliste auto, kus kolm ilatsevat lõusta üritasid juttu vesta. Kohutavalt huvitas neid, et ega meil meessugupoole igatsust ei ole, kui niiviisi kolmekesti suures majas elame. Vastasime, et naiste seltskond sobib meile väga hästi mispeale nad samal ajal nagu pettusid kui ka äksi täis läksid. Viimane seik andis mõista, et on aeg enda päevitamised tagumisele terrassile viia. Pärastlõunal sõitsime farmeritega meeletult ilusasse Marlo randa.
Andrew, ta poeg ja Kaylin läksid riffide vahele snorgeldama ning samal ajal kala püüdma (sellist varianti polnud kuulnudki, aga Andrew teatas uhkelt, et sellist asja võib kohata ainult Austraalias). Meie jalutasime Gerdaga natukene kaugemale ujumiskoha juurde. Seal vetelpäästjaid ei olenud, aga toimus nö naabrivalve. Küll meil sai nalja lainetest üle hüppamise ja lainetesse sukeldumisega. Kellel vahepeal püksid jalast tulid, kellel lainega ülemine bikiini ots üle pea käis. Oma pool tundi mürgeldasime seal vee müstiliste jõududega. Tagasi tulles lootsime ka snorgeldama saada, aga farmerid otsustasid juba tagasi hakata sõitma. Autos olles ja muusikat kuulates ning samal ajal päikeseloojangut jälgises oli küll tunne nagu üks suur õnnelik perekond sõidab koju pärast ilusat päeva rannas. Orbostisse jõudes proovisime esimest korda paljajalu rannariietes poes käimist. Väga paljud teevad seda ja tuleb tõdeda, ütlemata mõnus oli. Ostsin endale toidupoest uue telefoni (eelmise võttis laine endaga) kõigest 79 dollariga ja täiesti tiptop nutitelefoni sain. Õhtu veetsime kutsikaid kallistades ja oma armsas voodis seriaale vaadates.
  Öö möödus kohutavalt rahutult täis ulmelisi unenägusid. Hommikul avastasime, et kurjajuureks oli täiskuu. Ka päev ei halastanud meie peale, sest kraadiklaas näitas 43. Lebasin tiivikute all ja kirjutasin luuletust. Sees oli tunne nagu iga organ keeks. Õhtul võtsin oma päeviku ja klapid kõrvadesse. Jalutasin randa ja leidsin ühe kõrge liivavalli, mille otsa ronimine oleks kõrvaltvaatajale kindlasti väga naljakaks vaatepildiks osutanud.
Seal üleval istudes ja silmapiiri jälgides tuli mingi sisemine tunne, et proovin mediteerimist. Kolm sekundit suutsin tuulele või hingamisele keskenduda, aga küll hakkas kärbes segama, küll mõtlesin mida möödakäia võiks arvata kui ta näeb vaatepilti minust künka otsas, mikihiire kõrvaklapid peas, imelikus poosis. Sain aru, et sellest ei tule midagi välja ja tegin lihtsalt ühe pika ja kohutavalt mõnusa jalutuskäigu mööda rannaäärt saatjaks ainult minu jalajäljed sellel lõputul liivalapil ja päike, mis maaga ühte hakkas sulama.
Ilusale päevale panid ilusa lõpu minu kohutavalt armsad vanemad, kellega veetsime telefonitoru otsas oma tunnikese. Kõne lõpusirgel hakkas maast tõusma sügavpunane kuu ning tundsin end täiesti teises dimensioonis olevat.  
  Järgnevad kaks päeva rohisime farmerite aeda ja korrastasime muud ümbrust. Kõik selle nimel, et täna saaks toimuda üks huvitav üritus. Nimelt üle Austraalia tulid kokku kümmekond kokka, kes omasid oma kohvikut/restorani. Toimus suur lõunasöök meie farmerite tagaterrassil. Olime juba hommikul kella 9sast seal. Aitasime koristada, organiseerida ja abik
s olla. Toidude tegijateks oli üks armas paar, kes alles hakkas kokamaailmas enda nime tegema. Kui kogu see huvitav kamp oli maha istunud hakkasime meie toite ja veini serveerima. Menüü nägi ette kolme käiku, millest iga käik sisaldas mingit elementi. Esimene käik oli loomulikult kala (Austraalias on kokkade mängumaaks ookeani sügavused).
Seal serveeriti viite moodi merikõrva, karpe ja krevette. Teine käik oli mitu taldrikut täis liha: carpaccio, ilmselgelt grill-liha ja juurde igasugu juurvilju. Viimane käik sai meie lemmikuks: suur vaagen kõiksugu puuvilju, juustu ja käsitsi valmistatud šokolaade. Kõikide nende einete juurde serveeriti erinevalt küpsetatud samphiret, beach banananasid ja seaspreayd. Võisime uhkusega tunnistada, et kogu see kraam oli meie korjatud (küll eelmine õhtu vihma käes ja poole ööni pakkides, aga siiski). Päeva lõpuks palusid toitu valmistavad kokad meid enda järgmisele üritusele waitressiteks. Lisaks sellele andsid nad enamus oma toidu ülejääkidest meile koju kaasa ja ega me vastu ei punninudki, sest kodus polnud mõnda aega enam niikuinii millestki toituda. Ürituse lõpuks veeresime koju tagasi. Olime õnnelikud ja rahul arvestades toidukoguseid ja alles jäänud veinipudeleid, mis kaasa saime.

Tuesday, January 14, 2014

Tähed

Heihopsti !
  8 päeva järjest tööd rabanud, aga leidsin nüüd aega sõnade vahele istuda ja natukene dokumenteerida. Et meie elu kergemaks teha, tõid farmerid ühe logu kastiauto töölistele kasutada, et saaksime sellega põllal hakata käima.
Proovisin ka ära kuidas siis vastasssuunas liigelda on ja polnud paha. Kummik tallas muudkui gaasipedaali, tuul oli juustes ja vaatamata 12 tunnistele tööpäevadele ning faktile, et me mingit raha selle eest siin ei teeni, oli mul täitsa hea tunne maal seaweedi farmis olla. Põhjus, miks tunnen, et peaksime edasi hakkama liikuma on see, et tellimusi aina tuleb ja meil kolmekesti on raske korjata ja pakkida. Kõik see võtab meeletult aega. Kilogrammi hind ja kastide hind kuhu pakime on minimaalne. Tänu sellele ei ole ka väga motivatsiooni midagi hingega teha. Tagatipuks hingavad farmerid kuklasse ja vinguvad kvaliteedi või meie aegluse üle. Kuna nad ise istuvad päevad läbi toas või käivad pubis dringitamas, ei näe nad kui palju me pühendume enda aega, et kõike valmis saada.
  Vingumisega sain valmis, nüüd aga hea osa juurde. See loodus siin on amazing. Vahel kui lähen pimeduses pakkimisruumist välja vaimu puhkama näen seda avarat taevapinda, millel särab täiskuu ja miljonid tähed. Kerges hämaruses paistab taamal mägede suguvõsa. Vaatele annab meloodia igasugu öölöömad, kes võivad nii rõõmsaid kui ka kurbasid noote välja lasta.
Oleme hakanud pigem pealelõunasteks korjajateks ja tavaliselt jääme põllule kuni päikeseloojanguni. Päike oskab ka ilusat tööd teha ning koos roosade pilvevattidega annavad nad alati mulle päeva lõpus hetke, kus jään seisma, vaatan, ohkan, tunnen ja saabun tagasi rutiini.
  Minu positiivsuseallikad on meie juba niiiniii suuureks kasvanud kutsikad !! Ei väsi neid väntsutamast ja viimasel ajal oleme neid kausikeses pesema hakanud. Küll nad siis plätserdavad ja näevad pärast välja nagu äbarikud rotti pojad. Siis kui rätikuga nad kuivaks teeme on nad kõige fluffymad ja nunnumad olevused üldse. Väikesed näited kuidas saab kutsusid veel armsamaks dekoreerida:
Minu lemmik Snowwhite naeratab :)

  Täna saime lõpuks tellimused kaelast ära. Selleks tegime muidugi pakkimistööd eile kuni kella 12ni öösel ja ärkasime täna kell 7 hommikul, et jätkata. Kui viimane karp oli kasti pandud tundus, et lõpuks saab lasta kehal ja vaimul puhata. Preaegu see muidugi nii hästi välja ei tule, sest õues on 41 kraadi kuuma ja ole toas või väljas, külma vee all või suures külmkapis (kuumadel päevadel lemmik koht seismiseks), mitte midagi ei aita. Loodetavasti saame homse päeva ka vabaks. Siis plaanime teha ühe jalgsimatka üle tagaaia põllu heledate küngaste poole.
  Kallistan mõttes kõiki lumiseid eestlasi !

Thursday, January 9, 2014

Action

  Tööd on viimastel päevadel kuhjaga olnud. Kas siis korjame põllul või pakime kodus.
Tellimusi aina tuleb ja tundub, et oleme siin kõva raha juba teeninud, aga asju kokku arvutades ei tule väga märkimisväärne summa. Siiamaale ei ole veel palka saanud, sest et meie taxfile numberid ei ole saabunud, kuigi oleksid pidanud. Igatahes mingi jama on sellega ja me peame uuesti registreerima.
   Eile tegime endale ühe puhkepäeva ja jooksime Gerda ja Kayleeniga randa.
Kohutavalt suured ja mõnusad lained olid too päev. Need aga meile ka saatuslikuks said. Nimelt peesitame ja kuulame muusikat, kui kuuleme Kayleeni karjet ja sekundi pärast oleme ise veega kaetud. Üks laine oli meetrites palju kaugemale tulnud kui teised. Ühes meiega olid vee all ka meie elektroonika (minu telefon ja ipad ning Gerda ipod). Ma karjusin ja tõmbasin kõik veest välja mis vähegi sai. Kodus panime kogu kannatanute kamba riisi sisse, et ehk see imab niiskuse välja.
   Õhtul ilmusid meie maja ette farmerid ja kutsusin tuttavasse vastaskalda pubisse. Hüva mõte ja tegimegi minekut. Kohapeal vaatasime terrassilt päikeseloojangut ja puhusime farmerite ja Marlo rahvaga juttu. Andrew jõi ennast maani täis ja kutsus veel mingid pubi vennad enda juurde peole. Meie sellele kutsele ei vastanud ja lasime ennast ikka kodu juures maha panna. Küll tuli magus uni.
   Täna oli natukene kurvem päevakene, sest pidin aksepteerima fakti, et läbi vee pidi surema ka minu neljas telefon. Riis ei aidanud siin enam suuremat midagi. Ipadiga asjad natukene paremad. Lõunal tuli külla Jasmine. Panime Gerdaga kleidikesed selga ja läksime kolmekesti Orbostisse lõunatama. Tähistasime Jasmine viimast päeva maal, sest ta sai hea töökoha Melbournes ja peab meist kahjuks lahkuma. Siiski tegime juba järgmised plaanid Melbournes kohtuda. Õhtul driftisime ATVga põllale ja hakkasime aga Samphiret kühveldama. Tegelikult ei olnud üldse tuju korjata ja me Gerdaga käisime hoopis metsa ja põldu avastama. Leiame siit alati selliseid maalilisi ja uusi kohti kus õhtuvalguses eriti mõnus jalutada või mälupilte teha. Pimeduse saabudes kutsusid farmerid meid enda juurde rikkalikule õhtusöögile ja ühtlasi ka pesu pesema. Lauale pandi kalkun, juurviljad, kastmed ja moosid. Oh seda vaheldust kiirnuudlitest ja kiirputrudest (muideks parim hommikusöök).
   Nüüd istun nagu suur pall oma pehmel madratsil ja naudin mõtet, et unes saan kohtuda jälle kõikide nendega keda igatsen. Head ööd!

Tuesday, January 7, 2014

Picking them seaweeds

  Elu on roheline. Elu on seaweed. Tegelikult ei läinudki 1.jaanuaril farmi tagasi vaid nautisime veel viimast päeva Melbourne'i. Külastasime tänu oma kergele rahakotile tasuta kunstimuuseumi. Kõigepealt läks meil oma pool tundi, et selle lahmaka metallkolaka ust üles leida. See tehtud hakkasime sisemust avastama. Näitus koosnes paarist toast, milles olid seintel erinevad filmid.
Ühes ruumis said pool tundi vaadata kuidas vanemapoolne härra oma kuldse harjakesega mäeserva tolmust puhtaks pühib. Selle filmi võlu seisnes hoopis taamal oleva looduse ilust, mida pühkiv härra aegajalt vaatama jäi. Järgmises toas märkasime iidset filmimasinat, mis ketras seinale pilte, kus võis näha vana kirjutusmasinat, millele sajab peale kerge lumekene.
Mulle väga meeldis see muusem, aga ei saanud midagi sinna parata, et järgmises toas diivanil istudes ja vaadates filmi mehest, kes jookseb erinevates linnades ja maapiirkondades ringi, jäin ma magama. Eelnevad magamata ööd andsin endast tunda ja hämarad pehmete diivanitega ruumid ei abistanud mind mitte sugugi.

Melbourne kultuurieluga tutvutud, jalutasime DFO'sse riideid ja sööki shoppama (selleks muidugi raha oli eksole). No ja siis nautisime suurlinna vaadet ise sealjuures arutades, kas tuleksime kahe kuu pärast siia tagasi, et permanentselt elama hakata. Kuna märtsis hakkab Austraalias juba sügise poole minema, läheb Melbourne'i lähedal külmaks. Otsustasime, et liigume siiski ringi ja avastame ka põhjapoolseid känugurusid, enne kui pikaaegset elamispinda otsima hakkame.
Õhtul saime taas kokku minu hullumeelse sugulase Liinaga ja ta viis meid restoriani, kus kõik AshramAshramid (niimoodi kutsume neid iraanlasi/iraaklasi/azerbatsaanlasi, kellega koos aastavahetust vastu võtsime. Me siiamaale ei tea, mis riigist nad pärit on.) ja Mario töötavad. Restorani hakati juba sulgema, aga AshramAshramid kokkasid meile veel maailma parimat kalmaari, mida kahe suupoolega sisse jõhverdasime. Hiljem tegime Gerda, Liina ja Marioga veel viimase jalutuskäigu Melbourne öistel tänavatel ja jätsime jällenägemiseni.
Järgmine päev oli päris raske lahkuda meeletult põnevast linnaelust maaellu tagasi, aga samas tõdesin endale, et hakkasin seda kolkakest täitsa igatsema. Farmi jõudes leidsime eest super toreda kanada tüdruku Kayleeni, kes oli juba päev meid farmi jõudnud. Kuna farmerid olid ikka veel imelikult kaua eemal oma farmist, pidi Kayleen ise välja nuputame kus miski on ja mis siin üldse toimub. Koera niuksumist kuuldes avastas ta kõrvalt toast puppyd ja meie suureks kurvastuseks leidsin ta kõige pisema kutsika surnult. Kayleen proovis labidaga väikest koera matma minna, kui suured linnud teda ründasid ja koera minema viisid. Tema juttude alusel ei olnud tema esimene farmipäev mitte just toredate killast. Sellele vaatamata on ta super humoorikas ja oskas kõike kergelt võtta.
Saabus sõnum farmeritelt, kes lootsid, et paari päevaga saame valmis mingid suured orderid, ise sealjuures lubades kohe kohe koju jõuda. Ausalt arvasin juba vahepeal, et nad põgenesid ja jätsid selle farmi meile. Polnud midagi teha, tuli ennast need kolm päeva kokku võtta ja hommikust õhtuni kas pakkida või korjata. Õnneks saime kuidagi ATV võtmed ja tänu sellele saime kiiresti põllule ja sealt ka asju koju transportida. Üks õhtu märkasime, et väikeste puppyde ema Splotch jäi teise farmi ja tema pisikesed on näljast nõrkemas.
Kayleen kupatas mind ATV peale ja õppisin sellega sõitma. Sõitsime koos mööda tohutult tuulist teed üles farmi. Splotch keeldus meiega kaasa tulemast niiet Kayleen võttis ta sülle ja üritasime tagasi sõita. Vahetasin vist liiga kiiresti käike, mille tulemusena kuumenes mootor üle ja jäime 4 km enda farmist eemal seisma. Polnud midagi teha, tuli käised üles keerata ja suurt masinat kahekesi lükkama hakata. Kui silmad juba punnis peas olid, proovisime mootorit uuesti käima saada ja õnneks see õnnestuski. Arusaadavalt oli tagasi tulles roolis Kayleen.
Eile 6.jaanuaril sai kuu aega täis Austraalias olemisest. Ainult kuu aega? Või juba kuu aega? Selles on küsimus. Seisukohta ma ei osanud võtta, aga veinipakk sai avatud küll. Kuu ajaga oleme näinud kahte suurlinna ja kõva farmielu. Lisaks sellele oleme kohanud nii palju toredaid inimesi ja läbi elanud kordades erinevaid emotsionaalseid hetki. Keegi ütles mulle üks päev: seda sa ju sinna otsima läksidki. Nõustusin täielikult, sest juba mõnda aega otsisin endas seda elamise tunnet. Siin see ongi, ma elan jälle! Aitäh kuu aega Austraalia eest ja loodan, et järgmine kuu tuleb sama värvikirev.
Täna saabusid kauaoodatud farmerid ja meie saime öötundidel ka lõpuks orderitega valmis. Juuksed on tolmused, käed on kuivad, jalad on valusad, aga tööd sai tehtud ja töökas eestlase hing on rahul. Homme on meie esimene vaba päev pärast suurlinnast tulekut ja plaanime ette võtta kas kanuuga reisi vastaskaldale või supluse ookeani lainetes.
Tahaksin pühendada selle postituse viimase lõigu igatsusele. Nimelt igatsusest nii palju, et mõtlen tihti mingitele mälupiltidele Tallinna tänavatest ja sealsest elust. Tahaksin enda ajast Austraalias võtta ühe päeva, kus saaksin kõndida lumisel vanalinna tänaval, kohata paari sõpra ja näha oma tervet peret. Siis tahaksin kaisutada neid natukene aega, minna enda koju ja tunda sealset lõhna. Õhtul sooviksin pugeda enda soojade linade vahele, vaadata igat detaili oma toas ja hommikul ärgata uuesti Austraaliamaal. Sellega piirdub hetkel minu koduigatsus. Saadan kõikidele lugejatele rõõmu, sära ja soojust.

Wednesday, January 1, 2014

Head uut kallid lugejad !

  Alustan 29.detsembrist. Esimene selline negatiivne juhtumine leidis aset siis, kui väntasime koos enda maja koertega üles farmi ja puppyde ema Splotch tuli esimest korda kaasa. Äkki absoluutselt kõik lahtised koerad kargasid Splotchile kallale. Hakkasid teda purema sellise jõuga. Me Gerdaga olime nii šokis, aga hakkasime karjuma ja kiljuma, et neid ehmatada. See ei mõjunud. Siis võttis Gerda kusagilt mingi kaika välja ja hakkas sellega vehkima. Mina üritasin osasid ketist tõmmata, aga ikka nagu kardad, et tulevad veel sulle ka kallale. Meil oli nutt kurgus ja kui see läbi sai oli esimene mõte, et 5 väikese koera ema on surnud. Siis tõusis Splotch püsti suu ja kõrvad verised, aga muu oli kõik korras. Huvitav see selline negatiivne energia. Tõmbab sind kuidagi tühjaks aga samas nagu puhastab õhku.
  Õhtul saatis farmer kirja et 5 orderit tuli äkki. Pakkisime tooteid poole ööni. Järgmine päev tuli Jasmine meie juurde, tõi kaste juurde ja pakkisime kiiruga kõik tellimused lõpuni. Siis kihutasime oma kompsudega Lakes Entrence i ja jõudsime väga täpselt bussi peale. Sõitsime bussiga Bairnsdale ja sealt jooksime hing paelaga kaelas rongi peale. Rong oli selline mõnus vanaaegne ja inimesi täis. Reis kestis 3h ja 40min ja oi kui mõnus oli Melbourne kõrghooneid juba kaugelt silmata. Farmgirlilik olek jäi farmi ja manasime ette linnaneiude ilmed. Rongijaama tuli meile vastu vana koolivend Karel, kes viisakalt aitas meie hosteli üles otsida ja saatis meid täitsa ukse ette. Elame neljases toas, kus nii Gerda kui ka minu naride all magavad kaks vanemapoolset paksu meest. Siiski lohutasime ennast, et ega nad öösel vist väga enda kehakaalu pärast üles voodisse ei hakka ronima, et midagi ette võtta.
  Võtsime ette jalutuskäigu suurepärasesse kesklinna ja Docklandi. Leidsime ka juba enda lemmik tänava, kus mõlemad pool on meeletult igasuguseid huvitavad söögikohti ja baare. Ehk sellest linnast saab meie tulevane kodulinn. Õhtul vaatasime siidri kõrvale seriaale ja naersime meeste norskamise üle.
 Ja algaski vana aasta viimane päev. Hommikut tähistasime suures kaubanduskeskuses ennast rahatuks shopates. Seal on miljon poodi, kus on meeletud allahindlused ja kuhjaga odavaid firma riideid. Ostsime mee kana ja riisi kaasa ja läksime promenaadile energiat varuma. Nii hea tunne oli päikese käes lebada, mee kana süüa, mõtelda kui ilusas kohas me oleme ja nelja nädalaga juba nii palju näinud oleme.
  Kodus läks sättimiseks. Panime enda pikad seelikukesed selga ja võtsime ette pika jalutuskäigu St Kilda randa.
Kella 9 paiku tundus terve linn nii inimtühi ja endal oli ka kuidagi nagu natukene tühi olla. Aastavahetus on ju sündmus, mida saab vastu võtad pere ja sõpradega, aga tol hetkel tundsin ennast nagu täitsa üksi. Minu päästis minu kullakallis sugulane Liina, keda polnud kaks aastat näinud ja võtsime nüüd ühendust. Hakkasime teda otsima pluss veel vanad koolivennad pidid meiega kampa lööma. Teel sinna peatus tee ääres hummer limusiin ja juht viskas mingit prügi prügikasti. Ta silmas meid ja tuli juttu vestma. Luges meie käte pealt millise iseloomuga me oleme ja üldse oli selline huvitav kuju. Pakkus välja, et kui 12 paiku tahame kesklinna minna võib ta meid ära visata. Numbrid vahetatud ja liikusime edasi. Lõpuks pärast kilomeetreid kõndides saime enda lahku läinud reisikaaslase Enri ja tema sõpradega kokku. Koos panime pead kokku ja leidsime ka Liina ning tema sõbra Mario üles. Appi kui rõõmustav oli Liinat näha ja kallistada.
Kogu selle pandega läks juba seest soojaks küll. Leidsime väga armsa mäekese, mille külje all inimesed pikutasid ja tulevärki ootasid. Tegime seal väikese jutuvestmise ja kutsusime oma hummer limusiini järgi.
Sellega linna sõites tuli mul selline pissihäda, et mul ei ole kunagi nii hull olnud. Arvasin, et täiesti võimalik, et suren ära, sest põis kohe lõhkeb. Peatust muidugi teha ei saanud ja linna oli päris pikk maa. Kohe päris kindel, et see oli minu elu kõige hirmsam limusiinisõit. Kui autost välja saime olin mina esimeses põõsas. Kohe vahetult pärast seda lõi kell 2014. Küll me siis Gerda, Liina ja Marioga kallistasime ja huilgasime. Assa kui hea tunne oli! Täpselt see, mida ma enda seest otsinud olin. Ilutulestik oli täitsa vahva ja selle peale kulutati 10 miljonit dollarit kah.
  Linnas liikus massiliselt inimesi ja meie suundusime koos Mario viie iraanlasest töökaaslastega ühte huvitavasse baar-klubisse. Seal toimus palju klaaside kokkulöömist ja kõvasti tantsimist. Muideks tantsiti väga mõnusa laiv-bandi laulude järgi. Kui me seal oma seltskonnaga kepsu lõime, viskasin oma käed õhku, sulgesin silmad ja mõtlesin, et kõik on nii hästi, kõik on nii hea. Kella 3 paiku kobisime välja ja raputasime natukene tüütumad iraanlased maha öeldes, et me lähme koju. Järgmisel tänaval saime kolme iraanlasega uuesti kokku ja pakkisime ennast seitsmekesi ühte autosse.
 Nende nimesid ei oska ma siia kirjutada ega ka hääldada, aga võin seda öelda, et nad on kõik vennad ja neile meeldib pidutseda. Päikesetõusu ajal kruiisisime autoga nende majja, kus nad kolmekesti elavad ja nautisime üksteise seltskonda seal kuni kella 9ni hommikul. Miskipärast magasime ainult kaks tundi 1.jaanuar oli vihmane päev ja läksime neljakesi Liina majja, kus ta kolme poissi hoiab ja ühtlasi ka elab. Tegime tutvus sealse perega, jõime kakaod ja nautisime dušši. Kui pead selgemaks tõmbasid einestasime ja õhtul seadsime Gerda, Liina ja Marioga sammud kino poole. Seal saime kahe iraani vennaga kokku ja läksime vaatama filmi Walter Mitti salajane elu. Film oli tõsiselt hea, aga paratamatult jäin poole peal magama. Mind äratas naerust mulksuv Gerda, sest olin üle terve saali unes kohtlaseid häälitsusi teinud. Silmad olid häbi täis, aga kõik jäime elamusega rahule. Väljas jätsime Liina ja Marioga hüvasti, sest et plaan on tagasi farmi minna. Kohutavalt kahju oli nendest kahest lahkuda, sest et nende seltskond sai selle kahe päeva jooksul nii meeldivaks ja Mario, kes oli täiesti võõras veel mulle eile, tundub nüüd nagu parim sõber, keda olen elu aeg tundnud.
Vennad viisid meid autoga koju ja nüüd ei oska muust mõelda kui enda pehmest voodist ja ühest pikast unest. Head ööd esimene öö uues aastas. Olen õnnelik ja täis kiiri, millest enne teadlik ei olnud.