Head uut kallid lugejad !

  Alustan 29.detsembrist. Esimene selline negatiivne juhtumine leidis aset siis, kui väntasime koos enda maja koertega üles farmi ja puppyde ema Splotch tuli esimest korda kaasa. Äkki absoluutselt kõik lahtised koerad kargasid Splotchile kallale. Hakkasid teda purema sellise jõuga. Me Gerdaga olime nii šokis, aga hakkasime karjuma ja kiljuma, et neid ehmatada. See ei mõjunud. Siis võttis Gerda kusagilt mingi kaika välja ja hakkas sellega vehkima. Mina üritasin osasid ketist tõmmata, aga ikka nagu kardad, et tulevad veel sulle ka kallale. Meil oli nutt kurgus ja kui see läbi sai oli esimene mõte, et 5 väikese koera ema on surnud. Siis tõusis Splotch püsti suu ja kõrvad verised, aga muu oli kõik korras. Huvitav see selline negatiivne energia. Tõmbab sind kuidagi tühjaks aga samas nagu puhastab õhku.
  Õhtul saatis farmer kirja et 5 orderit tuli äkki. Pakkisime tooteid poole ööni. Järgmine päev tuli Jasmine meie juurde, tõi kaste juurde ja pakkisime kiiruga kõik tellimused lõpuni. Siis kihutasime oma kompsudega Lakes Entrence i ja jõudsime väga täpselt bussi peale. Sõitsime bussiga Bairnsdale ja sealt jooksime hing paelaga kaelas rongi peale. Rong oli selline mõnus vanaaegne ja inimesi täis. Reis kestis 3h ja 40min ja oi kui mõnus oli Melbourne kõrghooneid juba kaugelt silmata. Farmgirlilik olek jäi farmi ja manasime ette linnaneiude ilmed. Rongijaama tuli meile vastu vana koolivend Karel, kes viisakalt aitas meie hosteli üles otsida ja saatis meid täitsa ukse ette. Elame neljases toas, kus nii Gerda kui ka minu naride all magavad kaks vanemapoolset paksu meest. Siiski lohutasime ennast, et ega nad öösel vist väga enda kehakaalu pärast üles voodisse ei hakka ronima, et midagi ette võtta.

  Võtsime ette jalutuskäigu suurepärasesse kesklinna ja Docklandi. Leidsime ka juba enda lemmik tänava, kus mõlemad pool on meeletult igasuguseid huvitavad söögikohti ja baare. Ehk sellest linnast saab meie tulevane kodulinn. Õhtul vaatasime siidri kõrvale seriaale ja naersime meeste norskamise üle.

 Ja algaski vana aasta viimane päev. Hommikut tähistasime suures kaubanduskeskuses ennast rahatuks shopates. Seal on miljon poodi, kus on meeletud allahindlused ja kuhjaga odavaid firma riideid. Ostsime mee kana ja riisi kaasa ja läksime promenaadile energiat varuma. Nii hea tunne oli päikese käes lebada, mee kana süüa, mõtelda kui ilusas kohas me oleme ja nelja nädalaga juba nii palju näinud oleme.
  Kodus läks sättimiseks. Panime enda pikad seelikukesed selga ja võtsime ette pika jalutuskäigu St Kilda randa.

Kella 9 paiku tundus terve linn nii inimtühi ja endal oli ka kuidagi nagu natukene tühi olla. Aastavahetus on ju sündmus, mida saab vastu võtad pere ja sõpradega, aga tol hetkel tundsin ennast nagu täitsa üksi. Minu päästis minu kullakallis sugulane Liina, keda polnud kaks aastat näinud ja võtsime nüüd ühendust. Hakkasime teda otsima pluss veel vanad koolivennad pidid meiega kampa lööma. Teel sinna peatus tee ääres hummer limusiin ja juht viskas mingit prügi prügikasti. Ta silmas meid ja tuli juttu vestma. Luges meie käte pealt millise iseloomuga me oleme ja üldse oli selline huvitav kuju. Pakkus välja, et kui 12 paiku tahame kesklinna minna võib ta meid ära visata. Numbrid vahetatud ja liikusime edasi. Lõpuks pärast kilomeetreid kõndides saime enda lahku läinud reisikaaslase Enri ja tema sõpradega kokku. Koos panime pead kokku ja leidsime ka Liina ning tema sõbra Mario üles. Appi kui rõõmustav oli Liinat näha ja kallistada.

Kogu selle pandega läks juba seest soojaks küll. Leidsime väga armsa mäekese, mille külje all inimesed pikutasid ja tulevärki ootasid. Tegime seal väikese jutuvestmise ja kutsusime oma hummer limusiini järgi.

Sellega linna sõites tuli mul selline pissihäda, et mul ei ole kunagi nii hull olnud. Arvasin, et täiesti võimalik, et suren ära, sest põis kohe lõhkeb. Peatust muidugi teha ei saanud ja linna oli päris pikk maa. Kohe päris kindel, et see oli minu elu kõige hirmsam limusiinisõit. Kui autost välja saime olin mina esimeses põõsas. Kohe vahetult pärast seda lõi kell 2014. Küll me siis Gerda, Liina ja Marioga kallistasime ja huilgasime. Assa kui hea tunne oli! Täpselt see, mida ma enda seest otsinud olin. Ilutulestik oli täitsa vahva ja selle peale kulutati 10 miljonit dollarit kah.

  Linnas liikus massiliselt inimesi ja meie suundusime koos Mario viie iraanlasest töökaaslastega ühte huvitavasse baar-klubisse. Seal toimus palju klaaside kokkulöömist ja kõvasti tantsimist. Muideks tantsiti väga mõnusa laiv-bandi laulude järgi. Kui me seal oma seltskonnaga kepsu lõime, viskasin oma käed õhku, sulgesin silmad ja mõtlesin, et kõik on nii hästi, kõik on nii hea. Kella 3 paiku kobisime välja ja raputasime natukene tüütumad iraanlased maha öeldes, et me lähme koju. Järgmisel tänaval saime kolme iraanlasega uuesti kokku ja pakkisime ennast seitsmekesi ühte autosse.

 Nende nimesid ei oska ma siia kirjutada ega ka hääldada, aga võin seda öelda, et nad on kõik vennad ja neile meeldib pidutseda. Päikesetõusu ajal kruiisisime autoga nende majja, kus nad kolmekesti elavad ja nautisime üksteise seltskonda seal kuni kella 9ni hommikul. Miskipärast magasime ainult kaks tundi 1.jaanuar oli vihmane päev ja läksime neljakesi Liina majja, kus ta kolme poissi hoiab ja ühtlasi ka elab. Tegime tutvus sealse perega, jõime kakaod ja nautisime dušši. Kui pead selgemaks tõmbasid einestasime ja õhtul seadsime Gerda, Liina ja Marioga sammud kino poole. Seal saime kahe iraani vennaga kokku ja läksime vaatama filmi Walter Mitti salajane elu. Film oli tõsiselt hea, aga paratamatult jäin poole peal magama. Mind äratas naerust mulksuv Gerda, sest olin üle terve saali unes kohtlaseid häälitsusi teinud. Silmad olid häbi täis, aga kõik jäime elamusega rahule. Väljas jätsime Liina ja Marioga hüvasti, sest et plaan on tagasi farmi minna. Kohutavalt kahju oli nendest kahest lahkuda, sest et nende seltskond sai selle kahe päeva jooksul nii meeldivaks ja Mario, kes oli täiesti võõras veel mulle eile, tundub nüüd nagu parim sõber, keda olen elu aeg tundnud.

Vennad viisid meid autoga koju ja nüüd ei oska muust mõelda kui enda pehmest voodist ja ühest pikast unest. Head ööd esimene öö uues aastas. Olen õnnelik ja täis kiiri, millest enne teadlik ei olnud.