Picking them seaweeds

  Elu on roheline. Elu on seaweed. Tegelikult ei läinudki 1.jaanuaril farmi tagasi vaid nautisime veel viimast päeva Melbourne'i. Külastasime tänu oma kergele rahakotile tasuta kunstimuuseumi. Kõigepealt läks meil oma pool tundi, et selle lahmaka metallkolaka ust üles leida. See tehtud hakkasime sisemust avastama. Näitus koosnes paarist toast, milles olid seintel erinevad filmid.

Ühes ruumis said pool tundi vaadata kuidas vanemapoolne härra oma kuldse harjakesega mäeserva tolmust puhtaks pühib. Selle filmi võlu seisnes hoopis taamal oleva looduse ilust, mida pühkiv härra aegajalt vaatama jäi. Järgmises toas märkasime iidset filmimasinat, mis ketras seinale pilte, kus võis näha vana kirjutusmasinat, millele sajab peale kerge lumekene.

Mulle väga meeldis see muusem, aga ei saanud midagi sinna parata, et järgmises toas diivanil istudes ja vaadates filmi mehest, kes jookseb erinevates linnades ja maapiirkondades ringi, jäin ma magama. Eelnevad magamata ööd andsin endast tunda ja hämarad pehmete diivanitega ruumid ei abistanud mind mitte sugugi.

Melbourne kultuurieluga tutvutud, jalutasime DFO'sse riideid ja sööki shoppama (selleks muidugi raha oli eksole). No ja siis nautisime suurlinna vaadet ise sealjuures arutades, kas tuleksime kahe kuu pärast siia tagasi, et permanentselt elama hakata. Kuna märtsis hakkab Austraalias juba sügise poole minema, läheb Melbourne'i lähedal külmaks. Otsustasime, et liigume siiski ringi ja avastame ka põhjapoolseid känugurusid, enne kui pikaaegset elamispinda otsima hakkame.

Õhtul saime taas kokku minu hullumeelse sugulase Liinaga ja ta viis meid restoriani, kus kõik AshramAshramid (niimoodi kutsume neid iraanlasi/iraaklasi/azerbatsaanlasi, kellega koos aastavahetust vastu võtsime. Me siiamaale ei tea, mis riigist nad pärit on.) ja Mario töötavad. Restorani hakati juba sulgema, aga AshramAshramid kokkasid meile veel maailma parimat kalmaari, mida kahe suupoolega sisse jõhverdasime. Hiljem tegime Gerda, Liina ja Marioga veel viimase jalutuskäigu Melbourne öistel tänavatel ja jätsime jällenägemiseni.

Järgmine päev oli päris raske lahkuda meeletult põnevast linnaelust maaellu tagasi, aga samas tõdesin endale, et hakkasin seda kolkakest täitsa igatsema. Farmi jõudes leidsime eest super toreda kanada tüdruku Kayleeni, kes oli juba päev meid farmi jõudnud. Kuna farmerid olid ikka veel imelikult kaua eemal oma farmist, pidi Kayleen ise välja nuputame kus miski on ja mis siin üldse toimub. Koera niuksumist kuuldes avastas ta kõrvalt toast puppyd ja meie suureks kurvastuseks leidsin ta kõige pisema kutsika surnult. Kayleen proovis labidaga väikest koera matma minna, kui suured linnud teda ründasid ja koera minema viisid. Tema juttude alusel ei olnud tema esimene farmipäev mitte just toredate killast. Sellele vaatamata on ta super humoorikas ja oskas kõike kergelt võtta.

Saabus sõnum farmeritelt, kes lootsid, et paari päevaga saame valmis mingid suured orderid, ise sealjuures lubades kohe kohe koju jõuda. Ausalt arvasin juba vahepeal, et nad põgenesid ja jätsid selle farmi meile. Polnud midagi teha, tuli ennast need kolm päeva kokku võtta ja hommikust õhtuni kas pakkida või korjata. Õnneks saime kuidagi ATV võtmed ja tänu sellele saime kiiresti põllule ja sealt ka asju koju transportida. Üks õhtu märkasime, et väikeste puppyde ema Splotch jäi teise farmi ja tema pisikesed on näljast nõrkemas.

Kayleen kupatas mind ATV peale ja õppisin sellega sõitma. Sõitsime koos mööda tohutult tuulist teed üles farmi. Splotch keeldus meiega kaasa tulemast niiet Kayleen võttis ta sülle ja üritasime tagasi sõita. Vahetasin vist liiga kiiresti käike, mille tulemusena kuumenes mootor üle ja jäime 4 km enda farmist eemal seisma. Polnud midagi teha, tuli käised üles keerata ja suurt masinat kahekesi lükkama hakata. Kui silmad juba punnis peas olid, proovisime mootorit uuesti käima saada ja õnneks see õnnestuski. Arusaadavalt oli tagasi tulles roolis Kayleen.

Eile 6.jaanuaril sai kuu aega täis Austraalias olemisest. Ainult kuu aega? Või juba kuu aega? Selles on küsimus. Seisukohta ma ei osanud võtta, aga veinipakk sai avatud küll. Kuu ajaga oleme näinud kahte suurlinna ja kõva farmielu. Lisaks sellele oleme kohanud nii palju toredaid inimesi ja läbi elanud kordades erinevaid emotsionaalseid hetki. Keegi ütles mulle üks päev: seda sa ju sinna otsima läksidki. Nõustusin täielikult, sest juba mõnda aega otsisin endas seda elamise tunnet. Siin see ongi, ma elan jälle! Aitäh kuu aega Austraalia eest ja loodan, et järgmine kuu tuleb sama värvikirev.

Täna saabusid kauaoodatud farmerid ja meie saime öötundidel ka lõpuks orderitega valmis. Juuksed on tolmused, käed on kuivad, jalad on valusad, aga tööd sai tehtud ja töökas eestlase hing on rahul. Homme on meie esimene vaba päev pärast suurlinnast tulekut ja plaanime ette võtta kas kanuuga reisi vastaskaldale või supluse ookeani lainetes.

Tahaksin pühendada selle postituse viimase lõigu igatsusele. Nimelt igatsusest nii palju, et mõtlen tihti mingitele mälupiltidele Tallinna tänavatest ja sealsest elust. Tahaksin enda ajast Austraalias võtta ühe päeva, kus saaksin kõndida lumisel vanalinna tänaval, kohata paari sõpra ja näha oma tervet peret. Siis tahaksin kaisutada neid natukene aega, minna enda koju ja tunda sealset lõhna. Õhtul sooviksin pugeda enda soojade linade vahele, vaadata igat detaili oma toas ja hommikul ärgata uuesti Austraaliamaal. Sellega piirdub hetkel minu koduigatsus. Saadan kõikidele lugejatele rõõmu, sära ja soojust.