Hea on olla

  Tol armsal sõbrapäeva hommikul ärkasin ja nägin Gerdat voodi juures koos hommikusöögiga.

Küll oli ilus algus päevale. Õhtul tegime ennast võimalikult punaseks, põletasime punaseid küünlaid ja jõime punast veini. Olime tänulikud üksteise sõpruse ja parima otsuse üle teiselepoole maakera tulla.

Üks päev rallitasin autoga surnud mammalehma juurde. Farmerid ei olnud teda sealt veel ära koristanud. Vaeseke oli ainult luu ja nahk ning haises hirmsasti.

   Üks teine päev sõitsime Gabbiga Orbostisse. Jalutasime Gerdaga mööda ainukest poodidega tänavat ja avastasime nii huvitavaid poode. Ühes olid võrdlemisi kallid, aga väga ilusad riided. Teises olid supper armsad kodusisustus elemendid, pariisilikud päevikud, ilusad kangad ja väga hubane miljöö. Külastasime tuttavat secondhandi poodi, mille müüjaga juba sina peal oleme ja arutasime raamatute üle. Igas poes näeb tuttavaid nägusid ja nii mõnus tunne on peaaegu kuuluda sellesse linn-külasse. Tänava lõpust leidsime kõige paremate koogikestega bakery. Oma pool tundi ilastasime koogivitriinide ees ega suutnud ka poemüüja abiga ühte koogikest välja valida. Ühe asemel istusin lauda kahe hõrgutisega. Üks oli ananassi-porgandi kook ja teine shokolaadi-karamelli kook.

Uhkeldasin Gerda ees, et nüüd on mul küll nädalaks ajaks magusaisu täis. Kus sa sellega muidugi. Veetsime oma pool tundi raamatukogus tasuta interneti nautides. Lõunatasime välikohvikus avokaado-kanapasta seltsis ja lõpuks tuli Gabbi meile järgi, et tagasi isolatsiooni viia. Nii pisikesed asjad võivad terve päeva suurepäraseks muuta.

   Minu, Gerda ja Briti paariga liitus töömeeskonda Saksa kutt Dennis. Brittidega me miskipärast nii sina peale ei ole kunagi saanud, aga Dennis sai esimesel päeval meie nö kampa võetud. Jällegi üks tohutult huvitav inimene. Austraalias on ta seigelnud juba kaks aastat ja väga meeldib farmides töötada. Praegu üritab raha kokku ajada, et Aasiat avastama minna ja ühtlasi tahab seal joogatreeneri litsentsi teha. Esimene päev läksime kolmekesti rannabanaane korjama. Mina istusin rooli, Gerda minu kõrvale ja uurisime, kuhu Dennis jäi. Mees oli võtnud oma gandalfi stiilis pika käimiskepi, hüpanud taha kasti ja ülejäänud sõidu põllale seisis ta kastis püsti nagu vana rahu ise. Vahepeal jooksis üle tee lehma suurune põdra välimusega Austraalia kõige suurem kits. Pidurile pani vajutama ka kaks musta kängut, kes soovisid ka teed ületada. Üllataval kombel saime enda vanas logus autos raadio tööle ja meeleolu tõstis volüüm põhjas kantrilaul, mis meid tööle saatis. Põllul oli Dennis väga nobe korjaja ja vilistas mõnusaid viisikesi meile taustaks. Tegime Gerdaga enda rekord korjamise – 43kg.

   Eile pakkisime pool päeva ühte suurt tellimust, kus oli vaja 70kg banaane ära saata. Teenisime sellega kahepeale 70 dollarit. Õhtul tekkis draama sellest, et oli vaja kibekähku ühte suurde linna Bairnstale sõita, et tellimus ära postitada. Farmerid ise ei saanud minna, sest neil autol tuled ei põle või midagi sellist. Gabbi küsis, kas britikad või Dennis saaksid järgmine hommik ise sinna sõita. Brittid käivad hommikuti teises farmis maisi korjamas ja Dennis teatas kurbusega, et tema seikleb edasi ega jää siia siiski tööle. Tõstsime nukralt klaase, kuid olime õnnelikud, et selleks üürikesekski ajaks sattus meie ellu jälle üks väga huvitav inimene, kes kindlasti palju juurde andis. Igatahes teatasin Gabbile, et kahjuks ei ole homme keegi minemas ja Andrew läks selle peale maruvihaseks . Käskis Georgil ja Robynil kohe nende juurde sõita ja põhimõtteliselt sõimas nad läbi, et mismõttes te siin üldse minu heaks ei tööta ja peate ikka valiku tegema, kus töötate või siis hakkate iga pärastlõuna minu jaoks korjamas käima (ega nad siin väga tõesti mingit tööd ei tee, vaatavad ainult telekat). Kui veel Dennis läks teatama, et ta lahkub töölt siis valas ta sellega ainult õli tulle ja Andrew oli hakanud uksi paugutama ja enda naise peale karjuma. Meil Gerdaga oli selle kõrvalt hea meel, et me farmeritel nii heas nimekirjas oleme. Kahju on vaadata uusi inimesi pidevalt tulemas ja minemas, kuid farmerid hakkavad enda töölistest hoolima siis, kui töölised on selle ära teeninud. Ma arvan, et mina ja Gerda oleme teised või kolmandad töötajad terves ajaloos, kes nende heaks nii kaua on töötanud. Tugevad Eesti naised siiski.

   Kõige selle sagimise peale võtsime külmkapist porgandeid ja läksime meie hobus Pistolit söötma.

Hobusel oli väga hea selle mõnusa maiuse üle ja läks nii aplaks, et kui ma hakkasin Pistolit musitama arvas ta vist, et minu pea on ka mõnus maius ja hammustas mind näost. Minu alumine hammas läks selle peale läbi huule aluse naha ja veri ei jäänud ka tulemata. Nüüd on minu nägu täis kriimustusi nagu oleksin sõjast läbi käinud.

Küll me saime naerda. 9 paiku õhtul hakkas vihma tibutama ja me otsustasime Gerdaga, et on õige aeg pimedas järve ujuma sõita. Mõeldud tehtud.

Kohutavalt mõnus oli vihma, pimeda ja eemal olevate Marlo tulukeste valgusel täiesti selges vees ujuda. Huilgasime ja kallistasime ning olime nii rõõmsad meie siin veedetud aja üle ning mõtlesime kerge kurbusega, et 3 nädalat on jäänud siin selles maagilises kohas veel elada. Kodus tegime kahekesti poole ööni farmi tantsupeo kuni George tuli sooviga, et me muusika vaiksemaks paneksime.

Lisa

  Ema soovitusel panen siia pildi mägedes korjatud kullakividest.

Ühtlasi märgin ära milliseid loomi mägedes nägime: Üle järve ujuv kõige mürgisem must madu. Pruun madu. Oma sada jänest, kellest ühe tapmisel pidime tunnistajateks olema (farmerite pojad olid väga elevil jäneste urgudesse lõksude panemisel). Kängurud ja üks päev oli ringi hüpanud ka põlev kängu. Hiiglama suur ööliblikas, kelle Andrew purki püüdis ja plaanis mõnes restoranis maha müüa, sest väidetavalt pidi see delikatess olema ning eriti populaarne söök aborigeenide hulgas. Tihti nägime taevas suuri kotkaid ja kord ehmatasime ühte sellist, kui ta parasjagu einestas jänese kõrvade ja ajuga. Selle peale pillas ta vaese jänese maha ja lendas minema. Farmerid omavad ka oma 30 alpakat ja saime neid päris lähedalt pildistada kui nad meie maja juurde põgenesid ja väga segaduses olid käimasolevate tulekahjude pärast.Õhtuti lendasid nahkhiired üle peade. Kõige lahedam loom, keda nägime oli umbes kahe meetrine iguaan. Teda vaadates tekkis mingi iidne tunne, et draakonid on veel olemas. Tervitused Sulle Anneli Tall.

Jätkujutt

...Kolmandal päeval Lord of the Ringsis tegime lastega oma tavapärast lõunasuplus lähedal asuvas järves. Otsisime veest kulda ja mõtlesime igasugu veemänge välja. Õhtul soovis pisike Aiden meiega pimesiku mängida. Mõtlesime, et teeme siis väikesele igavlevale lapsele rõõmu, aga lõppkokkuvõttes said hoopis meie püksid pissi täis ja kõhulihased naerust krampi. Õhtul tegime oma jalutuskäigu mäe otsa, et lemmikvaadet suitsust ja leekidest imetleda. Andrew käitus kõik need päevad väga vastutavalt. Isegi öösiti ärkas ta iga tunni aja tagant, et näha ega tuli või tulekübemed siiapoole lendlema ei ole hakanud.

Järgmine hommik ajati meid kell 8 hommikul voodist välja, et harjutada burkade pähe panemist, kiiresti riietumist ja plaani läbi arutamist.

See kohutav sagimine oli juba meile kõigile naljakas, sest tundus kuidagi nii vähe tõenäoline, et midagi siiapoole levib, sest tavaliselt liigub tuli ülespoole mööda mägesid, aga meie olime ju all orus. Lõunal nägime taamal kohutavat suitsupahmakat. Suits moodustas suuri seenekesi nagu pärast tuumapommi plahvatust.

Seen tekitas taevasse musti pilvekesi, aga igal pool mujal oli taevas väga selge ja ilus. Farmerid arvasid, et lähedal asuva kahe mäe vahel läks männimets põlema, sellepärast ka see kohutavalt paks suits. Kella 6 paiku istusime lastega rõdul ja rääkisime maailma asjadest, kui üks hetk nagu sekunditega oli õhk paksult suitsu täis. Jooksime tuppa, tegime kõiksugu ettevalmistused, mida sama hommik olime läbi harjutanud. Lasime ka voolikuga maja veel märjaks. Saime maja ees kokku ja kohale sõitsid CFA mehed (vabatahtlikud tuletõrjujad).

Nad hakkasid meile vett sisse jootma ja maske ette andma. Andrew oli kohutavalt närvis ja ütles, et nüüd evakueerume siit ära. Meil jäid mokad töllakile, et mismõttes – lõpuks läks asi põnevaks ja olime ju ometi kohutavalt ettevalmistunud. Tulevõitlejad kinnitasid, et nemad jäävad meiega senikaua siia, kui asi väga hulluks läheb.

Kella 7meks oli väljas täiesti kottpime, sest suits varjas igaugusegi päikesevalguse ära. Tegime tuletõrjeautosse proovi ära mahtumise, sest kui leegid peaksid majani jõudma, evakueeritakse meid siit minema. Jooksime Gerdaga salaja enda kottide juurde, et passi ja muud väärtesemed enda riiete alla ära peita, sest loomulikult ei lubatud meil enda kotte kaasa võtta. Ohus olid ju elud.

Kuna õues hakkasid silmad kipitama ja halb hingata lubati meil tuppa minna. Mehed kõndisid mitu tundi ümber maja, et tulekübemeid otsida, sest tuul läks päris suureks. Andrewl soovitasid nad magama minna, sest lubasid, et meiega saab kõik korda ja nemad on vastutavad ning kaitsevad meid. Eon rääkis ka, et CFA mehed on alati hingega asja juures, kohutavalt sõbralikud ja vabatahtliku töö eest saavad nad inimestelt palju rohkem respekti võrreldes palga peal tuletõrjujatega. Viskasime seal nendega nalja ja käisime vahepeal Eoniga ATV-ga mäe peal, et vaadet näha. Maskidega saime küll normaalselt hingata, aga silmad ei pidanud suitsule vastu ning selle tihedusele ei olnud ka tegelikult mitte mingit vaadet näha. Kogu meie ümbrus oli kottpime kerge punaka kumaga. Tegelikult oleks pidanud veel päike paistma.

Kutsusime tulevõtlejad tuppa õhtust sööma. Samal ajal kadus suits ära ja palga peal tuletõrjujad andsid CFA meestele korralduse meie juurest ära tulla ja tööpäeva lõpetanud kuulutada. CFA meestel oli kohutavalt piinlik ja paha tunne, aga korraldus oli antud ja nad ei saanud jääda. Läksime terve perega maja taha terrassile ja nägime et meie ees olev suur mägi on tihedalt spotfire`sid täis. Ainuke mida saime teha oli kogu selle olukorra üle naerda. Just hetk tagasi tundsime ennast nii kaitstult ja lõpuks oleksid saanud kõik rahus magada, aga siis läksid meie päästeinglid lihtsalt minema. Naersime oma pool tunnikest ja pakkusime Gerdaga välja, et võime täna õhtul ise öövalves olla. Nii juhtuski, et alates kella 4 öösel hakkasime iga tund üles ärkama, et täiesti koomas uimase peaga mäge vaatama minna. Õnneks suuri muutusi ei toimunud ja elasime selle öö üle.

Hommikul olid CFA mehed platsis suure kasti abipakkide ja kahe kasti veega.

Nad palusid meil kaebuse kirjutada sellepärast, mis eelmine õhtu juhtunud oli, lootes, et võibolla muutub olukord, kus palgalised tulevõitlejad nii suurt võimu omavad. Lõunal sõitsime kaugemale Lord of the Ringsi mägede vahele jõkke ujuma. Jätsime Aideni kive otsima, et minna vooluga kaasa liuglema. Küll põrkusime suurte kivide vastu, küll läks vool vahel nii suureks, et, kes vähegi kusagilt kinni sai haarata üritas teisi ka kinni püüda. Kui me lõpuks olime selliseid jackassi asju pidanud läbi elama, olid kõigil kehad sinikaid täis. But it was worth it.

Õhtul tulid Gabbi ja Andrew naabrimehe juurest suure kasti lihaga. Veetsime armsa õhtupooliku liha ja lapsepõlve lugude seltsis.

Järgmine päev lubati, et täna sõidame lõpuks koju. Veetsime terve päeva laiseldes ja õhtupoole istusime Gerda ja Eoniga juba ammu autos, endal asjad pakitud. Teel olles pöörasid nad äkki enda naabrimehe juurde ja seal pidi muidugi veel 5 õlle ära jooma. Ainuke jututeema oli loomulikult bushfire. Siis tulid sinna veel oma 10 hillbillyt, näod mustad ja kõik omavahel suguluses. Minu esimene reaktsioon oli, et issand ma olen õudusfilmi „Mägedel on silmad“ sees. Iga hetk lootsime, et nüüd hakkame koju sõitma, aga siis kutsuti meid veel 13kesi tuppa õhtust sööma ja small talki ajama. Kella 12 paiku otsustas Andrew, et ikka on liiga hilja ja ilmselt teed on ka veel kinni. Sõitsime oma saja kodinaga koju tagasi ja veetsime veel viimase öö nende farmis.

Kojusõit möödus igasuguste viperdustega. Esiteks tuli meie autol kumm alt ära, teiseks leidsime poole tee pealt wildernessist väga vahva basecampi, mis pannakse üles seesuguste loodusõnnetuste korral. Saime seal tasuta süüa ja juua.

Mis kõige huvitavam, basecampi juhataja küsis meilt, kust pärit oleme ja meie üllatuseks ei kortsutanudki ta kulmu ja ei küsinud, kus see Estõunija veel on vaid ütles, et ohhoo meil siin ka üks töötaja Eestist. Läksime laia naeratusega tema juurde ja nii tore oli esimest korda juhuslikult eestlast kohata. Eestlanna oli samuti väga üllatunud ja õnnelik ning vestlesime oma tund aega temaga kuni lõpuks saime aru, et meie farmiperekond on igavusse suremas. Enne kodu peatusime veel mägikülas ja tegime paar õlle.

Koju jõudes oli maailma parim tunne kuue päeva mustus maha pesta ja enda voodis lamada. Tegime oma õnnetantse ja olime rahul, et saime sellise kogemuse osaliseks. Järgnevatel päevadel olid kõik ajalehed üle Victoria osariigi tulekahjujutte täis. Ühte artiklisse oli pandud Andrewga tehtud intervjuu, kus isegi mainiti, et temaga olid kaasas kaks backpackerit Eestist. Austraalia ajalehte sattumine – check. Nüüd oleme tagasi oma farmitöö juures ja kõik on hästi :)

I´m alive

Hola mu kaasmaallased!

Kes siin vahepeal juba kartis, et surnud oleme, vale puha.

Farmis oli viimasel ajal tuju täitsa allapoole, sest peale meie töötasid siin veel kaks Rootsi tüdrukut ja kolm inglast. Kõik nad olid alguses jube agarad ja tegid kõik töö eest ära. Siis polnudki muud teha kui päevitada, rannas teokarpe korjata, igaõhtust trennivideot teha (kuidagi peab seda beanutisaia maha saama), lehmi taga ajada, pubis käia, autoga õhtuti päikeseloojangu ajal järveäärde sõita ja ujumas käia jne.

Kui olime väsinud uute töökohtade otsimisest ja vaikselt juba üksteisest/iseendast, saabus päästeingel sms-i kujul. Gabbi saatis küsimuse, kas mina ja Gerda tahame tema perega koos 200km eemale mägedesse nende teise farmi minna. Seal pidid suured metsatulekahjud olema ja nad tahaksid natukene silma peale visata. Meie tööks oleks seal aiatööd teha, et võimalikult palju muru ja muud sodi lahti kiskuda, et oleks vähem materjali, mis põleks. Algne plaan oli sinna üheks ööks minna. Meie pakkisime suure tuhinaga oma kotid: kaks paari trussikuid, tööriided ja kummarid. Päris hea tunne oli kadestavad aga usinad töökaaslased rutiini maha jätta.

Farmerite perekonda kuulub alfaisane Andrew, tema kohutavalt armas ja malbe naine Gabriella, nende 15 aastane poeg Eon ja 9 aastane poeg Aiden. Kohutavalt hea tunne oli autoga sõita kaugemale kui Orbosti toidupood. Ninad olid koguaeg aknast väljas ja mida ülespoole me sõitsime, seda hingetumaks see meid võttis.

Meie ees laiusid meeletult kurvilised ja kitsad mägiteed. Kui teedest alla julgesime vaadata, nägime pisikesi ojasid ja sillerdavaid järvekesi. Müstilise mulje jätsid lugematutes arvudes suured mäed, mille sees võis märgata pisikesi koopaid, mis farmerite sõnul pidid turistide meelispaigad olema. Mida lähemale farmile jõudma hakkasime, seda suitsusemaks õhk muutus. Austraallastele omane dramaatilisus ja jutu üle paisutamine nägi välja selline, et Andrew käskis meil valmis olla, et kui leegid teedel olema peaksid, peame meie oma pluusid seljast ära kiskuma, veega üle valama ja auto aknast välja riputama, sest kohe kindlasti sõidame me nendest leekidest läbi. Gerdal lõi nägu lubivalgeks. Vahepeal peatusime ühes mägilinnas ja tegime pubid kerged õlled. Jätkates sõitu läksid mägiteed nii peenikeseks, et kui auto vastu tuli, pidi kumbki auto tagurdama kuni eelmise natukene laiema punktini.

Õhk oli kohutavalt suitsune ja taamal nägime paari spotfire`t, aga õnneks jõudsime õnnelikult kohale. Farm oli armas pisikene puumajakene, mis asus tohutute mägede vahelises orus.

Rohisime aeda ja tundsime mõnu unustatud raskest tööst. Kui kõik olid uimased suitsusest õhust, kõrvetavast päikesest ja higihaisust, sõitsime lähedal asuva järveni, kust helikopter käis vett võtmas, et kaugel olevaid tulekahjusid kustutada. Saime sealt hea vaate ja väga värskendava supluse.

Õhtul kui tuul ära kadus tegime sellises olukorras midagi täiesti mõtlematut: panime iseenda maja ümbruse põlema. Tegelikult oli see väga tark tegu, sest mis juba põlenud, see enam põlema ei saa minna. Vanem poeg oli eelnevalt tuletõrjeõppused läbinud, niiet teadis, mis juba ohtlikult suur leek või mida veel ei pea ära kustutama. Imekspandavalt oli väga romantiline nende leekide vahel oma kastekannuga hüpata.

Õnneks osutusid põlengud ohutuks ja saime kõik leegid kustutatud kui tahetud maalapp mustaks oli põlenud. Pärast paari õlle ja jutuvestlust oli tõeline kogemus sõita kottpimedas ühe künka otsa ja vaadata suuri mägesid, mis olid valgustatud kümnete pisikeste spotfire´tega. Minul tekkis maagiline tunne nagu vaataksin eemalt muinasajal küldes toimuvaid võitlusi.

Teisel päeval tegime veel viimaseid aiatöid ja sõitsime kaugemal oleva kahe suure mäe vahel voolava jõe äärde. Rassisime Eoniga voolule vastu ja lasime ennast tagasi liuelda.

Vesi oli täiesti selge ja enne kui lahkusime, korjasime paar ilusat kivi endale kaasa. Täielikult tundsin, et olen Lord of the Ringsi filmis, sest loodus oli täpselt nagu seal. Õhtu saabudes saime aru, et me ei lahku siit vist veel niipea, sest tulekahju võis iga hetk meie majani jõuda ja meie kõigi tööks oli seda kaitsta. Gabbi ja Andrew sõitsid kolme tunni kaugusele järgmisesse linna, et sööki varuda. Poisid rääkisid meile, et nende vanemad on siit mägedest leidnud kulda. Meie silmad lõid särama ja järgmine hetk olime juba ATV peal ning sõitsime kivide vahele goldhunt´ingule.

Igasugustest väikestest kividest võis päikesevalguse käes näha väikeseid kullatükikesi. Küll meil oli huvitav neid leida ja kirvega katki lüüa, et näha kas ka mõni suurem nugget seal sees pesitseb. Kullapalavikust läksime üle murakapalaviku rüppe, sest kaljud, mille vahel nuuskisime olid ümbritsetud suurtest murakapõõsastest.

Pimeduse saabused naasesime koju ja kuna vanemaid ei olnud veel tagasi oodata, üritasime leiutada endale tegevust. Mägedes ei ole mitte mingisugust levi ja seetõttu istusime nagu lapsed ennemuiste ning mõtlesime välja nii huvitavaid mänge, et siiamaale nean igasugu elektroonikat, mis täielikult kaotab ära lapsepõlve mõtte. Küll me mängisime varvast, käesurumist, sõnamänge, padjasõda jne. Kui kõhulihased enam naermisele vastu ei pidanud jalutasime kuuvalguses künka otsa ning istusime ja vaatasime tulemänge mägede otsas. Eon rääkis kuidas ta ei suudaks kunagi linnas elada ja kuulata autode hääli, kui tal on võimalus elada sellises kohas ja kuulata vaikust. Hiljem kihutasime nende maalapil veel ATV-ga ringi ja rääkisime Eesti-Austraalia erinevustest. Andrew ja Gabbi jõudsid kell 10 õhtul ja siis hakkas pihta mingi Ameerika seriaal, kus pere valmistub viimseks päevaks. Täitsime kõikvõimalikud ämbrid veega, näitasime ette enda pikad rõivad, Gabbi õpetas, kuidas teha t-särgist endale burkat ja Andrew õpetas, et kui tuli meieni jõuab, võtame ühe nööri, hoiame sellest kõik kinni ja lähme juba põlenud maalapi peale seisma. Poistel oli nalja nabani ja isa kallal tögimist, et nii hulluks olukord ju ei lähe, aga Andrew sai väga vihaseks selle peale, sest ta ise oli terve lapsepõlve sõjaväekoolis veetnud ja selline suhtumine käis talle vastukarva. 12 paiku öösel tegime viimase sõidu mäe otsa, et näha kuidas taamal tegutsev äike uusi spotfire´sid tekitas. Kuidas saab miski nii kohutav nii meeletult ilus näida. 

  Täis sai meie kaks kuud Austraalias. Oleme nii õnnelikud, et need on olnud meie elu kaks kõige huvitavamat ja seiklusrohkemat kuud. Igasugune koduigatsus on kadunud ja tulnud on kodutunne Austraalia maal.

To be continued...