Jätkujutt

...Kolmandal päeval Lord of the Ringsis tegime lastega oma tavapärast lõunasuplus lähedal asuvas järves. Otsisime veest kulda ja mõtlesime igasugu veemänge välja. Õhtul soovis pisike Aiden meiega pimesiku mängida. Mõtlesime, et teeme siis väikesele igavlevale lapsele rõõmu, aga lõppkokkuvõttes said hoopis meie püksid pissi täis ja kõhulihased naerust krampi. Õhtul tegime oma jalutuskäigu mäe otsa, et lemmikvaadet suitsust ja leekidest imetleda. Andrew käitus kõik need päevad väga vastutavalt. Isegi öösiti ärkas ta iga tunni aja tagant, et näha ega tuli või tulekübemed siiapoole lendlema ei ole hakanud.

Järgmine hommik ajati meid kell 8 hommikul voodist välja, et harjutada burkade pähe panemist, kiiresti riietumist ja plaani läbi arutamist.

See kohutav sagimine oli juba meile kõigile naljakas, sest tundus kuidagi nii vähe tõenäoline, et midagi siiapoole levib, sest tavaliselt liigub tuli ülespoole mööda mägesid, aga meie olime ju all orus. Lõunal nägime taamal kohutavat suitsupahmakat. Suits moodustas suuri seenekesi nagu pärast tuumapommi plahvatust.

Seen tekitas taevasse musti pilvekesi, aga igal pool mujal oli taevas väga selge ja ilus. Farmerid arvasid, et lähedal asuva kahe mäe vahel läks männimets põlema, sellepärast ka see kohutavalt paks suits. Kella 6 paiku istusime lastega rõdul ja rääkisime maailma asjadest, kui üks hetk nagu sekunditega oli õhk paksult suitsu täis. Jooksime tuppa, tegime kõiksugu ettevalmistused, mida sama hommik olime läbi harjutanud. Lasime ka voolikuga maja veel märjaks. Saime maja ees kokku ja kohale sõitsid CFA mehed (vabatahtlikud tuletõrjujad).

Nad hakkasid meile vett sisse jootma ja maske ette andma. Andrew oli kohutavalt närvis ja ütles, et nüüd evakueerume siit ära. Meil jäid mokad töllakile, et mismõttes – lõpuks läks asi põnevaks ja olime ju ometi kohutavalt ettevalmistunud. Tulevõitlejad kinnitasid, et nemad jäävad meiega senikaua siia, kui asi väga hulluks läheb.

Kella 7meks oli väljas täiesti kottpime, sest suits varjas igaugusegi päikesevalguse ära. Tegime tuletõrjeautosse proovi ära mahtumise, sest kui leegid peaksid majani jõudma, evakueeritakse meid siit minema. Jooksime Gerdaga salaja enda kottide juurde, et passi ja muud väärtesemed enda riiete alla ära peita, sest loomulikult ei lubatud meil enda kotte kaasa võtta. Ohus olid ju elud.

Kuna õues hakkasid silmad kipitama ja halb hingata lubati meil tuppa minna. Mehed kõndisid mitu tundi ümber maja, et tulekübemeid otsida, sest tuul läks päris suureks. Andrewl soovitasid nad magama minna, sest lubasid, et meiega saab kõik korda ja nemad on vastutavad ning kaitsevad meid. Eon rääkis ka, et CFA mehed on alati hingega asja juures, kohutavalt sõbralikud ja vabatahtliku töö eest saavad nad inimestelt palju rohkem respekti võrreldes palga peal tuletõrjujatega. Viskasime seal nendega nalja ja käisime vahepeal Eoniga ATV-ga mäe peal, et vaadet näha. Maskidega saime küll normaalselt hingata, aga silmad ei pidanud suitsule vastu ning selle tihedusele ei olnud ka tegelikult mitte mingit vaadet näha. Kogu meie ümbrus oli kottpime kerge punaka kumaga. Tegelikult oleks pidanud veel päike paistma.

Kutsusime tulevõtlejad tuppa õhtust sööma. Samal ajal kadus suits ära ja palga peal tuletõrjujad andsid CFA meestele korralduse meie juurest ära tulla ja tööpäeva lõpetanud kuulutada. CFA meestel oli kohutavalt piinlik ja paha tunne, aga korraldus oli antud ja nad ei saanud jääda. Läksime terve perega maja taha terrassile ja nägime et meie ees olev suur mägi on tihedalt spotfire`sid täis. Ainuke mida saime teha oli kogu selle olukorra üle naerda. Just hetk tagasi tundsime ennast nii kaitstult ja lõpuks oleksid saanud kõik rahus magada, aga siis läksid meie päästeinglid lihtsalt minema. Naersime oma pool tunnikest ja pakkusime Gerdaga välja, et võime täna õhtul ise öövalves olla. Nii juhtuski, et alates kella 4 öösel hakkasime iga tund üles ärkama, et täiesti koomas uimase peaga mäge vaatama minna. Õnneks suuri muutusi ei toimunud ja elasime selle öö üle.

Hommikul olid CFA mehed platsis suure kasti abipakkide ja kahe kasti veega.

Nad palusid meil kaebuse kirjutada sellepärast, mis eelmine õhtu juhtunud oli, lootes, et võibolla muutub olukord, kus palgalised tulevõitlejad nii suurt võimu omavad. Lõunal sõitsime kaugemale Lord of the Ringsi mägede vahele jõkke ujuma. Jätsime Aideni kive otsima, et minna vooluga kaasa liuglema. Küll põrkusime suurte kivide vastu, küll läks vool vahel nii suureks, et, kes vähegi kusagilt kinni sai haarata üritas teisi ka kinni püüda. Kui me lõpuks olime selliseid jackassi asju pidanud läbi elama, olid kõigil kehad sinikaid täis. But it was worth it.

Õhtul tulid Gabbi ja Andrew naabrimehe juurest suure kasti lihaga. Veetsime armsa õhtupooliku liha ja lapsepõlve lugude seltsis.

Järgmine päev lubati, et täna sõidame lõpuks koju. Veetsime terve päeva laiseldes ja õhtupoole istusime Gerda ja Eoniga juba ammu autos, endal asjad pakitud. Teel olles pöörasid nad äkki enda naabrimehe juurde ja seal pidi muidugi veel 5 õlle ära jooma. Ainuke jututeema oli loomulikult bushfire. Siis tulid sinna veel oma 10 hillbillyt, näod mustad ja kõik omavahel suguluses. Minu esimene reaktsioon oli, et issand ma olen õudusfilmi „Mägedel on silmad“ sees. Iga hetk lootsime, et nüüd hakkame koju sõitma, aga siis kutsuti meid veel 13kesi tuppa õhtust sööma ja small talki ajama. Kella 12 paiku otsustas Andrew, et ikka on liiga hilja ja ilmselt teed on ka veel kinni. Sõitsime oma saja kodinaga koju tagasi ja veetsime veel viimase öö nende farmis.

Kojusõit möödus igasuguste viperdustega. Esiteks tuli meie autol kumm alt ära, teiseks leidsime poole tee pealt wildernessist väga vahva basecampi, mis pannakse üles seesuguste loodusõnnetuste korral. Saime seal tasuta süüa ja juua.

Mis kõige huvitavam, basecampi juhataja küsis meilt, kust pärit oleme ja meie üllatuseks ei kortsutanudki ta kulmu ja ei küsinud, kus see Estõunija veel on vaid ütles, et ohhoo meil siin ka üks töötaja Eestist. Läksime laia naeratusega tema juurde ja nii tore oli esimest korda juhuslikult eestlast kohata. Eestlanna oli samuti väga üllatunud ja õnnelik ning vestlesime oma tund aega temaga kuni lõpuks saime aru, et meie farmiperekond on igavusse suremas. Enne kodu peatusime veel mägikülas ja tegime paar õlle.

Koju jõudes oli maailma parim tunne kuue päeva mustus maha pesta ja enda voodis lamada. Tegime oma õnnetantse ja olime rahul, et saime sellise kogemuse osaliseks. Järgnevatel päevadel olid kõik ajalehed üle Victoria osariigi tulekahjujutte täis. Ühte artiklisse oli pandud Andrewga tehtud intervjuu, kus isegi mainiti, et temaga olid kaasas kaks backpackerit Eestist. Austraalia ajalehte sattumine – check. Nüüd oleme tagasi oma farmitöö juures ja kõik on hästi :)