I´m alive

Hola mu kaasmaallased!

Kes siin vahepeal juba kartis, et surnud oleme, vale puha.

Farmis oli viimasel ajal tuju täitsa allapoole, sest peale meie töötasid siin veel kaks Rootsi tüdrukut ja kolm inglast. Kõik nad olid alguses jube agarad ja tegid kõik töö eest ära. Siis polnudki muud teha kui päevitada, rannas teokarpe korjata, igaõhtust trennivideot teha (kuidagi peab seda beanutisaia maha saama), lehmi taga ajada, pubis käia, autoga õhtuti päikeseloojangu ajal järveäärde sõita ja ujumas käia jne.

Kui olime väsinud uute töökohtade otsimisest ja vaikselt juba üksteisest/iseendast, saabus päästeingel sms-i kujul. Gabbi saatis küsimuse, kas mina ja Gerda tahame tema perega koos 200km eemale mägedesse nende teise farmi minna. Seal pidid suured metsatulekahjud olema ja nad tahaksid natukene silma peale visata. Meie tööks oleks seal aiatööd teha, et võimalikult palju muru ja muud sodi lahti kiskuda, et oleks vähem materjali, mis põleks. Algne plaan oli sinna üheks ööks minna. Meie pakkisime suure tuhinaga oma kotid: kaks paari trussikuid, tööriided ja kummarid. Päris hea tunne oli kadestavad aga usinad töökaaslased rutiini maha jätta.

Farmerite perekonda kuulub alfaisane Andrew, tema kohutavalt armas ja malbe naine Gabriella, nende 15 aastane poeg Eon ja 9 aastane poeg Aiden. Kohutavalt hea tunne oli autoga sõita kaugemale kui Orbosti toidupood. Ninad olid koguaeg aknast väljas ja mida ülespoole me sõitsime, seda hingetumaks see meid võttis.

Meie ees laiusid meeletult kurvilised ja kitsad mägiteed. Kui teedest alla julgesime vaadata, nägime pisikesi ojasid ja sillerdavaid järvekesi. Müstilise mulje jätsid lugematutes arvudes suured mäed, mille sees võis märgata pisikesi koopaid, mis farmerite sõnul pidid turistide meelispaigad olema. Mida lähemale farmile jõudma hakkasime, seda suitsusemaks õhk muutus. Austraallastele omane dramaatilisus ja jutu üle paisutamine nägi välja selline, et Andrew käskis meil valmis olla, et kui leegid teedel olema peaksid, peame meie oma pluusid seljast ära kiskuma, veega üle valama ja auto aknast välja riputama, sest kohe kindlasti sõidame me nendest leekidest läbi. Gerdal lõi nägu lubivalgeks. Vahepeal peatusime ühes mägilinnas ja tegime pubid kerged õlled. Jätkates sõitu läksid mägiteed nii peenikeseks, et kui auto vastu tuli, pidi kumbki auto tagurdama kuni eelmise natukene laiema punktini.

Õhk oli kohutavalt suitsune ja taamal nägime paari spotfire`t, aga õnneks jõudsime õnnelikult kohale. Farm oli armas pisikene puumajakene, mis asus tohutute mägede vahelises orus.

Rohisime aeda ja tundsime mõnu unustatud raskest tööst. Kui kõik olid uimased suitsusest õhust, kõrvetavast päikesest ja higihaisust, sõitsime lähedal asuva järveni, kust helikopter käis vett võtmas, et kaugel olevaid tulekahjusid kustutada. Saime sealt hea vaate ja väga värskendava supluse.

Õhtul kui tuul ära kadus tegime sellises olukorras midagi täiesti mõtlematut: panime iseenda maja ümbruse põlema. Tegelikult oli see väga tark tegu, sest mis juba põlenud, see enam põlema ei saa minna. Vanem poeg oli eelnevalt tuletõrjeõppused läbinud, niiet teadis, mis juba ohtlikult suur leek või mida veel ei pea ära kustutama. Imekspandavalt oli väga romantiline nende leekide vahel oma kastekannuga hüpata.

Õnneks osutusid põlengud ohutuks ja saime kõik leegid kustutatud kui tahetud maalapp mustaks oli põlenud. Pärast paari õlle ja jutuvestlust oli tõeline kogemus sõita kottpimedas ühe künka otsa ja vaadata suuri mägesid, mis olid valgustatud kümnete pisikeste spotfire´tega. Minul tekkis maagiline tunne nagu vaataksin eemalt muinasajal küldes toimuvaid võitlusi.

Teisel päeval tegime veel viimaseid aiatöid ja sõitsime kaugemal oleva kahe suure mäe vahel voolava jõe äärde. Rassisime Eoniga voolule vastu ja lasime ennast tagasi liuelda.

Vesi oli täiesti selge ja enne kui lahkusime, korjasime paar ilusat kivi endale kaasa. Täielikult tundsin, et olen Lord of the Ringsi filmis, sest loodus oli täpselt nagu seal. Õhtu saabudes saime aru, et me ei lahku siit vist veel niipea, sest tulekahju võis iga hetk meie majani jõuda ja meie kõigi tööks oli seda kaitsta. Gabbi ja Andrew sõitsid kolme tunni kaugusele järgmisesse linna, et sööki varuda. Poisid rääkisid meile, et nende vanemad on siit mägedest leidnud kulda. Meie silmad lõid särama ja järgmine hetk olime juba ATV peal ning sõitsime kivide vahele goldhunt´ingule.

Igasugustest väikestest kividest võis päikesevalguse käes näha väikeseid kullatükikesi. Küll meil oli huvitav neid leida ja kirvega katki lüüa, et näha kas ka mõni suurem nugget seal sees pesitseb. Kullapalavikust läksime üle murakapalaviku rüppe, sest kaljud, mille vahel nuuskisime olid ümbritsetud suurtest murakapõõsastest.

Pimeduse saabused naasesime koju ja kuna vanemaid ei olnud veel tagasi oodata, üritasime leiutada endale tegevust. Mägedes ei ole mitte mingisugust levi ja seetõttu istusime nagu lapsed ennemuiste ning mõtlesime välja nii huvitavaid mänge, et siiamaale nean igasugu elektroonikat, mis täielikult kaotab ära lapsepõlve mõtte. Küll me mängisime varvast, käesurumist, sõnamänge, padjasõda jne. Kui kõhulihased enam naermisele vastu ei pidanud jalutasime kuuvalguses künka otsa ning istusime ja vaatasime tulemänge mägede otsas. Eon rääkis kuidas ta ei suudaks kunagi linnas elada ja kuulata autode hääli, kui tal on võimalus elada sellises kohas ja kuulata vaikust. Hiljem kihutasime nende maalapil veel ATV-ga ringi ja rääkisime Eesti-Austraalia erinevustest. Andrew ja Gabbi jõudsid kell 10 õhtul ja siis hakkas pihta mingi Ameerika seriaal, kus pere valmistub viimseks päevaks. Täitsime kõikvõimalikud ämbrid veega, näitasime ette enda pikad rõivad, Gabbi õpetas, kuidas teha t-särgist endale burkat ja Andrew õpetas, et kui tuli meieni jõuab, võtame ühe nööri, hoiame sellest kõik kinni ja lähme juba põlenud maalapi peale seisma. Poistel oli nalja nabani ja isa kallal tögimist, et nii hulluks olukord ju ei lähe, aga Andrew sai väga vihaseks selle peale, sest ta ise oli terve lapsepõlve sõjaväekoolis veetnud ja selline suhtumine käis talle vastukarva. 12 paiku öösel tegime viimase sõidu mäe otsa, et näha kuidas taamal tegutsev äike uusi spotfire´sid tekitas. Kuidas saab miski nii kohutav nii meeletult ilus näida. 

  Täis sai meie kaks kuud Austraalias. Oleme nii õnnelikud, et need on olnud meie elu kaks kõige huvitavamat ja seiklusrohkemat kuud. Igasugune koduigatsus on kadunud ja tulnud on kodutunne Austraalia maal.

To be continued...