Oo Austraalia

  Ühel varahommikul läksime põllule korjama. Tundsin, kuidas mulle meeldib see töö, mida teen. Eriti veel, kui päike tõuseb, kõrvades kõlab lemmikmuusika ja selles põõsas, kus parasjagu istun, on mõnusalt rohelisi banaanikesi, mida ämbrisse pista. Kiirustasime koju ja läks väga kiireks, sest order pidi juba valmis olema. Pakkisime turbo kiirusel ja saime viimasel sekundil kõik tehtud. Järgnes pingelangus ja premeerisime ennast juustu, ananassi, oa, pirni, muna, majoneesi salatiga. Praadisime kõrvale veel kaunube.

  Järgmine päev läksime uuesti varajaselt oma logu autoga tööle (kasti kaks osa on juba otsast kukkunud ja masin muidu ka hirmsasti logiseb). Läksime tavapärasest teises suunas Samphiret otsima. Tavaliselt on seda kõige raskem ja tüütum leida ja korjata, aga leidsime Gerdaga suurepäraseid uusi kohti täis Samhiret ja tuju läks kohe jälle lakke. Maainimesel on vähe vaja, et õnnelik olla. Olime suures töötuhinas kui farmerid helistasid, et me põllult ära tuleks, sest kohe pidi suur torm hakkama. Põnevusest sibasime koju ja jäime looduse jõudu ootama. Kõik mida me saime oli väikene tuul ja tunde kestev kõva paduvihm. Vegeteerisime ülejäänud päeva toas. Tänu sellele kogunes meie sisse mingi meeletu energia ja üks hetk jooksime huilates õue ja hakkasime kõige tobedamaid tantsuliigutusi tegema. Naersime kõhud kõveras ja naasesime tuppa tagasi.

Päev pärast „tormi“ käisime Orbostis. Astusime huvipärast poodi Arts and Crafts. Pood oli täis imearmsaid käsitöö esemeid. Kaks nunnut vanemapoolset naisukest, kes poodi üleval hoidsid olid väga huvitatud meist ja küsisid küsimusi Eesti kohta ja selle kohta, et kas vanematel ka raske oli nii noori kodust välja lasta. Pärast sõbraliku vestlust ostsime oma toiduvarud täis ja kodust suundusime uuesti põllule. Õhtul pikutasime Gerdaga oma voodis ja üritasime emotsioonidest rääkida, mis meid valdavad. Ilmselt tänu tekkinud rutiinile, isoleeritusele ja tundele, et ei saa vabalt sööki ostma minna või kusagil mujal loodust avastada, leidsime, et sees on päris segane ja kergelt kurb olla. Loll on tunda selliseid tundeid, kui olen 20 aastasena teiselpool maakera. Pean ise kõike tegema, et ellu jääda ja saan sellega tegelikult väga hästi hakkama.

  28.jaanuar lubas kõik eelnevad segudusepuntrad kaotada, sest avanes võimalus õhtuks tsivilisatsiooni keskele naaseda. Nimelt oli Australia Day (Austraalia aastapäev), mille puhul jalutasime siidrid näppus üles farmi.

Sealt võtsime kanuud selga ja vedasime need campingu alasse. Mina ja Gerda pressisime ennast ühe kanuu peale ja Kayln teise. Küll oli seda ähkimist ja puhkimist, et ennast edasi saada.

Kayln oli ammu juba teisel kaldal. Hero ja Ferrari olid muidugi nii targad, et hakkasid meile järgi ujuma. Lootsime siis, et küll nad varsti tagasi pööravad aga no nad on ju maailma kõige truumad loomad. Üks hetk sõidab meie juurde paat. Inimesed tõstavad Hero üles ja küsivad, kas see on meie koer. Olid ta keset vett peaaegu uppununa leidnud ja võtsid ta paadi peale. Palusime, et nad viiksid ta Kaylni juurde Marlosse. Siis olime päris kindlad, et Ferrari ongi uppunud, sest teda me silmapiiril ei leidnud. Marlosse jõudes olid kaldal üks armas inglise pere kahe lapsega, Kayln, ringi jooksev Hero ja väga hapu ning väsinud näoga pikutav Ferrari. Lapsed kallistasid ja tohterdasid Ferrarit ning me puhusime oma tunnike inglastega juttu, samal ajal oodates, millal tagumikud ära kuivavad. Pere oli kuus aastat tagasi isa töökoha tõttu Austraaliasse kolinud. Armastasid siin elamist, aga tundus, et tütred kippusid küll oma kodumaale tagasi kuigi nad olid veel alles beebid, kui kolimine toimus.

  Tänasime ja lehvitasime armsale perele ja seadsime sammud pubi poole. Sidusime koerad pubi taha kinni, et farmerid nad pärast ära saaksid võtta. Pubis päikese kätte maha istudes rääkisime elavalt erinevatest keeltest ja aksentidest ja loomulikult ka muudest maailma asjadest.

Üks hetk liitusid meie lauaga kolm turkishkebabi. Kaasas oli neil suur pudel veini, kalavaagen ja lai naeratus ilusatele tüdrukutele. Saime teada, et päritolult on nad Türgist aga Austraalias sündinud ja terve oma elu siin elanud. Pidid olema arhitektid ja pakkusid meile juba Melbornes tööd oma assistentidena. Meie ainult pööritasime silmi sellise jutu peale.

  Vaatasime päikeseloojangu ära ja siirdusime pubisse sisse, mis selleks ajaks oli juba tulvil hillbillysi. Mängima hakkas kohalik bänd ja ka farmerid jõudsid sinna. Kallistasime ja tantsisime nendega terve õhtu. Bändile vist kohutavalt avaldas muljet eestlaste peovaim, sest laulude vahel meeldis neil alati hüüda:“Kes on Austraaliast, tehke häält! Kes on Eestist, tehke häält!“.

Õhtu lõpetasime paraja portsu seltskonnaga pubi omaniku poja Jacki suures majas.

  Järgmine hommik sõime hommikust ja kanuutasime koju tagasi. Käisin järves veel ujumas, et ennast värskemana tunda. Kodus vegeteerisime ja tervitasime kahte uut töötajat. Pärit on nad Iirimaalt ja siia tulnud maailma kõige nunnuma Vaniga. Õhtul toimus minul ja Gerdal järgmine tähistamine. Nimelt sai läbi meie 44 farmipäeva. 44 päeva veel ja siis saame edasi seigelda !!! Elu on lill, elu on nauding.