Fast and the furious

  Viimases postituses mainitud üle pika aja esimene kuum puhkepäev lōppes ilusate nootidega. Nimelt läksime Gerdaga enda terrassile rätsepistesse päikeseloojangut nautima. Nautisime ka fatki, et kehad olid maha jahtunud. Lükkasime kings of leoni peale ja jaheda õhtutuule käes kirjutasime oma pisikestesse märkmikesse kohti, kuhu tahaksime oma elu jooksul kindlasti jõuda.

   Järgmisel päeval oli kolm kraadi kergem olla ja mõtlesime, et piserdame enda juustesse sidrunimahla, et väljakasvanud kiharaid pleegitada. Harjumuse tõttu napilt päevitada ei jäänud tulemata möödasōitvate autojuhtide huiked ja vilistamised. Ühed väga lõbusad möödasõitjad tegid kolm korda meie maja juures tiire kuni lõpuks tulid välja lausega ega meil joogivee kraani ei juhtu olevat. Korra peatus ka teetööliste auto, kus kolm ilatsevat lõusta üritasid juttu vesta. Kohutavalt huvitas neid, et ega meil meessugupoole igatsust ei ole, kui niiviisi kolmekesti suures majas elame. Vastasime, et naiste seltskond sobib meile väga hästi mispeale nad samal ajal nagu pettusid kui ka äksi täis läksid. Viimane seik andis mõista, et on aeg enda päevitamised tagumisele terrassile viia. Pärastlõunal sõitsime farmeritega meeletult ilusasse Marlo randa.

Andrew, ta poeg ja Kaylin läksid riffide vahele snorgeldama ning samal ajal kala püüdma (sellist varianti polnud kuulnudki, aga Andrew teatas uhkelt, et sellist asja võib kohata ainult Austraalias). Meie jalutasime Gerdaga natukene kaugemale ujumiskoha juurde. Seal vetelpäästjaid ei olenud, aga toimus nö naabrivalve. Küll meil sai nalja lainetest üle hüppamise ja lainetesse sukeldumisega. Kellel vahepeal püksid jalast tulid, kellel lainega ülemine bikiini ots üle pea käis. Oma pool tundi mürgeldasime seal vee müstiliste jõududega. Tagasi tulles lootsime ka snorgeldama saada, aga farmerid otsustasid juba tagasi hakata sõitma. Autos olles ja muusikat kuulates ning samal ajal päikeseloojangut jälgises oli küll tunne nagu üks suur õnnelik perekond sõidab koju pärast ilusat päeva rannas. Orbostisse jõudes proovisime esimest korda paljajalu rannariietes poes käimist. Väga paljud teevad seda ja tuleb tõdeda, ütlemata mõnus oli. Ostsin endale toidupoest uue telefoni (eelmise võttis laine endaga) kõigest 79 dollariga ja täiesti tiptop nutitelefoni sain. Õhtu veetsime kutsikaid kallistades ja oma armsas voodis seriaale vaadates.
  Öö möödus kohutavalt rahutult täis ulmelisi unenägusid. Hommikul avastasime, et kurjajuureks oli täiskuu. Ka päev ei halastanud meie peale, sest kraadiklaas näitas 43. Lebasin tiivikute all ja kirjutasin luuletust. Sees oli tunne nagu iga organ keeks. Õhtul võtsin oma päeviku ja klapid kõrvadesse. Jalutasin randa ja leidsin ühe kõrge liivavalli, mille otsa ronimine oleks kõrvaltvaatajale kindlasti väga naljakaks vaatepildiks osutanud.

Seal üleval istudes ja silmapiiri jälgides tuli mingi sisemine tunne, et proovin mediteerimist. Kolm sekundit suutsin tuulele või hingamisele keskenduda, aga küll hakkas kärbes segama, küll mõtlesin mida möödakäia võiks arvata kui ta näeb vaatepilti minust künka otsas, mikihiire kõrvaklapid peas, imelikus poosis. Sain aru, et sellest ei tule midagi välja ja tegin lihtsalt ühe pika ja kohutavalt mõnusa jalutuskäigu mööda rannaäärt saatjaks ainult minu jalajäljed sellel lõputul liivalapil ja päike, mis maaga ühte hakkas sulama.

Ilusale päevale panid ilusa lõpu minu kohutavalt armsad vanemad, kellega veetsime telefonitoru otsas oma tunnikese. Kõne lõpusirgel hakkas maast tõusma sügavpunane kuu ning tundsin end täiesti teises dimensioonis olevat.  
  Järgnevad kaks päeva rohisime farmerite aeda ja korrastasime muud ümbrust. Kõik selle nimel, et täna saaks toimuda üks huvitav üritus. Nimelt üle Austraalia tulid kokku kümmekond kokka, kes omasid oma kohvikut/restorani. Toimus suur lõunasöök meie farmerite tagaterrassil. Olime juba hommikul kella 9sast seal. Aitasime koristada, organiseerida ja abik

s olla. Toidude tegijateks oli üks armas paar, kes alles hakkas kokamaailmas enda nime tegema. Kui kogu see huvitav kamp oli maha istunud hakkasime meie toite ja veini serveerima. Menüü nägi ette kolme käiku, millest iga käik sisaldas mingit elementi. Esimene käik oli loomulikult kala (Austraalias on kokkade mängumaaks ookeani sügavused).

Seal serveeriti viite moodi merikõrva, karpe ja krevette. Teine käik oli mitu taldrikut täis liha: carpaccio, ilmselgelt grill-liha ja juurde igasugu juurvilju. Viimane käik sai meie lemmikuks: suur vaagen kõiksugu puuvilju, juustu ja käsitsi valmistatud šokolaade. Kõikide nende einete juurde serveeriti erinevalt küpsetatud samphiret, beach banananasid ja seaspreayd. Võisime uhkusega tunnistada, et kogu see kraam oli meie korjatud (küll eelmine õhtu vihma käes ja poole ööni pakkides, aga siiski). Päeva lõpuks palusid toitu valmistavad kokad meid enda järgmisele üritusele waitressiteks. Lisaks sellele andsid nad enamus oma toidu ülejääkidest meile koju kaasa ja ega me vastu ei punninudki, sest kodus polnud mõnda aega enam niikuinii millestki toituda. Ürituse lõpuks veeresime koju tagasi. Olime õnnelikud ja rahul arvestades toidukoguseid ja alles jäänud veinipudeleid, mis kaasa saime.