Puppy´de eri ja muud seiklused

  Tundsin hommikul vajadust midagi pisikest ja armsat enda süles hoida. Pildistasin nad kõik eraldi üles kah, et lugejatele tutvustada.

 

Temast on saanud minu lemmik. Nimeks on tal Snow White. Tegelikult on ta vist poiss, aga see ei muuda asjaolu. Kui ta pisem oli, arvasime, et ema heidab ta pesast välja, sest tihti ta niuksus ja oli teistest eemal. Nüüd on ta parajasti kosunud ja esimene, kes hakkab juba vaikselt oma silmakesi avama ning ka selja peal magama. Ühte silma lähemalt uurides tundus, et see on samamoodi helesinine nagu tema ema üks silm, aga päris kindel ma ei ole.

  Tema on Moustache ja kõikidest kutsikatest kõige paksem ja suurem. Oma nime sai ta oma selja peal olevatest mustadest laigukestest, mis meenutavad vuntse. Neile meeldib kohutavalt üksteise kaisus magada ja vahel on päris hirmutav vaadata kui tema kellegi teise otsa hakkab ronima.

 

See kutsikas on Gerda lemmik ja nimeks sai ta Domino, sest et samamoodi nagu küpsiselgi on ka temal kaks pruuni poolt ja keskel mõnus valge kreem. Domino on ka kõvasti kasvanud ja kosunud.

  Selle mõnusa pontšiku nimi on T-Rex. Nime mõtlemine võttis kaua aega, aga kuidagi moodustasid mingid värvid ja kujundid tema selja peal just nimelt T-Rexi.

  Tema on meie pisike Soldier. Tal on üks jalg kahtlaselt kõver ja sellega ta tõmbab ennast pidevalt edasi või muudmoodi ringiratast. Tema on jäänud pisikeseks. Ei ole üldse kosunud ega kasvanud, aga oma heleda ja kõva häälega näitab kui suur võitleja ta seestpoolt on. Üritame söögi ajal teda pidevalt tissi otsa saada ja teisi paksukesi eemale tõmmata, sest tundub, et ta ei saa väga hästi alati jaole. Siiski ei ole meil kartust, et ema ta hülgab, sest Splotch armastab kõiki oma lapsi ja Soldieri lakub ta sama hoolivalt nagu kõiki teisigi.

   Päev oli kohutavalt kuum. 40 kraadi ringis. See meid ei heidutanud ja lippasime koertega randa. Lesisime ja nautisime laineid. Üks hetk mõtlesime vette ennast jahutama minna, aga sellest kujunes üks suur kerfuffel, sest et lained kas tõukasid juba põlvest saati vette pikali, tirisid kõvasti avamere poole või ajasid püksid täielikult liiva täis. Sellest aru saades niisutasime enda nahka lihtsalt käega vett kahlates nii nagu vanemad naised stroomi rannas tavaliselt teevad. Siis kui koerter paar kala ja krabi veest välja saadud ja söödud ning meie higinäärmed viimasele piirile aetud läksimegi koju tagasi.

   Tegime kana nuggetseid ja ahjukartuleid ja juba oligi Jasmine meie maja ees. Sõitsime üles farmi, jätsime auto sinna ja vedasime kaks kanuud campingu alasse. See vedamine ei olnud ka nii kerge - kõik olime näost punased, ähkisime ja puhkisime. Kanuud olid küll ühe inimese omad, aga mina ja Jasmine sättisime ennast ikkagi ühe peale. Gerda kätte jätsime igasuguse vara, sest temal oli väiksem võimalus ümber minna. Kohutavalt mõnus oli aerutada.

Tagumik oli ligumärg, aga jalad liuglesid soojas vees ja päike ning vaade mägedele oli priceless. Gerdal läks see asi kiiremini, sest tema kanuud oli vähem raskust peal ja esimese korra kohta aerutas ta väga tublisti. Vastaskalda linna Marlosse jõudsime me umbes tunniga. Jätsime kanuud kaldale ja sammusime oma märgade tagumikega esimesse baari. Laupäeva puhul olid kõik ruumid Marlo rahvast täis. Leidsime endale ühe nurga ja hakkasime maast ja ilmast pajatama. Jasmine on reisinud vist absoluutselt igal pool ja meeletult huvitav oli kuulata tema mõtteid erinevate kultuuride ja maade kohta.
  Kui siidrid joodud avastasime, et kell on juba 8 ja kohe hakkas pimedamaks minema. Lippasime tagasi kanuude juurde ja siis oli seal see vaade!

Päike loojus ühe suure mäe taha ja need kiired joonistusid perfektselt mäe tagant välja. See oli hingemattev. Tagasi aerutamine oli palju raskem. Meie kanuu oli vist vett täis ja küll siis sai seal ikka pusitud, et enne pimedat vastaskaldale jõuda. Jasmine läks farmi tagasi auto järgi ja me jäime teda ootama. Siis algas mingi meeletu tuul. Selline nagu õudusfilmidest, et hämara tänava otsas tõstis see igasuguse tolmu ja sodi üles ning meeletu kiirusega puhus meile aina lähemale. Kui farmi juurde tagasi jõudsime, et kanuud ära panna nägime, et üks suur puu oli värava ette kukkunud ja üks osa aiast oli täiesti lömastunud selle all. Olime väga õnnelikud, et meie selle alla ei jäänud. Kottpimedas koju jõudes panime kõik uksed lukku, sest koguaeg oli tunne, et need lendavad kohe maja küljest minema. Aknad väänlesid ja koerad kiljusid.

  Päris hirmuäratav õhtu oli. Sellele vaatamata on täna kõik ühes tükis ja eilne päev jättis kustumatu mulje ja mälestuse.

  

Hei-hei

  Eilne päev möödus täpselt nii, et mõtlesime, et olme hullult tööinimesed ja vaatame, kas siin kodu lähedal põldudel ka miskit kasvab. Koerad olid kaasas ja ujusid kõrval olevas järves. Me aga midagi ei leidnud ja tulime maja juurde tagasi. Võtsime väikese koera Choco ja üritasime teda kausis olevasse vette panna, et natukene pesta. Jõudsime ta jalad vette saada ja mina pigistasin seepi peale kui ta oma kõige haledama niutsumisega plehku pani. Küll oli siis seda naeru ja Choco tagaajamist, et veidikenegi vett peale kallata. See kergelt ei õnnestunud ja koer peitis ennast okste alla ära ise üleni mullidega kaetud. Gerda sai ta suure palumisega sealt välja ja võttis kõige haledamate silmadega Choco rätiku sisse. Rahustasime ta maha, tirisime siis veelkord ta dušši alla ja istusin koer rätiku sees terrassil, et ta päikese käes kuivaks. Lasin ta lahti ja koos temaga tuli rätiku seest välja ka üks rohekas junn. Jääb hea mälestus. Ülejäänud päevast vedelesime pilvede all rannaliival. Lihtsalt, et laiselda.

  Õhtul vaatasime klaasikese veini tagant filmi kui Gerda karjatades üles hüppas, sest ta nägi, et meie ukse peale jooksis mega suur ämblik. Minul jäi hing kinni ja olin hetkega püsti. Ämblik vist ehmus meie karjetest, sest ta hakkas ukse taha siblima. Mina lükkasin ukse täiest jõust kinni ja monsteri kaks jalga jäid meie poole ust, muu keha oli teisel pool. Rahunesime maha ja jätsime ta sinna paika. Vaatasime filmi edasi, ise pidevalt selle kahe jala poole kiigates. Siis tuli joodud veinist kohutav põiekas. Tuli tõele näkku vaadata ja aru saada, et üks hetk me peame ju siit toast välja ka minema. Minul olid silmad kõõrdis ja kasutasin otses mõttes kõiki enda lihaseid, et enda pükse mitte täis lasta. Gerda oli täiesti pisarates ja kumbki ei julgenud midagi ette võtta. Karjusime ja jooksime toas oma 20 minutit ringi, kuni lõpuks suures hädas tegin ma vaikselt ukse lahti ja sain aru, et need jalad ei liigu. Hetkeks arvasin, et jalad jäid ukse vahele ja muu keha sibab kusagil ringi. Siis saime aru, et terve ämblik oli ukse vahele kinni jäänud ja seal ära lömastunud. Jooksime vetsu ja tulime tagasi, aga sellega asi ei piirdunud, sest unes nägin vaid ämblike ja tihti ärkasin üles arvates, et kusagil mu kehal ronib üks pikajalgne koletis.

  Täna mõtlesime enda jaoks produktiivsema päeva välja. Sõnumineerisime sõbranna Jasminele, kes varsti peaks ka siia tööle tulema, ja ta oli nõus meid linna viima.Päevitasime rannal kõva päikese käes. Esialgu mõtlesime juba täiesti ennast paljaks koorida, sest kes siia ikka tuleb, aga otsustasime ikka rannariided selga jätta. Järgmine hetk tulid randa kolm inimest, kes hoogsalt meie koertega mängisid. Hea, et riided seljas olid.

Lõunal sõitis Jasmine ette ja läksime Orbosti toidupoodi. Ostsime enda toiduvarud jälle täis ja koju tagasi. Õhtul võtsime Gerdaga Austraalia super head siidrid näppu ja läksime randa päikeseloojangut vaatama. Üllataval kombel oli ranna äärele päris mitu kalastajapunti kogunenud. Seal nad kalastasin kuni pilkase pimeduse saabumiseni. Meie seadsime oma sammud ka täiesti pimedas kodupoole. Koerad olid süles ja keegi ei näinud mitte midagi. Hirmule vaatamata oli tähistaevas maagiliselt ilus. Tahaks edasi anda kõiki emotsioone, mida õhtune Austraalia mulle pakub, aga seda ei ole võimalik sõnadesse panna. Õhtuks tegime endale külmutatud pizzat ahjus ja teeme endale ühe suure pai produktiivse päeva eest. Head ööd !
  

Jõulueri

   Eile peale raamatukogu ostsime viimased vajaminevad toidupoest ja hakkasime Orbostist välja jalutama. Väga kohta ei olnud kus hääletada ja praktiliselt terve tee kõndisime tagasi. Vahepeal arvasime, et oleme päris eksinud. Mingid Türgi mehed võtsid meid peale. Midagi nende inglise keelest aru ei saanud, aga õnneks viisid nad meid täpselt maja ette ja olime suht kindlad, et nad tulevad veel mingi hetk meid kimbutama, aga siiamaale pole õnneks neid siin näha olnud.

  Siis läks meil kiirustamiseks. Pidime ratastega üles farmi väntama, et koeri poputada ja aeda kasta. Tallasime ka kiiresti koju, viskasime kartulid ahju, üritasime midagi lihaga pannil teha ja tegime kõrvale salatit. Katsime enda kõledas elutoas laua ja sõime esimest korda mitte voodis.

  Jõulumeeleolu tekitamiseks panime arvutist mängima leegitseva kamina ja jazz muusika. Liha tuli natukene liiga nätske, aga kõik muu oli armas. Kas just jõulud, aga vähemalt sai õnnelik ja tänulik olla kõige üle, mis siiamaale on aset leidnud. Kleidid selga, maasikahuuled ette ja otseses mõttes jooksime läbi metsa, mäest üles ja alla, et veel enne päikese kukkumist liivale jõuda. Jõudsime väga täpselt, tegime ka paar elektroonilist mälupilti ja sõime küpsist, juustu, viinamarja koos oma kahe nubina Boo ja Chockoga. Ookeaniga meie jõuluõhtu lõppeski ja täitsa pimedas kobasime ennast kuidagi koju.

   Täna tegime pärast mõnda puhkamisaega ühe toimetamise päeva. Panime musta pesu vanni ligunema (pesumasinat meil siin pole) ja kummiku jalga ning sibasime koos koertega põllule. Tutvusime taas vastiku tundega, mida tekitavad kärbsed ja ämblikud, aga sellegipoolest korjasime 10 kg samphiret. Kuna autot ju pole, et kogu seda korjatud hunnikut koju viia, leidsime kusagilt aiakäru ja tagasi koju tulime kotid aiakärus. Kodus valmistasime rikkaliku lõuna ja pesime oma pesu lõpuni. Homsest peaksid hakkama laekuma uued töötajad ja mingi hetk ka farmerid. Eks siis läheb see elu siin ka rohkem huvitavamaks. 

 Teile aga rõõmsaid ja rahulikke pühi!

Kõik on hea

  Tegime ühel hommikul töö võrdlemisi kiiresti ära. Käsi käib juba kiiremini ja kerget lusti tunnen põllule minnes. Eks inimene harjub kõigega ja kõigiga. Saatsime oma majanaabrid jõule veetma. Farmi bossid läksid samuti pühi Sydneysse vastu võtma ja kaks vanatüdrukut nagu me oleme jäime täiesti üksi siia farmil silma peal hoidma. Farmerid jätsid meile ka jõulukingituse öeldes, et kuni 3.jaanuarini ei pea te accomodationi eest maksma ja tõid meile veel suure kausi puuvilju. Me Gerdaga olime nii õnnelikud, et tegime maja ees õnnetantsu ja tundsime, kuidas suur soe päike meie sees kasvab. Kõik siinse farmiga seoses on nii armsaks saanud, et üldse ei tahaks lahkuda, aga eks näis kuidas asjad hakkavad olema. Meie hoolitseda jäävad jube kalliks saanud koerad (Inertia, Iro, Ferrari, Little Girl, Fett Boy, Splotch oma viie vastsündinuga, Jack, Jill, Rocket, Boo ja Cracker), kanad ja seaweed.

Üleeile käisime kahe koeraga ranna ääres suuri laineid vaatamas ja liiva söömas (koerte poolt muidugi).Taevas oli meeletult ilus valgus, mille moodustas hägune päikesekiirgus paksude pilvede tagant. 

  Eile sadas õues täieliku padukat ja pidime Gerdaga hakkama rituaaltantse tantsima, et jõulupäev tuleks ikka päikeseline ja ilus. Avastasime, et kõik kolm koera, kes meie maja küljes ketis olid, said lahti ja hakkasid jälle mööda sõitvaid autosid taga ajama. Vedasime ennast paduka kätte ja hakkasime koeri omakorda taga ajama. Pärast oli külm ja märg olla. Istusime pool päeva voodis ja tundsime, et peame midagi kasuliku tegema. Panime spordiriided selga ja jooksime 5km üles farmi. Jooksutasime seal elavaid koeri, toitsime ja mušitasime neid.

Siis jooksime enda maja koertega uuesti tagasi ja söötsime neid seal. Sportliku päeva lõpetasime kiirnuudlite ja majoneesi-muna-kapsa-tomati-kurgi salatiga. Igasugune skeptilisus siinse elu suhtes on kadunud. Väike ilus vaade ka meie tagaaiast:

Täna on jõulud. Natukene nukker on, sest tavaliselt on jõuludel tunne nagu sees oleks üks mõnus soe kera. Tunnet tugevamat sidet pere ja koduga ja oleksin koguaeg nagu ühte sooja fliistekki mässitud. kõik ümbritsev tundub palju mõnusamates värvides olevat. Siin tunnen rõõmu ainult välisest soojusest ja õhtuse aja plaanime veeta liha ning kartulit süües ja rannaäärel veiniklaasi taga istudes.

  Ärkasime juba kell 7 hommikul ja hääletasime ennast siit kodu juurest kohe ühe väga toreda sakslase auto peale. Küll meil oli palju rääkida. Tema on siin juba 6 aastat elanud ja andis palju nippe edasiseks eluks. Soovitas väga Melbournis endale püsivat eluaset soetada ja meie korteri üürimise jutu peale ütles, et tänapäeval üürivad kõik endale hoopis väikese aiakesega väikese maja. Pidi palju soodsam olema. Sakslane viskas meid paar km enne Orbosti maha ja hakkasime mööda maantee äärt jalutama. Äkki peatus meie kõrval üks auto ja lahke näoga tädike pakkus küüti, sest muretses, et me siin nii tee ääres kõnnime ja ohtlik on. Saimegi Orbosti linnas maha ja olime ülimalt tänulikud. Teel poodi, poed ja poest ära näed ainult naeratavaid inimesi, kes sulle häid jõule soovivad ja südamest kõike head mõtlevad. Siin maal kaob ikka igasugune eestlaslik enda sees elamine ära. Ostsime toidupoest interneti pulga, et farmis uut töökohta otsida ja muud informatsiooni leida. Hetkel istume Orbosti raamatukogus ja veel päris täpselt ei tea kuidas koju tagasi saame, aga elu ongi üks suur seiklus. Olen õnnelik ja soe.

Holy internet !

Saan lõpuks ka oma järgmise postituse üles panna. Jõulu ime! Hakkan pihta sealt, kus pooleli jäime.
    Võtsime ette pika matka Austraalia alaossa ranniku äärde. Sydney bussijaama oli 3 km ja 26 kg kottidega seda teed jala ette võtta ei olnud just parim mõte. Küll oli seda higi ja vandumist neid mäest üles-alla vedada. Bussi võis võtta maksimaalselt 20 kg koti, aga tegime enda inglisilmad ette ja hallipäine bussijuht hakkas kotte lausa ise tassima. Sõit oli paar tundi kestnud, kui juht teatas, et buss on katki ja toimub bussi vahetus. Teise bussi bussijuht oli maailma kõige armsam oma kurguni tõmmatud sokkide ja hea krapsaka olemisega. Muudkui seletas mikrofoni igasugust informatsiooni ja kogu bussipandega toimus meil õhtupoole kerge õhtueine middle of nowhere macdonaldsis.

  Öö paiku vahetus meil veelkord bussijuht ja väikesesse linna Orbost jõudsime kell 2.30 öösel. Kotid maha, buss sõidab ãra ja meie jääme ritsikate sirtsumisel kottpimedasse magavasse linna seisma. Ei mingit autot, kes peaks meid peale võtma ja turvaliselt farmi juhatama. Farmeri telefon on väljas ja tekib tunne, et kogu see pull oli mingi skeem. Üritame enda kohvritega vähegi valgustatud tänavatel avatud hostelit otsida, aga mida pole seda pole. Mingi hetk nägime ainukesi hingelisi, kelleks olid peolt koju kõndivad noorukid, kes ei teadnud midagi meie farmist ega ka seda kus ööbida saaks. Polnud midagi teha. Võtsime lõdisevatena kes saunalina, kes magamiskoti ja heitsime pingile võimalikult kottide lähedusse.

Ehk tunnike suutsime silma kinni saada, aga külmus ei andnud rahu. 

  Kella 7 paiku jooksime sinna, kus päike vähegi paistma hakkas ja saime sooja naha vahele. Avastasime, et maailma väikeseim linnake Orbost on isegi täitsa kena koht. Saime sõbraks linna infomaja töötajaga, kes samuti ei teadnud midagi sellest farmist. Siis helises telefon ja siiski ei olnud see mingi väljamõeldis, farmer oli meid lihtsalt nii muuseas ära unustanud. Tuli meie järgi, vabandas ette taha ja viis meid meie majutusse. Kohutavalt ilus ümbrus, meeletud maa-alad ja hingematvalt ilus rannaäärne, millel ei käi tavaliselt ühtegi hingelist.

Sinna me esimene päev kohe jooksimegi. Nägime liiva peal peesitavat hüljest, jälgisime päikese käes sillerdavaid laineid ja kogu see vaev, mida eelneval ööl tundsime oli kui käega pühitud.

Karjusime ja kiljusime kogu oma rõõmu endast välja.

Kuna meil enam eriti mõistust unetuse pärast ei olnud, jäime liivale magama ja kui kahe tunni pärast üles ärkasime olid seljad paaviani tagumiku värvi. Küll me siis nuttes ja kaebeldes koju tammusime. Magada sai ainult kõhuli ja järgmine päev kohe põllule minnes mõtlesin ainult sellest nutuklombist, mis mul kurgus oli. 

  Farmer Andrew näitas ära kust mida otsida ja mida ning kuidas korjata. Nimelt see farm kasvatab Austraalias ainukesena Beach Bananasid, Sea Sprayd ja Samphiret.

Ühtlasi pidime edaspidi ka muid merega seotud asju korjama nagu seaweed jne. Põllul oleme oma ämbri, kilekottise ja kääridega. Lõikame seda, mida leiame või mida parajasti on tellitud. Kui ämber täis saab, tühjendame selle kilekotti. Ühte mahub umbes 1kg. Kui enam ei jaksa olla (tavaliselt oleme umbes 4h põllul) tuleme oma kotikestega tagasi. Kaalume majas ära ja farmer kirjutab üles. Siis jalutame oma majutusse tagasi, mis on bosside farmist 5km kaugusel. Sydneys tahtsime pikki vahemaid jalutada, nüüd peame jalutama. Meie tööks on vahel ka kõike seda jama kaaluda ja pakkida erinevat viisi, oleneb tellija koguste soovist.   

  Arvad, et oled hard working estonian girl ja vilistad kõige peale, aga 30 kraadise kuumuse käes, kus haiglased kärbsed, kes sulle ninna, silmamunade peale ja kõrva ronivad, ei ole kõrkjate ja okste vahel just jõukohane luusida. Eks kõigega harjub, aga et harjuda võiks ka mingisugune motivatsioon olla, mille pärast ma seda teen. Kuna kilo eest saame siin 3 daala ja päeva jooksul on jõukohaseks saanud maksimaalselt 20 kilogrammi korjata, siis loodame, et ei pea siit miinustes lahkuma ( accomodation ja söök on meil endil vaja maksta).    

  Meie tuba on muideks selline.

Elame me sellises majas koos toreda noorpaariga, kelleks on austraallasest Flynn ja inglasest Ryan.

Nendega saame ikka päeva lõpus kiruda raske töö ja vähese palga üle. Toitume hommikul kübinatest, lõunal makaronidest või kartulitest ja õhtul teest ja beanutbutterjelly saiadest.

Interneti ei ole seega oleme juba täiesti farmgirlideks kätte läinud. Kummar hommikust õhtuni jalas, cowboy müts peas, mustus küünte all ja kõrs hammaste vahel. Ainukesed, kes meid veel maapeal hoiavad on farmerite 15 koera, kellest 7 on puppy'd(!!!!!). Musitame ja kallistame alati neid peale tööd.

  Ühel päeval oli põllul 40 kraadi ja suutsime ainult tunnikese korjata kui silmeeest must ja koju tagasi läksime. Järgmine päev ennustas samat ilma ja olime kavalamad - ärkasime juba kell 6 hommikul ja tammusime tööle. Korjasime Samphiret, mida leiab tavaliselt siis kui kõrkjate vahel olevate maailma kõige suuremate ämblikuvõrkude alt läbi roomad või sadistina nagu mina nägu irvakil nende vaesekeste kodusid katki lõikad. Kella 10ks olid meie särgid keha külge kleepunud ja kärbeste peale vandudes läksimegi koju tagasi. 

  Kuna toidupoodi saamine on meie jaoks juba luksuseks saanud, on see ilus päev saanud pidupäevaks. Põhjust nokkida mustus küüne vahelt, panna puhas särk selga ja lasta juuksed valla. Olen skeptiline farmi töö suhtes.

Lehvi lehvi Sydney

  Mõtlesime, et viimasel täispäeval Sydneys teeme ka viimase pika jalgsimatka. Kõndisime 7,3 km Coogee randa. Seal oli amazing. Tegime esimese supluse ookeanis ära. Sellised mõnusad ujuja lained olid ja küll sai kilgata ja imelike ujumisliigutusi teha, et lõbustuslainetest üle ujuda. Vesi oli täitsa karastav ja ainult paar adru tegid junni jahedaks, kui need jalgadesse kinni jäid. Julgesime ka paksu kreemi all natukene päevitada. Ka ranna äärtpidi sai jalutatud ja nägime suppper ilusaid nö veebasseine, mis olid kivide vahele tekkinud. 

  Hiljem, kui vaid tühjad kõhud meid juhatasid, leidsime poe, mis vist meelest ei unune. Nimelt poe nimi on Maloneys Grocer. Seal müüdi kõike, mis tervislik. Ise ostsin sealt kookose vett, kluteenivaba quiche ja rukola-tomati-mozzarella salatit. 

Lippasime Centennial Parki ja sõime enda lõunat tiigi ääres ning hiljem märgatud sipelgapesa otsas istudes. 

  Koju jõudes viisime koheselt oma mustad riides esmakordselt Sydney pesumasinasse ja samas ajal kui mustus end pesi istusime hosteli katusel grill-peol. Kuna ühtegi huvitavat inimest seal ei olnud, mängisime lolle Eesti sõnamänge ja kui pesu puhas, lõppeski meie loodetavasti mitte viimane õhtu Sydneys. Linn jättis meile kustumatu mulje oma armsuse ja kodususega. Laupäevale liigume bussiga Melbourni poole, et seal farmitööd tegema hakata. Loodan igal võimalikul juhul ikka interneti saada, et farmimuljeid jagada, aga ei garanteeri seda kindlust. 

Loomade maailmas

  Võtame siin Sydneyst viimast ja otsustasime täna Wild Life Parki minna. Algas see armsa liblikatoaga, kus viimased vabalt ringi lendasid. Üks üritas pidevalt Gerda õlale istuda, aga mingi hüperaktiivne väike laps ajas ta muudkui sealt ära ja me ei saanudki ajaloolist fotot. Edasi toimus lausa drastiline muutus ja sattusime madude tuppa.

Klaasi taha oli ka saadud teisena kõige ohtlikum pruun madu. Seal me pikemalt ei peatunud ja jõudsime klaasi taha, kus puude otsas istusid armsad koaalad ja magasid. Nunnumeeter oli koheselt põhjas. Vaatlesime neid vist oma pool tundi. Üks koaala tuli puu otsast alla, kõndis täiesti meie juurde......ja pissis. Isegi see oli armas.

  Järgmised must see'd olid kängurud ja mingi kõige nunnum vombatlane. Küll need olid kiuslikud loomad. Muudkui tirisid üksteist sabast ja nokkisid niisama. Nägime veel hiirlasi ja ka suur krokodill ei jäänud märkamata.  

 Kui loomade maailmast osa saamise mõõt täis sai, läksime chinatowni sööma. Arutasime, et nädal on täiesti piisav aeg Sydney avastamiseks ja väga kahju ei olegi lahkuda. Pigem on kihk juba uusi kohti avastama ja läbi jalutama hakata. Tagasi tulles kogesime esimest korda, et külm on. Tuul oli väga suur ja päike ka juba madalamal. Kodupoest ostsime õhtuks puuvilju ja nautisime hosteli elu.

Kalade maailmas

  Tublid ja aktiivsed tüdrukud nagu me oleme, leidsime endale juba tööotsa. Nimelt peame 11 tundi bussiga mööda rannikuäärt alla Melbourne'i poole sõitma. Seal tuleb meile farmer Andrew vastu, kes viib meid enda seaweedi farmi. Seal hakkame rannas käärikestega seaweedi korjama, mida hiljem kasutavad kokad enda toitudes. Kilo pealt saame 3 daala, mis alguses tundus meile väga vähe, aga Andrew rääkis, et tavatöötaja korjab päevas 50-100kg ehk siis cashmoney. Töötunnid ja aeg sõltub täiesti  iseendast millal viitsid ja kui palav, saad käia ookeanis ujumas. Farmer propageeris ka nädalavahetustel baarides käimist ja grill-pidude korraldamist. Tundub imeline, aga eks kohapeal näis.

  Enri ruttas täna seletamatutel põhjustel üksi randa. Me Gerdaga otsustasime jälle saia minna maha jalutama ja uurisime, et ühest söögikohast saab kolmapäeviti 12 dollariga pastat (kui ei taha Sydneys kodutuks jääda, pead ikka korralikult vaatama kui palju ja mille eest kulutad). Leidsime selle armsa välikohviku üles ja tellisime hoopis kana lasanjet.

Vaatamata suurele tuulele, mis sööki tahtis ära viia ja kimbutavatele lindudele tundsime ennast nii hästi siin ilmas. Siis jalutasime sadamas asuvasse Sea Life, kus saab kõiksugu imeloomi näha. Kõige müstilisemad vaatamisväärsused olid asiaadid. Nad lippavad akvaariumi juurde, teevad sada pilti suvaliste nurkade alt ja jooksevad juba järgmise juurde ilma, et oleks tavapilku heitnud armsatele kaladele. Mõtled ka, et kes neid pilte pärast vaadata viitsib. Oi aga meie nägime seal küüne suuruseid ja laeva suuruseid ujujaid.

Ühed värvilisemad kui teised ja akvaariumid üles ehitatud nagu merepõhja kõige huvitavamad kohad.

Leidsime üles veemadude sektsiooni, istusime hästi klaasi lähedale ja üritasime neile silma

vaadata, et oma kõige suuremale hirmule otsa vaadata ja rahu sõlmida. Nägime ka haisid oma irvitavate ja teravate hammastega.

Loomad olid ju toredad, aga minu lemmikuks sai seinamaal, milleks kaunis salapärane merineitsi.

Neid akvaariume vaadates ise nagu samastusin selle neitsiga, et ujun sõprade kalade vahel ja naudin kuidas vaikne vesi minu ümber koduna näib. 

 Ekskursiooni lõpuks tundsime, et igasugune sai on maha kõnnitud ja lonkisime kodu poole. Kõik teed Sydneys on juba tuttavad ja ilma kaardita oskab igast punktist kodu üles leida. Tahaksin jäädvustada piltidele seda ilu ja kodusust, mida Sydney ja siinsete inimeste ellusuhtumine mulle pakub, aga ikka ainult oma silm on kuningas. Soojus minu sees !

Heat

32 kraadi ja päike lagipähe. Küll täna sai higistatud. Pakkisime suspes kotti ja seadsime sammud vee poole. Võtsime maa alt rongi ja sõitsime kesklinna. Sealt jalutasime tuttavat teedpidi üle silla ja praktiliselt kohe selle külje all olid ühisbasseinid.

Sportlikud Austraallased tulevad kui püsiklientidena ujulasse, viskavad spiidod jalga ja hakkavad olümpiaujujateks. Meie maksame 6 doltsi, paneme enda bikiinikesed selga ja hakkame 50 faktorit peale määrima, kuni enam kreemi alt välja ei näe. Siis astun aeglaselt aina madalamale vette, et külmaga harjuda. Hakkan aga rõõmsalt konna ujuma kui märkan, et mingi lihamägi ujub ju minu poolt mulle vastu. Muidugi, liiklus on siin ju igal pool vastupidine. Kui ujumishoog juba sees läheb tugevalt soolane vesi silma ja suhu ning ujujate hoog ja pritsimised tekitavad uppumistunde. Kui rõõmsalt üks ots ujutud, arvan, et tänane sport tehtud ja lähen välja. Märkan, et ujusin sportlaste rajal, kus tohib ainult krooli ujuda ja saan aru, miks kaasujujad natukene vihaste nägudega olid. Järgmised hetked veedan igaksjuhuks lastebasseinis.

Lõuna veetsime siinpool silda ühes mõnusas kohvikus, kus sportliku päeva nimel ka suured portsjonid salatit tellisime. Tagasiteel jäime ühte tänavamuusikut kuulama ja elu üle mõtisklema. Küll see on ikka ilus !

Kolimispäev

  Pidime enda armsaks saanud Backpackers HQ maha jätma. Ei tea mis mulje me enda toakaaslasele lammas Shaunile jätsime, aga tema lahkus sõnagi lausumata, mis oli üllatav. Avastasime, et Austraallased ei vaevu väga passidest nimesid kontrollima, sest meie ukse peale oli kirjutatud, et siin toas elavad (Sean, Enri, Gzerda, Annelz). Mitu korda mainisin neile, et minu ema on Anneli, kes broneeringu tegi, aga eks ebaoluline informatsioon jookseb neil ühest sisse teisest välja. Seda miks need Z-tähed seal olid, seda ei oska seletadagi. 

  Kolimine ühest majast teise kestis 5 minutit, sest pidime kõrvaltänavasse jalutama. FunkHouse  vastuvõtja oli ülevoolavalt aktiivne ja rõõmsameelne. House ise on väga nooruspärane täis graffiteid ja seinamaalinguid.

Iga toa ukse peale on mingi tegelane joonistatud. Meie tuba on väga täppi läinud olles Batmani tuba.

 Viskasime oma asjad sisse ja suundusime, kes oma siidri/õllega hosteli rooftopile, millelt küll oodatud ilusat vaadet ei olnud, aga väga mõnus koht lihtsalt olemiseks. 32 kraadi aga päike pilve taga on parim ilm, sest siis ikka kannatab õues olla. 

  Teise poole päevast tegelesime töö otsimisega. Kolmelt numbrilt võeti vastu ja kas lubati tagasi helistada/pidime CV saatma või küsiti kas oleme värskeid puuvilju varem korjanud ( no muidugi, Eesti mustikad ja vaarikad ju). Siiski mingit kindlat vastust pole saanud nagu oligi oodata, sest austraallastele peab peale käima. Eks tuleb enda eestlaslikust comfort zone'st välja tulla ja teha midagi mõtlematut. 

  Ilmselt kuumema toa ja kolimisärevuse tõttu jäin juba kell pool 8 õhtul magama ja lasin poole 8ni hommikul välja. Enri olevat öösel veel meie vana hosteli sõpra cochroachi näinud, kes ilmselt igatsusest meile järele tuli, aga tema piinad said lõpetatud ja ta suri Enri käe läbi.

Natukene paradiisi tunne on

  Avastasin hommikul söögilaua juures beanut butter'i panin saiale peale - oiii kui hea! Eks muidugi natukene paneb muretsema see liigne saia söömine, aga leidsime juba ka sellele lahenduse. Nimelt võtsime Gerdaga täna jälle ühe pika jalgsimatka ette. Enri soovis toas puhata ja meie panime tennised jalga arvates, et need hakkavad vähem hõõruma kui plätud (wrooong!). Otsustasime minna Sydney must go randa Bondi beach, kus on seriaal Home & away filmitud. Tee sinna oli 6 km pikk. Tundus ta aga pikem, sest Austraalia teed on väga mägised ja palju oli üles-alla sõtkumist. See aga ei tekitanud meelehärmi, sest vaim oli virge ja mõttes olid saiakogused. 

 Teel sinna nägime Sydney rahulikku külge ja meeletult lopsakat loodust, mis õitses täiesti linna sees. Et Bondi beachi jõuda, pidime ületama Bellevue hilli'i. Pikalt oli mäest üles kõndimist ja siis jälle alla, aga see oli matka huvitavaim pool, sest majad, mis seal asusid olid väga ilusa arhitektuuriga ja kui ikka puu otsas lilled kasvavad ja maja ees on karikakra hekk, millest muust me siis räägime. Rõõmustav fakt, mida siiamaale märganud oleme: Austraalia või siis vähemalt Sydney rahvas on meeletult sportlik. Mehed kannavad kannikapikkuseid lühikesi pükse ja naised ümber spordipükse. Peaaegu kõigil toss jalas ja muudkui jooksevad või lihtsalt jalutavad. Ülekaalulisi ei ole vist näinudki.

  Bondi rannani viival tänaval nägime maja ette paigutatud riietemüüki, mida viis läbi tohutult sõbralik ja natukene purjus naisterahvas. Leidsin tema ilusate riiete vahelt ka endale ühe pluusi, aga huvitavaim oli vestlus temaga, kus ta imestas meie pika jalutuskäigu üle Kings Krossist sinna ja õhutas meie elamisümbruse ohtlikkust. Kings Kross on nimelt Sydney red light district, kus lokkab prostitutsioon. Lisaks sellele, kui üks õhtu käisime linnapeal, et söögikohta otsida, avastasime, et sealsed klubisse suunduvad neiud riietava end üles vastavalt selle piirkonna mainele. 

  Minu suust väljus ohe kui nägin Bondi beachi. Milline peenike helepruun liiv ja millised lained. Pühapäeva tõttu oli peesitamas seal ka meeletu rahvasumm, aga meie võtsime istekoha esiritta ja jälgisime osavaid surfareid, kelle jaoks see hirmuäratav laine oli lihtsalt mängumaa. Inimesed olid kuldpruunid, lihastes ja keep smilinguga - mis maa see on? Vesi oli aga karastavalt külm. Peesitama ega ujuma me seekord ei tulnud, aga isegi 50 faktoriline päikesekreem ei hoidnud mind ärapõlemast.

 Tagasi tulime samat teedpidi, aga nüüd ei olnud nina pidevalt kaarti surutud ja märkasime rohkem. Vahepeal istusime pizzabari maha, et keha kinnitada ja jalgu puhata.

Tagasitulekul oli vingumist rohkem, sest jalad olid juba pakud all ja siis ei tundunud iga mägi enam amazing. Siiski oli umbes 14 km käidud ja meeletu uhkus enda üle. Täna on meie viimane öö Backpacker HQ's. Homme kolime tänav edasi FunkHouse'i, mis on lihtsalt odavam ja ööbime seal 4 ööd. Töökontaktid on üles otsitud ja eks homme selgub, kas saime kiiresti tööle või läheb asi problemaatilisemaks. Positiivne mõtlemine !