Heat

32 kraadi ja päike lagipähe. Küll täna sai higistatud. Pakkisime suspes kotti ja seadsime sammud vee poole. Võtsime maa alt rongi ja sõitsime kesklinna. Sealt jalutasime tuttavat teedpidi üle silla ja praktiliselt kohe selle külje all olid ühisbasseinid.

Sportlikud Austraallased tulevad kui püsiklientidena ujulasse, viskavad spiidod jalga ja hakkavad olümpiaujujateks. Meie maksame 6 doltsi, paneme enda bikiinikesed selga ja hakkame 50 faktorit peale määrima, kuni enam kreemi alt välja ei näe. Siis astun aeglaselt aina madalamale vette, et külmaga harjuda. Hakkan aga rõõmsalt konna ujuma kui märkan, et mingi lihamägi ujub ju minu poolt mulle vastu. Muidugi, liiklus on siin ju igal pool vastupidine. Kui ujumishoog juba sees läheb tugevalt soolane vesi silma ja suhu ning ujujate hoog ja pritsimised tekitavad uppumistunde. Kui rõõmsalt üks ots ujutud, arvan, et tänane sport tehtud ja lähen välja. Märkan, et ujusin sportlaste rajal, kus tohib ainult krooli ujuda ja saan aru, miks kaasujujad natukene vihaste nägudega olid. Järgmised hetked veedan igaksjuhuks lastebasseinis.

Lõuna veetsime siinpool silda ühes mõnusas kohvikus, kus sportliku päeva nimel ka suured portsjonid salatit tellisime. Tagasiteel jäime ühte tänavamuusikut kuulama ja elu üle mõtisklema. Küll see on ikka ilus !