Tegime ühel hommikul töö võrdlemisi kiiresti ära. Käsi käib juba kiiremini ja kerget lusti tunnen põllule minnes. Eks inimene harjub kõigega ja kõigiga. Saatsime oma majanaabrid jõule veetma. Farmi bossid läksid samuti pühi Sydneysse vastu võtma ja kaks vanatüdrukut nagu me oleme jäime täiesti üksi siia farmil silma peal hoidma. Farmerid jätsid meile ka jõulukingituse öeldes, et kuni 3.jaanuarini ei pea te accomodationi eest maksma ja tõid meile veel suure kausi puuvilju. Me Gerdaga olime nii õnnelikud, et tegime maja ees õnnetantsu ja tundsime, kuidas suur soe päike meie sees kasvab. Kõik siinse farmiga seoses on nii armsaks saanud, et üldse ei tahaks lahkuda, aga eks näis kuidas asjad hakkavad olema. Meie hoolitseda jäävad jube kalliks saanud koerad (Inertia, Iro, Ferrari, Little Girl, Fett Boy, Splotch oma viie vastsündinuga, Jack, Jill, Rocket, Boo ja Cracker), kanad ja seaweed.
Üleeile käisime kahe koeraga ranna ääres suuri laineid vaatamas ja liiva söömas (koerte poolt muidugi).Taevas oli meeletult ilus valgus, mille moodustas hägune päikesekiirgus paksude pilvede tagant.
Eile sadas õues täieliku padukat ja pidime Gerdaga hakkama rituaaltantse tantsima, et jõulupäev tuleks ikka päikeseline ja ilus. Avastasime, et kõik kolm koera, kes meie maja küljes ketis olid, said lahti ja hakkasid jälle mööda sõitvaid autosid taga ajama. Vedasime ennast paduka kätte ja hakkasime koeri omakorda taga ajama. Pärast oli külm ja märg olla. Istusime pool päeva voodis ja tundsime, et peame midagi kasuliku tegema. Panime spordiriided selga ja jooksime 5km üles farmi. Jooksutasime seal elavaid koeri, toitsime ja mušitasime neid.
Siis jooksime enda maja koertega uuesti tagasi ja söötsime neid seal. Sportliku päeva lõpetasime kiirnuudlite ja majoneesi-muna-kapsa-tomati-kurgi salatiga. Igasugune skeptilisus siinse elu suhtes on kadunud. Väike ilus vaade ka meie tagaaiast:
Täna on jõulud. Natukene nukker on, sest tavaliselt on jõuludel tunne nagu sees oleks üks mõnus soe kera. Tunnet tugevamat sidet pere ja koduga ja oleksin koguaeg nagu ühte sooja fliistekki mässitud. kõik ümbritsev tundub palju mõnusamates värvides olevat. Siin tunnen rõõmu ainult välisest soojusest ja õhtuse aja plaanime veeta liha ning kartulit süües ja rannaäärel veiniklaasi taga istudes.
Ärkasime juba kell 7 hommikul ja hääletasime ennast siit kodu juurest kohe ühe väga toreda sakslase auto peale. Küll meil oli palju rääkida. Tema on siin juba 6 aastat elanud ja andis palju nippe edasiseks eluks. Soovitas väga Melbournis endale püsivat eluaset soetada ja meie korteri üürimise jutu peale ütles, et tänapäeval üürivad kõik endale hoopis väikese aiakesega väikese maja. Pidi palju soodsam olema. Sakslane viskas meid paar km enne Orbosti maha ja hakkasime mööda maantee äärt jalutama. Äkki peatus meie kõrval üks auto ja lahke näoga tädike pakkus küüti, sest muretses, et me siin nii tee ääres kõnnime ja ohtlik on. Saimegi Orbosti linnas maha ja olime ülimalt tänulikud. Teel poodi, poed ja poest ära näed ainult naeratavaid inimesi, kes sulle häid jõule soovivad ja südamest kõike head mõtlevad. Siin maal kaob ikka igasugune eestlaslik enda sees elamine ära. Ostsime toidupoest interneti pulga, et farmis uut töökohta otsida ja muud informatsiooni leida. Hetkel istume Orbosti raamatukogus ja veel päris täpselt ei tea kuidas koju tagasi saame, aga elu ongi üks suur seiklus. Olen õnnelik ja soe.
No comments:
Post a Comment