Ikka veel Taimaal

  See reis sai täieliku lebotamise sildi endale külge. Minul oli raske sellega alguses ära harjuda, sest olen iga päev harjunud muudkui tegema ja toimetama. Aga kui üks hetk sain aru, kuidas puhata, poleks tahtnud mitte midagi muud siin maailmas enam teha. Jõime basseini ääres kookostest vett ja sõime selle viljaliha, käisime ookeaniäärsetes restoranides kohaliku kööki nautimas ja pistsime jalad kalabasseinidesse, kus pisikesed kalad meie jalataldu näkitsema ujusid (kogu Tai elanikkond polnud kunagi nii kõvasti huilgavat ja kõdi kartvat perekonda ilmselt näinud).

Soojamaareis pole terviklik, kui sinna ei kuulu üks õline massaaž. Viskasime ema ja õega ennast paljalt laudade peale ja lasime pisikestel Tai kätel ennast igalt poolt mudida. Kui ma ütlen, et need käed käisid IGAL POOL, siis ma mõtlen, ka nii. Isa kiljus eraldi ruumis, sest tema arvates oli see hirmus kõdi ja vend oli täielikult vastu tulema meiega kusagile, kus teda katsutakse võõra inimese poolt.
  Minu väike õde oli eelmises elus kohe kindlasti kala.

Ka tema tähemärk on huvitaval kombel kalad. Ta tunneb ennast vees mitu korda vabamalt, kui maismaal. Mäletan, kui kunagi reisisime perega Iisraelis ning õues oli külmemavõitu ja basseinis minu arvates jääkülm vesi. Mitte keegi hotellist ei käinud seal ujumas välja arvatud minu väike õde, kellel olid huuled tumelillad ja liikmed juba krampis, kuid ikka pidi teda veest välja tirima ja arusaadavaks tegema, et see ei ole normaalne. Niisiis lamasin basseini ääre peal ja vaatasin ookeani peale. Korraga ujub minu juurde Iris ja tõmbab mul ujumispüksid täiesti alla. Minu kõrval suples üks suur venepäritolult seltskond, kellele ei jäänud selline nähtus täiskuust nägemata ning sain kõva naeruhoo osaliseks. Õnneks ei ole ma selline inimene, kes just sedasorti olukordades häbi pärast maa alla vajuks ja pärast Irise peale kulmu kortsutamist naersin venelastega koos.
  Ühel päeval plaanisime enda hotellikompleksist välja minna ja üks suurem tegevus ära teha. Võtsime linnast tuktuki ja sõitsime sellega suurde loomaaeda.

Nägime seal kõiksugu imeloomi ja peaaegu et kõiki neid sai ka ise toita.  Loomadel oli piisav vabadus. Näiteks ühe ojaga ääristatud saare keskel oli pikakäeliste ahvide eluala. Küll nad huilgasid ja hüppasid ja kaklesid seal. Meie visatud banaanidest nad aga välja ei teinud. Mänguks kujunes olukord, kui mitme teise inimesega seisime silla peal ja vaatasime, kes saab alla jõehobude avatud suhu maisi sisse visata. Lemmikuks loomaks sai suur karvane ja üpris laisk sipelgakaru, keda saime enda turjale istuma panna.

Üks ilusamaid hetki oli see, kui mu ema ulatas kaelkirjakule ühe porgandi. Tean, et need on alati tema lemmikloomad olnud.

Saime ka elevante, ninasarvikuid, karusid ja isegi ühte albiinolõvi sööta.
  Vahepeal jalutasime ilusast metsatukast mööda ja sealt jooksid välja metsikud ahvid ning meid tuli uudistama ka üks vabaduses elav bambi.

See oli kergelt sürr hetk nagu mingis lumivalgekese multikas. Need ahvid olid jube julged ja nilbitsesid meie sööke. Suured sildid loomulikult hoiatasid, et ära vabaduses elavaid ahve sööda, aga ühe pisikese ahvipoja silmad olid liiga armsad, et seda mitte teha.
  Parasjagu siis, kui jalutasime lindudemajas ringi, hakkas tihedat padukat sadama. Vanemad istusid varjus, aga meie Patu ja Irisega läksime tuterdavate kandade ja kalkunite vahele istuma ja värskendavat vihma enda kehal nautima. Kui vaikselt enda tuktuki poole jalutasime, jooksis meie ette üks ahv ja tema sai kõikide tähelepanu endale. Samal ajal hiilis isa käes oleva toidukoti poole üks teine ahv ning sekundilise kiirusega lõi enda käe koti sisse, kiskus sealt banaani välja ja nad mõlemad jooksid minema - täielik tiimitöö. Päris õhtuks jõudsime läbi külmunult, suurte pissihädade ja ummikutes istumistega õnnelikult koju tagasi.
   Ühel päeval külastasime ka templeid ja kohaliku ostlemiskeskust.

Linnatuurilt tagasi me kõndida enam ei jaksanud ja kupatasime ennast rolleritaksode peale. Arvasime, et saame kõik endale eraldi rollerijuhid ja rolleri, aga ühe juhi taha pressiti Iris, Patu ja isa ja teise taha mahutati mina ja ema. Nii me seal siis kõõksusime naerda, kui mäest üles sõites ei tahtnud masin meid mitte välja vedada. Kohale me lõpuks ikka jõudsime. Õhtul päikeseloojangu ajal läksime lastega basseini seda imetlema. Meid võis seal ka veel täitsa kottpimedas ujumas ja lõbutsemas näha ning mõtlesin, kuidas ma ei ole enda õe ja vennaga kunagi nii lähedane olnud kui praegu.

  Viimasel õhtul oli Halloween ja meie hotelli restoranis peredele ka vastav üritus. Irise riietasime pätiks ja teised tulid niisama. Limpsisime ookeani kõrval istmetes kolli välimusega kokteile ja suhtlesime teiste Eesti perekondadega. Kuna Iris ei julgenud üksi lastele mõeldud mängudest osa võtta, võis väikeste peade vahel näha kahte suuremat inimest, kes küll meeletult proovisid, aga ei suutnud ühtegi nendest mängudest võita. Iris oli terve õhtu väga tagasihoidlik ja pigem hoidis mängudest eemale. Siis kui õhtuprogramm läbi sai, hakkasid töötajad asju kokku panema ja DJ pani neile taustaks mingi muusika mängima. Järgmine hetk oli meil kõigil suu ammuli, sest Iris läks keset tantsupõrandat ja hakkas ennastunustavalt tantsima. Nähes enda väikest õde midagi nii südame ja hingega tegemas, sealjuures tundes ennast täiesti vabalt, tegi mind kurvaks, sest teadsin,et pean selle väikese imelise olevusega juba homme jälle hüvasti jätma. Ühinesin temaga tantsuplatsil ja meiega lõi kampa ka üks seksikaks kuradiks riietunud pereema.
  Järgmine hommik oli kell 4 äratus. Uimastena kupatasime ennast bussi suunaga lennujaama poole. Viimase hetkeni hoidsin veel Irise käest kinni ja sasisin Patu juukseid. Nende lend väljus 5 tundi minust enne. Jälgisin, kuidas minu värvikirev ja omamoodi pere check-ini tegi ja siis hakkasid pisarad voolama.  Nutsime emaga vastamisi ja kallistasin kõiki umbes sada korda. Lehvitasin neile veel viimse hetkeni järgi.
  Kui olin 9 kuud eemal oma kõige kallimatest, sain aru, kui palju nad mulle tegelikult tähendavad. Nende pärast olen ma tervik ja üks tohutult õnnelik tüdruk. Minust on kadunud kartus ütelda lähedastele, kui olulised nad mulle on ning armastuse jagamine on nii võimas tunne ja suure jõuga energia.

  

Taimaa

  Tai reis oli juba ammu planeeritud, et saaksin oma kalli perega päikese all taasühineda. Võtsin lastest ja Austraaliast 10 päevase puhkuse. Kallis Gerda hoidis sellel ajal lapsi ja tuli sellega suurepäraselt toime. See reis oli ka meile nii heaks vahelduseks. Me armastame üksteist tohutult, aga 9 kuud koos elades tõi see eemalolek meie suhtele värskust ja veel suuremat üksteise mõistmist juurde. Üks päev enne reisi käisime Gerdaga ennast kõrvallinnas Sorrentos kohalikus klubis välja tantsimas. Järgmine hommik käisime kohvikus hommikusi pannkooke ja muud head paremat sööma ning veel viimaseid julgussõnu üksteisele ütlema.
   Esimest korda reisisin niimoodi täiesti üksinda ja et pinget juurde lisada, võtsin kaasa 30kg kohvri koos kõikide üleliigsete asjadega, mida Gerdaga Eestisse tagasi tahtsime saata. Lõuna paiku saatis Gerda mind bussipeatusesse ja lehvitas mulle nuttes oma valge taskurätiga. Bussijuht küsis muretsevalt,et kas sinu sõbrannaga saab ikka kõik korda. Lennujaamas sain aru, et ma ei saa veel 10 tunni pärast väljuvale lennule check-ini teha. Komberdasin enda 100 kilose kotiga ringi. Läksin veel lahti olevasse McDonaldsisse ja küsisin müüalt, et kas see uus Big Angus burger on ka hea. Müüa vastas mulle, et ta ei tea, talle ei maitse McDonaldsi toit. Nõustusin temaga ja ostsin ainult ühe joogi. Muud ei olnud teha kui lihtsalt kuus tundi aega surnuks lüüa. Leidsin vahepeal ühe pingi ja jalad kohvri peal proovisin magada. Kell 5 hommikul sain check-inida ja boardisin oma lennule. 8 tunnine reis Kuala Lumpurisse võis alata. Sain koha armsa indialasest eakama naise kõrvale, kes sõitis koju oma perele külla. Ta meenutas mulle kohutavalt minu eesti keele õpetajat Helmi Kellet, aga ta oli lihtsalt India versioon temast. Vaatasime telekatest koos sama filmi, mis oli õudne nutukas ja valasime koos pisaraid. Arutasime India elu üle ja talle pakkus suurt huvi meie aastane eemalolek kodudest ning lootis,et meie vanemad meie pärast väga ei muretse. Ta palus mul üle vaadata, mis kell on minu connecting flight Malaisiast Taisse. Kontrollides sain aru, et kohe kui maandnud, on mul 15 min aega järgmise lennu boardimiseni, aga Kuala Lumpuri lennujaam oli nii suur ning seal oli mitu terminali. Sinna jõudes hakkasin kusagile poole jooksma ja keegi ütles mulle,et pean rongiga teise terminali sõitma. Siis oli mul nutt täiesti kurgus, et ma jään enda lennukist maha. Leidsin mingi suvalise rongi ja puhtast instinktist ronisin sisse. Välja tulin õnneks õiges terminalis ja jõudsin ilusasti enda lennule. Terve lennuki peale olin ainuke valge asiaatide seas. 2 tunni pärast maandusingi Bangkokis. Väravates ootas mind tailane sildiga : SAAFA TALL. Vanemad olid juba hommikul kohale jõudnud, mina jõudsin paar tundi hiljem. Oma taksojuhiga oli meil kaks tundi jutustamist, sest istusime enamus ajast ummikus. Tema jutust ma suurt aru ei saanud ja ilmselt tema minu omast ka mitte, aga miskipärast saime väga hästi läbi ja mulle tundus,et omame päris sarnast maailmavaadet.
  Astusin hotelli sisse ja seal istus minu kõige armsam ja kallim ema. Ma ei oska kirjeldada päris täpselt, mis tunne see oli, aga umbes selline, et kohe, kui seda inimest kallistada saan, olen kodus. Me muudkui naeratasime ja vaatasime üksteist. Teised olid suurest reisist teisele poole maakera väsinud ja juba magasid. Toas sai ka issit kallistatud ja üksteist imetletud. Teisest toast tulid välja minu õde ja vend ja siis ma murdusin. Uskumatu, minu just pisikene õde on pikkusesse visanud ja täiesti preili juba kuigi avastas enda jaoks hiljuti rock muusika ja vennast on täielik mees saanud ning vist teismelise east välja astunud ja reaalselt avatanud armastuse oma pere vastu. See ei olnud võimalik,et just siis kui mina ära olin otsustasid nad muutuma ja kasvama hakata. Ma olin oma venna 9.klassi lõpetamisest ilma jäänud ja enda õe esimesse klassi astumisest. Ka minu mõlemad vanavanaemad surid selle aasta sees ära. Tekkis küsimus, et kas see minek oli väärt kõikide selliste sündmuste maha magamist.

  Kui suured kallistused ja esimene rõõm möödas oli, märkasime hotelli suurtest akendest algavat tormi. Kustutasime kõik tuled, ema kutsus mind enda sülle ja terve perega vaatasime väljas hirmuäratavaid välgusähvatusi. Vaatamata sellele oli sees kõige soojem tunne maailmas. Meie pere oli jälle tervik. Uinusin oma kalli õe kaisus.
  Järgmine hommik tegime emaga hotelli katusel joogat ja mediteerisime ning käisime basseinis hommikuujumisel. Terve see päev vedelesime kõigiga seal katusel ja vaatasime Bangkoki linna peale või ujusime. Käisime ka tai köögiga tutvumas. Teisel päeval sõitsime edasi Pattayasse, kuhu jäime ülejäänud 8saks päevaks. Pattaya iseenesest mulle ei meeldinud. Palju oli venelasi, mispärast kõik tailased kõnetasid meid vene keeles ja suhtusid väga peatükkivalt. Seevastu meie hotell oli super ja ega me sealsest kompleksist väljas ei käinudki. Rand ja ookean oli kohe hotelli ees, paljude basseinide seas sai valida ning eraldi hoonena seisis seal ka spordiklubi, kus sai kõiksugu trennides, jõusaalis ja saunades käia. Emaga käisime tihti sealses joogas. Meie jooga õpetajaks oli üks kena Tai mees, kes rääkis täpselt nagu 70's show'st Fez. Ükskord tuli isa ka meiega koos joogasse, aga siis oli mul võimatu tema õnnetuid proove ennast venitada vaadates naeru tagasi hoida ja endale ei suutnud üldse keskenduda.

   Ühel päeval läksime enda võluvast hotellikompleksist 2km kaugusel olevasse linna ja räpastele tänavatele. Silmasime välijõusaali, mille raskusteks olid betoonblokid, ringi jooksid hulkuvad koerad. Leidsime ühe ratastel puuviljaputka, mille müüja oli väga armas ja naerusuine. Saime temalt värskeid ananasse, lillasid draakonivilju ja suus sulavat arbuusi.

Ema soovis lõunat sööma minna kohta, kus olid juba ees mingid inimesed. Märkasime varjualust, kus paar räpast tai töömeest olid oma võrkkiige riputanud ja näksisid sealt enda karbikestest riisi. Ema sai enda veast aru ja täiendas soovitava söögikoha kirjeldusi.
  Leidsime mingi idüllilise pizza restorani. Vaadates menüüd, märkis Patu, et eelmine koht oli tunduvalt odavamate söökidega. Isa küsis ettekandjalt: "Can we have the food without the plate?" Me ei suutnud naermist lõpetada.

  Jätkub...

 
 

Tere tulemast tagasi

  Hirmus häbi on. Võib öelda, et kaotasin vahepeal igasuguse motivatsiooni blogi kirjutada, kuid see ei tähenda, et meie seiklused otsa said. Tänaseks istun oma armsas kodus, maailma kõige paremas voodis, taustaks eesti keel minu kalli pere suust. Võin öelda, et tagasi on vaja meenutada umbes viis ja pool kuud väärt reisi memuaare, mis pärinevad Austraaliast, Vietnamist, Kambodžast ja Taist. Piltide kohapealt võib pidevaid uuendusi märgata, sest kogun neid veel igasugustelt elektroonikavidinatelt enda arvutisse.

 Viimasest postitusest hoidsime Morningtoni lapsi veel täpselt 2 kuud. Sellest siin tagasi mõeldes ja kirjutades tahaksin juba nutta. Inimesed, olukorrad ja ümbrus võib ikka nii südamesse pugeda. Võin siiralt öelda,et Mornington Peninsulasse rajasin mõttes ja südames oma Austraalia kodu.
  Kord ühel päeval kui Gerda pidi poodi minema, külastas mind ja lapsi vanaema Hazel, et oma lapselastele pudelis haldja sära tuua ja nendega paar selfiet teha. Ta oli vana ja värisev, aga kes mind rohkem teab, võib öelda, et inimestest armastan siin maailmas kõige rohkem lapsi ja vanureid. Hazelige tekkinud kohene side ei tulnud mulle üllatuseks. Kui lapsed vanni mängima oli pandud, arutasime Charlie poiss/tüdruk olukorra üle, kuidas ta on päris kindlasti täiesti vales kehas sündinud ning selle üle kuidas Isabeli silmadest võib koheselt näha, et ta on selles maailmas juba mitmekordne külastaja olnud.
  Sellel samal õhtupoolikul, kui tööpostilt vabanetud ja üles korrusele oma koju mindud, vaatasime Gerdaga filmi. See oli üks nendest filmidest, mis viib su kusagile sügavale maailmaruumi ja paneb aru pidama universumi, reaalsuse ja aja üle nii, et lõpus tahaks lihtsalt toa nurgas ennast edasi tagasi kiigutada. Selle asemel, et just nimelt niimoodi toimida läksime hoopis kottpimeduses jalutama. Rikaste rajoon küll, aga teevalgustuste peale pole seal väga rõhku pandud. Võtsime suuna ookeani äärde, kus asus privaatne jahtklubi. Siltide pärast, mis lubasid vaid klubi liikmeid nende kaile jalutama, me ei hoolinud, sest teadsime, et nii mõnedki kalamehed tulevad siia pimedas salaja kalastama. Kail edasi kõndides, möödudes kapuutsides järjekindlatest kalameestest ja kuuldes ainsa helina laineid, mis uhkete paatide vastu loksuvad, tekkis mingi kummaline tunne nagu siseneks täiesti uude maailma. Kai otsas imetlesime kuuvarjutust ning kuidas see kera veel omakorda punaseks tõmbus. Olen oma peas nii mõnigi kord reaalse maailma müstiliseks mõelnud, aga kogu see õhtu koos filmi, jalutuskäigu ja põleva kuuga tundus kõik nii kaugel tegelikkusest. Lõpetasin selle õhtu täitsa öötundideni oma kalli sõbranna Reetaga skypides ja ega tahtnudki magama minna, sest teadsin, et homme ärkan jälle reaalsuses.
  Tegelikult pole tõelisusel ka midagi viga ja järgmine päev läksid vanemad pereisa Steve'i sünnipäeva pidama. Meie jalutasime lastega ühte parki, mida kutsume "fairy forest"iks. Lamasime tekil ja näksisime head paremat ning üritasime nautida päikesekiiri, mis puude võra vahelt sisse libisesid, kuid kui juba laste pikkuse tasandile laskuda, saame me automaatselt nende elavaks ronimispuuks. Mängisime siis murul mingit ringmängu ja kujutlesime ette, et oleme baleriinid, kes peenikese nööri ehk puu palgi peal peavad kõndima.  
   Õhtul, kui laste voodis lugesin neile õhtujuttu, kukkus Gerda läbi Charlie voodi ja see tekitas kõigi seas nii suurt elevus, et Izzy ja Charlie ei jäänud veel tükk aega magama. Charlie hakkas natukene emmet igatsema ja pidin mitu korda talle "sleepcuddle"it käima tegemas, aga armastasin selliseid momente, sest siis ei olnud ta pahandust tegev ärevaks ajav põngerjas vaid lihtsalt üks pisikene inimene, kes vajab hoolt ja armastust. Öösel tulid purjus Andy ja Steve koju ning õhusuudluste ja tuigerdava kõnnakuga kobisid nad ka magama.
  Oli üks tuuline ja pilvine reede, kus teadsime, et õhtul saame vabaks, kohtume enda kaua igatsetud austraallasest sõbranna Jasminiga ning sõime nädalavahetuseks kõik koos Melbourne. See päev lausa venis õhtusse ja olime nii tuhinas üle pika aja vabu päevi saada ning enda pead tuulutama minna.
  Meie advokaadist hipineiu Jasmin jooksis lausa naerusuil vastu. Viimati nägime teda, kui alles Austraaliasse saabusime ja esimeses seaweed farmis tööpostil olime. Sõitsime kokkupressitult kolmekesti tema juuti esiistmel 3 tundi Melbourne. Külastasime tema boheemlasliku kodu ja kohtusime ta emaga ning siis viis Jasmin meid ühte indiapärasesse söögikohta, kus kõik toidud olid tasuta. Siiski sai lõpus kastikesse sümboolse annetuse jätta. Kõik töötajad olid vabatahtlikud ja toidud kõige selle juures imelised. Jasmin rääkis, et mida aeg edasi,seda lühemaks nende menüü jääb, sest võrdlemisi palju inimesi jalutab välja ilma annetust jätmata ja seega on neil raske seda kohta üleval hoida.
  Gerdaga jäime kaheks ööks öömajale ühte odavasse kesklinna hostelisse. Järgneval nädalavahetusel jalutasime pikalt suurlinna tänavatel ning ahmisime endasse sellist kodust ja mõnusat tunnet, mida alati Melbournes olles miskipärast tundsime. Sai tehtud palju poodlemist, käisime üle 9 kuu juuksuris, tegime fotoputkas paar sõbrapilti, kohtusime enda eestlasest sõbra Kareliga ning pidasime ka ühe peo maha.
  Üks pisikene lugu väikesest hamstrist. Charlie tahtis endale ühte lemmiklooma ja järgmine päev istus tema käte vahel üks nunnu mees hamster, kelle nimeks sai loomulikult Cinderella. Järgmisel päeval kukutas Charlie ta maha ja Cinderella jooksis oma printsi eest põõsasse minema ning jäigi kadunuks. Kolm päeva pärast seda sõime Gerdaga õhtusööki ning ühel hetkel näen kuidas väljas terrassil jookseb hirmus kõhnaks jäänud hamster. Terve perega asusime teda püüdma ja lõpuks saimegi ta puuri tagasi, aga ta oli silmnähtavalt traumatiseeritud terveks eluks. Edaspidi üritasime talle palju armastust pakkuda ja tema eest hoolitseda, aga seda kõike jäi aina vähemaks ja lõpuks meie Gerdaga olime ainukesed, kes temaga üldse mingit kontakti lõid terve päeva vältel. Pesime ta kakaseid linu ja panime ta enda jalgadest moodustatud aia sisse murule. Lõpuks ütles pereisa, et ta teeb Cinderellale terrassile ühe pesa ning ta on juba suur, et otsustada, kas ta tahab jääda või mitte. Ta peab olema vaba. Ja sellel päeval nägime me Cinderellat viimast korda.