Ikka veel Taimaal

  See reis sai täieliku lebotamise sildi endale külge. Minul oli raske sellega alguses ära harjuda, sest olen iga päev harjunud muudkui tegema ja toimetama. Aga kui üks hetk sain aru, kuidas puhata, poleks tahtnud mitte midagi muud siin maailmas enam teha. Jõime basseini ääres kookostest vett ja sõime selle viljaliha, käisime ookeaniäärsetes restoranides kohaliku kööki nautimas ja pistsime jalad kalabasseinidesse, kus pisikesed kalad meie jalataldu näkitsema ujusid (kogu Tai elanikkond polnud kunagi nii kõvasti huilgavat ja kõdi kartvat perekonda ilmselt näinud).

Soojamaareis pole terviklik, kui sinna ei kuulu üks õline massaaž. Viskasime ema ja õega ennast paljalt laudade peale ja lasime pisikestel Tai kätel ennast igalt poolt mudida. Kui ma ütlen, et need käed käisid IGAL POOL, siis ma mõtlen, ka nii. Isa kiljus eraldi ruumis, sest tema arvates oli see hirmus kõdi ja vend oli täielikult vastu tulema meiega kusagile, kus teda katsutakse võõra inimese poolt.
  Minu väike õde oli eelmises elus kohe kindlasti kala.

Ka tema tähemärk on huvitaval kombel kalad. Ta tunneb ennast vees mitu korda vabamalt, kui maismaal. Mäletan, kui kunagi reisisime perega Iisraelis ning õues oli külmemavõitu ja basseinis minu arvates jääkülm vesi. Mitte keegi hotellist ei käinud seal ujumas välja arvatud minu väike õde, kellel olid huuled tumelillad ja liikmed juba krampis, kuid ikka pidi teda veest välja tirima ja arusaadavaks tegema, et see ei ole normaalne. Niisiis lamasin basseini ääre peal ja vaatasin ookeani peale. Korraga ujub minu juurde Iris ja tõmbab mul ujumispüksid täiesti alla. Minu kõrval suples üks suur venepäritolult seltskond, kellele ei jäänud selline nähtus täiskuust nägemata ning sain kõva naeruhoo osaliseks. Õnneks ei ole ma selline inimene, kes just sedasorti olukordades häbi pärast maa alla vajuks ja pärast Irise peale kulmu kortsutamist naersin venelastega koos.
  Ühel päeval plaanisime enda hotellikompleksist välja minna ja üks suurem tegevus ära teha. Võtsime linnast tuktuki ja sõitsime sellega suurde loomaaeda.

Nägime seal kõiksugu imeloomi ja peaaegu et kõiki neid sai ka ise toita.  Loomadel oli piisav vabadus. Näiteks ühe ojaga ääristatud saare keskel oli pikakäeliste ahvide eluala. Küll nad huilgasid ja hüppasid ja kaklesid seal. Meie visatud banaanidest nad aga välja ei teinud. Mänguks kujunes olukord, kui mitme teise inimesega seisime silla peal ja vaatasime, kes saab alla jõehobude avatud suhu maisi sisse visata. Lemmikuks loomaks sai suur karvane ja üpris laisk sipelgakaru, keda saime enda turjale istuma panna.

Üks ilusamaid hetki oli see, kui mu ema ulatas kaelkirjakule ühe porgandi. Tean, et need on alati tema lemmikloomad olnud.

Saime ka elevante, ninasarvikuid, karusid ja isegi ühte albiinolõvi sööta.
  Vahepeal jalutasime ilusast metsatukast mööda ja sealt jooksid välja metsikud ahvid ning meid tuli uudistama ka üks vabaduses elav bambi.

See oli kergelt sürr hetk nagu mingis lumivalgekese multikas. Need ahvid olid jube julged ja nilbitsesid meie sööke. Suured sildid loomulikult hoiatasid, et ära vabaduses elavaid ahve sööda, aga ühe pisikese ahvipoja silmad olid liiga armsad, et seda mitte teha.
  Parasjagu siis, kui jalutasime lindudemajas ringi, hakkas tihedat padukat sadama. Vanemad istusid varjus, aga meie Patu ja Irisega läksime tuterdavate kandade ja kalkunite vahele istuma ja värskendavat vihma enda kehal nautima. Kui vaikselt enda tuktuki poole jalutasime, jooksis meie ette üks ahv ja tema sai kõikide tähelepanu endale. Samal ajal hiilis isa käes oleva toidukoti poole üks teine ahv ning sekundilise kiirusega lõi enda käe koti sisse, kiskus sealt banaani välja ja nad mõlemad jooksid minema - täielik tiimitöö. Päris õhtuks jõudsime läbi külmunult, suurte pissihädade ja ummikutes istumistega õnnelikult koju tagasi.
   Ühel päeval külastasime ka templeid ja kohaliku ostlemiskeskust.

Linnatuurilt tagasi me kõndida enam ei jaksanud ja kupatasime ennast rolleritaksode peale. Arvasime, et saame kõik endale eraldi rollerijuhid ja rolleri, aga ühe juhi taha pressiti Iris, Patu ja isa ja teise taha mahutati mina ja ema. Nii me seal siis kõõksusime naerda, kui mäest üles sõites ei tahtnud masin meid mitte välja vedada. Kohale me lõpuks ikka jõudsime. Õhtul päikeseloojangu ajal läksime lastega basseini seda imetlema. Meid võis seal ka veel täitsa kottpimedas ujumas ja lõbutsemas näha ning mõtlesin, kuidas ma ei ole enda õe ja vennaga kunagi nii lähedane olnud kui praegu.

  Viimasel õhtul oli Halloween ja meie hotelli restoranis peredele ka vastav üritus. Irise riietasime pätiks ja teised tulid niisama. Limpsisime ookeani kõrval istmetes kolli välimusega kokteile ja suhtlesime teiste Eesti perekondadega. Kuna Iris ei julgenud üksi lastele mõeldud mängudest osa võtta, võis väikeste peade vahel näha kahte suuremat inimest, kes küll meeletult proovisid, aga ei suutnud ühtegi nendest mängudest võita. Iris oli terve õhtu väga tagasihoidlik ja pigem hoidis mängudest eemale. Siis kui õhtuprogramm läbi sai, hakkasid töötajad asju kokku panema ja DJ pani neile taustaks mingi muusika mängima. Järgmine hetk oli meil kõigil suu ammuli, sest Iris läks keset tantsupõrandat ja hakkas ennastunustavalt tantsima. Nähes enda väikest õde midagi nii südame ja hingega tegemas, sealjuures tundes ennast täiesti vabalt, tegi mind kurvaks, sest teadsin,et pean selle väikese imelise olevusega juba homme jälle hüvasti jätma. Ühinesin temaga tantsuplatsil ja meiega lõi kampa ka üks seksikaks kuradiks riietunud pereema.
  Järgmine hommik oli kell 4 äratus. Uimastena kupatasime ennast bussi suunaga lennujaama poole. Viimase hetkeni hoidsin veel Irise käest kinni ja sasisin Patu juukseid. Nende lend väljus 5 tundi minust enne. Jälgisin, kuidas minu värvikirev ja omamoodi pere check-ini tegi ja siis hakkasid pisarad voolama.  Nutsime emaga vastamisi ja kallistasin kõiki umbes sada korda. Lehvitasin neile veel viimse hetkeni järgi.
  Kui olin 9 kuud eemal oma kõige kallimatest, sain aru, kui palju nad mulle tegelikult tähendavad. Nende pärast olen ma tervik ja üks tohutult õnnelik tüdruk. Minust on kadunud kartus ütelda lähedastele, kui olulised nad mulle on ning armastuse jagamine on nii võimas tunne ja suure jõuga energia.