Taimaa

  Tai reis oli juba ammu planeeritud, et saaksin oma kalli perega päikese all taasühineda. Võtsin lastest ja Austraaliast 10 päevase puhkuse. Kallis Gerda hoidis sellel ajal lapsi ja tuli sellega suurepäraselt toime. See reis oli ka meile nii heaks vahelduseks. Me armastame üksteist tohutult, aga 9 kuud koos elades tõi see eemalolek meie suhtele värskust ja veel suuremat üksteise mõistmist juurde. Üks päev enne reisi käisime Gerdaga ennast kõrvallinnas Sorrentos kohalikus klubis välja tantsimas. Järgmine hommik käisime kohvikus hommikusi pannkooke ja muud head paremat sööma ning veel viimaseid julgussõnu üksteisele ütlema.
   Esimest korda reisisin niimoodi täiesti üksinda ja et pinget juurde lisada, võtsin kaasa 30kg kohvri koos kõikide üleliigsete asjadega, mida Gerdaga Eestisse tagasi tahtsime saata. Lõuna paiku saatis Gerda mind bussipeatusesse ja lehvitas mulle nuttes oma valge taskurätiga. Bussijuht küsis muretsevalt,et kas sinu sõbrannaga saab ikka kõik korda. Lennujaamas sain aru, et ma ei saa veel 10 tunni pärast väljuvale lennule check-ini teha. Komberdasin enda 100 kilose kotiga ringi. Läksin veel lahti olevasse McDonaldsisse ja küsisin müüalt, et kas see uus Big Angus burger on ka hea. Müüa vastas mulle, et ta ei tea, talle ei maitse McDonaldsi toit. Nõustusin temaga ja ostsin ainult ühe joogi. Muud ei olnud teha kui lihtsalt kuus tundi aega surnuks lüüa. Leidsin vahepeal ühe pingi ja jalad kohvri peal proovisin magada. Kell 5 hommikul sain check-inida ja boardisin oma lennule. 8 tunnine reis Kuala Lumpurisse võis alata. Sain koha armsa indialasest eakama naise kõrvale, kes sõitis koju oma perele külla. Ta meenutas mulle kohutavalt minu eesti keele õpetajat Helmi Kellet, aga ta oli lihtsalt India versioon temast. Vaatasime telekatest koos sama filmi, mis oli õudne nutukas ja valasime koos pisaraid. Arutasime India elu üle ja talle pakkus suurt huvi meie aastane eemalolek kodudest ning lootis,et meie vanemad meie pärast väga ei muretse. Ta palus mul üle vaadata, mis kell on minu connecting flight Malaisiast Taisse. Kontrollides sain aru, et kohe kui maandnud, on mul 15 min aega järgmise lennu boardimiseni, aga Kuala Lumpuri lennujaam oli nii suur ning seal oli mitu terminali. Sinna jõudes hakkasin kusagile poole jooksma ja keegi ütles mulle,et pean rongiga teise terminali sõitma. Siis oli mul nutt täiesti kurgus, et ma jään enda lennukist maha. Leidsin mingi suvalise rongi ja puhtast instinktist ronisin sisse. Välja tulin õnneks õiges terminalis ja jõudsin ilusasti enda lennule. Terve lennuki peale olin ainuke valge asiaatide seas. 2 tunni pärast maandusingi Bangkokis. Väravates ootas mind tailane sildiga : SAAFA TALL. Vanemad olid juba hommikul kohale jõudnud, mina jõudsin paar tundi hiljem. Oma taksojuhiga oli meil kaks tundi jutustamist, sest istusime enamus ajast ummikus. Tema jutust ma suurt aru ei saanud ja ilmselt tema minu omast ka mitte, aga miskipärast saime väga hästi läbi ja mulle tundus,et omame päris sarnast maailmavaadet.
  Astusin hotelli sisse ja seal istus minu kõige armsam ja kallim ema. Ma ei oska kirjeldada päris täpselt, mis tunne see oli, aga umbes selline, et kohe, kui seda inimest kallistada saan, olen kodus. Me muudkui naeratasime ja vaatasime üksteist. Teised olid suurest reisist teisele poole maakera väsinud ja juba magasid. Toas sai ka issit kallistatud ja üksteist imetletud. Teisest toast tulid välja minu õde ja vend ja siis ma murdusin. Uskumatu, minu just pisikene õde on pikkusesse visanud ja täiesti preili juba kuigi avastas enda jaoks hiljuti rock muusika ja vennast on täielik mees saanud ning vist teismelise east välja astunud ja reaalselt avatanud armastuse oma pere vastu. See ei olnud võimalik,et just siis kui mina ära olin otsustasid nad muutuma ja kasvama hakata. Ma olin oma venna 9.klassi lõpetamisest ilma jäänud ja enda õe esimesse klassi astumisest. Ka minu mõlemad vanavanaemad surid selle aasta sees ära. Tekkis küsimus, et kas see minek oli väärt kõikide selliste sündmuste maha magamist.

  Kui suured kallistused ja esimene rõõm möödas oli, märkasime hotelli suurtest akendest algavat tormi. Kustutasime kõik tuled, ema kutsus mind enda sülle ja terve perega vaatasime väljas hirmuäratavaid välgusähvatusi. Vaatamata sellele oli sees kõige soojem tunne maailmas. Meie pere oli jälle tervik. Uinusin oma kalli õe kaisus.
  Järgmine hommik tegime emaga hotelli katusel joogat ja mediteerisime ning käisime basseinis hommikuujumisel. Terve see päev vedelesime kõigiga seal katusel ja vaatasime Bangkoki linna peale või ujusime. Käisime ka tai köögiga tutvumas. Teisel päeval sõitsime edasi Pattayasse, kuhu jäime ülejäänud 8saks päevaks. Pattaya iseenesest mulle ei meeldinud. Palju oli venelasi, mispärast kõik tailased kõnetasid meid vene keeles ja suhtusid väga peatükkivalt. Seevastu meie hotell oli super ja ega me sealsest kompleksist väljas ei käinudki. Rand ja ookean oli kohe hotelli ees, paljude basseinide seas sai valida ning eraldi hoonena seisis seal ka spordiklubi, kus sai kõiksugu trennides, jõusaalis ja saunades käia. Emaga käisime tihti sealses joogas. Meie jooga õpetajaks oli üks kena Tai mees, kes rääkis täpselt nagu 70's show'st Fez. Ükskord tuli isa ka meiega koos joogasse, aga siis oli mul võimatu tema õnnetuid proove ennast venitada vaadates naeru tagasi hoida ja endale ei suutnud üldse keskenduda.

   Ühel päeval läksime enda võluvast hotellikompleksist 2km kaugusel olevasse linna ja räpastele tänavatele. Silmasime välijõusaali, mille raskusteks olid betoonblokid, ringi jooksid hulkuvad koerad. Leidsime ühe ratastel puuviljaputka, mille müüja oli väga armas ja naerusuine. Saime temalt värskeid ananasse, lillasid draakonivilju ja suus sulavat arbuusi.

Ema soovis lõunat sööma minna kohta, kus olid juba ees mingid inimesed. Märkasime varjualust, kus paar räpast tai töömeest olid oma võrkkiige riputanud ja näksisid sealt enda karbikestest riisi. Ema sai enda veast aru ja täiendas soovitava söögikoha kirjeldusi.
  Leidsime mingi idüllilise pizza restorani. Vaadates menüüd, märkis Patu, et eelmine koht oli tunduvalt odavamate söökidega. Isa küsis ettekandjalt: "Can we have the food without the plate?" Me ei suutnud naermist lõpetada.

  Jätkub...