Uued algused

Algaski pihta kahe uue manageri Saara ja Gerda väljaõpetamine. Käisime Uziga veesüsteeme õppimas, pidime gaasiballoone vahetama, tõmbasime igasuguseid vee pumpasid tööle ning samal ajal üritasime suuremahulisest paberimajandusest ja arvuti programmidest aru saada. Siiski kogu see õpe pluss restoranis töötamine on kokku kohutavalt huvitav ja ärevust tekitav. Võin öelda, et Eestis töötades või ka Austraalia farmides vaatasin pahatihti kella ja unistasin juba päeva lõpust. Siin nagu ei jõuagi see päev niimoodi lõpule, et saan rahulikult maha istuda, aga kordagi päeva jooksul ei vaata ma kella mõeldes, et oeh kui aeglaselt see liigub või saaks päev juba läbi. Pigem ootan huviga, mida jârgmine tund mulle pakub. Palju parem on pidevalt tegevuses olla, kui lihtsalt päeva mööda saata ja igavust tunda mitte midagisuses.
  Eestis töötasin eelmine suvi kolm kuud ühes India restoranis. Minu tööpäevad olid umbes 13 tunnised ja boss oli huvitava mentaliteediga keeletes meil töö ajal istuda. Tänu sellele kogemusele tekkis mul kohutav blokk ettekandja ameti vastu ega oleks soovinud seda enam kunagi teha. Tunnen, et siin on asi hoopis teistmoodi ja selles restoranis töötan heameelega. Tihtipeale huvituvad kliendid minu elust ja jääme pikemalt rääkima saades enda reisi kogemusi edasi anda ja kuuldes teiste lugusid. Kord astusid sisse kolm pensionäri. Vanahärra kuuldes, et olen eestlanna, mainis, et on Austraalias sadade eestlastega kohanud. Nähes, et mul on rist kaelas, tuli välja, et tema on lutheri koguduse pastor ja andis ülestõusmispühade ajal Kangaroo islandil ühe jutluse. See pani mind märkama, et ohoo, ülestõusmispühad on ju. Minu ainukeseks tähelepanu keskpunktiks oli mitmekümnete inimeste teenendamine, sest pühade ajal on siin alati väga kiire. See pani mind kergelt igatsema munade värvimist ja ilusat kevadist Eesti ilma. Tänasin meest, et ta aitas mul aja maha võtta ja millelegi olulisemale oma mõtted koondada. Väga meeldis neile, et oleme Gerdaga siin Austraalias omajagu woofingut teinud ja üldse meeldis neile kuulata, missuguse näo on meie seiklused siin võtnud. Kui nad olid ära einestanud tuli nende seltskonnast üks daam minu juurde ja andis oma numbri, öeldes, et kui tahad siin saarel mõne sõbraliku kohaliku nägu näha või lihtsalt vestelda, võid alati helistada. Esimene sõbranna kängurulane ongi juba olemas.
  Ühel hommikul otsustasin, et teen organismis kerget puhastust ja proovin veepäeva võtta. Kuni kella kolmeni oli kõik okei, aga siis valmistas Malaisia neiu meile riisi-tofu-viineri-köögivilja mixi ja mu suu ei suutnud sellele mõtlemisele ilatsemist lõpetada, niiet nägemist veepäev. Üks hetk sain restoranist välja ja läksime lastega jalutama.

Uzi maalapp tundub lõputu ja on üks meeletult ilus tasane maastik täis huvitavaid põõsa ja puu liike. Leidsime põõsaste vahelt tohutult palju roosast kvartsist kristalle ja korjasime peod ja taskud neid täis. Plaaniks oli need kristallid ära pesta, päikese kätte laadima panna ja Gerdale tema 20.sünnipäevaks kinkida. Õhtult minu lemmik ajal kella 5 paiku ronisin ühe ilusa puu otsa ja vaheldumisi jälgisin päikese loojangut kui lugesin oma raamatut.

Lõpuks olid puusipelgad mul juba suspede vahelt sisse pugenud, niiet pidin alla ronima. Õhtu lõpuks korraldasime lastega joonistamisvõistluse, kus igaüks läks looduses mõnda mõnusasse kohta ja hiljem saime kõik jälle kokku, et oma meistriteoseid esitada.
  Järgneval päeval jätsime Efradi üksinda restorani ja kogu meie kamp:mina, Gerda, lapsed, Uzi, Tess ja Matheu, pressisime ennast väikesesse mahtuniversaali ning sõitsime pealinna. Iga selline sõit me lihtsalt sureme Gerdaga, sest lapsed tahavad loomulikult meie süles istuda ja nad ei suuda sekunditki paigal olla. Küll sügavad siit ja sealt, siis hakkavad omavahel kaklema või suruvad oma suuri kräsuseid juukseid meile näkku. Vaatamata sellele armastame neid väga ja nemad korrutavad meile iga päev:"Saara and Gerda, we love you soooo much and you are so nunnu and you are the best nannies in the world and we want to give you a musi". Oleme palju sõnu üksteisele oma emakeeles õpetanud. Minu lemmik sõna heebrea keeles on kurk-melafefefon. Igatahes Kingscoatis läksid Tess ja Matheu randa pelikanide söötmist vaatama. Mina ja Gerda tuuritasime poodide vahelt nagu ikka. Ühtäkki märkasime oma vanu häid endiseid woofereid Hong Kongist. Küll meil oli õnne, rõõmu ja kallistamist. Nad olid pärast Uzi eest põgenemist Kingscoati lähedusse tööd saanud ja plaanisid järgmine päev saarelt lahkuda. Oleksid nad teadnud, et Uzi ära läheb ja meie bossidena sinna jääme, oleksid nad tagasi tulnud. Nii positiivne elamus oli neid näha, sest nad on tõsiselt kohutavalt nunnud inimesed, kellel on iga väiksemagi lause peale suur naeruplagin lahti. Hiljem saime kogu kambaga jälle supermarketis kokku ja aitasime shopata. Tavaliselt jälgib Uzi iga asja, mida korvi pannakse, aga märkasime, et ta jäi kellegagi vestlema samal ajal, kui produkte lindi peale hakkasime laduma. Mina viskasin oma One Directioni (kõige odavamad sokid, mida leidsin) sokid, Gerda mingid küpsised ja Tess šokolaadi koogi salaja kõige muu hulka. Olime üpris kindlad, et oleme puhtalt pääsenud, aga vist unustasime Uzi loomuse ära, sest summa tuli tema arvates liiga suur ja küll me siis lugesime ise talle tšekki ette ja veensime teda, et eks need need kohvid või banaanid olid, mis nii palju maksid. Kojusõit pimeduses möödus valjude naerupahvakute saatel, sest pisikene Sahar hakkas meie muusika peale silmad kinni hingelist tantsu tantsima.
  Järgmine päev oli üle pika aja meil vaba päev. Magasime südamerahus oma une täis ja läksime tagaaeda hommikukohvi võtma. Uskumatul kombel lubas Uzi meile enda autot laenata. Olime ekstaasis. Võtsime piknikukotikese kaasa ja mina istusin rooli taha. Saare teed on nii mõnusad sirged ja liiklust praktiliselt polegi.

Teed on 110 alased, aga surnud kängurusid tee kõrval vaadates sõitsime aeglasemalt. Jõudsime imeilusasse Vivon Baysse. Jalutasime täiesti ranna lõppu kaljude kõrvale.

Mekutasime juustu ja päikesekuivatatud tomateid ja nautisime aqua värvi ookean ning selle all lebavat lumivalget vaipa.

Minul tuli tuju Eeva kostüümis päikest nautida ja üldse tundus kogu see koht ja päev nii vabastav. Ronisime nende kaljude otsa ja nautisime vaadet ning kirjutasime päevikuid.

Uskumatu, mis kohas me oleme. Eesti meedia ja sellest lähtuvalt ka paljude inimeste arvates "põgenevad" noored siia hariduse eest, et kõva pappi kokku ajada. Tunnen, et meie puhul oleme reisimisega avastanud imelisi paiku ja seikluste võlusid. Raha pole kunagi nii tähtsusetu tundunud ja haridustee jätk veel tuleb, sest eest ära see ei jookse. On aega, me oleme veel noored.
  Kui sellest super paigast lõpuks koju jõudsime, tahtis Iisraeli pere Gerdaga juba tema sünnipäeva peo ära pidada. Tegime lastega kohutavalt magusat šokolaadi kooki ja Tess valmistas oma imelist Aasia riisi.

Kuna õu pakkus meile vihmasadu, tegime toa kaminasse tule ja einestasime, laulsime, vestlesime õhtutundideni. Pere kinkis Gerdale armsa Kangaroo Islandi raamatu ja laulsid heebrea keelse sünnipäeva laulu. Gerda tundus kõigest sellest väga liigutatud ja õnnelik olevat.
  Reedel otsustas bosside perekond ameti maha panna ja saarele puhkama sõita. Kätte oligi jõudnud meie esimene päev tähtsal ametipostil. Restoranis käis läbi märkimisväärses koguses kliente. Teenindasime Gerdaga inimesi ja Mailaisia tüdruk ja Prantsuse kutt toimetasid mujal. Üks hetk läks Gerda prantslase juurde paluma, et ta nõusid tuleks pesema. Poiss vaatas tuimal näol otsa ja ütles: "ei" ning jalutas minema. Toimetasime siis imestusega edasi, kuni mina läksin ja otsisin nad üles ja palusin sama teenet. Prantsuse poiss hakkas draamatsema ja seletas, et tema tuli vahepeal kööki ja nägi, et Gerda on arvutis ja nõud lihtsalt seisavad seal. Tema küsimuseks oli, et miks meie ei võinud neid nõusid ära pesta, kui meil aega oli. Nagu ikka sellistes olukordades lähen ma keema ja kutsusin nad kõik laua taha istuma. Seletasime siis, et see on meie esimene päev iseseisvana uuel ametipostil ja nad vist ei saa arugi, kui palju paberimajandust ja vastutust klientide ning kogu äri suhtes on. Me saime aru, et kindlasti on neil imelik, kui just hetk tagasi rääkisime meie kõik koos bosse taga ja töötasime õlg õla kõrval, aga nüüd on olukord hoopis teistsugune. Lõpuks palus draamaqueen Matheu vabandust ja esimene pingeline olukord tundus lahendatud olevat. Päev jõudis kiirelt õhtusse, aga meie kohustused mitte. Tuli välja, et tänane päev olid kõik kabiinid inimesi täis, plus kaks paari tahtsid veel hostelis ööbimist ja teistel klientidel küll oli wc paber otsas, küll tahtsid, et sõidutaksin nende toidu tuppa jne. Jooksmist küllaga. Ühtedeks klientideks oli armas paar, kus mees oli Iirimaalt ja naine Sydneyst. Mehel oli täna sünnipäev ja nad lootsid kabiini saada, aga kuna kõik olid täis paigutasime nad hostelisse. Saime nendega väga hästi läbi ja õhtul pidasime selle mehe sünnipäeva õues lõkke ümber. Nad olid pikalt juba koos reisinud ja soovitasid nii huvitavaid kohti Aasias kuhu minna. Nende juttude põhjal saime veel rohkem kinnitust, et turistikatesse Balisse ja Taisse ei ole mõtet minna vaid kohtadesse, mis ei ole turistide poolt ära solgitud ja kus näed tõelist elu olu ja räpaseid tänavaid. Tundis ja nägin minu ja Gerda silmadest seda sära, mis reisiunistused ja õhin meis tekitavad.
  Kell 00.00 panime Tessiga šokolaadi koogile, mille me ennist olime salaja Uzi ostunimekirja lisanud, küünla peale ja laulsime Gerdale sünnipäeva laulu. Kinkisin talle Kingscoatist saadud ühe pingviini õlakotikese ja hõbedase käevõru, kus ripatsitena olid pingviinid küljes. Vist on aru saada, mis meie ühine sümboli loom on alati olnud. Joonistasin ka talle kaardi. Viimasel ajal olen üldse päris tihti joonistama hakanud, sest isapoolses suguvõsas on palju kunstnike ja olen alati kadestanud neid ning haletsenud ennast, et mul kunstiannet külge ei ole hakanud. Byron Bays soovitas üks Soome tüdruk, et proovi iga päev joonistada, küll siis edasi arened ja võtsin ta sõnu kuulda. Ostsin hiljuti endale just pastellpliiatsid ja proovin nendega Picassoks saada.(paar pilti ka siitpoolt:

Igatahes meeldis Gerdale kogu see kupatus väga ja lendasimegi magama ära, endal võhm täiesti väljas.
  Teise päeva hommiku tegi armsalt naljakaks see, kui Layla tuli mind kallistama, sosistades, et ta jääb mind kohutavalt igatsema, kui nad tagasi koju lähevad. Vastasin samaga ja lisasin, et eriti jään ma igatsema tema imelisi lokilisi juukseid, mida hirmsasti endale tahaksin. Hetk hiljem tuli Layla kavala näoga minu juurde ja andis päris pika lokilise kihara mulle pihku. Plika oli enda juustest selle välja lõiganud, et mulle selle mälestuseks jätta. Oh kuidas ma armastan väikeste laste ausust ja siirust. See jäi meie vaheliseks väikeseks saladuseks ja õnneks ei paistnud see kadu tema juustest väga välja. Õhtul, kui pere tuli oma järjekordselt puhkuse päevalt saare pealt tagasi, vahetati meid Gerdaga köögis välja, et saaksime terve restorani endale bookida ja kahekesti teha ühe romantilise õhtusöögi vastse 20.aastase sünnipäevalapse auks. Viskasime seelikud selga ja musid punaseks nind valmistasime endale kalmaarisalatit ja mundris kartuleid.

Õhtuti on restoranis alati väga mõnus miljöö ja lisasime kõlaritesse veel jazz muusika. Korraga lendas kohale 12 aasialast ja tuli välja, et nad olid bookinud juba ammu aega tagasi kolm cabinit, aga meie olime pannud kirja ainult ühe ja kõik teised cabinid olid bookitud. Uzi lahendas olukorra nii, et 6 inimest paigutas cabinisse ja ülejäänud meie hiirte ja opossumite koju hostelisse ning andis pealekauba kaks pudelit kohaliku veini. Meie üllatuseks ta raha tagasi ei andnud vaid oma suure jutuga oskas probleemi nii lahendada, et kõik jäid rahule. See tähendas muidugi seda, et meie romantiline õhtusöök jäi katki ja kiirustasime pimedas uusi linu otsima ja voodeid tegema. Selliseid asju tuleb ikka ette, aga päeva lõpus, kui ema ja Kamillaga skypemast tuppa tulin oli Gerda juba seal olnud ja vahepeal filminud üles, mis majas toimus. Nimelt Uzi ja Gerda ajasid majas taga ühte opossumit. See video on by far üks naljakamaid asju üldse. Oleme seda sadu kordi üle ja üle vaadanud, kuidas üks pisike punnis silmadega opossum jookseb mööda maja ja meie ülekaaluline enda pükse kinni hoidev boss tema järgi. See oli perfektne punkt Gerda sünnipäevale ja vajusime mõlemad õndsasse unne. Pilt opossumist kah:

  26.aprillist sai meie viimane päev Iisraellastega. Hommikul koristasime koos Gerda ja Mattheuga viite kabiini, sest nüüd olid pühad läbi ja sulgesime kolm kabiini, sest inimesi hakkas aina vähemaks jääma. Õhtul pakkusid Uzi ja Effie et võime lastega mängida ja siis nad magama panna. Imelik tõesti, sest alguses tulime siia ju lapsehoidjatena, aga juba pärast esimest nädalat oli nii palju teha, et ei jõudnud lastega väga üldse aega veeta. Nii me siis tegime mingit kaardimängu ja laste jooga raamatust jooga harjutusi, siis viisime nad nende majja ja laulsime eesti keelseid laule. Nemad meile vastu heebrea keelseid. Nii hea tunne on jälle mingi pere osana ennast tunda. Õhtuti on meil selline taevas:

  Laupäeva hommikul kell pool 7 istusid Mattheu, perekond ja Gerda autosse ja sõitsid sadamasse. Mina kallistasin ja musitasin kõik ära ja läksin oma tekikesega aeda päikesetõusu vaatama. Küll oli imeline, aga samas väga külm.

Varsti juba helistasimegi enda abikaasagam et kus maal ta autoga on ja mis juustu ta peab restorani jaoks ostma ja kas kõik on ikka korras. Kui Gerda autoga tagasi oli jätkus päev nagu ikka, aga rohkem parema tundega, sest nüüd oli kogu kupatus meie vastutusel. Panime resto juba kella kahest kinni, sest inimesi ei käinud ja hakkasime ümber kolima enda majja! Uskumatu, et lõpuks saame enda maja koos enda vannitoaga, sest siiamaale oleme vannituba alati teiste inimestega jaganud. Otsustasime ühe toaga majale teha suurpuhastuse ja mööbli osas tuua sisse indialikku hõngu. Leidsime ümbrusest palju huvitavaid puust mööbliesemeid ja muidugi vedasime sisse meeletult hulgal küünlaid. Sellest sai tohutult huvitav päev, sest sellist privaatsust pole me enne selle reisi jooksul tundnud. Panen siia paar pilti meie majast enne ja pärast:

Mõtlesine, et tulevikus võiksime oma äri luua, mille nimeks oleks "Sitast saia", sest alati leiame täiesti suvalistest kohtadest sisustusesemeid ja loome kõledast ruumist oma hubase pesa. Sellel õhtul jälgisin punases klaasis kumavaid küünlaleeke ja jäin naeratusega oma kodus magama.
  Järgmisel hommikul oli meie esimeseks kliendiks kõrvaltolevast lindude ja roomajate showmajast meie püsiklient Bart, kes tihti hommikuti oma motikaga siia sõidab, et üks flat white coffee juua ja juttu puhuda. Ta on meeletult suure jutuga mees, aga ühtlasi oma elus palju reisinud ja tema jutte kuulates igav ei hakka. Ülejäänud päeva sisustasime raamatute lugemisega või päevikute kirjutamisega ise kliente oodates.
  Eile oli väga ilus päikeseline päev ja kui kohvitasime aias, kilkas Gerda, et Saara vaata karupükstes koaala lippad üle tee meie restorani ees oleva puu otsa. Jooksime kaameratega sinna ja jälgisime, kuidas ta pilves näoga juba puu otsa oli jõudnud ja laisalt lehti sõi. Märkasime, et kahel oksal pikutavad kaks koaalat veel.

Ei jõudnud ära rõõmustada. Üks oli pisikene beebikoaala, kes nelja käpaga oksa kallistas ja magusat und magas.

Teise koaala tagumik oli meie poole keeratud ja suurt liigutamist ta seal ei teinud. Kolmas seikleja koaala, keda just puu otsa tulemas nägime ronis päris okste tippu ja küll meil oli nalja palju, sest tol päevak oli just meeletu tuul ning koaala lendles nende okste vahel nagu lipp vardas. Naljakaks tegi selle asjaolu see, et tavaliselt eukalüpti lehed teevad koaalad pilve ja nägime kui mõnus trip sellel loomal seal parasjagu oli. Pärast resto sulgemist läksime veetanke koputama ja vett transportima ühest tankist teise. Leidsime ühest avatud kuurist laualampe otsides kaks kakku, kes istusid lae all ja jälgisid mida me seal toimetame. Kuna meil on restoranis ja majas suur hiire probleem

ja iga päev leiame surnud hiiri, mõtlesime, et hakkame neid kakke seal toitmas käima. Gerda mainis, et siis oleme varsti Harry Potterid valmis. Ülejäänud päeva vaatasime filmi ja tegime treeningvideot. Juba kell pool 10 olid kaks vanatüdrukut voodis ja õnnelikud, et saavad eraldi naride asemel ühes queen size voodis magada.

Vat kus lops

Tere armsad! Siin on motivatsiooni ja aega natukene tihemini kirjutada. Alustan oma juttu ühe kergelt šokeeriva õhtuga. Nimelt läksime Gerdaga magama ja mina ärkan kell 2 am üles selle peale, et umbes 3,4 opossumit jooksid majas ringi tehes mingisuguseid võikaid piiksuvaid helisid ja nad jooksid meie ukse pihta. Hüppasin välgukiirusel püsti ja minust tuli välja mingi väga ürgne karje. Olin kindel, et nad jooksid meie toast sisse, aga õnneks oli uks siiski kinni.  Ülejäänud öö kulges kartes hommikut, mis vaatepilt võib majast avaneda. Hiljem naersime Gerdaga, et oleme juba nii vanatüdrukud siin. Lähme kell 9 õhtul juba magama ja opossumitel on ka suuremad peod kui meil siin.
  Ühel õhtul läks Uzi koos lastega Efradile lennujaama järgi ja hiljem viis nad restorani. See tähendas meile esimest lühemat tööpäeva. Panime pehmed sokid jalga ja läksime endale restorani muffineid küpsetama. Äkki koputati uksele ja kaks itaallannat soovisid oma toa võtit. Meie ei teadnud mingist bookingust midagi, aga kuna  kõik cabinid olid vabad, saime neile vabalt võtme anda. Jäime rääkima ja mainisime, et bosse majas pole. Mõne hetke pärast saabusid nad oma veiniga restosse. Küpsetasime neile pirukaid ja brownisid ning mekutasime neid veini kõrvale. Juttu jätkus pikemaks ja juba olidki bossid tagasi. Peitsime kähku taldrikud ära, mille pealt olime restorani toitu söönud ja läksime kergendunult Efradi tervitama. Õhtu lõpetasin skypedes terve oma suguvõsaga, kes olid minu isa sünnipäevaks kokku kogunenud. Mind pandi kaameraga laua otsa istuma ja sain nii peost osa võtta. Uksumatu, kuidas interneti kaudu saad tunda, et oled kallitele nii lähedal.
  Kuna pereema Efrad on siin, tähendab see, et minust ja Gerdast on saanud jälle normaalsed wooferid, kes teevad 10 tunni asemel 6 tundi päevas tööd. Laupäeval saime enda esimese vaba päeva. Võtsime rattad ja sõitsime 20 minuti kaugusele lindude showle. Kuna meil ei olnud õrna aimugi kus maksta, proovisime sulanduda ühte pensionäride kampa, kes bussiga tulid, et äkki saame tasuta, aga saime aru, et see on liiga halb kamuflaaš ja plaan jäi kätki. Viimane hetk leidsime kassiiri ja saimegi showle sisse. Näidati igasugu ilusaid öökulle ja kotkaid ning osad neist lendasid isegi meie põlvedele ja saime neile pai teha.

Ülejäänud vaba päeva vedelesime voodis ja vaatasime seriaale, sest nii külmaks läks väljas ja enda teki all oli kõige mõnusam.
  Üks päev koristasime kabiine ja töötasime restoranis ning meiega liitus uus woofer Malaisiast, tüdruk nimega Tess. Lõunal sõitsime kõik koos selle saare arvatavasti kõige ilusamasse kohta. See oli üks imeline rand, kus puutusid peaaegu kokku helesinine ookean ja mägede vahel voolav jõgi.

Kogu see ilu lummas mind nii kohutavalt, et võtsin riided seljast ja läksin ujuma, samal ajal kui teised talve riietes rannajalutuskäiku tegid ja mind imelikult vaatasid. Ma tundsin ennast nii vabalt. Jooksin tugevatele lainetele vastu ja lihtsalt naersin.

Hiljem tegime rannaliival koos joogat ning Efrad viis läbi ka juhitus meditatsiooni. Selle katkestas läbilõikavalt külm tuul, sest päike hakkas juba loojuma ja miski väga enam ei soojendanud. Enne kojuminekut leidsime ühe armsa kiigu puu küljest ja ma ei suutnud vastu panna. Tegin ühe mõnusa kiikumise.

Kraveerisime endid ka Kangaroo Islandile sisse.

  Üks teine päev oli väga busy päev. Küll pidin lastega heina komposti jaoks korjama minema, siis puhastasin ja korrastasin külmkappe, siis saabusid kolm uut wooferit ja pidin nendele linu otsima ja nagu ikka oli mind ka restoranis vaja, niiet enamjaolt jäid kõik tegevused pooleli, sest kusagilt tuli jälle hüüe:"Saaaraaa!". Lõpus koristasime Gerdaga veel cabineid. See on ka omamoodi seiklus. Vahel leiad mõne paki saia või näopuhastuslappe, mida saad koju kaasa võtta. Mõnikord avastad ka, et majas on üks korralik seksiorgia maha peetud. Siis pead kardinaid puule tagasi riputama või mitmeid kasutatud kondoome maast üles korjama.  
  Täpselt kell 3 oli Efrad ukse taga ja ütles, et tüdrukud nüüd jääb teil kõik pooleli, tööaeg läbi ja lähme ühe ilusa laguuni äärde. Mõeldud, tehtud. Autosse toppisime minu, Gerda, lapsed, Tessi, Efradi ja uue wooferi Matheau Prantsusmaalt. Kahjuks oli jalutusrada laguunini kinni pandud tänu üleujutustele. Siiski leidsime ilusaid vaateid ja tegime mõnusaid jalutuskäike nautides neid harvasid päikselisi päevi.

Õhtusöögiks istusime kõik 10nekesi laua taha ja sõime Efradi imemaitsvat pähkli-tofu pastat.
  Eile oli super armas päev pühendatud ilusale Laylale, kes sai 7 aastaseks. Terve päev valmistasime talle kooki ja kaarte. Nendest kaartidest panime kokku sünnipäeva raamatu. Õhtul lõpetasime kõik tööd ära ja mina, Gerda, Tess ja uus woofer Taiwanist Kaleen (kõikidel aasialastel on enda inglise nimed, sest keegi ei suuda nende khung chang che'sid hääldada) sushit tegema.

Aasialased oskavad kõigest midagi head valmistada ja alati neil nii head ideed söökide puhul. Terve suure perega istusime õue lõkke äärde. Efrad võttis kitarri välja ja sellest õhtust kujunes hämmastava energiaga laulupidu. Kui veganite imemaitsev kook söödud ja lapsed ära väsisid, jäime Uziga veel lõkke äärde jutustama. Tuleb välja, et saabusime siia lapsehoidjatena ja lahkume manageritena. Nimelt Uzi koos lastega lähevad järgmine laupäev Mullumbimbysse tagasi ja mina ning Gerda jääme juuni keskpaigani seda businessi siin ajama. Meie läbirääkimised kujunesid siin päris humoorikaks. Boss Uzi ütleb:" tüdrukud, asjalood nüüd sellised, et kõik teised kandidaadid ei ole mulle meeldinud. Küll käisid siin 30 aastased kogenenud ja kogenematud, aga kellegagi ei jäänud mulle head sisetunnet. Teid ma võtan kui juba pereliikmeid ja olete palju täiskasvanulikumad, kui teie vanus ütleb. Pakun seda töökohta teile ja loodan, et saate pikemaks ajaks jääda. Tingimused on, et kuu aja palk on 500 dollarit kumbki, tööautot te muuks kasutada ei tohi kui ainult reedel linna minemiseks ja wooferitele süüa ostmiseks."meie ei ole Gerdaga mitte mingisugused business inimesed vaid kaks ullikest sinisilmset reisijannat. Kuna meile väga ei meeldi, et peame poolteist kuud isolatsioonis olema ja ei tohi autot kusagile võtta ning 500 dollarit tundus liiga väike raha, siis tegime lihtsalt natukene hapud näod pähe. Tuleb välja, et business nii käibki, sest kohe Uzi:" Eino muidugi te olete reisijad ja tahate ju saart näha. Eks ma siis lubaks teilt autoga kaks korda nädalas saare peal ringi sõita. Nojah teil ju vaja reisiraha ja 500 on natukene vähe. Teeme siis 1000 mõlemale kuus." Ja nii saavadki pooleteiseks kuuks minust ja Gerdast Kangaroo Islandi Seal Bay Cottages'ite managerid, kes hoolitsevad kabiinide ja restoranide eest, hoolitsevad, et wooferid töötavad 6 tundi päevas ning tellivad süüa ja muud vajaliku. Meil on ka võimalus igasuguseid üritusi korraldada. Mis osa meile eriti meeldib selle mõtte juures on see, et saame iseenda maja koos magamistoa ja vannitoaga.
  Täna oli meil täiesti fully booked kompleks, sest et munadepühad on ja kõik pered tulevad puhkama. Mina olin nagu ikka kassiir ja köögikata. Tegin oma kuus tundi ära, aga mitu kabiini soovisid õhtusööki niiet kuuest olin jälle platsis. Õnneks tulid mulle appi Tess, Matheau ja Kaleen. Koos me moodustasime nii hea tiimi ja köögis valitsesid sellised energiad. Nüüd istun meie mõnusas õhtuses restoranis baariletti peal ja jazz-muusika valitseb ruumi. Arvatavasti toimub wooferitega täna järjekordne jäägermeistri ja jäätise varastamise õhtu. Me võtame kõike siit baarist ja restoranist mida võtta annab ega tunne mingit süüd.
  Ei suuda ära imestada, kuidas meie seiklus on võtnud väga huvitava pöörde. Ootan huviga, mis saama hakkab.

KI

  Klõbistan kirjutada juba Känguru saarelt, aga paar sõna veel Mullumbimby poolt vaja ära märkida. Viimasel nädalal crazy organic farmis põgenes siga oma aedikust ja leidis, et farmi teises otsas kana aedikus on palju põnevam olla. Seal ta murdis ühe vaese kanakese jala, kelle Fööniks pidi hiljem kahjuks ära tapma. Omamoodi irooniline oli see, et siga sai selle sama kana ka õhtusöögiks. Igatahes kasutasime sea põgenemist ära ja põhjamaa naisi pandi sea aedikut uude kohta ümber ehitama. Mokk oli natukene töllakil küll, aga kui juba Gerda ja Maijaga asja käima saime, tuli sellest omamoodi ettevõtmine. Jalad olid poole reieni mudas ja sea roojas kinni ja seal me siis lõikasime aia traate lahti, vedasime aia tükid uude kohta, peksime uued postid mudasse ja traatidega väänasime selle kupatuse kinni.

Üks hetk märkame, et siga kappab tuhatnelja meie poole. Hüppasime nagu nõiaväel üle lähedal oleva traataia. Ega notsu halbade mõtetega ei ole ja väga meeldib talle seltskonnas olla, aga kaalub ta oma jagu ja võib sul ikka käe otsast hammustada küll ning nälg on tal koguaeg. Tol päeval töötasime ettemääratud kuuest tunnist kaheksa tundi ja imekombel saime järjekordse Austraalia farmeri lemmikuteks töötajateks. Tänutäheks pandi meile isegi õlled külma. Ka paar filmiõhtut sai majas veel maha peetud.
  Üks päev kutsus Iisreali pereema Efrad meid Gerdaga Mullumbimby linna, et mingit süsteemi arvutis näidata. Kuna tema esimene nädal meiega Kangaroo Islandil kaasas ei ole ja pereisa Uzi on väga oldschool ega jaga mõhkugi ei arvutitest ega muust elektroonikast, siis meist saavad selleks ajaks kogu nende kompleksi Sealbay Cottages'ite managerid. Ühe korra olime enne seda Mullumbimbys ringi jalutanud ja ei tundunud see linn midagi nii eriline. Nüüd viis Efrad meid kõikidesse nurgatagustesse kohtadesse ja sealt leidsime imelisi vintage poode ja väga armsa interjööriga kohvikuid, kus viiruki lõhn ajas kummalise tunde peale. Chai kõrval õppisime sadat programmi kasutama ja ega seal midagi rasket ei olnud, lihtsalt infot oli palju, mida meelde jätta. Hiljem nautisime kuni pimeduse saabumiseni veel Mullumbimby imelisi pisitänavaid. Alles nüüd jõudis kohale, et kahe päeva pärast peame sellest imelisest piirkonnast lahkuma jälle Austraalia alaossa külmema kliima kätte.

 Viimasel õhtul kokkasid Maija ja Sam meile pasta bologneset ja veini kõrvale vaatasime magustoiduks mingit õudusfilmi. Hommikul kell 5 oli äratus ja Iisreali perega sõitsime Gold Coasti lennujaama. Seal jätsime Efradiga jällenägemiseni ja tema sõitis Melbourne. Pagasite kontrollis tekkis meil lastega probleem, sest hipid nagu nad on ei olnud pisikestel jalanõusid jalas. Läbi meid lasta ei tahetud. Suur jutustaja Uzi rääkis meid ära, et küll me lennujaamas sees neile uued ostame. Kui mina ka ükskord väravatest läbi sain, sest kord piiksus see, kord too, kuulen kõlaritest: last call Saara Tall and Gerda Hansen. Tuleb välja, et terve lennuk oli juba 10 minutit ainult meid oodanud ja meil kellelgi polnud aimugi, et oleme oma lennule hiljaks jäänud. Küll me siis toppisime lapsed koos paljaste jalgadega endale põue, et kuritegu ära peita ja jooksime lennukile. Reis kestis 3 tundi ja sisaldas juuste sakutamist, üle näo musitamist, jalgadega tagumist, pliiatsite pillamist, pissile tahtmist ja ehete tõmbamist. Adelaide's leidsime kohvrist lastele kummikud ja läksime IKEA'sse sööma. Kahe tunni pärast sisenesime maailma kõige väiksemasse ja mitte just väga turvalisse lennukisse Rex, et pooleks tunniks maha istuda ja välja astuda Eesti pilvises ja rõskes sügisilmas Kangaroo Islandil. Kohvrid võisime põhimõtteliselt lennuki pagastnikust välja võtta ja lennujaam meenutas pigem rongijaama. Sealbay manager Nico tuli meile autoga järgi ja poole tunii pärast olimegi kohal. Eks ikka oma peas lood illusiooni, et jõuame paradiisisaarele ja idüllilisse puhkekuurortisse. Selle asemel on kliima hirmuäratavalt masendav ja hostel kuhu meid magama pannakse niiskuseusse ja hiiri täis ning väga vanamoodne. Peale meie elasid seal veel teised woofersid - kaks poissi Inglismaalt ja paar Hong Kongist. Siiamaale olid managerid olnud paar Chiilist Bernie ja Nico, aga nende plaan oli järgmine päev juba lahkuda, mis jättis nende töö meile. Kui Uzi polnud kuuldekaugusel, hoiatasid nad juba meid, et minge siit minema, sest tööd on nii palju ja Uzi on hull. Seda viimast me teadsime juba isegi, sest sellele inimesele meeldib rääkida ja õpetada iga väiksemagi asjaga, aga ise ta enda õpetuste järgi ei ela vaid on kahjuks üks laisk ülekaaluline mees. Meil Gerdaga nüüd muidugi hirmus olla, sest tahame ju kuu aega ikka siin olla, et enda lennupiletite rahad tagasi saada. See on restorani esine:

saabumise õhtul kui olime Uzi ja lapsed natukene kaugemal olevasse cottage'sse magama saatnud, istusime kõikide töötajatega lõkke ümber ja inglise poisid mängisid kitarri. Kõik nad olid nii toredad inimesed ja rääkisime nagu ikka reisi jutte, gossipit Uzist ja muid nalju. Lõpuks jäime vist Gerdaga silmad lahti magama, sest saadeti meid tuppa magama. Järgmine päev tegelesime lastega 12 tundi jutti. Need on meie pisikesed Layla ja Sahar (heebrea keeles õhtu ja kuu):

Inglise poiste, viskas Uzi mentaliteet ja iga asja kallal vingumine üle ja nad otsustasid järgmine hommik autoga ära põgeneda. Kutsusid meid ka kaasa, aga meil on kindel plaan kuu aega vastu pidada. Nii jäimegi majja mina ja Gerda ning super armsad ja toredad hongkonglased. Viimased hakkasid meile iga õhtu aasiapärast kana ja riisi küpsetama - parim osa päevast. Kord sõitsime lastega väikesesse Sahara kõrbe. Meie ees laiusid lumivalged liivamäed ja olime kodust kaasa võtnud papitükid, millega saime mägedest alla sõita.

  Paar päeva tagasi sõitsime pealinna Kingscote. Meil lasti Gerdaga tunnike omapäi ringi uidata. Leidsime armsaid poekesi ja ilusaid vaateid. Tagasi sõitsime pimeduses ja ajasime autoga alla ühe opossumi ja ühe känguru. Sellist kogemust meil varem olnud pole ja alati ma imestasin, et kuidas nii lihtne on neid alla ajada, et auto kunagi viga ei saa, aga ongi nii. Selline tunne on nagu oleks lihtsalt ühest puupalgist üle sõitnud ja kõik. Väikene kolks käib ja keegi ei pane seda imekski siin. Päris jõhker.
  Eile koputasid aasialased meie uksele ja teatasid kurbusega, et ka nemad põgenevad siit ja jätavad meid üksi. Kuna nemad töötasid põhiliselt kokkasena restoranis ja kabiinide koristajatena, saime aru, et need tööd jäävad nüüd meile. Nad plaanisid hääletada teise Kangaroo Islandi otsa ja mesilasfarmi tööle saada. Lubasime veel kokku saada ja saare kuulsaid kivikoopaid koos vaatama minna.
  Nüüdseks on lood sellised, et mina oled lapsehoidja, kabiinide koristaja, restoranis kokk (see on vist kõige huvitavam amet, mida teeksin heameelega, kui muid asju samal ajal kohustuseks ei oleks. Toit on enamasti külmutatud, niiet väga suuri oskusi vaja ei ole), ettekandja, olen kassa taga, nõudepesija, meilidele vastaja, bookingute kirja panija ja õhtul perele süüa tegija. Ega ma ei kurda, huvitav on, aga lihtsalt ma olen loomult selline stressaja ja tahan, et kõik rahul oleksid, niiet ei oska öelda, millal närvid üles ütlevad. Õnneks tuleb laupäeval Efrad ja loodetavasti saan ikka normaalseks wooferiks hakata, kes teeb 6 tundi päevas tööd, mitte 12. Õnneks lõi Uzi kartma, et meie tahame ka plehku panna ja proovis usaldust võita ning maksis juba meie lennupiletite raha tagasi.
  Samas on kogu see kupatus siin huvitav kaa, sest kord sadas õuele oma 40 jalgratturit, kellel oli parasjagu 1000 km sõitmine vaja läbida 7 päevaga.

Serveerisin seal kohvisid ja jäin ühe sõitjaga pikemalt jutustama, kes oli ise inglane ja väga huvitatud minust ja meie reisimisest. Isegi Tallinnas oli ta kord 2 nädalat veetnud ja väga jäi mäletama ta head Kompressorit, kus sai parimaid pannkooke. Jutustasime nii kaua, et teised ratturid olid juba sõitma hakanud nii, et ta pidi ruttu järgi kiirustama.
  Eile käisime Gerda, Uzi, laste ja mingi kinnisvara kutiga Uzi maad vaatamas, mis on sellest kompleksist umbes pooleteist tunni kaugusel. See oli üks suur maa-ala ookeani ääres, meeletult järsu ja kõrge kalju otsas.

Vaade oli hingemattev, igasugune pinge ununes ja saime aru, et oleme siiski paradiisisaare peal, lihtsalt on vaja jälle sisse elada. Kui sealt tagasi sõitsime nägime tee peal ema känguru ja tema poega.

Nad ei kartnud üldse meie autot ja seisid ning vaatasid meid uudishimulikult, kui me oma pilte klõpsutasime. Paar kilomeetrit edasi seisis tee kõrval kõige nunnum ja kaisukarulikum fluffy koaala.

Ümbruses ei paistnud ühtegi puud olevat ja meile tundus imelik, et ta seal niisama seisis, aga ju oli seikluse ette vœtnud parematele jahimaadele. Teda hakkas päris kiiresti meie fotode tegemine häirima ja töntsti-töntsti jalutas ühe elektriposti juurde. Küll ta proovis sealt üles ronida, aga sai päris ruttu aru, et selline post puud ikka ei asenda.

Ja meie "awww"itamine jõudis kulminatsioonini, kui ta hakkas selle elektriposti taha ennast peitma. Meie sõitsime autoga natukene edasi, tema liikus nii, et me täpselt teda ei näeks. Sõitsime tagasi, tema liikus teisele poole, samal ajal siiski natukene ühe silmaga välja piiludes. Küll on metsik loodus ikka imeline.
  Tänase päevaga võin öelda, et ei tea mis puust need teised inimesed tehtud on, aga pole siin nii hullu midagi. Nagu meie esimeses farmis Victorias näeme inimesi tulemas ja minemas. Meie aga jääme ja teeme enda tööd jube hästi. Lapsed armastavad meid kohutavalt ja isegi mitte midagi sobival Uzil hakkavad asjad otsa saama, mida õpetada. Iga päev märkan selle koha ümbruses looduses uusi asju. Näiteks päikeseloojang on siin hoopis teine. Kuidagi palju punasem ja sügavamate värvidega. Linnuliigid on täiesti teised, mida mujal näinud ei ole. Ka neil on palju sügavamad ja erksamad värvid peal. Isegi kliima ei häiri ja vahel on nii hea ennast murule visata ning kergelt kargel tuulel lasta mõtted ära puhuda. Uskumatu, et juba neli kuud on Austraalias veedetud. Siinkohal soovin veelkord õnne oma kallile isale Eestimaal!