Uued algused

Algaski pihta kahe uue manageri Saara ja Gerda väljaõpetamine. Käisime Uziga veesüsteeme õppimas, pidime gaasiballoone vahetama, tõmbasime igasuguseid vee pumpasid tööle ning samal ajal üritasime suuremahulisest paberimajandusest ja arvuti programmidest aru saada. Siiski kogu see õpe pluss restoranis töötamine on kokku kohutavalt huvitav ja ärevust tekitav. Võin öelda, et Eestis töötades või ka Austraalia farmides vaatasin pahatihti kella ja unistasin juba päeva lõpust. Siin nagu ei jõuagi see päev niimoodi lõpule, et saan rahulikult maha istuda, aga kordagi päeva jooksul ei vaata ma kella mõeldes, et oeh kui aeglaselt see liigub või saaks päev juba läbi. Pigem ootan huviga, mida jârgmine tund mulle pakub. Palju parem on pidevalt tegevuses olla, kui lihtsalt päeva mööda saata ja igavust tunda mitte midagisuses.
  Eestis töötasin eelmine suvi kolm kuud ühes India restoranis. Minu tööpäevad olid umbes 13 tunnised ja boss oli huvitava mentaliteediga keeletes meil töö ajal istuda. Tänu sellele kogemusele tekkis mul kohutav blokk ettekandja ameti vastu ega oleks soovinud seda enam kunagi teha. Tunnen, et siin on asi hoopis teistmoodi ja selles restoranis töötan heameelega. Tihtipeale huvituvad kliendid minu elust ja jääme pikemalt rääkima saades enda reisi kogemusi edasi anda ja kuuldes teiste lugusid. Kord astusid sisse kolm pensionäri. Vanahärra kuuldes, et olen eestlanna, mainis, et on Austraalias sadade eestlastega kohanud. Nähes, et mul on rist kaelas, tuli välja, et tema on lutheri koguduse pastor ja andis ülestõusmispühade ajal Kangaroo islandil ühe jutluse. See pani mind märkama, et ohoo, ülestõusmispühad on ju. Minu ainukeseks tähelepanu keskpunktiks oli mitmekümnete inimeste teenendamine, sest pühade ajal on siin alati väga kiire. See pani mind kergelt igatsema munade värvimist ja ilusat kevadist Eesti ilma. Tänasin meest, et ta aitas mul aja maha võtta ja millelegi olulisemale oma mõtted koondada. Väga meeldis neile, et oleme Gerdaga siin Austraalias omajagu woofingut teinud ja üldse meeldis neile kuulata, missuguse näo on meie seiklused siin võtnud. Kui nad olid ära einestanud tuli nende seltskonnast üks daam minu juurde ja andis oma numbri, öeldes, et kui tahad siin saarel mõne sõbraliku kohaliku nägu näha või lihtsalt vestelda, võid alati helistada. Esimene sõbranna kängurulane ongi juba olemas.
  Ühel hommikul otsustasin, et teen organismis kerget puhastust ja proovin veepäeva võtta. Kuni kella kolmeni oli kõik okei, aga siis valmistas Malaisia neiu meile riisi-tofu-viineri-köögivilja mixi ja mu suu ei suutnud sellele mõtlemisele ilatsemist lõpetada, niiet nägemist veepäev. Üks hetk sain restoranist välja ja läksime lastega jalutama.

Uzi maalapp tundub lõputu ja on üks meeletult ilus tasane maastik täis huvitavaid põõsa ja puu liike. Leidsime põõsaste vahelt tohutult palju roosast kvartsist kristalle ja korjasime peod ja taskud neid täis. Plaaniks oli need kristallid ära pesta, päikese kätte laadima panna ja Gerdale tema 20.sünnipäevaks kinkida. Õhtult minu lemmik ajal kella 5 paiku ronisin ühe ilusa puu otsa ja vaheldumisi jälgisin päikese loojangut kui lugesin oma raamatut.

Lõpuks olid puusipelgad mul juba suspede vahelt sisse pugenud, niiet pidin alla ronima. Õhtu lõpuks korraldasime lastega joonistamisvõistluse, kus igaüks läks looduses mõnda mõnusasse kohta ja hiljem saime kõik jälle kokku, et oma meistriteoseid esitada.
  Järgneval päeval jätsime Efradi üksinda restorani ja kogu meie kamp:mina, Gerda, lapsed, Uzi, Tess ja Matheu, pressisime ennast väikesesse mahtuniversaali ning sõitsime pealinna. Iga selline sõit me lihtsalt sureme Gerdaga, sest lapsed tahavad loomulikult meie süles istuda ja nad ei suuda sekunditki paigal olla. Küll sügavad siit ja sealt, siis hakkavad omavahel kaklema või suruvad oma suuri kräsuseid juukseid meile näkku. Vaatamata sellele armastame neid väga ja nemad korrutavad meile iga päev:"Saara and Gerda, we love you soooo much and you are so nunnu and you are the best nannies in the world and we want to give you a musi". Oleme palju sõnu üksteisele oma emakeeles õpetanud. Minu lemmik sõna heebrea keeles on kurk-melafefefon. Igatahes Kingscoatis läksid Tess ja Matheu randa pelikanide söötmist vaatama. Mina ja Gerda tuuritasime poodide vahelt nagu ikka. Ühtäkki märkasime oma vanu häid endiseid woofereid Hong Kongist. Küll meil oli õnne, rõõmu ja kallistamist. Nad olid pärast Uzi eest põgenemist Kingscoati lähedusse tööd saanud ja plaanisid järgmine päev saarelt lahkuda. Oleksid nad teadnud, et Uzi ära läheb ja meie bossidena sinna jääme, oleksid nad tagasi tulnud. Nii positiivne elamus oli neid näha, sest nad on tõsiselt kohutavalt nunnud inimesed, kellel on iga väiksemagi lause peale suur naeruplagin lahti. Hiljem saime kogu kambaga jälle supermarketis kokku ja aitasime shopata. Tavaliselt jälgib Uzi iga asja, mida korvi pannakse, aga märkasime, et ta jäi kellegagi vestlema samal ajal, kui produkte lindi peale hakkasime laduma. Mina viskasin oma One Directioni (kõige odavamad sokid, mida leidsin) sokid, Gerda mingid küpsised ja Tess šokolaadi koogi salaja kõige muu hulka. Olime üpris kindlad, et oleme puhtalt pääsenud, aga vist unustasime Uzi loomuse ära, sest summa tuli tema arvates liiga suur ja küll me siis lugesime ise talle tšekki ette ja veensime teda, et eks need need kohvid või banaanid olid, mis nii palju maksid. Kojusõit pimeduses möödus valjude naerupahvakute saatel, sest pisikene Sahar hakkas meie muusika peale silmad kinni hingelist tantsu tantsima.
  Järgmine päev oli üle pika aja meil vaba päev. Magasime südamerahus oma une täis ja läksime tagaaeda hommikukohvi võtma. Uskumatul kombel lubas Uzi meile enda autot laenata. Olime ekstaasis. Võtsime piknikukotikese kaasa ja mina istusin rooli taha. Saare teed on nii mõnusad sirged ja liiklust praktiliselt polegi.

Teed on 110 alased, aga surnud kängurusid tee kõrval vaadates sõitsime aeglasemalt. Jõudsime imeilusasse Vivon Baysse. Jalutasime täiesti ranna lõppu kaljude kõrvale.

Mekutasime juustu ja päikesekuivatatud tomateid ja nautisime aqua värvi ookean ning selle all lebavat lumivalget vaipa.

Minul tuli tuju Eeva kostüümis päikest nautida ja üldse tundus kogu see koht ja päev nii vabastav. Ronisime nende kaljude otsa ja nautisime vaadet ning kirjutasime päevikuid.

Uskumatu, mis kohas me oleme. Eesti meedia ja sellest lähtuvalt ka paljude inimeste arvates "põgenevad" noored siia hariduse eest, et kõva pappi kokku ajada. Tunnen, et meie puhul oleme reisimisega avastanud imelisi paiku ja seikluste võlusid. Raha pole kunagi nii tähtsusetu tundunud ja haridustee jätk veel tuleb, sest eest ära see ei jookse. On aega, me oleme veel noored.
  Kui sellest super paigast lõpuks koju jõudsime, tahtis Iisraeli pere Gerdaga juba tema sünnipäeva peo ära pidada. Tegime lastega kohutavalt magusat šokolaadi kooki ja Tess valmistas oma imelist Aasia riisi.

Kuna õu pakkus meile vihmasadu, tegime toa kaminasse tule ja einestasime, laulsime, vestlesime õhtutundideni. Pere kinkis Gerdale armsa Kangaroo Islandi raamatu ja laulsid heebrea keelse sünnipäeva laulu. Gerda tundus kõigest sellest väga liigutatud ja õnnelik olevat.
  Reedel otsustas bosside perekond ameti maha panna ja saarele puhkama sõita. Kätte oligi jõudnud meie esimene päev tähtsal ametipostil. Restoranis käis läbi märkimisväärses koguses kliente. Teenindasime Gerdaga inimesi ja Mailaisia tüdruk ja Prantsuse kutt toimetasid mujal. Üks hetk läks Gerda prantslase juurde paluma, et ta nõusid tuleks pesema. Poiss vaatas tuimal näol otsa ja ütles: "ei" ning jalutas minema. Toimetasime siis imestusega edasi, kuni mina läksin ja otsisin nad üles ja palusin sama teenet. Prantsuse poiss hakkas draamatsema ja seletas, et tema tuli vahepeal kööki ja nägi, et Gerda on arvutis ja nõud lihtsalt seisavad seal. Tema küsimuseks oli, et miks meie ei võinud neid nõusid ära pesta, kui meil aega oli. Nagu ikka sellistes olukordades lähen ma keema ja kutsusin nad kõik laua taha istuma. Seletasime siis, et see on meie esimene päev iseseisvana uuel ametipostil ja nad vist ei saa arugi, kui palju paberimajandust ja vastutust klientide ning kogu äri suhtes on. Me saime aru, et kindlasti on neil imelik, kui just hetk tagasi rääkisime meie kõik koos bosse taga ja töötasime õlg õla kõrval, aga nüüd on olukord hoopis teistsugune. Lõpuks palus draamaqueen Matheu vabandust ja esimene pingeline olukord tundus lahendatud olevat. Päev jõudis kiirelt õhtusse, aga meie kohustused mitte. Tuli välja, et tänane päev olid kõik kabiinid inimesi täis, plus kaks paari tahtsid veel hostelis ööbimist ja teistel klientidel küll oli wc paber otsas, küll tahtsid, et sõidutaksin nende toidu tuppa jne. Jooksmist küllaga. Ühtedeks klientideks oli armas paar, kus mees oli Iirimaalt ja naine Sydneyst. Mehel oli täna sünnipäev ja nad lootsid kabiini saada, aga kuna kõik olid täis paigutasime nad hostelisse. Saime nendega väga hästi läbi ja õhtul pidasime selle mehe sünnipäeva õues lõkke ümber. Nad olid pikalt juba koos reisinud ja soovitasid nii huvitavaid kohti Aasias kuhu minna. Nende juttude põhjal saime veel rohkem kinnitust, et turistikatesse Balisse ja Taisse ei ole mõtet minna vaid kohtadesse, mis ei ole turistide poolt ära solgitud ja kus näed tõelist elu olu ja räpaseid tänavaid. Tundis ja nägin minu ja Gerda silmadest seda sära, mis reisiunistused ja õhin meis tekitavad.
  Kell 00.00 panime Tessiga šokolaadi koogile, mille me ennist olime salaja Uzi ostunimekirja lisanud, küünla peale ja laulsime Gerdale sünnipäeva laulu. Kinkisin talle Kingscoatist saadud ühe pingviini õlakotikese ja hõbedase käevõru, kus ripatsitena olid pingviinid küljes. Vist on aru saada, mis meie ühine sümboli loom on alati olnud. Joonistasin ka talle kaardi. Viimasel ajal olen üldse päris tihti joonistama hakanud, sest isapoolses suguvõsas on palju kunstnike ja olen alati kadestanud neid ning haletsenud ennast, et mul kunstiannet külge ei ole hakanud. Byron Bays soovitas üks Soome tüdruk, et proovi iga päev joonistada, küll siis edasi arened ja võtsin ta sõnu kuulda. Ostsin hiljuti endale just pastellpliiatsid ja proovin nendega Picassoks saada.(paar pilti ka siitpoolt:

Igatahes meeldis Gerdale kogu see kupatus väga ja lendasimegi magama ära, endal võhm täiesti väljas.
  Teise päeva hommiku tegi armsalt naljakaks see, kui Layla tuli mind kallistama, sosistades, et ta jääb mind kohutavalt igatsema, kui nad tagasi koju lähevad. Vastasin samaga ja lisasin, et eriti jään ma igatsema tema imelisi lokilisi juukseid, mida hirmsasti endale tahaksin. Hetk hiljem tuli Layla kavala näoga minu juurde ja andis päris pika lokilise kihara mulle pihku. Plika oli enda juustest selle välja lõiganud, et mulle selle mälestuseks jätta. Oh kuidas ma armastan väikeste laste ausust ja siirust. See jäi meie vaheliseks väikeseks saladuseks ja õnneks ei paistnud see kadu tema juustest väga välja. Õhtul, kui pere tuli oma järjekordselt puhkuse päevalt saare pealt tagasi, vahetati meid Gerdaga köögis välja, et saaksime terve restorani endale bookida ja kahekesti teha ühe romantilise õhtusöögi vastse 20.aastase sünnipäevalapse auks. Viskasime seelikud selga ja musid punaseks nind valmistasime endale kalmaarisalatit ja mundris kartuleid.

Õhtuti on restoranis alati väga mõnus miljöö ja lisasime kõlaritesse veel jazz muusika. Korraga lendas kohale 12 aasialast ja tuli välja, et nad olid bookinud juba ammu aega tagasi kolm cabinit, aga meie olime pannud kirja ainult ühe ja kõik teised cabinid olid bookitud. Uzi lahendas olukorra nii, et 6 inimest paigutas cabinisse ja ülejäänud meie hiirte ja opossumite koju hostelisse ning andis pealekauba kaks pudelit kohaliku veini. Meie üllatuseks ta raha tagasi ei andnud vaid oma suure jutuga oskas probleemi nii lahendada, et kõik jäid rahule. See tähendas muidugi seda, et meie romantiline õhtusöök jäi katki ja kiirustasime pimedas uusi linu otsima ja voodeid tegema. Selliseid asju tuleb ikka ette, aga päeva lõpus, kui ema ja Kamillaga skypemast tuppa tulin oli Gerda juba seal olnud ja vahepeal filminud üles, mis majas toimus. Nimelt Uzi ja Gerda ajasid majas taga ühte opossumit. See video on by far üks naljakamaid asju üldse. Oleme seda sadu kordi üle ja üle vaadanud, kuidas üks pisike punnis silmadega opossum jookseb mööda maja ja meie ülekaaluline enda pükse kinni hoidev boss tema järgi. See oli perfektne punkt Gerda sünnipäevale ja vajusime mõlemad õndsasse unne. Pilt opossumist kah:

  26.aprillist sai meie viimane päev Iisraellastega. Hommikul koristasime koos Gerda ja Mattheuga viite kabiini, sest nüüd olid pühad läbi ja sulgesime kolm kabiini, sest inimesi hakkas aina vähemaks jääma. Õhtul pakkusid Uzi ja Effie et võime lastega mängida ja siis nad magama panna. Imelik tõesti, sest alguses tulime siia ju lapsehoidjatena, aga juba pärast esimest nädalat oli nii palju teha, et ei jõudnud lastega väga üldse aega veeta. Nii me siis tegime mingit kaardimängu ja laste jooga raamatust jooga harjutusi, siis viisime nad nende majja ja laulsime eesti keelseid laule. Nemad meile vastu heebrea keelseid. Nii hea tunne on jälle mingi pere osana ennast tunda. Õhtuti on meil selline taevas:

  Laupäeva hommikul kell pool 7 istusid Mattheu, perekond ja Gerda autosse ja sõitsid sadamasse. Mina kallistasin ja musitasin kõik ära ja läksin oma tekikesega aeda päikesetõusu vaatama. Küll oli imeline, aga samas väga külm.

Varsti juba helistasimegi enda abikaasagam et kus maal ta autoga on ja mis juustu ta peab restorani jaoks ostma ja kas kõik on ikka korras. Kui Gerda autoga tagasi oli jätkus päev nagu ikka, aga rohkem parema tundega, sest nüüd oli kogu kupatus meie vastutusel. Panime resto juba kella kahest kinni, sest inimesi ei käinud ja hakkasime ümber kolima enda majja! Uskumatu, et lõpuks saame enda maja koos enda vannitoaga, sest siiamaale oleme vannituba alati teiste inimestega jaganud. Otsustasime ühe toaga majale teha suurpuhastuse ja mööbli osas tuua sisse indialikku hõngu. Leidsime ümbrusest palju huvitavaid puust mööbliesemeid ja muidugi vedasime sisse meeletult hulgal küünlaid. Sellest sai tohutult huvitav päev, sest sellist privaatsust pole me enne selle reisi jooksul tundnud. Panen siia paar pilti meie majast enne ja pärast:

Mõtlesine, et tulevikus võiksime oma äri luua, mille nimeks oleks "Sitast saia", sest alati leiame täiesti suvalistest kohtadest sisustusesemeid ja loome kõledast ruumist oma hubase pesa. Sellel õhtul jälgisin punases klaasis kumavaid küünlaleeke ja jäin naeratusega oma kodus magama.
  Järgmisel hommikul oli meie esimeseks kliendiks kõrvaltolevast lindude ja roomajate showmajast meie püsiklient Bart, kes tihti hommikuti oma motikaga siia sõidab, et üks flat white coffee juua ja juttu puhuda. Ta on meeletult suure jutuga mees, aga ühtlasi oma elus palju reisinud ja tema jutte kuulates igav ei hakka. Ülejäänud päeva sisustasime raamatute lugemisega või päevikute kirjutamisega ise kliente oodates.
  Eile oli väga ilus päikeseline päev ja kui kohvitasime aias, kilkas Gerda, et Saara vaata karupükstes koaala lippad üle tee meie restorani ees oleva puu otsa. Jooksime kaameratega sinna ja jälgisime, kuidas ta pilves näoga juba puu otsa oli jõudnud ja laisalt lehti sõi. Märkasime, et kahel oksal pikutavad kaks koaalat veel.

Ei jõudnud ära rõõmustada. Üks oli pisikene beebikoaala, kes nelja käpaga oksa kallistas ja magusat und magas.

Teise koaala tagumik oli meie poole keeratud ja suurt liigutamist ta seal ei teinud. Kolmas seikleja koaala, keda just puu otsa tulemas nägime ronis päris okste tippu ja küll meil oli nalja palju, sest tol päevak oli just meeletu tuul ning koaala lendles nende okste vahel nagu lipp vardas. Naljakaks tegi selle asjaolu see, et tavaliselt eukalüpti lehed teevad koaalad pilve ja nägime kui mõnus trip sellel loomal seal parasjagu oli. Pärast resto sulgemist läksime veetanke koputama ja vett transportima ühest tankist teise. Leidsime ühest avatud kuurist laualampe otsides kaks kakku, kes istusid lae all ja jälgisid mida me seal toimetame. Kuna meil on restoranis ja majas suur hiire probleem

ja iga päev leiame surnud hiiri, mõtlesime, et hakkame neid kakke seal toitmas käima. Gerda mainis, et siis oleme varsti Harry Potterid valmis. Ülejäänud päeva vaatasime filmi ja tegime treeningvideot. Juba kell pool 10 olid kaks vanatüdrukut voodis ja õnnelikud, et saavad eraldi naride asemel ühes queen size voodis magada.