Friday, May 9, 2014

Külm ja kuum

 Mõnel heal päeval alustame oma hommikut jooksuga, kuid võite kindlad olla, et igal hommikul ei puudu söögilaua tagant pudru mee ja kookosehelvestega ning üks kuum kohvi. Päevad teevad erilisemaks mõned meeldejäävad kliendid. Kord tulid rääkima noor abielupaar Ameerikast, kes olid oma vastsündinud teise lapse koju jätnud ja ise reisima läinud. Nad olid väga huvitatud meie seiklustest ja nendest kerge ülevaate saanud, kerkis nende näkku igatsus nooruse ja täieliku vabaduse järgi, kus ei pea reise plaanima ega millegi üle muret tundma. Kinnitasime neile, et nad ka oma suure pere tõttu näevad väga nooruslikud välja ja oma suhtumiselt tundusid nad ka 20.aastased seiklusjanulised, niiet millegi pärast pole vaja kurbust tunda.
  Ülejäänud sellest päevast meenub, et käisime veetanke kontrollimas ja sõitsime dam'i juurde, et pumba käima tõmmata - tavalised asjad. Õhtul korraldasime mina, Gerda ja Tess lõkkeõhtu, kus Tess tegi meile meekana ja juurviljarooga.
Põhjuseks oli meie viimase wooferi lahkumine, sest Tessil oli vaja Adelaide minna, et oma panga asju korda ajada. Õhtu kujunes hubaseks täis lõkkejutte ja head toitu. Tess andis veel viimased soovitused kaasa, kuhu kindlasti reisima peaks minema ja mis toite ära peab proovima. Enne uinumist sain läbi imelise skype enda ema ja vanaema nägu näha, kes kotte pakkisid, et Hollandisse tulpe minna nuusutama. Seikleja pere mul peab mainima. Pilt nende reisist ka

  Hommik algas varakult, sest lubatud oli Tessikene Penneshawsse praamile ära viia. Eks rooli taga natukene raske oli silmi lahti hoida, aga kui ükskord Penneshawsse jõudsime jäi küll hing kinni sealsest maastikuvaatest ja veekogudest. Küll jäi ühele poole American river ja siis jälle teisele poole ookean. Maastik oli meeletult üles-alla, nii et vahepeal tundus, et auto ei võtta välja seda jõudu mäest üles sòitmiseks.
Siiski jäi sisse päris kurb tunne, et pidime tagasi kihutama. Oli vaja ju restoran inimeste jaoks jälle avada. Kogesime ära esimest korda autole bensu võtmist. Miskit rasket see muidugi ei olnud. Tagasi tulles sain mina jalad armatuurlauale visata ja rahulikult silmadega seda imeilusat saart nautida.
  Päev läks edasi teenindades kliente, trenni tehes, hostelit koristases ja õhtul The Villaget vaadates. Saime aru, et kahekesti saame ka väga hästi hakkama ja nüüd on meil veel rohkem privaatsust ja vähem muret, sest eks ikka oli pingeline enda eelnevale töökaaslasele järsku käsklusi hakata jagama ja pahandama kui tundsime, et ta liiga laisaks oli kätte läinud.
  Reeded on päevad, kus meie kohtustuseks on sõita Kingscote ja panka anda raha, mille kassasse kogunud oleme ning see siis omakorda Uzile saata. Sellest konkreetsest reedest sai üks vihmane, tuuline ja külm päev. Mitte just väga meeldiv, aga talutavaks tegi selle see, et ühtegi inimest restorani ei tulnud. Tegime endale ühed Ozi burgerid, viskasime jalad seinale ja ootasime kella 2, et saaksime uksed kinni virutada ja autoga tsivilisatsiooni kihutada. Enne veel kui sõiduks läks, toppisime suure prügikasti koos pudelitega autosse, et need linnas rahaks vahetada. Sõit sinna oli mõnus. Teed on üpriski kitsad, aga need puudealleed ja sadat erinevat rohelist värvi põõsad, mis teed ääristavad - lust on seda kõike nautida. Erinevalt Eesti toidupoodide juures olevatest pudeliautomaatidest, siin vead ikka ise oma prügikasti vanemapoolse mehikese juurde, kes kallab sisu plekist alusele ja hakkab käsitsi sorteerima. Ühte kotti lähevad plastpudelid, teise klaaspudelid ja kolmandasse konservipurgid. Kogu see krempel kestab oma 10 minutit ja siis kui õnnetu 10 dollarit käes on saadki sealt tulema. Järgmisena lippasime toidupoodi ja ostsime kõik vajaliku, mis restoranis juba otsakorral oli ning vajamineva enda kõhtude täitmiseks. Üldjuhul on kõik ostetav vegeterian toit, sest nende raha eest me liha osta ei või, aga mind see väga ei heiduta. Oleme selle reisi jooksul õppinud ise nii huvitavaid asju kokkama ja tavaliselt me liha toidudesse nii või naa ei pane.
  Näpud ristis postkontorisse saabudes juhtuski ime ja kauaoodatud pakk Eestist oli lõpuks kohale jõudnud. Küll oli soe ja õnnelik olla. Pakk vanematelt sisaldas selliseid asju: olin väiksena suur Pipi fänn ja igatsesin üldse Eesti kirjandust, niiet tänu sellele saadetisele saingi oma lapsepõlve mälestustele jälle lähemal olla.
Siis seadsime sammud panga poole ja tegime enda esimese raha deposiidi, et kassas oleva nädala raha Uzile Byronisse saata. Viimase kohustusena käisime ehituspoes veel hiirelõkse ja lampe soetamas ning seal saime kassas lihtsalt öelda, et pange summa Uzi äri nime alla ja jalutasime sentigi lauale panemata uksest välja. Küll oli uhke tunne. Enne kella 5 kui kõik see saar välja sureb jooksime veel kaltsukasse ja ostsin endale suure vanaema kampsuni ja tuulejope, et talvele hakata vastu seisma. Tagasi koju sõitis Gerda ja vaatamata sombusele ilmale tuli päike loojumiseks ikkagi välja ja nautisime järjekordse harva juhtuva autoseikluse lõppu.
  Õhtul valmistasime iseendile imemaitsva quiche ja erandkorras jäime lausa poole 12 üles, et vanu muusikavideosid telekast vaadata.
Oli pikk, külm aga teorohke päev ning selle lõpus pugesime oma kampsunite ja villaste sokkidega voodisse ning uinusime.
  Kord tuli meile restorani külla meie tihe klient Bart, kes lähedal töötas linnu ja roomaja showdel. Sellel korral jäi ta meiega oma kahekst tunniks vestlema. Ta on oma elus väga palju reisinud. Elanud Siberis ja Jaapanis. Bart rääkis meile, kuidas ta oli Siberisse tiigri taltsutajaks läinud ja täielikult armus sellesse elustiili ning maasse endasse. Kuna sellel ajal turismindus niivõrd ei lokkanud meenutas mees, kuidas talle nii meeldis, et Siber oli täiesti nagu puutumata turistidest. Tihti käis ta oma kotiga linnas ringi ja korjas prügi maast, et maa oma puhtust säilitada. Kord tahtsid tema sõbrad koos Bartiga turismiäri alustada, aga mees keeldus täielikult. Siis rääkis ta veel oma noorusaegadest, kui oli pikkade rastadega olnud ja omas oma korteris ühte jalgratast, ühte kappi ja mitukümment ämbliku. Veel jutustas ta oma reisist Jaapanisse, kus käis oma lemmik motika asutajate firmas kohapeal ja surus sealsetel töötajatel kätt, sest nii meeldivad talle ta motikad. Jaapanis elas ta ühes mägikülas ja magas hütis. Kord käis ka ka Tokyo linnas, kui seal tekkisid tal ärevushäired vaadates seda suurt massi inimesi ning eelistas siiski looduse keskel elada. Ühel hetkel otsustas ta, et tahab Siberisse elama jääda ning tuli Austraaliaga veel viimast korda hüvasti jätma. Siis avastas ta Kangaroo Islandi ja tundis, et see on hoopis õige koht tema jaoks ja pärast seda on siin 15 aastat elanud. Kohutavalt huvitav on tema jutte kuulata ja tundub, et ta naudib ka meie seltskonda, sest pakkus kunagi koos filmiõhtu korraldada.
  Poole päeva pealt astus sisse üks Šveitsi perekond ja nad olid cabini bookinud juba aasta aega tagasi, aga seda meie süsteemis ei olnud. Probleem sai kiiresti lahenduse. Gerda läks ja korrastas nende jaoks kabiini ära ja polnudki rohkem muret. Lõuna poole tuli üks prantsuse poiss lõunat sööma. Rääkis, et töötab Islander vineyardis (viinamarjaistanduses). Kuna tema pere on tuttav sealse veinimeistriga, läks poiss sinna alguses samamoodi wooferiks nagu meie tulime siia. Aja möödudes töötas ta ennast üles ja on nüüd veinimeistri assistent ja väga naudib oma tööd. Oleme kuulnud, et Kangaroo islandil pidi üldse väga häid veine ja ilusaid viinamarjaistandusi olema. Plaanime kindlasti kunagi ühest neist läbi hüpata. Päeva lõpuks sain läbi 400lk inglise kirjanduse ja saingi alustada armsa Pipi Pikksukaga. Õhtul hellitasime enda maitsemeeli Eestist saadetud kilu, juustu ja süsimusta leivaga. Enne päikeseloojangut läksin enda lemmik spoti taga aeda istuma ja maalisin jäätisepulkade ning puuokstega kaks kunstiteost.
  Järgmine hommik tuli see Šveitsi pere enda võtit tagasi tooma ja jäime nende reisist rääkima. Nad olid seda reisi juba kaks aastat planeerinud ja alustanud reisi juba 145 päeva tagasi. Alustuseks lendasid nad Lõuna-Ameerikasse ja olid kohutavalt vaimustuses sellest kohast. Seal oli küll päris külm olnud, aga mägine maastik ja kultuur paelusid neid kohutavalt. Järgmisena läksid nad New Zealandi avastama ja tundus, et see jäi nende lemmik paigaks siiamaale. Kogu reis oli neil positiivne olnud, aga siin saarel läks nende rendiauto katki ja nüüd on neil suured summad kaelas. Üritasime neid lohutada ja vestlus lõppes positiivse noodiga, kui naersime nende sugulaste üle, kes peavad hakkama kõiki nende pilte peale reisi vaatama.
  Ülejäänud päev oli kohutavalt busy, sest kliente oli massiliselt ja me jooksime Gerdaga endal hing paelaga kaelas. Õhtul kargasime jälle trennivideo saatel ja lugesin aias oma Pipit. Gerdale saadeti sammuti Eestist pakk ja tema paki sisust nautisime õhtusöögiks tatraputru. Kuna kõik lugejad juba teavad, et Saaraga juhtub, siis nimelt see sama õhtu ei mäletagi enam mille üle me Gerdaga naersime, aga ühtäkki ei saa enam naeru pidama ja vetsu ka piisavalt kiiresti ei jõudnud niiet lasin enda püksid täis. See tuleb sellest, et joon eeskujulikult palju vett päevas, aga kahjuks sellel ka oma negatiivsed pooled nagu näha
  Ühel ilusal päikselisel hommikul avastasime, et ongi juba viis kuud täis Austraalias olemisest. Tegime piduliku päeva puhul endale hommikusöögiks magusaid ja soolaseis pannkooke ja üksteisele ühe suure kalliralli. Korrastasin meie tagaaeda lehtedest ja opossumi kakast ja peale restorani sulgemist tegime oma trennivideot hoopis õues muru peal. See oli tore vaheldus, aga olime peale video lõppu isegi rohkem surnud kui tavaliselt. Siis viskasime mugavad riided selga ja sõitsime damini, et veepump käima panna ja ilusal maastikul natukene mediteerida. Olime juba ennast sisse seadnud, kui kuuled, et naabrimees oma traktoriga tuleb seal maad kündma või midagi. Polnud midagi teha, tulime tulema ja seadsime uuesti ennast enda tagaaias sisse. Mediteerimisega on nagu on. Ei suuda ikka eriti üle viie minuti siin kohapeal olla. Ikka lähevad mõtted uitama või jalad surevad ära ja nii edasi. Jäime Gerdaga veel pingi peale istuma kuni järjekordne müstiline päikeseloojang oli läbi. Seadsime sammud restorani kööki, valmistasime endale Ozi burgerid ja broneerisime endale järjekordse romantilise õhtusöögi restoranis. Mekutasime kõrvale kängu saare kohaliku veini ja imemaistvaid brownies'id. Õhtul skypesin pikalt veel oma igatsetud sõbranna Kamillaga. Unistasime tulevikust ja vestlesime elust olust. Magama jäin toas täis küünlaid.
 Reedesel päeval ärkasime kohe rõõmuga, sest oli ju linna päev. Kuni kella poole kaheni hoidsime restot lahti. Võibolla kaks klienti käisid ja köögis ajasime veel ühte hiirt taga, kes ühest otsast Gerda ehmatamise tõttu välja jooksis ja teises otsas pidi pidurid peale panema ja tagasi jooksma, sest mina olin seal, et teda hirmutada. Siis ta leidis ühe elektrijuhtme ma hakkas mööda seda üles vudima, aga me olime vaesekese nii ära väsitanud, et ta poole pealt alla kukkus ühe kõrretopsi. Seal oli hea võimalus kaas peale panna ja ta välja viia, aga Gerda nii muretses, et hiir hakkab kõrte vahele kakama ja avas kaane, kus siis see pisike hiir enda viimase jõu kokku võttis ja topsist sellise hooga välja hüppas ning kappide vahele jooksis. Küll meil oli lõbus temaga. Ilm pakkus meile soojust ja päikest ja tundsin, et pole üle pika aja nii rõõmus ja värsket energiat täis olnud. Muidugi olen ma õnnelik siin, aga ikka vahel mingid mõtted takistavad kohal olemist ja positiivsuse sisse voolamist.
  Saime järjekordse pudeliprügikasti autosse pressitus ja šokolaadi-mündi jäätised peos, päikseprillid ees kimasimegi Kingscote. Poole pealt läks kogu taevas pilvi täis ja saimegi tunni aja jooksul kahte aastaaega tunda - suvi ja sügis. Pudelid viidud, tõime auto remondikojast oma töö autole uue kummi. Kui toidud ostetud, käisime igasugu armsaid poode mööda ringi. Soetasime endale pintslid, sest siiamaale oleme maalinud jäätisepulkadega (paar näidet minu suurepärasest kunstiandest, kui vahel tagaaias saan maha istutud)

ja ostsin endale järjekordse päeviku, sest mul ei saa nendest küllalt. Tagasi tulles nautisin jälle mina ümbrust jalad armatuurlaual ja päike tuli loojanguks ikka välja. Õhtul kui koostasime nädala kokkuvõtet ja muid dokumente, helistati lähedal olevast puhkekompleksist, et ega meil ei oleks majutada ühte perekonda, kellele nemad kabiini anda ei saa. Meil oli täiesti tühi maja, niiet olime nõus, ootasime väsinud perekonna ära ja majutasime nad kabiini. Hiljem sain jälle oma kõige kallimate vanematega skypekõnet teha, kirjutasin veel toas küünlavalgel päevikuid ja jäin magama naeratus näol.

No comments:

Post a Comment