Pisike ülevaade

Küll sõnadel on ikka suur tahtmine enda vastu keerata. Olen siin juubeldanud küll ja küll selle üle kui hästi ikka meil on läinud. Juhtus siis nii, et üks reede, kui pidi Kingscote sõitma oli jubedalt ilus ilm. Me olime oma 18 päeva järjest töötanud ja tahtsime värsket õhku saada. Otsustasime tavalise 3.30 asemel juba 12.30 kinni panna, et varakult linna saaks. Linnas toimetasime kaltsukates ja käisime ookeani äärset surnuaeda vaatamas kuni kell 5 leidsin oma mobiili ja bossilt Uzilt oli 9 vastamata kõnet. Kui ta kätte sain, tuli sealt selline vihapurse ja sõimamine. Nimelt kliendid, kellel oli cabinisse booking tehtud, olid restorani ees meid oodanud ja siis ära läinud ning bookingu tühistanud. Meie ei teadnud mingist bookingust midagi. Kuna need kliendid olid ühe kõige olulisema agendi kaudu siia tulnud, oli probleem veel suurem. Kui Uzi juba ennast käima tõmbab siis ta lasi seda sappi ikka omajagu mulle telefoni. "Ai trasted juu, mai kids trasted juu, ju are laiar, ju laid tu Uzi. Mai bisness is fakt." Me ei osanud muud teha, kui koju sõita ja muretseda, et mis nüüd saab. Arvasime, et ilmselt peame kodinad kokku pakkima ja ära minema. Kodus veiniklaasi taga kirjutasime kaks A4 lehte kõne bossile, kui ta peaks helistama. Seal mainisime, kuidas ta ise võttis riski, et kaks 20.aastast reisijat manageri tooli panna ja enda äri nende kätte jätta. Seletasime, kuidas me tunneme ennast siin nii koduselt ja oleme kõike muud teinud, et seda kohta hubaseks muuta. Paljud kliendid on siit nii rahulolevana ära läinud, sest neile meeldib meie poolt pakutud sõbralik teenindus. Me oleme enda südame siia kohta pannud, lihtsalt see üks päev pahaaimamatult panime varem kinni, et päeva nautida.
  Järgmine hommik Uzi helistas, olles maha rahunenud, kuulas ta ära, mis meil öelda oli ja tundus, et asi hakkas lahenema. Kogu selle asja juures õppisime seda, et Uzi on üks suur draamaking ja peame natukene tõsisemalt kogu seda asja võtma. Nüüd me saame tema perega läbi paremini kui kunagi varem ja tihti naljatame selle olukorra üle, aga jõudsime arusaamani, et nii pidigi minema, sest kõik tulime sellest targemate inimestena välja. Hea tunne, et kinga ei saanud, sest jube kodune on siin küll ikka.
  Ülejäänud päeva koristas Gerda kabiine ja mina teenindasin kliente. Iga päev kogun inimestelt nende lugusid ja tol konkreetsel päeval sai lemmikuks üks umbes 70ndates vanapaar Inglismaalt, kes kohtusid neli aastat tagasi. Nii naise kui mehe eelmine partner oli juba ära surnud, aga siis leidsid nad üksteist, armusid ja käivad nüüd koos reisimas. Kohutavalt armas ja sõbralik paar oli ja mees teadis ühtteist ka Eesti ajaloost. Õhtupoole tuli restorani sisse see sama paar, kellel oli eelmine päev kabiin bookitud ja meie pärast nad seda ei saanud. Vabandasin nende ees ette ja taha ning lubasin neile meie kompleksis kahte ööd tasuta. Kahjuks olid neil uued plaanid, aga õnneks osutusid väga mõistvaks paariks ja jäid hoopis tasuta õhtusöögile. Tegin neile menüüst kõige kallima kalatoidu ja jäime ka pikemalt rääkima. Neile meeldisid minu seiklusjutud ja saime nii hästi läbi, et nad kirjutasid mulle paberile enda numbri ja aadressi ning kui kunagi peaksin Blue Mountains'isse tulema, on neil mulle kasvõi nädalaks öömaja anda. Õhtusöögiks valmistasime endale sinihallitusjuustu quishi ja vaatasime öötundideni sex&the city't.
  Järgmine hommik otsustas tööarvuti interneti mitte lasta. Meil on bigpondi ruuter ja helistasin sealsesse klienditeenindusse ja nad on alati väga abivalmis olnud, aga seekord oli asi arvutis endas. Selle avastuseni olin telefoni otsas vist kaks tundi, sest bigpondi teenindajad on väga otsusekindlad ja varuks on neil sada asja mida kontrollida. Lubasid iga päev helistada, et kas midagi on muutunud ja seda nad ka tegid. Igatahes muud ei olnudki kui tuli lihtsalt arvuti linna parandusse viia. Siiski ma imestan kuidas inimesed siin on nii abivalmid sind kõiges kuni lõpuni aitama (mitte ainult selle näite põhjal vaid mul on neid veel oma 10). Selle sama päeva kõige meelejäävamad kliendid olid ühed paganama nooruslikud 60ndates paar. Naisel oli huvitaval kombel seljas mingi idamaade võitluskunsti rüü. Kuuldes, et oleme Eestist küsisid nad:"Issand, aga seal on ju nii külm. Kuidasmoodi te seal üldse elate? Kellena näiteks teie vanemad töötavad?" Ilmselt nad kujutasid ette, et elame igludes ja isad on kalamehed ning emad hoolitsevad kodus söögi valmistamise eest. Igatahes laskusime huvitavasse vestlusesse reisimise teemadel. Neil endal on kolm tütart ja üks poeg ja ütlesid ka, et kõik lapsed on midagi ülikoolis õppimas käinud, aga ega see tegelikult neid ei huvitanud ja nüüd on nad maailma peal laiali ja elavad elu. Naine läks nii ähmi täis ja ütles, et tema üks tütardest töötas aasta aega Kariibidel jahtide peal ettekandjana. Sealne tipp pidi nädalas olema umbes 10 000 eurot ja päris lihtne on sinna tööle saada. Ütles, et me kindlasti peame sinna minema ja seda proovima, sest nii on hea uut reisiraha kokku saada. Panime info kõrva taha. Lõpuks sai pika jutuajamise peale see paar meile nii armsaks ja nad ütlesid, et meiega rääkimine tuletas neile meelde oma tütreid, et andsime neile uut energiat.
  Tavaliselt näeb meie päev ette nii: ärkame kell 7.30, sööme enda hommiku putru ja paneme endid valmis. Tööle minemine võtab meil umbes kümme sammu meie majast restorani. Seal me paneme kohvimasina tööle, puhastame lauad ja jalakäijate tee restorani, sest see on alati mõnusalt koaala kakat täis (üks kord kui koaalade puu alt harjasin, sain ühe väljaheitega peaaegu pihta). Miljöö tekitamiseks laseme restoranist jazz muusikat ja vahel paneme laudadele ka küünlad. Talve alguse tõttu on tavaliselt kella 9sast kuni 11neni täielik vaikus ja siis võibolla paar perekonda tuleb lõunatama. Hommikuseks rutiiniks on meil saanud teha endale üks mocha ja kõigi oma päevikute, pliiatsite ja pastakatega "arts&crafts"iga alustada. See tähendab, et kirjutame mõttepäevikuid, hetkepäevikuid, positiivsuspäevikuid, joonistame,luuletame, vahel ka liimime ja tihti loeme. Põhiliseks autoriks on meil hetkel Osho, kes oli üks väga tuntud spirituaalne õpetaja 1970.aastatel. Tema vaimumaailmast on meil siin nii mõnigi raamat, mida pidevalt endasse ahmime. Töö lõpetame umbes nii, et ühel päeval saab üks 3.30 vabaks ja teine hoiab restot 6ni lahti ja siis järgmine päev jälle vahetame. Ma nii naudin oma lühikesi päevi. Tavaliselt võtan suure teki ja jalutan paljajalu metsa vahel. Lemmik koht on ühe valge maha langenud ja natukene põlenud puu kõrval või selle peal olla. Seal ma siis mediteerin vahel ja teen joogat. Senikaua kuni päike loojub jälgin ümbritsevaid linde ja kui päris külm hakkab kobin tuppa.

Õhtuti proovime ikka alati midagi uut kokata. Vahel vaatame filme, aga oleme restoranis ka näiteks kahekesti tantsupeo korraldanud. Ehk kokkuvõtlikult tegevust meil siin jagub ja aina rohkem armume sellesse saarde.
  Üks päev tuli ette, et kohvimasin ajab mingit vedeliku välja. Meil juba südamed puperdavad, et ei taha ju Uzile helistada, et abi paluda. Proovisime ise hakkama saada ja leitsime mingi väljaheite toru, mis on ühendatud masina ja õuega. Saime selle kuidagi sealt lahti ja leidsime, et see on ummistunud. Pilkases pimeduses pidutsevate opossumite kõrval leidsime väljast kraani ja kuidagiviisi saime kõige rõvedama haisuga kogunenud mustuse sealt kätte. Gerda tundis seda haisu veel kolm päeva enda ninasõõrmetes, aga võisime jälle ära märkida, et naised saavad kõigega hakkama, isegi kohvimasina ära parandamisega.
  Kord kui Gerda oli enda vaba õhtupoolikut läinud nautima, põristas Bart restorani et oma motikaga. Jäime rääkima ja märkasime, et suur must vares oli restorani lennanud ja istus seal lae all. Läksime teda välja sushitama, aga selle asemel lendas ta täie jõuga vastu klaasi. Järgmine hetk oli ta sellili maas ja tundus nagu ei saaks ta liigutada. Bart läks südamerahus temani, võttis ûhe käega tema jalgade vahelt ja teise käega keha ümbert ning pani vaagu endale kaenlasse. Küll oli varesel sireeni moodi karjed selle peale, aga samas tundus, et ta usaldab Barti täielikult ja lasi ennast aidata. Õue saanud lendas ta minema. Pärast seda rääkis Bart veel huvitavaid fakte lindudest ja roomajatest. Jõudsime ka vaimumaailma teemadeni. Kell 6 panime restorani kinni ja kutsusime Barti enda juurde filmiõhtule. Kuulasime tema toodud Bob Marley plaati ja vaatasime mingit väga halba filmi jamaicalasest, kes põgenes mägedest oma kasvatatud kanepivaruga minema, et seda kusagil müüa. Bart oli nii armas, et oli meile filmiõhtu jaoks isegi igasugust gurmee toitu ostnud ja seal me siis vatrasime poole ööni.
 Üks hommik istusime Gerdaga väljas oma "arts&crafts" is ja vaatame, et rahulikult üle lageda muru roomab meie poole black adder

, kes on siis Austraalia kõige mürgisem madu. Hakkasime hullumeelselt hüppama ja trampima, et ta otsa ringi keeraks, aga tal polnud plaaniski tagasi minna vaid roomas kuni toolide ja laudadeni ja jäi restorani kõrvale põõsasse puhkama. Üritasime Barti kätte saada, et ta tuleks ja püüaks mao kinni, aga ta ei võtnud vastu. Nii me jätsime koletise sinna ja olime pärast seda lihtsalt jõle ettevaatlikud, kuhu astusime. Hiljem kuulsime klientidelt, et loodetavasti see sama must madu oli all parklas puhanud ja libises siis kusagile kaugele põõsaste vahele niiet loodetavasti ta tagasi ei tule. Lõuna poole tuli siia naaber Graham oma wooferiga. Grahamil on siin saarel oma mee ja moosi business. Tal on omad mesilased ja põõsad, kus ta korjab marju moosi jaoks. Meie restorani on kinnitatud ka üks taru, kus mesilased sisse ja välja muudkui lendavad. Graham tuligi oma valgete kostüümide ja tossutamisega meie mett koguma. Meed, mida ta müüb on jagatud erinevateks maitseteks olenevalt, mis taimest need mesilased toitunud on. Kui neil oli taru ümber toimetamised tehtud, istusime kõik lauda kohvitama ja sõbrunema. Graham on siin saarel terve enda elu elanud ja kutsus meid ka enda koju vaatama kuidas see protsess käib, mille tulemusena saab kohaliku mett ja moosi. Lubasime vabal päeval minna.
  Uzi andis meile teada, et paariks päevaks tuleb siia üks potensiaalne manageri paar ümbrust uurima. Tegime selleks kõikvõimaliku suurpuhastuse ja ühel hommikul astusidki sisse Annie ja Michael. Tohutult armas paar. Mees tuletab natukene meelde Metsatölli liiget ja naine on pisikene kogukas Brasiilia päritolult energiapall. Saime koheselt nendega väga hästi läbi, näitasime ümbrust ja tegime neile lõunat. Teise päeva õhtul sulgesime kell 6, sättisime ennast rohkem inimese moodi ja proovisime üles otsida täpselt saare keskel asuvat kohaliku pubi. Sinna viis kruusatee ja kuna me kaardi muidugi maha unustasine, siis poole tunni pärast avastasime, et olime ringiratast sõitnud ja jõudnud enda restorani ette tagasi. Nalja kui palju, aga lõpuks jõudsime siis kohale. Pubi oli üsna vaikne, aga mõnus kamin ruumi otsas tegi asja väga hubaseks. Baarman oli meile juba tuttav, sest ta ühtlasi töötas ka Kelly Hills Cavesides, kus ta meile koobastes tuuri tegi. Tellisime õlled ja šampinjoni pastat. Laua taga jagasime oma lugusid jälle ja nalja sai meil kõvasti.

Pärast kolme siin veedetud päeva meeldis paarile kohutavalt siinne elu olu ja neil oli juba sada mõtet, kuidas ümbrust edasi arendada. Jätsime hüvasti ja lootsime, et Uzi on nõus neile selle koha manageerida andma.
  Nüüd tuleb teisipäeval siia üldse üks potensiaalne Uzi äri ostja ja Uzi arvab, et me toome ta ärile head energiat ning vaadates kuidas me tema kompleksi esindamisega Anniele ja Michaelile hakkama saime, ei vaevu ta siia tulema ja usub, et me oskame tema äri ka ostjale esindada. No pressure.
  Nii me siin siis elame - vaikselt, rahulikult aga õnnelikult. Nüüd ei tea isegi mis homne päev toob, sest võibolla saab äri juba nüüd müüdud ja meid pole enam vaja. Eks näis. Senikaua naudime igat hetke.