Viimasel ajal on nii kiire olnud kõiksugu toimetustega, et annan kerge ülevaate, millega hakkama oleme saanud. Ühel kohustuslikul Kingscote sõitmise reedel pidin ma linna üksi sõitma, sest oli kliente oodata cabinitesse ja Gerda jäi tööle valvet pidama. Panin siis kõrvaklapid pähe ja röökisin autos laulda. Täitsa mõnus oli niimoodi lihtsalt mina, muusika ja kiirtee. Linnas tõin meie tööarvuti parandusest ära, sain postkontorist meie tellitud uued converse ketsid kätte (oi kuidas pakkide kätteandja mu kilkamise peale naeris), Gerda tellitud uus telefon oli ka kohale jõudnud ja tegin pangas depositi ära. Supermarketis oli päris igav ilma Gerdata mööda vahesid kõndida. Ladusin kassast läbi käinud tooteid korvi tagasi ning ühtlasi panin sinna plärtsti ka suure karbi mune. Eks ma nägin küll, et üks munadest oli karbist välja saanud ja katki läinud, aga tavaliselt sellistel hetkedel ma tardun, teen näo, et midagi ei ole juhtunud ja munariba järel kõndisin kangelt sealt poest minema. Sõitsin veel meie lemmik kaltsukasse ja üllataval kombel leidsin nii palju ilusaid riideid, mida kindlasti oli vaja, et ikka veel suurem probleem oleks kohvri kaaluga hiljem, kui seda jälle pakkima peab. Autos helistasin oma abikaasale, et hakkan nüüd koju tulema ja kuna me ju kaks tundi näinud ei olnud, tegime oma poole tunnise telefonikõne saades naerda ja oma päeva kogemusi jagada. Kodus üllatasin Gerdat tema uue telefoniga, mida ta nii pikkisilmi oli oodanud ja arvas, et seda ei tulegi.
Järgmine päev osutus paduvihmaseks. Meie olime muidugi õnnelikud, sest saime enda tankidesse jälle vett ja hakkasime pumpade abil vett transfeerima ühest teise. Lõunal läks köögis aga hullumajaks. Ühtäkki oli maja ees oma seitse autot ja kõik tahtsid süüa. Küll meil oli tegemist, viimist ja jooksmist. Tundus vähemalt, et kõik jäid rahule, aga jalad olid küll sama väsinud, kui sel ajal mil veel Eestis ettekandjana töötasin.
Kuna pühapäeval pidid tulema ühed potensiaalsed uued managerid seda kohta vaatama ja esmaspäeval tuleb Uzi siia, hakkasime hing paelaga kaelas kõike viimseni küürima. Küll oli kivide vahelt vaja weedida, lehti korjata, põrandaid küürida, viimastest hiirtest lahti saada, oppossumite kakat koristada jne. Jõudsidki siis kohale Jackie ja Spencer. Esmapilgul tundusid väga toredad inimesed. Jagasid meile enda mõtteid selle kohaga ja näitasid, et on väga huvitatud. Õhtul tegime restorani kaminasse tule ja nad olid ostnud meile head ja paremat õhtusöögiks ning maitsesime ka nende toodud veine. Kuna olime kogemata lubanud Bartile, et teeme temaga filmiõhtu ja ei saanud teda telefoni teel kätte, et plaanide muutumisest teatada, siis ka tema liitus meie õhtusöögiga. Õhtu lõpetasime kolmekesti filmiõhtut pidades ja suppper head filmi vaadates, mida väga soovitan: The best offer (film kunstist ja armastusest).
Esmaspäeval koristasime veel, mida koristada andis ja Uzi peab meil nüüd dieeti, niiet pidime talle special toitu hakkama õhtuks, tema tulekuks juba valmis küpsetama. Vahepeal hakkasin kaameraga koaalat taga ajama, kes puu otsast alla otsustas tulla.
Kella 5 paiku sõitsime talle lennujaama vastu ja kui kallistamised tehtud kihutasime tagasi, et Spencer ja Jackie saaksid Uziga õhtusöögile tulla. Tundus, et kõigile maitses meie köögivilja sojakastme risoto. Hiljem tuli Uzi meiega rääkima teatades:" tüdrukud, ilmselt te juba teate, et te contracti järgi 15ndal juunil siit ära ei saa, sest ma ei ole ikka òigeid inimesi teie asemele siia veel leidnud. Ma olin ilmselt üle keskmise pettunud, sest see tähendab, et jälle veedame me enda ajast kolm kuud kusagil kohapeal olemisele. See tähendab seda, et maksimaalselt peame me siin seda kohta veel lahti hoidma kuni 21.juulini, aga kui ta leiab enda õiged inimesed või kui keegi selle businessi ära ostab, on võimalus, et saame ka varem minekule.
Hommikul ärkasime tüütu hääle peale:"Girls, ter is sam zingz to do, weik aap". Siis oli vaja maja väliseid ämblikuvõrke alla tõmmata (Uzi veel naeris, et noh saara saad hommikusöögiks ämblike, kuna kõik see sodi mulle pidevalt näkku kukkus) ja Gerda pidi ummistunud wc-d puhastama. Üldiselt kõige muuga oli boss rahul, mida siiamaale olime korrastanud. Lõuna paiku tuli siia kinnisvara agent koos ühe armsa paariga, kes on huvitatud selle koha ostmisest. Inimesed armusid sellesse kohta ära ja Uzi armus vist ka neisse, aga veel ei oska öelda, kas nad tahavad osta või mitte.
Õhtul kui juba kottpime oli tuli boss välja sooviga enda dieedi nimel üks poole tunnine jalutuskäik ette võtta. Läksime täitsa kiirteele ja jalutasime seal pilkases pimeduses tähtede all. Otsustasime, et hakkama selliseid jalutuskâike iga õhtu tegema. Vahepeal on natukene hirmus kui põõsad ja puud sahisevad või mõni opossum vastu jalutab, aga muidu oli see kõik imeline. Pärast poolt tundi oli Uzi peaaegu kokku kukkumas, sest ta ei olnud pikka aega midagi söönud. Turgutasime teda veega ja Gerda läks autot tooma, et talle järgi minna ning ma hakkasin kiiresti toitu valmistama. Õhtu lõppes õnnelikult telku ees nosides.
Jõudis kätte oodatud Uzi koju naasemise päev. Sõitsime kõigepealt Kingscote, et paari asja osta ning Uzi viis meid ühte middle east restorani falaffeleid sööma. Kohutav, kui head need olid. Kallistasime bossi lennuki peale ja sõitsime ònnelikult koju tagasi. Gerda oli lõpuks nõus minuga Hobbiti teist osa vaatama ja selle taga me magama jäimegi.
Viimane toimetuspäev nägi ette minul sõita jälle lennujaama, et üks vanem daam peale võtta, kes on huvitatud selle koha ostmisest. Nimi oli tal Don ja ta osutus väga armsaks ning jutukaks daamiks. Veetsime päeva temaga näidates ümbrust, vastates küsimustele, tehes talle süüa ja sõidutades teda ringi. Õhtul viisin ta lennujaama tagasi ja käisin veel Kingscotest läbi, et bensu võtta. Tagasi sõites helistas mulle Bart ja kutsus enda töökohta koertega jalutama. Ütlesin, et tuleme ise sinna, aga varsti oli ta juba auto ja koertega ukse ees ning sõitsime raptorisse. Kolm imearmsat krantsi said meie suurteks sõpradeks. Üks on pisikene Bindy, kes jalutama ei tulnud, sest tema kardab enda sõpru suuremaid koeri. Keskmine koer on meie lemmik Molly, kes on kasside ja opossumite jahtija ning kõige suurem ja koledam on Bo, kes on sigade jahtija. Kõik nad on aga super sõbralikud ja armastavad joosta ning pidevalt pulka taga ajada. Tegime paar ringi sealsel maa alal ja tutvusime koertega. Kui pilkane pimedus käes oli läksid kõik koerad vastavalt suurusele oma pesadesse ja nautisid veel pikalt meie paisid ja kallistusi. Bart tahtis meid motiga koju visata, aga soovisime enda järjekordset ôhtu jalutuskäiku nautida.
Täna hommikul mul polnud meeleski, et on tähtis päev kuni Gerda mulle ilusa lilleõiega tuli ja head poolt aastapäeva soovis. Küll oli armas. Siis läksime raptorisse, et koertega enne tööd veel mängida. Jõudsime nendega juba soojendust teha enne kui Bart kohale jõudis. Võtsime palli ja läksime suurele lagendikule koertega palli taguma. Meeletult ilus ilm oli. Hommiku parimaks palaks sai hobuste aedikusse minemine. Bart karjus kõvasti Pegasus ja juba taamalt jooksid kaks hobust meie poole. Üks oli ilus pruun hobune ja teine pisikene beez poni. Küll me naersime, kuidas pruun hobune kiiresti meieni jòudis aga väikesel võttis tükk tegemist, et oma pisikeste jalgade ja suure parukaga edasi kapata. Siis ta vahepeal puhkas ja siis jòudsasti kappas jälle edasi. Videot saab näha siit http://instagram.com/p/o4oQFRvoKb/#
Uzi ütles meile kord, et reisides jäävad need kohad kõige enam meelde, kus oled pikemat aega viibinud. Tal on õigus. Just siis õpime ja areneme palju rohkem ning võtame aega, et meid ümbritsevat märgata. Ja ma ütlen teile, kõik see mis minu ümber on on nii imeline.
No comments:
Post a Comment