Tänases postituses räägin meie kauaoodatud vabast päevast. Plaanisime seda juba pikalt võtta, aga alati tuli üks või teine asi ette, niiet seda magusam see päev tundus, kui ta lõpuks kätte jõudis.
Äratuskell helises juba kell 6, et võimalikult varakult saaks päeva püüdma hakata. Väljas oli kottpime, aga mina, kui väikestest asjadest kergesti erutuv tütarlaps kalpsasin helina peal välkkiirelt püsti. Gerda sai ka selgemad silmad, kui minu lagisev naer juba meie maja all kajas. Spordiriided selga ja igahommikust jooksu tegema. Abiks olid taskulambid ja pidime päris mitme ehmatuse läbi elama, sest tee peal toimetasid mitu suurt kängud, kes meie müdisevaid samme kuuldes üle traataedade hakkasid hüppama. Poole jooksu pealt hakkas taevas taamal juba punakas-oranzikaks minema ning me ei jõudnud kogu selle ekstreemse, värskendava ja imelise hommiku peale ära ohetada. Hommikune kava nägi ette ka päikesetõusu ajalist joogat kastese muru sees. Vahepeal pidime jooga pooleli jätma, sest olime avastanud, et paarkümmend meetrit eemal uudistab meie võimlemist üks känguru. Üksteise uudistamist jätkus meil pikemaks ajaks, kuni lõpuks muutusime talle igavaks ja ta hüppas tihnikusse.
Enne minekut tegime restoranis endale soojasid võileibu kaasa ja selga panime mugavad spordiriided.
Autosõit viis meid Kelly Hills Caves'ide autoparklasse ning edasi sammusime 10km'ise metsa matkarajale. Ma ei liialda, kui ütlen, et olime täielikus vaimustuses enda vabast päevast. Iga puu ja põõsas tuli läbi katsuda, kõik huvitava võraga oksad tuli juustesse panna ning iga uhke Gandalfi puust sau tuli kätte võtta ja sellega uhkelt metsas marssida.
Tuli tõdeda, et Kangaroo Islandi mets on võibolla et isegi natukene tihedam kui Eesti mets, aga kodumaa metsa lopsakust ja rohelust see küll ei ületanud. Siiski oli näha palju uusi ja huvitavaid taimesorte. Keset metsa leidsime suure laguuni, mille külje all einetasime oma veel soojasid saiu, et uut energiat ammutada ja edasi matkata. Rada oli kitsas ja kulges küll alla ja siis jälle üles. Trepiastmed olid puu juured ja üleüldse selline natukene ekstreemne matk. Vahepeal, kui avastasime ennast päris mäe otsast avanesid sealt kõiksugu super ilusad vaated.
Kui 6km läbitud, jõudsime armsale murulagendikule, kus siin ja seal kasvasid pisikesed puhmatutid nagu pokud reas. Ja oh seda imet, kogu see muruplats tundus olevat kängude puhkekeskus.
Kes näksis taamal muru, kes peesitas puuvõre all. Pealegi tundus, et neid ei häirinud mitte midagi, isegi mitte kaks tüdrukut oksad peas, kes aina lähemale hiilisid ja pilte klõpsutasid. 10km pärast jõudsime sihtkohta, milleks oli aqua sinine Handson Bay. Ühtegi hingelist seal ei olnud ning saime õndsas rahus oma võileiba nautida ja ligemeid puhata.
Tagasiteel me enam nii krapsakad ja õhinad oksa või põõsast vaatlema ning katsuma ei olnud. Pigem oli tuhin juba autoni jõuda, aga iga kilomeeter hakkas aina aeglasemalt ja aeglasemalt seljataha jääma. Vahepeal märkasime üldse, et minust teejuhti ei saa, sest olime teelt kõrvale kaldunud ja viisin meid hoopiski valesse suunda. Kui teeots tagasi leitud marssisime hing paelaga kaelas edasi. Üks hetk kiljatas Gerda ja jooksis paar meetrit edasi. Mina jäin tardunult paigale ja jäin ei tea mida ootama. Gerda pööras pilgu taha ja hüüdis:"mida sa seisad seal, su kõrval on madu!" Paremale maha vaadates vaatas mulle otsa natukene ärritunud, pea õhus must madu. Immiteerisin Gerda karjet ja jooksu ning edaspidi olime natukene hoolikamad enda jalgealust jälgima. Kui 20km käidud ja autosse prantsatatud, ei tahtnud me käimisest enam midagi kuulda. Siiski sõitsime lähedalasuvasse kohvikusse, et maitsta teiste tehtud kohvi ja kooki.
Peab tõdema, et maitseelamus oli üle ootuste hea. Õhtu saabudes olid pisarad kurgus, sest jalad valutasid suurest matkamisest, aga tundsime, et saime siiski täisväärtusliku vaba päeva.
Juuli alguses hakkame siit juba edasi seiklema, aga kõigest täpsemalt siis, kui see aeg kätte jõuab. (Pildid laekuvad kiiremas korras)
No comments:
Post a Comment