Tundsin hommikul vajadust midagi
pisikest ja armsat enda süles hoida. Pildistasin nad kõik eraldi
üles kah, et lugejatele tutvustada.
Tema on Moustache ja kõikidest
kutsikatest kõige paksem ja suurem. Oma nime sai ta oma selja peal
olevatest mustadest laigukestest, mis meenutavad vuntse. Neile
meeldib kohutavalt üksteise kaisus magada ja vahel on päris
hirmutav vaadata kui tema kellegi teise otsa hakkab ronima.
Selle mõnusa pontšiku nimi on
T-Rex. Nime mõtlemine võttis kaua aega, aga kuidagi moodustasid
mingid värvid ja kujundid tema selja peal just nimelt T-Rexi.
Tema on meie pisike Soldier. Tal on
üks jalg kahtlaselt kõver ja sellega ta tõmbab ennast pidevalt
edasi või muudmoodi ringiratast. Tema on jäänud pisikeseks. Ei ole
üldse kosunud ega kasvanud, aga oma heleda ja kõva häälega näitab
kui suur võitleja ta seestpoolt on. Üritame söögi ajal teda
pidevalt tissi otsa saada ja teisi paksukesi eemale tõmmata, sest
tundub, et ta ei saa väga hästi alati jaole. Siiski ei ole meil
kartust, et ema ta hülgab, sest Splotch armastab kõiki oma lapsi ja
Soldieri lakub ta sama hoolivalt nagu kõiki teisigi.
Päev oli kohutavalt kuum. 40 kraadi
ringis. See meid ei heidutanud ja lippasime koertega randa. Lesisime
ja nautisime laineid. Üks hetk mõtlesime vette ennast jahutama
minna, aga sellest kujunes üks suur kerfuffel, sest et lained kas
tõukasid juba põlvest saati vette pikali, tirisid kõvasti avamere
poole või ajasid püksid täielikult liiva täis. Sellest aru saades
niisutasime enda nahka lihtsalt käega vett kahlates nii nagu vanemad
naised stroomi rannas tavaliselt teevad. Siis kui koerter paar kala
ja krabi veest välja saadud ja söödud ning meie higinäärmed
viimasele piirile aetud läksimegi koju tagasi.
Tegime kana nuggetseid ja
ahjukartuleid ja juba oligi Jasmine meie maja ees. Sõitsime üles
farmi, jätsime auto sinna ja vedasime kaks kanuud campingu alasse.
See vedamine ei olnud ka nii kerge - kõik olime näost punased,
ähkisime ja puhkisime. Kanuud olid küll ühe inimese omad, aga mina
ja Jasmine sättisime ennast ikkagi ühe peale. Gerda kätte jätsime
igasuguse vara, sest temal oli väiksem võimalus ümber minna.
Kohutavalt mõnus oli aerutada.
Tagumik oli ligumärg, aga jalad
liuglesid soojas vees ja päike ning vaade mägedele oli priceless.
Gerdal läks see asi kiiremini, sest tema kanuud oli vähem raskust
peal ja esimese korra kohta aerutas ta väga tublisti. Vastaskalda
linna Marlosse jõudsime me umbes tunniga. Jätsime kanuud kaldale ja
sammusime oma märgade tagumikega esimesse baari. Laupäeva puhul
olid kõik ruumid Marlo rahvast täis. Leidsime endale ühe nurga ja
hakkasime maast ja ilmast pajatama. Jasmine on reisinud vist
absoluutselt igal pool ja meeletult huvitav oli kuulata tema mõtteid
erinevate kultuuride ja maade kohta.Kui siidrid joodud avastasime, et kell on juba 8 ja kohe hakkas pimedamaks minema. Lippasime tagasi kanuude juurde ja siis oli seal see vaade!
Päike loojus ühe suure mäe taha ja need kiired joonistusid perfektselt mäe tagant välja. See oli hingemattev. Tagasi aerutamine oli palju raskem. Meie kanuu oli vist vett täis ja küll siis sai seal ikka pusitud, et enne pimedat vastaskaldale jõuda. Jasmine läks farmi tagasi auto järgi ja me jäime teda ootama. Siis algas mingi meeletu tuul. Selline nagu õudusfilmidest, et hämara tänava otsas tõstis see igasuguse tolmu ja sodi üles ning meeletu kiirusega puhus meile aina lähemale. Kui farmi juurde tagasi jõudsime, et kanuud ära panna nägime, et üks suur puu oli värava ette kukkunud ja üks osa aiast oli täiesti lömastunud selle all. Olime väga õnnelikud, et meie selle alla ei jäänud. Kottpimedas koju jõudes panime kõik uksed lukku, sest koguaeg oli tunne, et need lendavad kohe maja küljest minema. Aknad väänlesid ja koerad kiljusid.
Päris hirmuäratav õhtu oli.
Sellele vaatamata on täna kõik ühes tükis ja eilne päev jättis
kustumatu mulje ja mälestuse.