Hetked läbi kahe päeva

  Kui oled aasta aega millestki unistanud, ei ole see piisav aeg ette valmistamaks sind lahkumistunniks. Jälgin iga detaili enda toas, naudin pehmet voodit, mis mind nii kaua uinutanud on, märkan iga sõna mis väljub kallite inimeste suust. Väärtustan seda viitteist minutit , mis oma toas veel jäänud on, sest enne neid minuteid oskasin ikka veel vaid unistada. Reis lennujaama möödus nuttes. Lennujaamas ootas üllataval kombel päris paras ports sõpru, kes kõik kallistasid ja head kaasa soovisid. Perest ja kallitest oli nii raske lahkuda ja eriti häiris mind see mõte peas, mis ei suutnud arvestada seda aega kui kaua ma neist eemal pean olema. Esimest korda kerkis esile minu unistuse mõrum pool. 
  Esimene sõit Helsingisse läks kiiresti. Helsingis nägime enda järgmise lennu reisikaaslasi, kelleks oli suur pande teismelisi asiaate. Lennuk oli üüratu, aga 11 tunnise sõidu jaoks võrdlemisi ebamugavate istmetega.

Ruumi oli vähe ning ainuke lohutus oli pehme tekk ja padi, mis meile anti. Ma ei teadnudki mis asendeid mu keha on võimeline tegema, aga selle väikese istme peal sündis minu loovast mõtlemisest nii mõndagi. Õnneks läks lennureis väga kiiresti, sest enamus ajast ma siiski suutsin olla poolunes. Isiklikust telekast sai vaadata kõiksugu filme ja seriaale. Lennuki toidud ei üllatanud, sest õhtul saime vegeterian ligunenud pastat ja järgmine hommik omletti rohelise löga ja hallika viineriga. 
  

Saabusime Singapore'i, mille lennujaam oli tohutu. Sattusime sealsesse kaktuseaeda, kus kogesime soojamaa ilma. Keha tõmbus niiskeks ja tunne oli nagu hingaks vett sisse.

Pärast kahte tundi ringi vaatamist leidsime jalamassaažitoolid, kuhu oleks võinud jäädagi ja jokutasime sydney lennule boardimisega. British airewaysil oli igati mõnusam lennuk koos palju suurema filmivalikuga. Sydneysse lend kestis umbes 8 tundi. Seal saime gin tonicu kõrvalt deklareerimispabereid täita. Sellega seoses tuli Austraaliasse kohale jõudes Gerdal kerge probleem, et miks tal peab kohvris pilragaas olema. See konfiskeeriti, aga igati sõbraliku ja mõnusa suhtumisega nagu austraallastel ikka kombeks on. Leidsime ühe toreda venelasest shutter-bussijuhi, kes viis meid meie hosteli (backpackers HQ) ette. Pärast seda kui oma 22kg kohvreid kolmandale korrusele tirisime ja saime kahe päeva mustuse dušši all maha pesta, tunneme, et ei ole paremat kohta kui narivoodi. Maapind kõigub ainult natukene ja suust ei tule just kõige targemat juttu, aga homme on juba parem. :)