Pidime enda armsaks saanud Backpackers HQ maha jätma. Ei tea mis mulje me enda toakaaslasele lammas Shaunile jätsime, aga tema lahkus sõnagi lausumata, mis oli üllatav. Avastasime, et Austraallased ei vaevu väga passidest nimesid kontrollima, sest meie ukse peale oli kirjutatud, et siin toas elavad (Sean, Enri, Gzerda, Annelz). Mitu korda mainisin neile, et minu ema on Anneli, kes broneeringu tegi, aga eks ebaoluline informatsioon jookseb neil ühest sisse teisest välja. Seda miks need Z-tähed seal olid, seda ei oska seletadagi.
Kolimine ühest majast teise kestis 5 minutit, sest pidime kõrvaltänavasse jalutama. FunkHouse vastuvõtja oli ülevoolavalt aktiivne ja rõõmsameelne. House ise on väga nooruspärane täis graffiteid ja seinamaalinguid.
Iga toa ukse peale on mingi tegelane joonistatud. Meie tuba on väga täppi läinud olles Batmani tuba.
Viskasime oma asjad sisse ja suundusime, kes oma siidri/õllega hosteli rooftopile, millelt küll oodatud ilusat vaadet ei olnud, aga väga mõnus koht lihtsalt olemiseks. 32 kraadi aga päike pilve taga on parim ilm, sest siis ikka kannatab õues olla.
Teise poole päevast tegelesime töö otsimisega. Kolmelt numbrilt võeti vastu ja kas lubati tagasi helistada/pidime CV saatma või küsiti kas oleme värskeid puuvilju varem korjanud ( no muidugi, Eesti mustikad ja vaarikad ju). Siiski mingit kindlat vastust pole saanud nagu oligi oodata, sest austraallastele peab peale käima. Eks tuleb enda eestlaslikust comfort zone'st välja tulla ja teha midagi mõtlematut.
Ilmselt kuumema toa ja kolimisärevuse tõttu jäin juba kell pool 8 õhtul magama ja lasin poole 8ni hommikul välja. Enri olevat öösel veel meie vana hosteli sõpra cochroachi näinud, kes ilmselt igatsusest meile järele tuli, aga tema piinad said lõpetatud ja ta suri Enri käe läbi.
No comments:
Post a Comment