Pisike ülevaade

Küll sõnadel on ikka suur tahtmine enda vastu keerata. Olen siin juubeldanud küll ja küll selle üle kui hästi ikka meil on läinud. Juhtus siis nii, et üks reede, kui pidi Kingscote sõitma oli jubedalt ilus ilm. Me olime oma 18 päeva järjest töötanud ja tahtsime värsket õhku saada. Otsustasime tavalise 3.30 asemel juba 12.30 kinni panna, et varakult linna saaks. Linnas toimetasime kaltsukates ja käisime ookeani äärset surnuaeda vaatamas kuni kell 5 leidsin oma mobiili ja bossilt Uzilt oli 9 vastamata kõnet. Kui ta kätte sain, tuli sealt selline vihapurse ja sõimamine. Nimelt kliendid, kellel oli cabinisse booking tehtud, olid restorani ees meid oodanud ja siis ära läinud ning bookingu tühistanud. Meie ei teadnud mingist bookingust midagi. Kuna need kliendid olid ühe kõige olulisema agendi kaudu siia tulnud, oli probleem veel suurem. Kui Uzi juba ennast käima tõmbab siis ta lasi seda sappi ikka omajagu mulle telefoni. "Ai trasted juu, mai kids trasted juu, ju are laiar, ju laid tu Uzi. Mai bisness is fakt." Me ei osanud muud teha, kui koju sõita ja muretseda, et mis nüüd saab. Arvasime, et ilmselt peame kodinad kokku pakkima ja ära minema. Kodus veiniklaasi taga kirjutasime kaks A4 lehte kõne bossile, kui ta peaks helistama. Seal mainisime, kuidas ta ise võttis riski, et kaks 20.aastast reisijat manageri tooli panna ja enda äri nende kätte jätta. Seletasime, kuidas me tunneme ennast siin nii koduselt ja oleme kõike muud teinud, et seda kohta hubaseks muuta. Paljud kliendid on siit nii rahulolevana ära läinud, sest neile meeldib meie poolt pakutud sõbralik teenindus. Me oleme enda südame siia kohta pannud, lihtsalt see üks päev pahaaimamatult panime varem kinni, et päeva nautida.
  Järgmine hommik Uzi helistas, olles maha rahunenud, kuulas ta ära, mis meil öelda oli ja tundus, et asi hakkas lahenema. Kogu selle asja juures õppisime seda, et Uzi on üks suur draamaking ja peame natukene tõsisemalt kogu seda asja võtma. Nüüd me saame tema perega läbi paremini kui kunagi varem ja tihti naljatame selle olukorra üle, aga jõudsime arusaamani, et nii pidigi minema, sest kõik tulime sellest targemate inimestena välja. Hea tunne, et kinga ei saanud, sest jube kodune on siin küll ikka.
  Ülejäänud päeva koristas Gerda kabiine ja mina teenindasin kliente. Iga päev kogun inimestelt nende lugusid ja tol konkreetsel päeval sai lemmikuks üks umbes 70ndates vanapaar Inglismaalt, kes kohtusid neli aastat tagasi. Nii naise kui mehe eelmine partner oli juba ära surnud, aga siis leidsid nad üksteist, armusid ja käivad nüüd koos reisimas. Kohutavalt armas ja sõbralik paar oli ja mees teadis ühtteist ka Eesti ajaloost. Õhtupoole tuli restorani sisse see sama paar, kellel oli eelmine päev kabiin bookitud ja meie pärast nad seda ei saanud. Vabandasin nende ees ette ja taha ning lubasin neile meie kompleksis kahte ööd tasuta. Kahjuks olid neil uued plaanid, aga õnneks osutusid väga mõistvaks paariks ja jäid hoopis tasuta õhtusöögile. Tegin neile menüüst kõige kallima kalatoidu ja jäime ka pikemalt rääkima. Neile meeldisid minu seiklusjutud ja saime nii hästi läbi, et nad kirjutasid mulle paberile enda numbri ja aadressi ning kui kunagi peaksin Blue Mountains'isse tulema, on neil mulle kasvõi nädalaks öömaja anda. Õhtusöögiks valmistasime endale sinihallitusjuustu quishi ja vaatasime öötundideni sex&the city't.
  Järgmine hommik otsustas tööarvuti interneti mitte lasta. Meil on bigpondi ruuter ja helistasin sealsesse klienditeenindusse ja nad on alati väga abivalmis olnud, aga seekord oli asi arvutis endas. Selle avastuseni olin telefoni otsas vist kaks tundi, sest bigpondi teenindajad on väga otsusekindlad ja varuks on neil sada asja mida kontrollida. Lubasid iga päev helistada, et kas midagi on muutunud ja seda nad ka tegid. Igatahes muud ei olnudki kui tuli lihtsalt arvuti linna parandusse viia. Siiski ma imestan kuidas inimesed siin on nii abivalmid sind kõiges kuni lõpuni aitama (mitte ainult selle näite põhjal vaid mul on neid veel oma 10). Selle sama päeva kõige meelejäävamad kliendid olid ühed paganama nooruslikud 60ndates paar. Naisel oli huvitaval kombel seljas mingi idamaade võitluskunsti rüü. Kuuldes, et oleme Eestist küsisid nad:"Issand, aga seal on ju nii külm. Kuidasmoodi te seal üldse elate? Kellena näiteks teie vanemad töötavad?" Ilmselt nad kujutasid ette, et elame igludes ja isad on kalamehed ning emad hoolitsevad kodus söögi valmistamise eest. Igatahes laskusime huvitavasse vestlusesse reisimise teemadel. Neil endal on kolm tütart ja üks poeg ja ütlesid ka, et kõik lapsed on midagi ülikoolis õppimas käinud, aga ega see tegelikult neid ei huvitanud ja nüüd on nad maailma peal laiali ja elavad elu. Naine läks nii ähmi täis ja ütles, et tema üks tütardest töötas aasta aega Kariibidel jahtide peal ettekandjana. Sealne tipp pidi nädalas olema umbes 10 000 eurot ja päris lihtne on sinna tööle saada. Ütles, et me kindlasti peame sinna minema ja seda proovima, sest nii on hea uut reisiraha kokku saada. Panime info kõrva taha. Lõpuks sai pika jutuajamise peale see paar meile nii armsaks ja nad ütlesid, et meiega rääkimine tuletas neile meelde oma tütreid, et andsime neile uut energiat.
  Tavaliselt näeb meie päev ette nii: ärkame kell 7.30, sööme enda hommiku putru ja paneme endid valmis. Tööle minemine võtab meil umbes kümme sammu meie majast restorani. Seal me paneme kohvimasina tööle, puhastame lauad ja jalakäijate tee restorani, sest see on alati mõnusalt koaala kakat täis (üks kord kui koaalade puu alt harjasin, sain ühe väljaheitega peaaegu pihta). Miljöö tekitamiseks laseme restoranist jazz muusikat ja vahel paneme laudadele ka küünlad. Talve alguse tõttu on tavaliselt kella 9sast kuni 11neni täielik vaikus ja siis võibolla paar perekonda tuleb lõunatama. Hommikuseks rutiiniks on meil saanud teha endale üks mocha ja kõigi oma päevikute, pliiatsite ja pastakatega "arts&crafts"iga alustada. See tähendab, et kirjutame mõttepäevikuid, hetkepäevikuid, positiivsuspäevikuid, joonistame,luuletame, vahel ka liimime ja tihti loeme. Põhiliseks autoriks on meil hetkel Osho, kes oli üks väga tuntud spirituaalne õpetaja 1970.aastatel. Tema vaimumaailmast on meil siin nii mõnigi raamat, mida pidevalt endasse ahmime. Töö lõpetame umbes nii, et ühel päeval saab üks 3.30 vabaks ja teine hoiab restot 6ni lahti ja siis järgmine päev jälle vahetame. Ma nii naudin oma lühikesi päevi. Tavaliselt võtan suure teki ja jalutan paljajalu metsa vahel. Lemmik koht on ühe valge maha langenud ja natukene põlenud puu kõrval või selle peal olla. Seal ma siis mediteerin vahel ja teen joogat. Senikaua kuni päike loojub jälgin ümbritsevaid linde ja kui päris külm hakkab kobin tuppa.

Õhtuti proovime ikka alati midagi uut kokata. Vahel vaatame filme, aga oleme restoranis ka näiteks kahekesti tantsupeo korraldanud. Ehk kokkuvõtlikult tegevust meil siin jagub ja aina rohkem armume sellesse saarde.
  Üks päev tuli ette, et kohvimasin ajab mingit vedeliku välja. Meil juba südamed puperdavad, et ei taha ju Uzile helistada, et abi paluda. Proovisime ise hakkama saada ja leitsime mingi väljaheite toru, mis on ühendatud masina ja õuega. Saime selle kuidagi sealt lahti ja leidsime, et see on ummistunud. Pilkases pimeduses pidutsevate opossumite kõrval leidsime väljast kraani ja kuidagiviisi saime kõige rõvedama haisuga kogunenud mustuse sealt kätte. Gerda tundis seda haisu veel kolm päeva enda ninasõõrmetes, aga võisime jälle ära märkida, et naised saavad kõigega hakkama, isegi kohvimasina ära parandamisega.
  Kord kui Gerda oli enda vaba õhtupoolikut läinud nautima, põristas Bart restorani et oma motikaga. Jäime rääkima ja märkasime, et suur must vares oli restorani lennanud ja istus seal lae all. Läksime teda välja sushitama, aga selle asemel lendas ta täie jõuga vastu klaasi. Järgmine hetk oli ta sellili maas ja tundus nagu ei saaks ta liigutada. Bart läks südamerahus temani, võttis ûhe käega tema jalgade vahelt ja teise käega keha ümbert ning pani vaagu endale kaenlasse. Küll oli varesel sireeni moodi karjed selle peale, aga samas tundus, et ta usaldab Barti täielikult ja lasi ennast aidata. Õue saanud lendas ta minema. Pärast seda rääkis Bart veel huvitavaid fakte lindudest ja roomajatest. Jõudsime ka vaimumaailma teemadeni. Kell 6 panime restorani kinni ja kutsusime Barti enda juurde filmiõhtule. Kuulasime tema toodud Bob Marley plaati ja vaatasime mingit väga halba filmi jamaicalasest, kes põgenes mägedest oma kasvatatud kanepivaruga minema, et seda kusagil müüa. Bart oli nii armas, et oli meile filmiõhtu jaoks isegi igasugust gurmee toitu ostnud ja seal me siis vatrasime poole ööni.
 Üks hommik istusime Gerdaga väljas oma "arts&crafts" is ja vaatame, et rahulikult üle lageda muru roomab meie poole black adder

, kes on siis Austraalia kõige mürgisem madu. Hakkasime hullumeelselt hüppama ja trampima, et ta otsa ringi keeraks, aga tal polnud plaaniski tagasi minna vaid roomas kuni toolide ja laudadeni ja jäi restorani kõrvale põõsasse puhkama. Üritasime Barti kätte saada, et ta tuleks ja püüaks mao kinni, aga ta ei võtnud vastu. Nii me jätsime koletise sinna ja olime pärast seda lihtsalt jõle ettevaatlikud, kuhu astusime. Hiljem kuulsime klientidelt, et loodetavasti see sama must madu oli all parklas puhanud ja libises siis kusagile kaugele põõsaste vahele niiet loodetavasti ta tagasi ei tule. Lõuna poole tuli siia naaber Graham oma wooferiga. Grahamil on siin saarel oma mee ja moosi business. Tal on omad mesilased ja põõsad, kus ta korjab marju moosi jaoks. Meie restorani on kinnitatud ka üks taru, kus mesilased sisse ja välja muudkui lendavad. Graham tuligi oma valgete kostüümide ja tossutamisega meie mett koguma. Meed, mida ta müüb on jagatud erinevateks maitseteks olenevalt, mis taimest need mesilased toitunud on. Kui neil oli taru ümber toimetamised tehtud, istusime kõik lauda kohvitama ja sõbrunema. Graham on siin saarel terve enda elu elanud ja kutsus meid ka enda koju vaatama kuidas see protsess käib, mille tulemusena saab kohaliku mett ja moosi. Lubasime vabal päeval minna.
  Uzi andis meile teada, et paariks päevaks tuleb siia üks potensiaalne manageri paar ümbrust uurima. Tegime selleks kõikvõimaliku suurpuhastuse ja ühel hommikul astusidki sisse Annie ja Michael. Tohutult armas paar. Mees tuletab natukene meelde Metsatölli liiget ja naine on pisikene kogukas Brasiilia päritolult energiapall. Saime koheselt nendega väga hästi läbi, näitasime ümbrust ja tegime neile lõunat. Teise päeva õhtul sulgesime kell 6, sättisime ennast rohkem inimese moodi ja proovisime üles otsida täpselt saare keskel asuvat kohaliku pubi. Sinna viis kruusatee ja kuna me kaardi muidugi maha unustasine, siis poole tunni pärast avastasime, et olime ringiratast sõitnud ja jõudnud enda restorani ette tagasi. Nalja kui palju, aga lõpuks jõudsime siis kohale. Pubi oli üsna vaikne, aga mõnus kamin ruumi otsas tegi asja väga hubaseks. Baarman oli meile juba tuttav, sest ta ühtlasi töötas ka Kelly Hills Cavesides, kus ta meile koobastes tuuri tegi. Tellisime õlled ja šampinjoni pastat. Laua taga jagasime oma lugusid jälle ja nalja sai meil kõvasti.

Pärast kolme siin veedetud päeva meeldis paarile kohutavalt siinne elu olu ja neil oli juba sada mõtet, kuidas ümbrust edasi arendada. Jätsime hüvasti ja lootsime, et Uzi on nõus neile selle koha manageerida andma.
  Nüüd tuleb teisipäeval siia üldse üks potensiaalne Uzi äri ostja ja Uzi arvab, et me toome ta ärile head energiat ning vaadates kuidas me tema kompleksi esindamisega Anniele ja Michaelile hakkama saime, ei vaevu ta siia tulema ja usub, et me oskame tema äri ka ostjale esindada. No pressure.
  Nii me siin siis elame - vaikselt, rahulikult aga õnnelikult. Nüüd ei tea isegi mis homne päev toob, sest võibolla saab äri juba nüüd müüdud ja meid pole enam vaja. Eks näis. Senikaua naudime igat hetke.

Päev on päike, päev on ilu, päev on madu

Vat kus tihedalt ma siia postitama olen hakanud. Tänase postituse põhjuseks on esiteks üks imehea retsept, mida ma teiega jagada tahan ja teiseks on meil olnud siin paar seiklusrohket päeva, millest rääkida tuleks.
  Tänu Iisraeli pere emale Efratile on meile põue kaasa antud nii mitugi suurepärast retsepti. Ühe konkreetse ja ilmselt ka meie lemmiku paneksin ka siia kirja, et kokkamishuvilised proovida saaksid.

Maapähklivõi pasta

Vaja läheb: 1 suur sibul, 5 küüslauguküünt, 1-2 porgandit, 1-2 zucchinit, kapsast, 1 pakk tofut, brokkoli, soja kastet, 1/3 purki maapähklivõid, riisinuudlid (igasugune muu pasta sobib ka).

Valmistamine: Valmista riisinuudlid pakendi järgi. Tükelda sibul, küüslauk, porgand, zucchini, meeldiva koguse kapsast, tofu (kuubiku kujulised tükid) ja brokkoli. Pane kogu see kupatus oliiviõliga wokile praadima. Maitse järgi lisa soola ja pipart (see maitseb ka ilma maitseaineteta suurepäraselt). Prae umbes 5-10 minutit. Lisa maitse järgi soja kastet, 1 klaas vett ja 1/3 purgist maapähklivõid. Sega korralikult ning lase podiseda, kuni köögiviljad tunduvad pehmed. Lisa vajaduse korral rohkem vett, kui segu peaks hakkama põhja kõrbema. Kui valmis, lisa riisinuudlid hulka ja sega. Bon appetit!

  Eelmine laupäev tuli mõte emadepäevaks meie emad ise valmistada. Kuna vahemaa on kaugel ja reaalselt nad siin olla ei saanud, tuli midagi ette võtta. Panime maalimisriided selga ja hakkasime elusuuruses aluste peale emasid maalima. Sellest tuli lõbus ettevõtmine ja tulemus oli üle ootuste hea. Pühapäeva hommikul enne resto avamist lippasime emadega põllule ja klõpsasime pildid, et need kingituseks läbi arvuti perele saata.

Isa lubas selle saladuskatte all fotoks teha ja koos juurde antud sõnadega emale kinkida, aga ta ei suutnud oodata ja näitas seda hommikul kohe minu emale. Nii tore oli kuulda, et emale oli see kõikväga  hinge läinud, et pidi pisaraid pühkima. Selle imeilusa päeva mõtlesime, et võtame töölt ennast varem vabaks. Kell 12 panime juba restorani kinni. Meie saare avastusretkele oli plaan ka emad kaasa võtta, aga kahjuks nad ei mahtunud autosse (no offence ema) ja jäid kodu valvama. Aa eelnevas positituses panin pilte meie toast, aga mitte majast.

Pisike aga kohutavalt armas meile. Igatahes hakkasid imekombel super soojad ilmad pihta ja meie tuju oli ka laes. Sõit möödus huilates ja lauldes.

Esimene peatus oli tunni kaugusel Kelly Hills Cavesides. Järgmise ekskursioonini koobastes oli tund aega aega ja võtsime ette sealses metsas ühe poole tunnise jalutuskäigu. Avastasin, kuidas metsa olin igatsenud. Iseenesest on põllud, põõsatihnikud ja issanda kirju loomaaed pidevalt meie kõrval, aga sellise tiheda rohelise metsa sisse pole ammu saanud. Kui ma ütlen tihe siis ma mõtlen tihe, sest seal metsas võis näha kümneid uusi huvitavad taimeliike, mida ei osanud kusagile kategooriasse liigitadagi. Lemmik hetk oli siis, kui jäime käänulisel jalgrajal seisma ja olime täiesti vait. Päike sillerdas läbi puude ja kümned linnud laulsid kooris. Palju oli ka seest õõnsaid ja põlenud ajupuusid.

  Kui kopsud värskust täis ronisime mäest üles ja ootasime oma giidi. Tuli välja, et olime ainukesed, sest vaatamata ilusatele ilmadele on siiski talve periood ja terve saar on võrdlemisi vaikne. Astusime oma giidiga maa peal ühest uksest sisse, kust viis trepp maa alla. Seal võisime näha palju ilusaid ja sillerdavaid kristalle, mis lakke olid kujunenud.

Giid oli üpriski suvaline 30ndates mees, kes vist parema meelega oleks kusagil mujal olla tahtnud ja väga palju tarka juttu ta meile ei rääkinud, pigem küsis meie elude kohta ja vestlesime tühjast tähjast. Koobastes oli kolm ruumi, kus võis erinevate suuruste ja kujudega kristalle näha. Vahepeal pani giid kõik tuled kustu ja seisime hetke täielikud kottpimeduses. See oli huvitav. Sealne õhk oli ka mõnus. Natukene olime pettunud enda giidis, aga kokkuvõtlikult oli tore midagi turistiliku teha.
  Järgmisena sõitsime saare lääne ossa, mis on peaaegu tervenisti üks suur looduspark. Sisse sõites maksad 10$ ja võid päev läbi seal ringi sõita. Iseenesest tore, et nad selle mõttega sealset loodust kaitsevad ja hoiavad aga minu arvates on tobe, et pead looduse vaatamise eest maksma, aga eks igal asjal on omad põhjused. Esimese asjana sõitsime ookeani äärde ühte uhket majakat imetlema.

Vaade selle kõrval oli ka muidugi super.

Järgmisena kõndisime mööda laudteed alla ookeani ja kaljude äärde, mille peal ja lähedal elutsesid hülged.

Tegelikuks vaatamisväärsuseks oli seal Admirals Arch, milleks oli kalju sees olev suur auk, kust võis õhtupäikese sära ja toimetavaid hülgeid nautida.

  Siis hakkas järjekordne võidusõit päikesega, sest viimase vaatamisväärsuse Remarkable Rockside juurde tahtsime päikeseloojanguks jõuda. Veel enne parklas märkasime ühte pisikest kängubeebit, kes vist süüa otsis.

Ta oli väga julge ega tundud üldse huvi, et me talle päris lähedal seisime ja kihistasime. Siis panime padavai jooksma ja jõudsime täpselt õigeks ajaks. Remarkable Rocks'id on suured kivid, mis asuvad ookeani kõrval pangal ja on vägagi juustu moodi - sellised augulised.

Tõdesime silmad täis sära, et see saar on vapustav ja maagiline. Kodulehel oli öeldud, et looduspargist peab päikeseloojanguks lahkuma. Võis arvata, et olime ilmselt viimased inimesed seal. Tagasisõit toimus pilkases pimeduses. Oleme alati meeletult seda kartnud, sest teame, et Austraalias on väga ohtlik õhtuti sõita. Isegi rendiautode kindlustus ei kehti öösiti teadagi miks. Ja oligi nii, et üle tee käisid mingid hanelised, opossumid, wallabyd ja kängurud. Gerda roolis värises ja ma üritasin pingsalt vaadata, kas kusagilt keegi jälle teele hüppab. Sõitsime 60km/h ja vahepeal pidi Gerda auto täiesti pidama saama, sest tee keskel seisis rahuliku südamega känguru. Kahjuks üks hetk nii õnnelikult asi ei läinud ja ühe wallaby ajasimegi alla. Sõit koju kestis terve igaviku, aga õnneks jõudsime elusalt ja tervelt pärale. Oli siiski üks imetore päev.
  Täna kutsus Bart meid enda töökohta roomajate showle. Kuna ta bossi seal ei olnud saime tasuta sisse hiilida. Üks hästi tore neiu tutvustas meile kõiksugu roomajaid. Vaatajatest olime meie ja kolm vanemat inimest. Tekkis mõnus õhkkond ja saime ka kõiki tutvustatud loomi süles hoida ja paitada. Me ei olnud üldse ennast selleks ette valmistanud. Alguses oli väga tore vaadelda ja hoida sisalike. Esimene oli sinikeelne sisalik:
Teine oli nagu käbi koore sarnaste soomustega suur sisalik:

Kolmandaks mängisime draakon-sisalikega:

Viimased olid väga aktiivsed ja ronisid mööda meid üles-alla. Siis aga võeti välja maod, täpsemalt püütonid. Nüüd oli junn jahe ja ei teadnud mida teha või kuidas olla. Näidati kolme madu alustades väiksemast ja minnes suuremate poole. Üllatavalt lahe oli neid enda käte vahel hoida. Nad olid väga sõbralikud ja samamoodi uudishimulikud. Kuidagi rahustav tunne tekkis, kui nad mööda nahka libisesid ja kergelt enda lihaseid pingutasid, kui mu käe ümber end keerasid. Avastasin, et mul tuli püütoni armastus peale.

See on Sam

Pildil püüton, kes päikese käes vikerkaare värvi läheb.

Roomajate neiu rääkis nii kirglikult nendest ja seletas, et enamus inimestel on nii vale arusaam madudest ja hirmud, millel ei ole alust. Suuruselt teine madu nimega Sam meeldis mulle kõige rohkem, sest ta ronis mu pluusi alla ja jäi seal tuttu. Tahtsin teda ju koju kaasa võtta, aga kurbuse saatel andsime kõik maod tagasi, sest show oli läbi.
  Siis saime Bartiga kokku ja ta viis meid taharuumi, kus kõik loomad elasid. Bart ise teeb mürgiste loomade showd ja seal ta siis demonstreeris neid meile. Vat siis me enam ei rõõmustanud vaid tahtsime pigem ära minna. Küll avas ta meile karbi, kus oli tarantel või teise, kus oli Austraalia kõige mürgisem ämblik. Lõpuks avas ta suure mürgise mao kodu. Me mõtlesime, et eino mida veel. Siis oli vaja see madu välja võtta ja ümber meie kaela panna. Ma ei tea kuidas me ära ei minestanud, aga kõva kogemuse saime küll. Vaatamata kõigele otsustasin, et tulevikus võtan endale koduloomaks püütoni.
 Enne äraminekut jäime kahe vanema naisega rääkima, kes töötasid sealses kohvikus. Nad uurisid meie elude kohta ja olid nii sõbralikud. Rõõmustasid väga kui kuulsid, et me ennast siin juba nii koduselt tunneme. Kui tagasi koju sõitsime, tundsime, et kuulume jälle kusagile ja Gerda lausus, et on kui uuesti sündinud, sest maailmas on nii head inimesed.
Lõetuseks üks  pilt meie kodu koaalast, kes mossitab puu otsas

Külm ja kuum

 Mõnel heal päeval alustame oma hommikut jooksuga, kuid võite kindlad olla, et igal hommikul ei puudu söögilaua tagant pudru mee ja kookosehelvestega ning üks kuum kohvi. Päevad teevad erilisemaks mõned meeldejäävad kliendid. Kord tulid rääkima noor abielupaar Ameerikast, kes olid oma vastsündinud teise lapse koju jätnud ja ise reisima läinud. Nad olid väga huvitatud meie seiklustest ja nendest kerge ülevaate saanud, kerkis nende näkku igatsus nooruse ja täieliku vabaduse järgi, kus ei pea reise plaanima ega millegi üle muret tundma. Kinnitasime neile, et nad ka oma suure pere tõttu näevad väga nooruslikud välja ja oma suhtumiselt tundusid nad ka 20.aastased seiklusjanulised, niiet millegi pärast pole vaja kurbust tunda.

  Ülejäänud sellest päevast meenub, et käisime veetanke kontrollimas ja sõitsime dam'i juurde, et pumba käima tõmmata - tavalised asjad. Õhtul korraldasime mina, Gerda ja Tess lõkkeõhtu, kus Tess tegi meile meekana ja juurviljarooga.

Põhjuseks oli meie viimase wooferi lahkumine, sest Tessil oli vaja Adelaide minna, et oma panga asju korda ajada. Õhtu kujunes hubaseks täis lõkkejutte ja head toitu. Tess andis veel viimased soovitused kaasa, kuhu kindlasti reisima peaks minema ja mis toite ära peab proovima. Enne uinumist sain läbi imelise skype enda ema ja vanaema nägu näha, kes kotte pakkisid, et Hollandisse tulpe minna nuusutama. Seikleja pere mul peab mainima. Pilt nende reisist ka

  Hommik algas varakult, sest lubatud oli Tessikene Penneshawsse praamile ära viia. Eks rooli taga natukene raske oli silmi lahti hoida, aga kui ükskord Penneshawsse jõudsime jäi küll hing kinni sealsest maastikuvaatest ja veekogudest. Küll jäi ühele poole American river ja siis jälle teisele poole ookean. Maastik oli meeletult üles-alla, nii et vahepeal tundus, et auto ei võtta välja seda jõudu mäest üles sòitmiseks.

Siiski jäi sisse päris kurb tunne, et pidime tagasi kihutama. Oli vaja ju restoran inimeste jaoks jälle avada. Kogesime ära esimest korda autole bensu võtmist. Miskit rasket see muidugi ei olnud. Tagasi tulles sain mina jalad armatuurlauale visata ja rahulikult silmadega seda imeilusat saart nautida.
  Päev läks edasi teenindades kliente, trenni tehes, hostelit koristases ja õhtul The Villaget vaadates. Saime aru, et kahekesti saame ka väga hästi hakkama ja nüüd on meil veel rohkem privaatsust ja vähem muret, sest eks ikka oli pingeline enda eelnevale töökaaslasele järsku käsklusi hakata jagama ja pahandama kui tundsime, et ta liiga laisaks oli kätte läinud.
  Reeded on päevad, kus meie kohtustuseks on sõita Kingscote ja panka anda raha, mille kassasse kogunud oleme ning see siis omakorda Uzile saata. Sellest konkreetsest reedest sai üks vihmane, tuuline ja külm päev. Mitte just väga meeldiv, aga talutavaks tegi selle see, et ühtegi inimest restorani ei tulnud. Tegime endale ühed Ozi burgerid, viskasime jalad seinale ja ootasime kella 2, et saaksime uksed kinni virutada ja autoga tsivilisatsiooni kihutada. Enne veel kui sõiduks läks, toppisime suure prügikasti koos pudelitega autosse, et need linnas rahaks vahetada. Sõit sinna oli mõnus. Teed on üpriski kitsad, aga need puudealleed ja sadat erinevat rohelist värvi põõsad, mis teed ääristavad - lust on seda kõike nautida. Erinevalt Eesti toidupoodide juures olevatest pudeliautomaatidest, siin vead ikka ise oma prügikasti vanemapoolse mehikese juurde, kes kallab sisu plekist alusele ja hakkab käsitsi sorteerima. Ühte kotti lähevad plastpudelid, teise klaaspudelid ja kolmandasse konservipurgid. Kogu see krempel kestab oma 10 minutit ja siis kui õnnetu 10 dollarit käes on saadki sealt tulema. Järgmisena lippasime toidupoodi ja ostsime kõik vajaliku, mis restoranis juba otsakorral oli ning vajamineva enda kõhtude täitmiseks. Üldjuhul on kõik ostetav vegeterian toit, sest nende raha eest me liha osta ei või, aga mind see väga ei heiduta. Oleme selle reisi jooksul õppinud ise nii huvitavaid asju kokkama ja tavaliselt me liha toidudesse nii või naa ei pane.
  Näpud ristis postkontorisse saabudes juhtuski ime ja kauaoodatud pakk Eestist oli lõpuks kohale jõudnud. Küll oli soe ja õnnelik olla. Pakk vanematelt sisaldas selliseid asju: olin väiksena suur Pipi fänn ja igatsesin üldse Eesti kirjandust, niiet tänu sellele saadetisele saingi oma lapsepõlve mälestustele jälle lähemal olla.

Siis seadsime sammud panga poole ja tegime enda esimese raha deposiidi, et kassas oleva nädala raha Uzile Byronisse saata. Viimase kohustusena käisime ehituspoes veel hiirelõkse ja lampe soetamas ning seal saime kassas lihtsalt öelda, et pange summa Uzi äri nime alla ja jalutasime sentigi lauale panemata uksest välja. Küll oli uhke tunne. Enne kella 5 kui kõik see saar välja sureb jooksime veel kaltsukasse ja ostsin endale suure vanaema kampsuni ja tuulejope, et talvele hakata vastu seisma. Tagasi koju sõitis Gerda ja vaatamata sombusele ilmale tuli päike loojumiseks ikkagi välja ja nautisime järjekordse harva juhtuva autoseikluse lõppu.
  Õhtul valmistasime iseendile imemaitsva quiche ja erandkorras jäime lausa poole 12 üles, et vanu muusikavideosid telekast vaadata.

Oli pikk, külm aga teorohke päev ning selle lõpus pugesime oma kampsunite ja villaste sokkidega voodisse ning uinusime.
  Kord tuli meile restorani külla meie tihe klient Bart, kes lähedal töötas linnu ja roomaja showdel. Sellel korral jäi ta meiega oma kahekst tunniks vestlema. Ta on oma elus väga palju reisinud. Elanud Siberis ja Jaapanis. Bart rääkis meile, kuidas ta oli Siberisse tiigri taltsutajaks läinud ja täielikult armus sellesse elustiili ning maasse endasse. Kuna sellel ajal turismindus niivõrd ei lokkanud meenutas mees, kuidas talle nii meeldis, et Siber oli täiesti nagu puutumata turistidest. Tihti käis ta oma kotiga linnas ringi ja korjas prügi maast, et maa oma puhtust säilitada. Kord tahtsid tema sõbrad koos Bartiga turismiäri alustada, aga mees keeldus täielikult. Siis rääkis ta veel oma noorusaegadest, kui oli pikkade rastadega olnud ja omas oma korteris ühte jalgratast, ühte kappi ja mitukümment ämbliku. Veel jutustas ta oma reisist Jaapanisse, kus käis oma lemmik motika asutajate firmas kohapeal ja surus sealsetel töötajatel kätt, sest nii meeldivad talle ta motikad. Jaapanis elas ta ühes mägikülas ja magas hütis. Kord käis ka ka Tokyo linnas, kui seal tekkisid tal ärevushäired vaadates seda suurt massi inimesi ning eelistas siiski looduse keskel elada. Ühel hetkel otsustas ta, et tahab Siberisse elama jääda ning tuli Austraaliaga veel viimast korda hüvasti jätma. Siis avastas ta Kangaroo Islandi ja tundis, et see on hoopis õige koht tema jaoks ja pärast seda on siin 15 aastat elanud. Kohutavalt huvitav on tema jutte kuulata ja tundub, et ta naudib ka meie seltskonda, sest pakkus kunagi koos filmiõhtu korraldada.
  Poole päeva pealt astus sisse üks Šveitsi perekond ja nad olid cabini bookinud juba aasta aega tagasi, aga seda meie süsteemis ei olnud. Probleem sai kiiresti lahenduse. Gerda läks ja korrastas nende jaoks kabiini ära ja polnudki rohkem muret. Lõuna poole tuli üks prantsuse poiss lõunat sööma. Rääkis, et töötab Islander vineyardis (viinamarjaistanduses). Kuna tema pere on tuttav sealse veinimeistriga, läks poiss sinna alguses samamoodi wooferiks nagu meie tulime siia. Aja möödudes töötas ta ennast üles ja on nüüd veinimeistri assistent ja väga naudib oma tööd. Oleme kuulnud, et Kangaroo islandil pidi üldse väga häid veine ja ilusaid viinamarjaistandusi olema. Plaanime kindlasti kunagi ühest neist läbi hüpata. Päeva lõpuks sain läbi 400lk inglise kirjanduse ja saingi alustada armsa Pipi Pikksukaga. Õhtul hellitasime enda maitsemeeli Eestist saadetud kilu, juustu ja süsimusta leivaga. Enne päikeseloojangut läksin enda lemmik spoti taga aeda istuma ja maalisin jäätisepulkade ning puuokstega kaks kunstiteost.
  Järgmine hommik tuli see Šveitsi pere enda võtit tagasi tooma ja jäime nende reisist rääkima. Nad olid seda reisi juba kaks aastat planeerinud ja alustanud reisi juba 145 päeva tagasi. Alustuseks lendasid nad Lõuna-Ameerikasse ja olid kohutavalt vaimustuses sellest kohast. Seal oli küll päris külm olnud, aga mägine maastik ja kultuur paelusid neid kohutavalt. Järgmisena läksid nad New Zealandi avastama ja tundus, et see jäi nende lemmik paigaks siiamaale. Kogu reis oli neil positiivne olnud, aga siin saarel läks nende rendiauto katki ja nüüd on neil suured summad kaelas. Üritasime neid lohutada ja vestlus lõppes positiivse noodiga, kui naersime nende sugulaste üle, kes peavad hakkama kõiki nende pilte peale reisi vaatama.
  Ülejäänud päev oli kohutavalt busy, sest kliente oli massiliselt ja me jooksime Gerdaga endal hing paelaga kaelas. Õhtul kargasime jälle trennivideo saatel ja lugesin aias oma Pipit. Gerdale saadeti sammuti Eestist pakk ja tema paki sisust nautisime õhtusöögiks tatraputru. Kuna kõik lugejad juba teavad, et Saaraga juhtub, siis nimelt see sama õhtu ei mäletagi enam mille üle me Gerdaga naersime, aga ühtäkki ei saa enam naeru pidama ja vetsu ka piisavalt kiiresti ei jõudnud niiet lasin enda püksid täis. See tuleb sellest, et joon eeskujulikult palju vett päevas, aga kahjuks sellel ka oma negatiivsed pooled nagu näha
  Ühel ilusal päikselisel hommikul avastasime, et ongi juba viis kuud täis Austraalias olemisest. Tegime piduliku päeva puhul endale hommikusöögiks magusaid ja soolaseis pannkooke ja üksteisele ühe suure kalliralli. Korrastasin meie tagaaeda lehtedest ja opossumi kakast ja peale restorani sulgemist tegime oma trennivideot hoopis õues muru peal. See oli tore vaheldus, aga olime peale video lõppu isegi rohkem surnud kui tavaliselt. Siis viskasime mugavad riided selga ja sõitsime damini, et veepump käima panna ja ilusal maastikul natukene mediteerida. Olime juba ennast sisse seadnud, kui kuuled, et naabrimees oma traktoriga tuleb seal maad kündma või midagi. Polnud midagi teha, tulime tulema ja seadsime uuesti ennast enda tagaaias sisse. Mediteerimisega on nagu on. Ei suuda ikka eriti üle viie minuti siin kohapeal olla. Ikka lähevad mõtted uitama või jalad surevad ära ja nii edasi. Jäime Gerdaga veel pingi peale istuma kuni järjekordne müstiline päikeseloojang oli läbi. Seadsime sammud restorani kööki, valmistasime endale Ozi burgerid ja broneerisime endale järjekordse romantilise õhtusöögi restoranis. Mekutasime kõrvale kängu saare kohaliku veini ja imemaistvaid brownies'id. Õhtul skypesin pikalt veel oma igatsetud sõbranna Kamillaga. Unistasime tulevikust ja vestlesime elust olust. Magama jäin toas täis küünlaid.
 Reedesel päeval ärkasime kohe rõõmuga, sest oli ju linna päev. Kuni kella poole kaheni hoidsime restot lahti. Võibolla kaks klienti käisid ja köögis ajasime veel ühte hiirt taga, kes ühest otsast Gerda ehmatamise tõttu välja jooksis ja teises otsas pidi pidurid peale panema ja tagasi jooksma, sest mina olin seal, et teda hirmutada. Siis ta leidis ühe elektrijuhtme ma hakkas mööda seda üles vudima, aga me olime vaesekese nii ära väsitanud, et ta poole pealt alla kukkus ühe kõrretopsi. Seal oli hea võimalus kaas peale panna ja ta välja viia, aga Gerda nii muretses, et hiir hakkab kõrte vahele kakama ja avas kaane, kus siis see pisike hiir enda viimase jõu kokku võttis ja topsist sellise hooga välja hüppas ning kappide vahele jooksis. Küll meil oli lõbus temaga. Ilm pakkus meile soojust ja päikest ja tundsin, et pole üle pika aja nii rõõmus ja värsket energiat täis olnud. Muidugi olen ma õnnelik siin, aga ikka vahel mingid mõtted takistavad kohal olemist ja positiivsuse sisse voolamist.
  Saime järjekordse pudeliprügikasti autosse pressitus ja šokolaadi-mündi jäätised peos, päikseprillid ees kimasimegi Kingscote. Poole pealt läks kogu taevas pilvi täis ja saimegi tunni aja jooksul kahte aastaaega tunda - suvi ja sügis. Pudelid viidud, tõime auto remondikojast oma töö autole uue kummi. Kui toidud ostetud, käisime igasugu armsaid poode mööda ringi. Soetasime endale pintslid, sest siiamaale oleme maalinud jäätisepulkadega (paar näidet minu suurepärasest kunstiandest, kui vahel tagaaias saan maha istutud)

ja ostsin endale järjekordse päeviku, sest mul ei saa nendest küllalt. Tagasi tulles nautisin jälle mina ümbrust jalad armatuurlaual ja päike tuli loojanguks ikka välja. Õhtul kui koostasime nädala kokkuvõtet ja muid dokumente, helistati lähedal olevast puhkekompleksist, et ega meil ei oleks majutada ühte perekonda, kellele nemad kabiini anda ei saa. Meil oli täiesti tühi maja, niiet olime nõus, ootasime väsinud perekonna ära ja majutasime nad kabiini. Hiljem sain jälle oma kõige kallimate vanematega skypekõnet teha, kirjutasin veel toas küünlavalgel päevikuid ja jäin magama naeratus näol.