Vat kus tihedalt ma siia postitama olen hakanud. Tänase postituse põhjuseks on esiteks üks imehea retsept, mida ma teiega jagada tahan ja teiseks on meil olnud siin paar seiklusrohket päeva, millest rääkida tuleks.
Tänu Iisraeli pere emale Efratile on meile põue kaasa antud nii mitugi suurepärast retsepti. Ühe konkreetse ja ilmselt ka meie lemmiku paneksin ka siia kirja, et kokkamishuvilised proovida saaksid.
Maapähklivõi pasta
Vaja läheb: 1 suur sibul, 5 küüslauguküünt, 1-2 porgandit, 1-2 zucchinit, kapsast, 1 pakk tofut, brokkoli, soja kastet, 1/3 purki maapähklivõid, riisinuudlid (igasugune muu pasta sobib ka).
Valmistamine: Valmista riisinuudlid pakendi järgi. Tükelda sibul, küüslauk, porgand, zucchini, meeldiva koguse kapsast, tofu (kuubiku kujulised tükid) ja brokkoli. Pane kogu see kupatus oliiviõliga wokile praadima. Maitse järgi lisa soola ja pipart (see maitseb ka ilma maitseaineteta suurepäraselt). Prae umbes 5-10 minutit. Lisa maitse järgi soja kastet, 1 klaas vett ja 1/3 purgist maapähklivõid. Sega korralikult ning lase podiseda, kuni köögiviljad tunduvad pehmed. Lisa vajaduse korral rohkem vett, kui segu peaks hakkama põhja kõrbema. Kui valmis, lisa riisinuudlid hulka ja sega. Bon appetit!
Eelmine laupäev tuli mõte emadepäevaks meie emad ise valmistada. Kuna vahemaa on kaugel ja reaalselt nad siin olla ei saanud, tuli midagi ette võtta. Panime maalimisriided selga ja hakkasime elusuuruses aluste peale emasid maalima. Sellest tuli lõbus ettevõtmine ja tulemus oli üle ootuste hea. Pühapäeva hommikul enne resto avamist lippasime emadega põllule ja klõpsasime pildid, et need kingituseks läbi arvuti perele saata.
Isa lubas selle saladuskatte all fotoks teha ja koos juurde antud sõnadega emale kinkida, aga ta ei suutnud oodata ja näitas seda hommikul kohe minu emale. Nii tore oli kuulda, et emale oli see kõikväga hinge läinud, et pidi pisaraid pühkima. Selle imeilusa päeva mõtlesime, et võtame töölt ennast varem vabaks. Kell 12 panime juba restorani kinni. Meie saare avastusretkele oli plaan ka emad kaasa võtta, aga kahjuks nad ei mahtunud autosse (no offence ema) ja jäid kodu valvama. Aa eelnevas positituses panin pilte meie toast, aga mitte majast.
Pisike aga kohutavalt armas meile. Igatahes hakkasid imekombel super soojad ilmad pihta ja meie tuju oli ka laes. Sõit möödus huilates ja lauldes.
Esimene peatus oli tunni kaugusel Kelly Hills Cavesides. Järgmise ekskursioonini koobastes oli tund aega aega ja võtsime ette sealses metsas ühe poole tunnise jalutuskäigu. Avastasin, kuidas metsa olin igatsenud. Iseenesest on põllud, põõsatihnikud ja issanda kirju loomaaed pidevalt meie kõrval, aga sellise tiheda rohelise metsa sisse pole ammu saanud. Kui ma ütlen tihe siis ma mõtlen tihe, sest seal metsas võis näha kümneid uusi huvitavad taimeliike, mida ei osanud kusagile kategooriasse liigitadagi. Lemmik hetk oli siis, kui jäime käänulisel jalgrajal seisma ja olime täiesti vait. Päike sillerdas läbi puude ja kümned linnud laulsid kooris. Palju oli ka seest õõnsaid ja põlenud ajupuusid.
Kui kopsud värskust täis ronisime mäest üles ja ootasime oma giidi. Tuli välja, et olime ainukesed, sest vaatamata ilusatele ilmadele on siiski talve periood ja terve saar on võrdlemisi vaikne. Astusime oma giidiga maa peal ühest uksest sisse, kust viis trepp maa alla. Seal võisime näha palju ilusaid ja sillerdavaid kristalle, mis lakke olid kujunenud.
Giid oli üpriski suvaline 30ndates mees, kes vist parema meelega oleks kusagil mujal olla tahtnud ja väga palju tarka juttu ta meile ei rääkinud, pigem küsis meie elude kohta ja vestlesime tühjast tähjast. Koobastes oli kolm ruumi, kus võis erinevate suuruste ja kujudega kristalle näha. Vahepeal pani giid kõik tuled kustu ja seisime hetke täielikud kottpimeduses. See oli huvitav. Sealne õhk oli ka mõnus. Natukene olime pettunud enda giidis, aga kokkuvõtlikult oli tore midagi turistiliku teha.
Järgmisena sõitsime saare lääne ossa, mis on peaaegu tervenisti üks suur looduspark. Sisse sõites maksad 10$ ja võid päev läbi seal ringi sõita. Iseenesest tore, et nad selle mõttega sealset loodust kaitsevad ja hoiavad aga minu arvates on tobe, et pead looduse vaatamise eest maksma, aga eks igal asjal on omad põhjused. Esimese asjana sõitsime ookeani äärde ühte uhket majakat imetlema.
Vaade selle kõrval oli ka muidugi super.
Järgmisena kõndisime mööda laudteed alla ookeani ja kaljude äärde, mille peal ja lähedal elutsesid hülged.
Tegelikuks vaatamisväärsuseks oli seal Admirals Arch, milleks oli kalju sees olev suur auk, kust võis õhtupäikese sära ja toimetavaid hülgeid nautida.
Siis hakkas järjekordne võidusõit päikesega, sest viimase vaatamisväärsuse Remarkable Rockside juurde tahtsime päikeseloojanguks jõuda. Veel enne parklas märkasime ühte pisikest kängubeebit, kes vist süüa otsis.
Ta oli väga julge ega tundud üldse huvi, et me talle päris lähedal seisime ja kihistasime. Siis panime padavai jooksma ja jõudsime täpselt õigeks ajaks. Remarkable Rocks'id on suured kivid, mis asuvad ookeani kõrval pangal ja on vägagi juustu moodi - sellised augulised.
Tõdesime silmad täis sära, et see saar on vapustav ja maagiline. Kodulehel oli öeldud, et looduspargist peab päikeseloojanguks lahkuma. Võis arvata, et olime ilmselt viimased inimesed seal. Tagasisõit toimus pilkases pimeduses. Oleme alati meeletult seda kartnud, sest teame, et Austraalias on väga ohtlik õhtuti sõita. Isegi rendiautode kindlustus ei kehti öösiti teadagi miks. Ja oligi nii, et üle tee käisid mingid hanelised, opossumid, wallabyd ja kängurud. Gerda roolis värises ja ma üritasin pingsalt vaadata, kas kusagilt keegi jälle teele hüppab. Sõitsime 60km/h ja vahepeal pidi Gerda auto täiesti pidama saama, sest tee keskel seisis rahuliku südamega känguru. Kahjuks üks hetk nii õnnelikult asi ei läinud ja ühe wallaby ajasimegi alla. Sõit koju kestis terve igaviku, aga õnneks jõudsime elusalt ja tervelt pärale. Oli siiski üks imetore päev.
Täna kutsus Bart meid enda töökohta roomajate showle. Kuna ta bossi seal ei olnud saime tasuta sisse hiilida. Üks hästi tore neiu tutvustas meile kõiksugu roomajaid. Vaatajatest olime meie ja kolm vanemat inimest. Tekkis mõnus õhkkond ja saime ka kõiki tutvustatud loomi süles hoida ja paitada. Me ei olnud üldse ennast selleks ette valmistanud. Alguses oli väga tore vaadelda ja hoida sisalike. Esimene oli sinikeelne sisalik:
Teine oli nagu käbi koore sarnaste soomustega suur sisalik:
Kolmandaks mängisime draakon-sisalikega:
Viimased olid väga aktiivsed ja ronisid mööda meid üles-alla. Siis aga võeti välja maod, täpsemalt püütonid. Nüüd oli junn jahe ja ei teadnud mida teha või kuidas olla. Näidati kolme madu alustades väiksemast ja minnes suuremate poole. Üllatavalt lahe oli neid enda käte vahel hoida. Nad olid väga sõbralikud ja samamoodi uudishimulikud. Kuidagi rahustav tunne tekkis, kui nad mööda nahka libisesid ja kergelt enda lihaseid pingutasid, kui mu käe ümber end keerasid. Avastasin, et mul tuli püütoni armastus peale.
See on Sam
Pildil püüton, kes päikese käes vikerkaare värvi läheb.
Roomajate neiu rääkis nii kirglikult nendest ja seletas, et enamus inimestel on nii vale arusaam madudest ja hirmud, millel ei ole alust. Suuruselt teine madu nimega Sam meeldis mulle kõige rohkem, sest ta ronis mu pluusi alla ja jäi seal tuttu. Tahtsin teda ju koju kaasa võtta, aga kurbuse saatel andsime kõik maod tagasi, sest show oli läbi.
Siis saime Bartiga kokku ja ta viis meid taharuumi, kus kõik loomad elasid. Bart ise teeb mürgiste loomade showd ja seal ta siis demonstreeris neid meile. Vat siis me enam ei rõõmustanud vaid tahtsime pigem ära minna. Küll avas ta meile karbi, kus oli tarantel või teise, kus oli Austraalia kõige mürgisem ämblik. Lõpuks avas ta suure mürgise mao kodu. Me mõtlesime, et eino mida veel. Siis oli vaja see madu välja võtta ja ümber meie kaela panna. Ma ei tea kuidas me ära ei minestanud, aga kõva kogemuse saime küll. Vaatamata kõigele otsustasin, et tulevikus võtan endale koduloomaks püütoni.
Enne äraminekut jäime kahe vanema naisega rääkima, kes töötasid sealses kohvikus. Nad uurisid meie elude kohta ja olid nii sõbralikud. Rõõmustasid väga kui kuulsid, et me ennast siin juba nii koduselt tunneme. Kui tagasi koju sõitsime, tundsime, et kuulume jälle kusagile ja Gerda lausus, et on kui uuesti sündinud, sest maailmas on nii head inimesed.
Lõetuseks üks pilt meie kodu koaalast, kes mossitab puu otsas
No comments:
Post a Comment