KI

  Klõbistan kirjutada juba Känguru saarelt, aga paar sõna veel Mullumbimby poolt vaja ära märkida. Viimasel nädalal crazy organic farmis põgenes siga oma aedikust ja leidis, et farmi teises otsas kana aedikus on palju põnevam olla. Seal ta murdis ühe vaese kanakese jala, kelle Fööniks pidi hiljem kahjuks ära tapma. Omamoodi irooniline oli see, et siga sai selle sama kana ka õhtusöögiks. Igatahes kasutasime sea põgenemist ära ja põhjamaa naisi pandi sea aedikut uude kohta ümber ehitama. Mokk oli natukene töllakil küll, aga kui juba Gerda ja Maijaga asja käima saime, tuli sellest omamoodi ettevõtmine. Jalad olid poole reieni mudas ja sea roojas kinni ja seal me siis lõikasime aia traate lahti, vedasime aia tükid uude kohta, peksime uued postid mudasse ja traatidega väänasime selle kupatuse kinni.

Üks hetk märkame, et siga kappab tuhatnelja meie poole. Hüppasime nagu nõiaväel üle lähedal oleva traataia. Ega notsu halbade mõtetega ei ole ja väga meeldib talle seltskonnas olla, aga kaalub ta oma jagu ja võib sul ikka käe otsast hammustada küll ning nälg on tal koguaeg. Tol päeval töötasime ettemääratud kuuest tunnist kaheksa tundi ja imekombel saime järjekordse Austraalia farmeri lemmikuteks töötajateks. Tänutäheks pandi meile isegi õlled külma. Ka paar filmiõhtut sai majas veel maha peetud.
  Üks päev kutsus Iisreali pereema Efrad meid Gerdaga Mullumbimby linna, et mingit süsteemi arvutis näidata. Kuna tema esimene nädal meiega Kangaroo Islandil kaasas ei ole ja pereisa Uzi on väga oldschool ega jaga mõhkugi ei arvutitest ega muust elektroonikast, siis meist saavad selleks ajaks kogu nende kompleksi Sealbay Cottages'ite managerid. Ühe korra olime enne seda Mullumbimbys ringi jalutanud ja ei tundunud see linn midagi nii eriline. Nüüd viis Efrad meid kõikidesse nurgatagustesse kohtadesse ja sealt leidsime imelisi vintage poode ja väga armsa interjööriga kohvikuid, kus viiruki lõhn ajas kummalise tunde peale. Chai kõrval õppisime sadat programmi kasutama ja ega seal midagi rasket ei olnud, lihtsalt infot oli palju, mida meelde jätta. Hiljem nautisime kuni pimeduse saabumiseni veel Mullumbimby imelisi pisitänavaid. Alles nüüd jõudis kohale, et kahe päeva pärast peame sellest imelisest piirkonnast lahkuma jälle Austraalia alaossa külmema kliima kätte.

 Viimasel õhtul kokkasid Maija ja Sam meile pasta bologneset ja veini kõrvale vaatasime magustoiduks mingit õudusfilmi. Hommikul kell 5 oli äratus ja Iisreali perega sõitsime Gold Coasti lennujaama. Seal jätsime Efradiga jällenägemiseni ja tema sõitis Melbourne. Pagasite kontrollis tekkis meil lastega probleem, sest hipid nagu nad on ei olnud pisikestel jalanõusid jalas. Läbi meid lasta ei tahetud. Suur jutustaja Uzi rääkis meid ära, et küll me lennujaamas sees neile uued ostame. Kui mina ka ükskord väravatest läbi sain, sest kord piiksus see, kord too, kuulen kõlaritest: last call Saara Tall and Gerda Hansen. Tuleb välja, et terve lennuk oli juba 10 minutit ainult meid oodanud ja meil kellelgi polnud aimugi, et oleme oma lennule hiljaks jäänud. Küll me siis toppisime lapsed koos paljaste jalgadega endale põue, et kuritegu ära peita ja jooksime lennukile. Reis kestis 3 tundi ja sisaldas juuste sakutamist, üle näo musitamist, jalgadega tagumist, pliiatsite pillamist, pissile tahtmist ja ehete tõmbamist. Adelaide's leidsime kohvrist lastele kummikud ja läksime IKEA'sse sööma. Kahe tunni pärast sisenesime maailma kõige väiksemasse ja mitte just väga turvalisse lennukisse Rex, et pooleks tunniks maha istuda ja välja astuda Eesti pilvises ja rõskes sügisilmas Kangaroo Islandil. Kohvrid võisime põhimõtteliselt lennuki pagastnikust välja võtta ja lennujaam meenutas pigem rongijaama. Sealbay manager Nico tuli meile autoga järgi ja poole tunii pärast olimegi kohal. Eks ikka oma peas lood illusiooni, et jõuame paradiisisaarele ja idüllilisse puhkekuurortisse. Selle asemel on kliima hirmuäratavalt masendav ja hostel kuhu meid magama pannakse niiskuseusse ja hiiri täis ning väga vanamoodne. Peale meie elasid seal veel teised woofersid - kaks poissi Inglismaalt ja paar Hong Kongist. Siiamaale olid managerid olnud paar Chiilist Bernie ja Nico, aga nende plaan oli järgmine päev juba lahkuda, mis jättis nende töö meile. Kui Uzi polnud kuuldekaugusel, hoiatasid nad juba meid, et minge siit minema, sest tööd on nii palju ja Uzi on hull. Seda viimast me teadsime juba isegi, sest sellele inimesele meeldib rääkida ja õpetada iga väiksemagi asjaga, aga ise ta enda õpetuste järgi ei ela vaid on kahjuks üks laisk ülekaaluline mees. Meil Gerdaga nüüd muidugi hirmus olla, sest tahame ju kuu aega ikka siin olla, et enda lennupiletite rahad tagasi saada. See on restorani esine:

saabumise õhtul kui olime Uzi ja lapsed natukene kaugemal olevasse cottage'sse magama saatnud, istusime kõikide töötajatega lõkke ümber ja inglise poisid mängisid kitarri. Kõik nad olid nii toredad inimesed ja rääkisime nagu ikka reisi jutte, gossipit Uzist ja muid nalju. Lõpuks jäime vist Gerdaga silmad lahti magama, sest saadeti meid tuppa magama. Järgmine päev tegelesime lastega 12 tundi jutti. Need on meie pisikesed Layla ja Sahar (heebrea keeles õhtu ja kuu):

Inglise poiste, viskas Uzi mentaliteet ja iga asja kallal vingumine üle ja nad otsustasid järgmine hommik autoga ära põgeneda. Kutsusid meid ka kaasa, aga meil on kindel plaan kuu aega vastu pidada. Nii jäimegi majja mina ja Gerda ning super armsad ja toredad hongkonglased. Viimased hakkasid meile iga õhtu aasiapärast kana ja riisi küpsetama - parim osa päevast. Kord sõitsime lastega väikesesse Sahara kõrbe. Meie ees laiusid lumivalged liivamäed ja olime kodust kaasa võtnud papitükid, millega saime mägedest alla sõita.

  Paar päeva tagasi sõitsime pealinna Kingscote. Meil lasti Gerdaga tunnike omapäi ringi uidata. Leidsime armsaid poekesi ja ilusaid vaateid. Tagasi sõitsime pimeduses ja ajasime autoga alla ühe opossumi ja ühe känguru. Sellist kogemust meil varem olnud pole ja alati ma imestasin, et kuidas nii lihtne on neid alla ajada, et auto kunagi viga ei saa, aga ongi nii. Selline tunne on nagu oleks lihtsalt ühest puupalgist üle sõitnud ja kõik. Väikene kolks käib ja keegi ei pane seda imekski siin. Päris jõhker.
  Eile koputasid aasialased meie uksele ja teatasid kurbusega, et ka nemad põgenevad siit ja jätavad meid üksi. Kuna nemad töötasid põhiliselt kokkasena restoranis ja kabiinide koristajatena, saime aru, et need tööd jäävad nüüd meile. Nad plaanisid hääletada teise Kangaroo Islandi otsa ja mesilasfarmi tööle saada. Lubasime veel kokku saada ja saare kuulsaid kivikoopaid koos vaatama minna.
  Nüüdseks on lood sellised, et mina oled lapsehoidja, kabiinide koristaja, restoranis kokk (see on vist kõige huvitavam amet, mida teeksin heameelega, kui muid asju samal ajal kohustuseks ei oleks. Toit on enamasti külmutatud, niiet väga suuri oskusi vaja ei ole), ettekandja, olen kassa taga, nõudepesija, meilidele vastaja, bookingute kirja panija ja õhtul perele süüa tegija. Ega ma ei kurda, huvitav on, aga lihtsalt ma olen loomult selline stressaja ja tahan, et kõik rahul oleksid, niiet ei oska öelda, millal närvid üles ütlevad. Õnneks tuleb laupäeval Efrad ja loodetavasti saan ikka normaalseks wooferiks hakata, kes teeb 6 tundi päevas tööd, mitte 12. Õnneks lõi Uzi kartma, et meie tahame ka plehku panna ja proovis usaldust võita ning maksis juba meie lennupiletite raha tagasi.
  Samas on kogu see kupatus siin huvitav kaa, sest kord sadas õuele oma 40 jalgratturit, kellel oli parasjagu 1000 km sõitmine vaja läbida 7 päevaga.

Serveerisin seal kohvisid ja jäin ühe sõitjaga pikemalt jutustama, kes oli ise inglane ja väga huvitatud minust ja meie reisimisest. Isegi Tallinnas oli ta kord 2 nädalat veetnud ja väga jäi mäletama ta head Kompressorit, kus sai parimaid pannkooke. Jutustasime nii kaua, et teised ratturid olid juba sõitma hakanud nii, et ta pidi ruttu järgi kiirustama.
  Eile käisime Gerda, Uzi, laste ja mingi kinnisvara kutiga Uzi maad vaatamas, mis on sellest kompleksist umbes pooleteist tunni kaugusel. See oli üks suur maa-ala ookeani ääres, meeletult järsu ja kõrge kalju otsas.

Vaade oli hingemattev, igasugune pinge ununes ja saime aru, et oleme siiski paradiisisaare peal, lihtsalt on vaja jälle sisse elada. Kui sealt tagasi sõitsime nägime tee peal ema känguru ja tema poega.

Nad ei kartnud üldse meie autot ja seisid ning vaatasid meid uudishimulikult, kui me oma pilte klõpsutasime. Paar kilomeetrit edasi seisis tee kõrval kõige nunnum ja kaisukarulikum fluffy koaala.

Ümbruses ei paistnud ühtegi puud olevat ja meile tundus imelik, et ta seal niisama seisis, aga ju oli seikluse ette vœtnud parematele jahimaadele. Teda hakkas päris kiiresti meie fotode tegemine häirima ja töntsti-töntsti jalutas ühe elektriposti juurde. Küll ta proovis sealt üles ronida, aga sai päris ruttu aru, et selline post puud ikka ei asenda.

Ja meie "awww"itamine jõudis kulminatsioonini, kui ta hakkas selle elektriposti taha ennast peitma. Meie sõitsime autoga natukene edasi, tema liikus nii, et me täpselt teda ei näeks. Sõitsime tagasi, tema liikus teisele poole, samal ajal siiski natukene ühe silmaga välja piiludes. Küll on metsik loodus ikka imeline.
  Tänase päevaga võin öelda, et ei tea mis puust need teised inimesed tehtud on, aga pole siin nii hullu midagi. Nagu meie esimeses farmis Victorias näeme inimesi tulemas ja minemas. Meie aga jääme ja teeme enda tööd jube hästi. Lapsed armastavad meid kohutavalt ja isegi mitte midagi sobival Uzil hakkavad asjad otsa saama, mida õpetada. Iga päev märkan selle koha ümbruses looduses uusi asju. Näiteks päikeseloojang on siin hoopis teine. Kuidagi palju punasem ja sügavamate värvidega. Linnuliigid on täiesti teised, mida mujal näinud ei ole. Ka neil on palju sügavamad ja erksamad värvid peal. Isegi kliima ei häiri ja vahel on nii hea ennast murule visata ning kergelt kargel tuulel lasta mõtted ära puhuda. Uskumatu, et juba neli kuud on Austraalias veedetud. Siinkohal soovin veelkord õnne oma kallile isale Eestimaal!