Tere armsad! Siin on motivatsiooni ja aega natukene tihemini kirjutada. Alustan oma juttu ühe kergelt šokeeriva õhtuga. Nimelt läksime Gerdaga magama ja mina ärkan kell 2 am üles selle peale, et umbes 3,4 opossumit jooksid majas ringi tehes mingisuguseid võikaid piiksuvaid helisid ja nad jooksid meie ukse pihta. Hüppasin välgukiirusel püsti ja minust tuli välja mingi väga ürgne karje. Olin kindel, et nad jooksid meie toast sisse, aga õnneks oli uks siiski kinni. Ülejäänud öö kulges kartes hommikut, mis vaatepilt võib majast avaneda. Hiljem naersime Gerdaga, et oleme juba nii vanatüdrukud siin. Lähme kell 9 õhtul juba magama ja opossumitel on ka suuremad peod kui meil siin.
Ühel õhtul läks Uzi koos lastega Efradile lennujaama järgi ja hiljem viis nad restorani. See tähendas meile esimest lühemat tööpäeva. Panime pehmed sokid jalga ja läksime endale restorani muffineid küpsetama. Äkki koputati uksele ja kaks itaallannat soovisid oma toa võtit. Meie ei teadnud mingist bookingust midagi, aga kuna kõik cabinid olid vabad, saime neile vabalt võtme anda. Jäime rääkima ja mainisime, et bosse majas pole. Mõne hetke pärast saabusid nad oma veiniga restosse. Küpsetasime neile pirukaid ja brownisid ning mekutasime neid veini kõrvale. Juttu jätkus pikemaks ja juba olidki bossid tagasi. Peitsime kähku taldrikud ära, mille pealt olime restorani toitu söönud ja läksime kergendunult Efradi tervitama. Õhtu lõpetasin skypedes terve oma suguvõsaga, kes olid minu isa sünnipäevaks kokku kogunenud. Mind pandi kaameraga laua otsa istuma ja sain nii peost osa võtta. Uksumatu, kuidas interneti kaudu saad tunda, et oled kallitele nii lähedal.
Kuna pereema Efrad on siin, tähendab see, et minust ja Gerdast on saanud jälle normaalsed wooferid, kes teevad 10 tunni asemel 6 tundi päevas tööd. Laupäeval saime enda esimese vaba päeva. Võtsime rattad ja sõitsime 20 minuti kaugusele lindude showle. Kuna meil ei olnud õrna aimugi kus maksta, proovisime sulanduda ühte pensionäride kampa, kes bussiga tulid, et äkki saame tasuta, aga saime aru, et see on liiga halb kamuflaaš ja plaan jäi kätki. Viimane hetk leidsime kassiiri ja saimegi showle sisse. Näidati igasugu ilusaid öökulle ja kotkaid ning osad neist lendasid isegi meie põlvedele ja saime neile pai teha.
Ülejäänud vaba päeva vedelesime voodis ja vaatasime seriaale, sest nii külmaks läks väljas ja enda teki all oli kõige mõnusam.
Üks päev koristasime kabiine ja töötasime restoranis ning meiega liitus uus woofer Malaisiast, tüdruk nimega Tess. Lõunal sõitsime kõik koos selle saare arvatavasti kõige ilusamasse kohta. See oli üks imeline rand, kus puutusid peaaegu kokku helesinine ookean ja mägede vahel voolav jõgi.
Kogu see ilu lummas mind nii kohutavalt, et võtsin riided seljast ja läksin ujuma, samal ajal kui teised talve riietes rannajalutuskäiku tegid ja mind imelikult vaatasid. Ma tundsin ennast nii vabalt. Jooksin tugevatele lainetele vastu ja lihtsalt naersin.
Hiljem tegime rannaliival koos joogat ning Efrad viis läbi ka juhitus meditatsiooni. Selle katkestas läbilõikavalt külm tuul, sest päike hakkas juba loojuma ja miski väga enam ei soojendanud. Enne kojuminekut leidsime ühe armsa kiigu puu küljest ja ma ei suutnud vastu panna. Tegin ühe mõnusa kiikumise.
Kraveerisime endid ka Kangaroo Islandile sisse.
Üks teine päev oli väga busy päev. Küll pidin lastega heina komposti jaoks korjama minema, siis puhastasin ja korrastasin külmkappe, siis saabusid kolm uut wooferit ja pidin nendele linu otsima ja nagu ikka oli mind ka restoranis vaja, niiet enamjaolt jäid kõik tegevused pooleli, sest kusagilt tuli jälle hüüe:"Saaaraaa!". Lõpus koristasime Gerdaga veel cabineid. See on ka omamoodi seiklus. Vahel leiad mõne paki saia või näopuhastuslappe, mida saad koju kaasa võtta. Mõnikord avastad ka, et majas on üks korralik seksiorgia maha peetud. Siis pead kardinaid puule tagasi riputama või mitmeid kasutatud kondoome maast üles korjama.
Täpselt kell 3 oli Efrad ukse taga ja ütles, et tüdrukud nüüd jääb teil kõik pooleli, tööaeg läbi ja lähme ühe ilusa laguuni äärde. Mõeldud, tehtud. Autosse toppisime minu, Gerda, lapsed, Tessi, Efradi ja uue wooferi Matheau Prantsusmaalt. Kahjuks oli jalutusrada laguunini kinni pandud tänu üleujutustele. Siiski leidsime ilusaid vaateid ja tegime mõnusaid jalutuskäike nautides neid harvasid päikselisi päevi.
Õhtusöögiks istusime kõik 10nekesi laua taha ja sõime Efradi imemaitsvat pähkli-tofu pastat.
Eile oli super armas päev pühendatud ilusale Laylale, kes sai 7 aastaseks. Terve päev valmistasime talle kooki ja kaarte. Nendest kaartidest panime kokku sünnipäeva raamatu. Õhtul lõpetasime kõik tööd ära ja mina, Gerda, Tess ja uus woofer Taiwanist Kaleen (kõikidel aasialastel on enda inglise nimed, sest keegi ei suuda nende khung chang che'sid hääldada) sushit tegema.
Aasialased oskavad kõigest midagi head valmistada ja alati neil nii head ideed söökide puhul. Terve suure perega istusime õue lõkke äärde. Efrad võttis kitarri välja ja sellest õhtust kujunes hämmastava energiaga laulupidu. Kui veganite imemaitsev kook söödud ja lapsed ära väsisid, jäime Uziga veel lõkke äärde jutustama. Tuleb välja, et saabusime siia lapsehoidjatena ja lahkume manageritena. Nimelt Uzi koos lastega lähevad järgmine laupäev Mullumbimbysse tagasi ja mina ning Gerda jääme juuni keskpaigani seda businessi siin ajama. Meie läbirääkimised kujunesid siin päris humoorikaks. Boss Uzi ütleb:" tüdrukud, asjalood nüüd sellised, et kõik teised kandidaadid ei ole mulle meeldinud. Küll käisid siin 30 aastased kogenenud ja kogenematud, aga kellegagi ei jäänud mulle head sisetunnet. Teid ma võtan kui juba pereliikmeid ja olete palju täiskasvanulikumad, kui teie vanus ütleb. Pakun seda töökohta teile ja loodan, et saate pikemaks ajaks jääda. Tingimused on, et kuu aja palk on 500 dollarit kumbki, tööautot te muuks kasutada ei tohi kui ainult reedel linna minemiseks ja wooferitele süüa ostmiseks."meie ei ole Gerdaga mitte mingisugused business inimesed vaid kaks ullikest sinisilmset reisijannat. Kuna meile väga ei meeldi, et peame poolteist kuud isolatsioonis olema ja ei tohi autot kusagile võtta ning 500 dollarit tundus liiga väike raha, siis tegime lihtsalt natukene hapud näod pähe. Tuleb välja, et business nii käibki, sest kohe Uzi:" Eino muidugi te olete reisijad ja tahate ju saart näha. Eks ma siis lubaks teilt autoga kaks korda nädalas saare peal ringi sõita. Nojah teil ju vaja reisiraha ja 500 on natukene vähe. Teeme siis 1000 mõlemale kuus." Ja nii saavadki pooleteiseks kuuks minust ja Gerdast Kangaroo Islandi Seal Bay Cottages'ite managerid, kes hoolitsevad kabiinide ja restoranide eest, hoolitsevad, et wooferid töötavad 6 tundi päevas ning tellivad süüa ja muud vajaliku. Meil on ka võimalus igasuguseid üritusi korraldada. Mis osa meile eriti meeldib selle mõtte juures on see, et saame iseenda maja koos magamistoa ja vannitoaga.
Täna oli meil täiesti fully booked kompleks, sest et munadepühad on ja kõik pered tulevad puhkama. Mina olin nagu ikka kassiir ja köögikata. Tegin oma kuus tundi ära, aga mitu kabiini soovisid õhtusööki niiet kuuest olin jälle platsis. Õnneks tulid mulle appi Tess, Matheau ja Kaleen. Koos me moodustasime nii hea tiimi ja köögis valitsesid sellised energiad. Nüüd istun meie mõnusas õhtuses restoranis baariletti peal ja jazz-muusika valitseb ruumi. Arvatavasti toimub wooferitega täna järjekordne jäägermeistri ja jäätise varastamise õhtu. Me võtame kõike siit baarist ja restoranist mida võtta annab ega tunne mingit süüd.
Ei suuda ära imestada, kuidas meie seiklus on võtnud väga huvitava pöörde. Ootan huviga, mis saama hakkab.
No comments:
Post a Comment