Kängud ootavad

Tere kallid lugejad :)
  Istun enda mõnusa voodi peal ja kuulan kuidas pimedas öös tugev vihmasadu katust peksab. Täitsa kodumaa tunne ju.
  Teisipäeval tegime ette määratud kuuest tunnist seitse ja pool tundi tööd, sest tahtsime ära lõpetada kuue puuvilja puu ümbert rohimise ja sinna alla mingisuguseid lablabe viskamise. Saime Pheonixilt suuresti kiita ja kutsus meid ka kohe enda sõbra juurde grillima (nemad ütlevad lets go to barbie). Õhtu kujunes mõnusaks pisikese väliterrassi peal, katuse all ja aegajalt hoovihmad möllamas. Kuna loodus on siin nii lopsakas, tekib tihtipeale tunne, et asume keset metsikut vihmametsa. Kuna meie autojuht oli parajas koguses joonud pandi mind rooli taha ja kästi koju sõidutada. Oli omamoodi seiklus ringide pealt jälle õigele teepoolele keerata ja teed ning gps-i samal ajal jälgida, aga sõidutasin kõik ühes tükis koju. Kolmapäeval tegime kuus rasket tundi mudase ja kallaku peal asuva peenra peal rohimistööd. Pärast nägime märkimisväärselt metslased välja:

  Neljapäeval peale tööd helistasin huvitava töökuulutuse peale naisele, kes otsis enda kahele lapsele lapsehoidjat kuuks ajaks Kangaroo Islandile. Saaksin pileti sinna, seal elamise ja toidu tasuta. Pere ise elab meie farmist 10 minuti kaugusel ja plaanib saarele sõita, sest neil seal hosteli ja restorani business. Vanemad on pärit Iisraelist ja nende lapsed on 7aastane Layla ja 4 aastane Sahar. Tundus, et ma meeldin neile ja kuna reis algab järgmine nädal oleksid nad samal päeval, kui ma helistasin asja juba kinni pannud ja ühe Austraalia tüdruku kaasa võtnud. Muu jutu keskel mainisin, et väga ei tahaks enda sõbrannat siia jätta ja leidsime kohe ka lahenduse: kuna me vabad hinged ja tahame sealt saarelt äkki edasi reisida, siis minule tagasisõidu piletit vaja ei ole ja olid nõus ka Gerda pileti eest tasuma. Kohe samal päeval soovisid nad kinnituseks meid intervjueerida. Mõeldud tehtud, hea Sam sõidutas meid nende armsasse majja. Seal vestlesime oma paar tundi, mängisime lastega ja einestasime terve perega. Nad tundsid head energiat meiega ja juba sama õhtu bookisime lennupiletid ära. 5.aprillil sõidame kuuekesti Goalt Coastilt Adelaidi ja sealt uue lennukiga Kangaroo Islandile. Pereisa ja Gerda töötavad restoranis ja mina koos pereemaga tegeleme lastega. Isa mainis, et peale seda kuud sõidab pere Mullumbimbysse tagasi, aga kui meile seal meeldib, võime sinna elama jääda ja aidata siis juba raha eest restorani üleval hoida. Eks näis kuidas läheb, aga meie oleme juba küll väga vaimustuses kõigest sellest.
  Täna sõitsime Iisreali perega randa. Kohutavalt armas oli lastega juba bondida. Ehitasime liivalosse, käisime kivide peal ronimas ja vees suplemas. Tundus, et mõlemad nunnukesed on minust ja Gerdast juba väga vaimustuses ning vanematele meeldib kogu see värk kaa. Õpetasime lastele eesti keelt ja nemad meile heebrea keelt. Kõigil oli nii lõbus, et rannast saime koju alles pimeduse saabudes. Lisainfona mainin, et kaotasin selle üritusega enda rätiku ja jalanõud, aga just niimoodi sobitudki Byron Bay elustiiliga kokku. Natukene vähe saime seda piirkonda tundma õppida, kui juba jälle sõidame Austraalia alaossa tagasi. Siiski me ei kurda ja oleme jälle valmis uueks seikluseks :)