Magus õnnis

  Kirjutan juba peaaegu täiesti teisest Austraalia otsast. Kuid nüüd natukene eelmisest nädalast. Neljapäeva õhtul kutsusid armsad farmerid meid enda majja ja tegid meie auks suure pidusöömaaja. Küll sai liha, küll sai meekaalikat, küll sai siirupikõrvitsat. Nii magusaks tegi see terve  õhtu, sest täitsa hea nuudlitest vaheldust saada. Lisaks vaatasime perega veel filmi "Man from Snowy River" mis on Andrew lemmik ja mitte ükski inimene ei tohi sellel ajal rääkida, veel vähem oma telefonis olla. Neid fakte saime Eoni käest teada, kes väga hoiatas meid, et kohe kindlasti peab terve aeg pilk ekraanil olema. Film oli mehest, kes ehitas nende teise farmi üleval mägedes. Väga huvitav ei olnud, aga elasime üle. Üleüldine meeleolu oli kõigil juba pisut nukker, sest viimased päevad ootasid ees.
  Laupäeva õhtu osutus viimaseks õhtuks. Tegime koos hollandlastega mõnusa istumise rannal. Vaatamata üleüldisele nukrusele pidasime rõõmsat vestlust korralikult üleval. Jäime randa kella neljani hommikul, aga Victoria osariigis, kus me olime oli juba sügis ja ööd on siis ikka korralikult külmad. Õhtuti valitseb selline külmus, midagi kunagi tundnud ei ole. Miinust konkreetselt ei ole, aga külm võtab läbi naha ja kontide. Kuna plaan oli päikesetõusu näha, siis käisime kodust läbi, et soojemad riides selga panna ja kella 7meni oodata. Poisid olid nõrgad ja viskasid pikali, paludes meil neid üles äratada, kui minek on. Minul ja Gerdal oli veel nalja kui palju. Ei teagi mille üle me jälle nagu kajakad naersime, aga keegi majakaaslastest ärkas selle peale igatahes üles küll. Kell seitse ei tulnud mõlema kutti äratamisest midagi välja ja ainult üks tuli meiega kaasa samal ajal vanduses ja sonides. Sõitsime autoga üles mäkke ja see vaade, mis sealt avanes oli breathtaking. Uskumatu kuidas veel maa sees olev päike maalis pilvedele niivõrd erinevaid värve. Hetk, kui märkasime kuidas päikese ots hakkas paistma ühe mäe tagant, tuli hingest välja siiras ohe. Meeletult ilus punk meie kolmele kuule maagilises Corringle's.

  Magada saime oma 3 tundi, kui juba üles, asju pakkima ja bussijaama. Hüvastijätt Frenchide perekonnaga oli emotsionaalne, aga lubasime kontakti hoida. Bussisõit kestis 3 tundi ja astusime maha linnas nimega Eden. See on esimene linn NSW osariigis east coastil üles poole. Leidsime ühe kotiseiklejate hosteli, mis oli täiesti inimtühi ja veetsime kolm õhtut seal. Läksime kohe linna avastama ja täitsa nunnu oli. Pigem selline kalastajate linn. Palju ilusaid paate ja kohutavalt ilus vaade ookeanile.

Teisel päeval käisime ära Edeni killer whale museumis.

Näääh, ei olnud midagi erilist. Suurest mäest üles tammudes leidsime ilusa vaate nautimise koha ja mõnusa männimetsa, mille sees jalutades tekkis kodumaa tunne. Lõunapausil, mis sisaldas kiirnuudleid ja kiirsuppi, tunnistasime üksteisele, et see linn ei jäta meisse mitte mingisugust sooja tunnet ja on aeg edasi seigelda. Plaanisime õhtul wifit otsida ja järgmisesse linna majutust leida. Enne seda läksime veel ühte väga nunnut kirikut ookeani ääres vaatama ja ühtlasi ka Edeni surnuaeda.

Viimane jättis eriliselt sügava mulje sisse, sest kōik hauad olid vaatega rannale nagu puhkaksid nad igavesti rannaliival. Hauakive lugedes saime tunda inimeste traagikat, aga sai ka nalja, kui plaadile oli kinnitatud mehe pilt, kus ta näitas laia naeratusega keskmist näppu.
  Internetist me kahjuks odavat majutust ei leidnud ja otsustasime üheks päevaks veel jääda, et terve järgmine päev tööd otsida. Õhtuks ostsid kaks vanatüdrukut endale Brie'd ja viinamarju ning nautisid filmi kõrval üksteise seltskonda. Paluks tähelepanu pöörata meie toale. Minu kohver on see vasakpoolne ja voodi on ülemine. Võrdlusmoment on vaat missugune.

  Viimane täispäev Edenis saime endale töö, mida olime kõige rohkem lootnud saada. Nimelt Byron Bayst 10 minutit väljas asub üks orgaaniline farm ja mees nimega Pheonix (arvata võib, et me saime suure kõhutäie naerda) helistas meie kuulutuse peale:"Ohoo Eesti tüdrukud, kus asub Eesti, palju teil inimesi on, mis keelt te seal räägite?" Meie suurest õnnest seal seletame ja küsime, et kas võimegi siis tulla ja väga tore hakkame kohe homme sõitma. Mees oli väga imestunud, et me mingit infot töö kohta ei küsinud vaid olime jõle agarad juba tulema. Töö ise näeb ette 6 h rohimist või muud vajaliku, mida aias teha on. Selle eest me palka ei saa, aga majutus ja toit on farmeri poolt. Meile väga sobib selline variant, sest tunnistasime endale, et oleme täiesti maa tüdrukuteks kätte läinud. Meeldibki looduse keskel olla, mitte auto müra pärast üles ärgata. Kohutavalt on aiandus meeldima hakanud ja no kui surfarite ja hipide paradiisi Byron Baysse on võimalus minna, siis mida veel tahta. Niisiis bookisime järgmiseks päevaks hommikul kella kuuesele bussile kohad. Tripp läks ühele inimesele maksma umbes 160$ ja kestis 27 tundi.
  Kell 6 hommikul alustas buss Edenist sõitu ja kohtasime esimest mitte vastutulevat inimest  Austraalias. Selleks osutus meie bussijuht, kes sõnagi juttu ei armastanud puhuda ja võttis enda kaalu välja, et meie kohvreid kaaluda. Muidugi oli lubatud kilogrammidest üle ja pidime hakkama endale riideid selga toppima, et kohver kergemaks saaks. Meeletult ilus oli bussiga sõites päikesetõusu jälle imetleda. Austraalia ida kallas on vapustav oma maastikuga. Vahepeal tegime pisikestes linnades söögipeatuseid ja kui 10 tundi sõidetud olime jälle Sydneys. 2 tundi oli aega järgmise bussi väljumiseni. Jalutasime juba tuttavatel tänavatel ja täitsa kodune tunne tuli sisse. Siiski pärast esimest tundi vaadates neid kiirustavaid inimesi ülikondades, neid meeletult kõrgeid hooneid ja tunnistades endale, et siin ei saa täiesti kõrist äkki naerma puhkeda, tundsime, et tahame juba ära. Sõit Byronisse kulges päris ebamugavalt. Üks poiss pakkus bussis meile mingit DVD-d ja vaatasime seda senikaua kuni süda pahaks läks. Siis hakkas juba tuttav pooside mäng. Mitte ei teadnud kuidas olla ja mis asendit võtta, et uni peale tuleks. Kujutan ette kui koomilised me kõrvaltvaatajale oleksime olnud, sest need poosid ei olnud normaalsed, milles me magada saime. Vahepeal hakkas väga tihe vihmasadu pihta koos hirmuäratavate äikesesähvatustega. Loomulikult oli minu iste täpselt seal, kus lekkis aknast kogu seda jama sisse.
  Kell 9 hommikul jõudsime suurepärasesse Byronisse. Inimesed käivad paljajalu või sõidavad rattaga surfilaud käes. Ringi liiguvad hipibussid ja inimestel on kama kaks, mis räbalad neil seljas on, peaasi, et saab surfata. Kohutavalt chill ja noortepärane linn. Austraallasele omane lasi meie farmer ennast kaks tundi oodata. No worries. Siis tuli 39 aastane lihastes päevitunud peoarmastaja farmer meile vastu, võttis peale ja sõitsime tema smoothi bari, mida ta peab Byroni põhi tänaval. Tal oli veel mingisuguseid asjatoimetusi teha ja meie lippasime randa vaatama. Mis seal muud kui amazing. Mina jäin magama ja Gerda minu und valvama. Kui lõpuks farmi jõudsime, ei suutnud me oma silmi uskuda. Meeletult hubane suur maja koos lugematute budha kujude ja suurepärase vaatega tagaaias. Leidsime ka kaks õue mullivanni. Kogu see kupatus kokku tundus liiga hea, et olla tõsi.

Meie saime  pisikese aga nunnu toakese. Lootsime, et pärast suurt sõitu siia antakse meile aega puhata, aga ei kohe tööle. Näidati kätte suur põllukene, kus meie tööks on kogu see jama ära rohida. Põllu kõrval aedikus elab suur nohnu aka põssa.

Tema kaevab mulda üles, et seda viljakamaks teha. Kuna viimased kaks päeva on ta meie töökaaslane olnud, siis oleme juba suured sõbrad. Viime talle õhtuti banaanikoori ja muud sodi, aga kunagi ei saa tal kõht täis. Muudkui jaurab päevad läbi oma põssakeeles midagi. Pärast suurt rohimistööd pidime hakkama smoothi bari jaoks banaane koorima. Sellest sai väga lõbus tegevus, sest meiega vestlesid samaaegselt meie majakaaslased, kelleks on inglise bloke Sam, soome tüdruk Maaja ja kaks prantsuse tüdrukut. Saime kohe kõigiga väga hästi läbi ja nalja juba nabani. Magama saime kell 10 ja oii kui magus see uni oli.
  Täna algas meie hommik kell 8, kui õues oli massiivne vihmasadu. Lootsime, et tööle minek lükkub edasi, aga juba kell 9 päike säras niiet naised mutta ja hüvasti puhtus. Siinne õhuniiskus on 95% ja tahaks ju öelda, et higistasin nagu siga, aga meie töökaaslane siga ka nii hullusti ei higistanud. Peaaegu kogu põld sai tänasega rohitud ja Fööniks oli väga rahul maa tööd armastavate Eesti tüdrukutega. Lõunal läksime Maaja ja Samiga ookeanisse ujuma. Apppi kui soe ookean siin on. Esimest korda saime lihtsalt sisse prantsatada. Küll me suplesime ja nautisime. Ma ausalt ei oska rohkem mitte midagi tahta. Kõik on nii hästi ja nii supper :)