Hirmus häbi on. Võib öelda, et kaotasin vahepeal igasuguse motivatsiooni blogi kirjutada, kuid see ei tähenda, et meie seiklused otsa said. Tänaseks istun oma armsas kodus, maailma kõige paremas voodis, taustaks eesti keel minu kalli pere suust. Võin öelda, et tagasi on vaja meenutada umbes viis ja pool kuud väärt reisi memuaare, mis pärinevad Austraaliast, Vietnamist, Kambodžast ja Taist. Piltide kohapealt võib pidevaid uuendusi märgata, sest kogun neid veel igasugustelt elektroonikavidinatelt enda arvutisse.
Viimasest postitusest hoidsime Morningtoni lapsi veel täpselt 2 kuud. Sellest siin tagasi mõeldes ja kirjutades tahaksin juba nutta. Inimesed, olukorrad ja ümbrus võib ikka nii südamesse pugeda. Võin siiralt öelda,et Mornington Peninsulasse rajasin mõttes ja südames oma Austraalia kodu.
Kord ühel päeval kui Gerda pidi poodi minema, külastas mind ja lapsi vanaema Hazel, et oma lapselastele pudelis haldja sära tuua ja nendega paar selfiet teha. Ta oli vana ja värisev, aga kes mind rohkem teab, võib öelda, et inimestest armastan siin maailmas kõige rohkem lapsi ja vanureid. Hazelige tekkinud kohene side ei tulnud mulle üllatuseks. Kui lapsed vanni mängima oli pandud, arutasime Charlie poiss/tüdruk olukorra üle, kuidas ta on päris kindlasti täiesti vales kehas sündinud ning selle üle kuidas Isabeli silmadest võib koheselt näha, et ta on selles maailmas juba mitmekordne külastaja olnud.
Sellel samal õhtupoolikul, kui tööpostilt vabanetud ja üles korrusele oma koju mindud, vaatasime Gerdaga filmi. See oli üks nendest filmidest, mis viib su kusagile sügavale maailmaruumi ja paneb aru pidama universumi, reaalsuse ja aja üle nii, et lõpus tahaks lihtsalt toa nurgas ennast edasi tagasi kiigutada. Selle asemel, et just nimelt niimoodi toimida läksime hoopis kottpimeduses jalutama. Rikaste rajoon küll, aga teevalgustuste peale pole seal väga rõhku pandud. Võtsime suuna ookeani äärde, kus asus privaatne jahtklubi. Siltide pärast, mis lubasid vaid klubi liikmeid nende kaile jalutama, me ei hoolinud, sest teadsime, et nii mõnedki kalamehed tulevad siia pimedas salaja kalastama. Kail edasi kõndides, möödudes kapuutsides järjekindlatest kalameestest ja kuuldes ainsa helina laineid, mis uhkete paatide vastu loksuvad, tekkis mingi kummaline tunne nagu siseneks täiesti uude maailma. Kai otsas imetlesime kuuvarjutust ning kuidas see kera veel omakorda punaseks tõmbus. Olen oma peas nii mõnigi kord reaalse maailma müstiliseks mõelnud, aga kogu see õhtu koos filmi, jalutuskäigu ja põleva kuuga tundus kõik nii kaugel tegelikkusest. Lõpetasin selle õhtu täitsa öötundideni oma kalli sõbranna Reetaga skypides ja ega tahtnudki magama minna, sest teadsin, et homme ärkan jälle reaalsuses.
Tegelikult pole tõelisusel ka midagi viga ja järgmine päev läksid vanemad pereisa Steve'i sünnipäeva pidama. Meie jalutasime lastega ühte parki, mida kutsume "fairy forest"iks. Lamasime tekil ja näksisime head paremat ning üritasime nautida päikesekiiri, mis puude võra vahelt sisse libisesid, kuid kui juba laste pikkuse tasandile laskuda, saame me automaatselt nende elavaks ronimispuuks. Mängisime siis murul mingit ringmängu ja kujutlesime ette, et oleme baleriinid, kes peenikese nööri ehk puu palgi peal peavad kõndima.
Õhtul, kui laste voodis lugesin neile õhtujuttu, kukkus Gerda läbi Charlie voodi ja see tekitas kõigi seas nii suurt elevus, et Izzy ja Charlie ei jäänud veel tükk aega magama. Charlie hakkas natukene emmet igatsema ja pidin mitu korda talle "sleepcuddle"it käima tegemas, aga armastasin selliseid momente, sest siis ei olnud ta pahandust tegev ärevaks ajav põngerjas vaid lihtsalt üks pisikene inimene, kes vajab hoolt ja armastust. Öösel tulid purjus Andy ja Steve koju ning õhusuudluste ja tuigerdava kõnnakuga kobisid nad ka magama.
Oli üks tuuline ja pilvine reede, kus teadsime, et õhtul saame vabaks, kohtume enda kaua igatsetud austraallasest sõbranna Jasminiga ning sõime nädalavahetuseks kõik koos Melbourne. See päev lausa venis õhtusse ja olime nii tuhinas üle pika aja vabu päevi saada ning enda pead tuulutama minna.
Meie advokaadist hipineiu Jasmin jooksis lausa naerusuil vastu. Viimati nägime teda, kui alles Austraaliasse saabusime ja esimeses seaweed farmis tööpostil olime. Sõitsime kokkupressitult kolmekesti tema juuti esiistmel 3 tundi Melbourne. Külastasime tema boheemlasliku kodu ja kohtusime ta emaga ning siis viis Jasmin meid ühte indiapärasesse söögikohta, kus kõik toidud olid tasuta. Siiski sai lõpus kastikesse sümboolse annetuse jätta. Kõik töötajad olid vabatahtlikud ja toidud kõige selle juures imelised. Jasmin rääkis, et mida aeg edasi,seda lühemaks nende menüü jääb, sest võrdlemisi palju inimesi jalutab välja ilma annetust jätmata ja seega on neil raske seda kohta üleval hoida.
Gerdaga jäime kaheks ööks öömajale ühte odavasse kesklinna hostelisse. Järgneval nädalavahetusel jalutasime pikalt suurlinna tänavatel ning ahmisime endasse sellist kodust ja mõnusat tunnet, mida alati Melbournes olles miskipärast tundsime. Sai tehtud palju poodlemist, käisime üle 9 kuu juuksuris, tegime fotoputkas paar sõbrapilti, kohtusime enda eestlasest sõbra Kareliga ning pidasime ka ühe peo maha.
Üks pisikene lugu väikesest hamstrist. Charlie tahtis endale ühte lemmiklooma ja järgmine päev istus tema käte vahel üks nunnu mees hamster, kelle nimeks sai loomulikult Cinderella. Järgmisel päeval kukutas Charlie ta maha ja Cinderella jooksis oma printsi eest põõsasse minema ning jäigi kadunuks. Kolm päeva pärast seda sõime Gerdaga õhtusööki ning ühel hetkel näen kuidas väljas terrassil jookseb hirmus kõhnaks jäänud hamster. Terve perega asusime teda püüdma ja lõpuks saimegi ta puuri tagasi, aga ta oli silmnähtavalt traumatiseeritud terveks eluks. Edaspidi üritasime talle palju armastust pakkuda ja tema eest hoolitseda, aga seda kõike jäi aina vähemaks ja lõpuks meie Gerdaga olime ainukesed, kes temaga üldse mingit kontakti lõid terve päeva vältel. Pesime ta kakaseid linu ja panime ta enda jalgadest moodustatud aia sisse murule. Lõpuks ütles pereisa, et ta teeb Cinderellale terrassile ühe pesa ning ta on juba suur, et otsustada, kas ta tahab jääda või mitte. Ta peab olema vaba. Ja sellel päeval nägime me Cinderellat viimast korda.
No comments:
Post a Comment