Emad (pildid tulekul)

  Jõudis kätte pikalt planeeritud ja arutatud päev, kus vanemad lähevad Melbourne enda sõbranna sünnipäevale ning see sõbranna tõi enda armsa 1 aastase tütre Clementine omakorda meile hoida. Kohe kui vanemad uksest välja astusid tuli elektrikatkestus. Hakkasime siis juba ultimate survivori plaani välja mõtlema kuidas piimapudeleid soojendada ja kust küünlaid saab. Elektrik käis asju kontrollimas ja Charlie käis tal järel pidevalt pärides:"did you fix it? How about now? Now?" Väikesel lapsel oli suur mure, et ei saa nüüd telekat vaadata. Õnneks täpselt enne pimedust tuli elekter tagasi. Lastega tegime aias armsa pikniku ja isegi vanni mahtusid nad kolmekesti ära. Järgemööda vahetasime kõikide nende kolme kakaseid mähkmeid ja lahendasime laste omavahelisi kadeduse probleeme. Päeva lõpuks kui lapsed olid voodisse saadud ja istusime teki all põleva kamina ees rahustavad teed juues jõudsime otsusele, et meist saaksid koos suurepärased vanemad.
  Järgmine hommik nii kui vanemad tuppa sisse astusid tormasime me üle tee randa, et närve puhata ja lasta päikesel end paitada.
 Viimatisel vabal päeval läksime enda lemmik linna Sorrentosse kerget sopingut tegema, väidetavat linna kõige paremat pizzat sööma (oli tõesti hea) ja üle 9 kuu kinno filmi vaatama. Kogu see filmi eelne ärevus, pileti soetamine, popkorni lõhn ja suurepärane film "Gone girl" tegid selle päeva lõpu imeliseks. Olin juba unustanud, kui väga ma kino ja sealset elamust armastasin. Kirsiks tordil sai hetk, kui film lõppes ning inimesed ohkasid, naersid, lasid põnevusest krampi läinud kehad silmnähtavalt lõdvaks ning küsisid naabri käest sõbralikult, kuidas talle see elamus meeldis. Ma ei tea, miks ma siia elama ei jää. Samas järgmine päev andis kerge põhjuse miks siis mitte...
  Andy helistas, et lapsed tuleb nüüd käruga lähedale parki sünnipäevale viia. Panime Charlie ja Izzy uhkelt riidesse ja kui kohale jõudsime avastasime, et see on sportlik sünnipäev, kus poistel toimub suur rugbi mäng. Tundsime ennast kergelt kohtlaselr, aga kuna Charlie ei ole niikuinii sellisest poiste tegevusest huvitatud ja istus julgelt kohe söögilaua taha ning otsis tüdrukuid kellega sõbruneda, siis rahunesime. Kahjuks saime aru, et Charliel on sellisel sünnipäeval ebamugav, sest kui küsisin, et kas tahad nende poistega mängima minna, vastas ta, et ei taha ning poisid ei huvitu printsessidest ja kleitidest. Nii kurb oli vaadata teda ebamugavust tundmas, sest ta ei suru kunagi enda teistsugust fantaasiamaailma teistele peale, aga ta nägi, kuidas teistel poistel nii lõbus oli ja teadis, et ta ei taha sellistest mängudest osa võtta. Lõpuks leidis ta endale kaks toredat sõbrannat, kellega sai mäest alla end veeretada ja lõbusat aega veeta. Mina aga jäin neid väikeseid poisse suu ammuli imestama. Absoluutselt kõik olid ragbist nii sees ning teadsid kõiki reegleid. Väravad olid ka suurepäraselt viie, kuue aastaste poiste poolt sooritatud ning vanemad ei osanud olla uhkemad ja elasid neile samamoodi kaasa nagu nägime inimesi kaasa elamas Portsea baaris. Üks vanem naine kommenteeris meile, et kõik Austraalia lapsed oskavad maast madalast juba ragbit mängida. Hiljem rääkisime sellel teemal Andyga ja ta mainis ka, et austraallased on ikka väga valge rass ja tegelikult ei taha sallida kedagi, kes oleks teistmoodi. Charlie pärast on tal suur mure, sest nad käituvad alati nii, et lasevad poisil teha kõike seda, mis teda õnnelikuks teeb, aga tuleviku ees on hirm, kuidas selle kiusamisega hakkab olema, sest me kõik oleme üpris veendunud, et see ei ole Charliel lihtsalt mingi periood. Sellega tuli meelde meie esimese töökoha vetikafarmi bossi poeg, kes rääkis, kuidas Austraalia koolides asjad käivad. Seal on grupid: populaarsed sportlased ja ebapopulaarsed nohikud. Nohikute alla käib isegi inimene, kellele meeldib fotograafia või mitte sportlik riietumisviis. Väga populaarne on kaklemine ja sellega enda võimu saavutamine. Igatahes kõik selline, mida võib tüüpilises Ameerika filmis näha. See pani hindama kodumaal olevat suuremat vabadust olla see, kes sa oled ja teha seda, mida sa tõeliselt armastad. Vähemalt mina näen seda nii.
  Praegu käib meil pikk nädal, kus pühapäevast ega neljapäevast vaba päeva ei eksisteeri, sest peame lapsi vaatama, aga selle eest saame laupäeva vabaks ning sõidame Melbourne üheks ööks. Ei jõua ära oodata kuni saan kaheks päevaks unustada rökased riided, kakased mähkmed ja peal aelevad lapsed.