Lastel on nüüd kaks nädalat vaheaega ja iga päev käib neil siin uus sõbranna külas või käime laste ja laste tõukeratastega skateparkis või möllame rannas juba ujutavas ookeanivees ning otsime teokarpe. Eks lapsed võivad kodus vahel kergelt ulakad olla, aga kui väljas käime, käituvad nad alati väga mõistlikult ja tublilt, et ei jõua neid ära kiita. Ma olen täielikult neisse armunud ja nemad samamoodi meisse.
Eelmine nädal tuli Andy isa koos oma perega meile õhtusöögile ja veetsid öö siin. Andy isa on väga suur välimuselt ja suheldes on teda samamoodi igal pool. Tema naine on aasialasest noorem naine Rebecca ja kaasas oli ka Rebecca poeg Fei Long. Kui me Gerdaga kuulsime, et Andy isaga tuleb kaasa tema aasialanna, kujutasime ette, et sisse astub Ping Pong seriaalist Little Brittan ja ega palju puudu ei jäänudki. Meile tuli ta end tutvustama: "Hello nice to meet you, my name is Lebeka". Kaasas oli neil kolm suurt kotti mänguasju. Üks sisaldas kõiki tooteid, mis on seotud Hallo Kitty'ga. See oli mõeldud Izzyle. Teises kotis olid kolm suurt püstolit, sõjaväe müts ja puldiga juhitav helikopter. Võis arvata, et see oli mõeldud Charlile, aga väike printsess jooksis kohe ja hakkas Izzyga Hello Kitty mänguasjade pärast kaklema. Kolmandas kotis olid kõiksugu maiustused. Mängimist ja nalja oli palju. Läksime laste ja Fei Longiga õue helikopterit katsetama. Täitsa vinge masin oli ja sai palju nalja. Sooja kaminatule juures suure perega ühise laua taga Rebecca tehtud aasia toite maitstes ja nautides, kuidas lapsed oma mänguasjade üle õnnelikud on, tekkis selline mõnus jõulu tunne. Hakkasingi mõtlema, et eelmised jõulud istusime Gerdaga kahekesti rannas ja nautisime päikeseloojangut ning mitte just kõige paremat õhtusööki ning järgmised jõulud tulevad ilmselt veel soojemas kliimas kusagil Aasiamaal. Tekibki kurb tunne sisse, et nii ilma kodusoojuse ja pere juuresolekuta ei tähenda see aeg väga midagi. Õhtul olid lapsed koos emaga juba voodis ja pereisa oli oma dressidega teleka ees viineriks tõmmanud, kui meie ikka veel Andy isaga reisimisest ja Aasiamaadest rääkisime.
Ühel ilmaga õnnistatud pühapäevasel päeval saime jalad alla alles kella 1 paiku. Viskasime kleidid selga ja kihutasime randa. Istusime ühe pisikese puu all asuval murulapil. Mitmed pered mängisid rannaliival ja mõned julgemad suplesid kalipsod seljas ookeanis. Ma julgesin põlvest saati vette jalutama minna ja leidsin kaks 11 jalaga meritähte ning palju millimallikaid. Leidsime puu alt ühe sooja Corona ja arvasime, et päev ei saagi mõnusamaks minna. Eksisime.
Kella neljaks läksime Blairgowrie restorani nimega Coastal ühte kaheliikmelist live bandi kuulama. Nautisime õlle, wedgeseid ja head vestlust. Meie kõrvallauda istusid kaks keskealist ülesehitud naist, kellega saime jutupeale ja tuli välja, et üks nendest on pool eestlane keskmise nimega Tiiu. Eestist ta suurt ei teadnud ega seal käinud polnud, aga asus meist kohe pilti tegema ja facebooki üles lisama ning oli nii õnnelik enda sugulasi kohata. Teise võluva naise nimi oli Kerry ja vestlus temaga oli väga soe ning saime kiiresti sina peale. Muusika oli suurepärane. Meie jaoks tundus mõni cover täitsa tuttavana ja ehk paari sõna oskasime uhkelt kaasa laulda, aga kõik ülejäänud kuulajad (kõvasti üle 40 eluaasta) hakkasid kiiresti juba tantsupõrandale kogunema ning kaasa röökima. Ülejäänud hubase õhtu veetsime oma kahe uue sõbrannaga tantsupõrandal ja nägu valutas suurest naeratusest, mis näole kleebituks jäi. Kuna Kerry teadis bandi kitarristi itaalialasest Christianot, oli ta pausi ajal õhinalt meid üksteisele tutvustanud. Põgusa vestluse pärast hakkas band uuesti mängima ja Christiano hüüdis mikrofoni:" Aitäh teile suurepärase energia eest, aga suurimad tänud kahele ilusale Eesti tüdrukule. Tunnen, et oleksin nagu eurovisioonil. Nautige õhtut tüdrukud!" Absoluutselt kõik restoranis pöörasid meie poole ja me ei osanud muud teha kui punastada ja lehvitada. Pärast seda hakkasid järgemööda huvilised meie juurde tulema ja tantsima kutsuma või esitama küsimusi Eesti elu kohta. Bandi lauljale, võluvale 50.ndates rock stiilis naisele jätsime nii hea mulje, et ta tegi meile isegi ühed joogid välja ja kurtis enda kurva üksikema mineviku üle. Kell 7 oli ilus õhtu läbi ja tulesid hakati juba kustutama, kui meie neljakesti enda sõbrannadega laua ümber istusime ja nagu seriaalis Sex and the City filosofeerisime armastuse ja meeste üle. Kerry elab Melbournes ja tal on kolm meie vanust poega ning vahetasime numbreid ja ta lubas meid ükskord siit peale võtta ning Melbourne pidutsema viia.
Kuna olime eelnev tööpäev lapsi tavalisest kauem hoidnud, saime laupäeval varem vabaks. Toimus oluline jalgpalli mäng kellegi ja kellegi vahel ning absoluutselt kõik austraallased olid endid baarides ja restoranides maha istutanud ning silmad olid naelutatud ekraanide peale. Andy ja Steve viisid meid Mornington Peninsula kõige viimasesse ja rikkamasse piirkonda Portsea ning soovitasid ookeaniäärsesse hotelli baar/restorani kaasa elavate austraallaste poolt tekitatud õhkkonda nautima minna. Jõudsime tunnike varem sinna ja nautisime päikest ilusa kai peal ja arutasime, et kuidas see ookean ikka nii sinine saab olla. Baaris vaatasime paar minutit naisi, mehi, lapsi, daame, härrasid ja nolke, kuidas pingest silmad lausa punnis olid ja räuskamist oli küllaga. Me ei jaganud mängust midagi ja einestasime kreveti, kaheksajala ja muude molluskite pastat õues vaatega ookeanile. Ühel hetkel liitusid meiega poissmeesteõhtut pidama tulnud mehed ja kell 7 vaatasime kail päikeseloojangut. kell 8 oli vanatüdrukutel juba past bedtime ning Steve tuli meile jârgi.
Järgmise vaba päeva toimetus oli matkamine, mille ette võtsime. Sõitsime bussiga Mornington Peninsula poolsaare lõppu. Seal oli suur looduspark ja ühtlasi palju ajaloolisi hooned, mis olid 20.sajandi suure epiteemia ajal kasutusel. Tegime kokku 16km matka läbi looduspargi kuni poolsaare tippu. Ilm oli super, aga väga tuuline. Käisime maa-alustes punkrites ja nautisime maalilisi vaateid. Loomadest nägime julget okassiga, kellele väga kaamera heaks poosetada meeldis, ühte suurematsorti päevitavat sisaliku ning kirevpunasesse värvipotti kukkunud papagoid. Tagasi jalutasime otsesed mõttes loid nägu peas, jalgu järele vedades ja nagu ikka jäime täpselt bussist maha, mis tähendas seda, et kõndisime Portsea linna, võtsime ühed õlled ja tegime järgmise bussini aega parajaks.
Meil ei saa küllalt Morningtonist ja iga vaba päev on meil sinna ja tänna minemist. Samas loogiline ka, kui eelnevatek töökohtadel oleme enamasti ühes kohas kinni olnud ja vaadata on pigem põõsast või puud.
Kuna olime eelnev tööpäev lapsi tavalisest kauem hoidnud, saime laupäeval varem vabaks. Toimus oluline jalgpalli mäng kellegi ja kellegi vahel ning absoluutselt kõik austraallased olid endid baarides ja restoranides maha istutanud ning silmad olid naelutatud ekraanide peale. Andy ja Steve viisid meid Mornington Peninsula kõige viimasesse ja rikkamasse piirkonda Portsea ning soovitasid ookeaniäärsesse hotelli baar/restorani kaasa elavate austraallaste poolt tekitatud õhkkonda nautima minna. Jõudsime tunnike varem sinna ja nautisime päikest ilusa kai peal ja arutasime, et kuidas see ookean ikka nii sinine saab olla. Baaris vaatasime paar minutit naisi, mehi, lapsi, daame, härrasid ja nolke, kuidas pingest silmad lausa punnis olid ja räuskamist oli küllaga. Me ei jaganud mängust midagi ja einestasime kreveti, kaheksajala ja muude molluskite pastat õues vaatega ookeanile. Ühel hetkel liitusid meiega poissmeesteõhtut pidama tulnud mehed ja kell 7 vaatasime kail päikeseloojangut. kell 8 oli vanatüdrukutel juba past bedtime ning Steve tuli meile jârgi.
Järgmise vaba päeva toimetus oli matkamine, mille ette võtsime. Sõitsime bussiga Mornington Peninsula poolsaare lõppu. Seal oli suur looduspark ja ühtlasi palju ajaloolisi hooned, mis olid 20.sajandi suure epiteemia ajal kasutusel. Tegime kokku 16km matka läbi looduspargi kuni poolsaare tippu. Ilm oli super, aga väga tuuline. Käisime maa-alustes punkrites ja nautisime maalilisi vaateid. Loomadest nägime julget okassiga, kellele väga kaamera heaks poosetada meeldis, ühte suurematsorti päevitavat sisaliku ning kirevpunasesse värvipotti kukkunud papagoid. Tagasi jalutasime otsesed mõttes loid nägu peas, jalgu järele vedades ja nagu ikka jäime täpselt bussist maha, mis tähendas seda, et kõndisime Portsea linna, võtsime ühed õlled ja tegime järgmise bussini aega parajaks.
Meil ei saa küllalt Morningtonist ja iga vaba päev on meil sinna ja tänna minemist. Samas loogiline ka, kui eelnevatek töökohtadel oleme enamasti ühes kohas kinni olnud ja vaadata on pigem põõsast või puud.
No comments:
Post a Comment