Saturday, September 27, 2014

Titad ja tiaarad (pildid tulekul)

   Kaks nädalat uuel seiklusel juba oldud. Eks alguses oli natukene raske lastega harjuda ja nendel meiega, aga kindlasti aitas see konseptsioon, et me oleme kaks Eesti printsessi palju kaasa. Charlie armastab iga päev meiega ennast printsessideks või haldjateks riietada ja siis me kâime kas aias jooksmas või meie nari ülemisel voodikohal "lossis" võluvõimetega tüdrukuid mängimas. See poiss on ulmeliselt armas, kui näiteks ema teeb talle tema võrdlemisi pikkadest juustest kaks patsi ja kui me ohkame, et oh Charlie, sa oled nii ilus, siis ta vastab tavaliselt kihistases:"Oh thank you, thank you, i look devine!" Alguses oli temaga raske, sest ta ärritub kiiresti nagu printsessid ikka, kui nad midagi ei saa ja ta katsetas meiega ka, et kust need piirid jooksevad. Vahepeal ei jaksanud me ka Gerdaga tema vingumisi ja vaidlemisi taluda ning tüdinesime temast kiiresti ja siis mingi hetk proovisime mitte välja teha. Täiesti arusaadav ka, kui väike laps vahetan nanny'sid nagu sokke ja näeb pidevalt enda ema ja isa uksest välja minemas. Nüüdseks jumaldab ta meid ja ei taha enda vanematest hoopis näha ega kuulda. Muudkui teeb meiega õhtutundidel ka veel koos midagi (nagu näiteks kargab meiega 40 minutit trennivideot teha) ja iga hommik lööb näost särama, kui me uksest sisse tuleme. Ausaltöeldes tunnen, et ka mina löön särama. Alguses tundsin, et nad võtavad minult kohutavalt energiat, aga nüüd hoopis annavad juurde.
  Võin öelda, et osadel päevadel tunnen ennast nagu täiskohaga ema, kes soovib, et tal oleks veel üks lisa paar käsi või siis kui meeleheitel koduperenaine. Küll me triigime, voldime riideid (pereema soovil kõik ühtemoodi, õiget pidi ja piinliku täpsusega), sorteerime kappe, teeme süüa, puhastame, kraamime, roogime. Aga pigem olen koguaeg toimetuses, sest see hoiab terve päev energilisena.
  Vabal päeval kutsus pereisa meid enda ja lastega Melbourne kaasa. Meid pandi kusagil kasiino ees maha ja öeldi, et 5 tunni pärast näeme. Egas me teadnud, kus me oleme või kuhu läheme, aga hakkasime rõõmsalt astuma. Keha nõudis kohvi ja leidsime juhuse tahtel enda lemmik šokolaadi Lindt'i kohviku. Näod lõid särama ja mahlad suus jooksma nähes lette täis igasugu maitselisi maiustusi. Hea pakkumine oli kolm šokolaadi $10. Me ei koonerdanud ja ostsime kahepeal kokku kuus tahvlit (valge šokolaadi kookose, kirsi, 99%kakao, meresoola karamelli, apelsini ja maasika maitselise). Ma ei tee nalja, kui ütlen, et me pole siiamaale ühtegi neist avanud. Tundub liiga väärtuslik kraam. Oma kohvi ja saiakesega nautisime päeva ilusat algust seal samas kohvikus.
  Võtsime ette jalutuskäigu mööda Yarra jõge ja üritasime oma meeletult halva navigeerimisvõimega kusagile jõua. Ütleme alati, et kaks pead on parem, kui üks. Leidsime vapustavaid vintage ja kingituste poode. Toimus ka shopping DFO's, mis on põhiline allahindluste kauplus, kus võib hulluks minna. Viimati poodlesime seal 8 kuud tagasi, kui veetsime enda aastavahetuse Melbournes. Loomulikult ei jõudnud ära imestada, kui palju uusi seikluseid oli selle ajaga meie eludest läbi on käinud, aga põhiliselt tundsin kodu tunnet. Tavaliselt armastame elada looduse lähedal ja vältida suurlinnu, aga Melbourne on ainuke linn, mis jäi südamesse ning järgmine aasta näeksin ennast vabalt siin elamas ja toimetamas ette.
  Kui me hakkasime just nautima aasiapärast meekana ja nuudleid, mida täpselt samast kohast 8 kuud tagasi ostsime, oli perekond Brown meile järgi tulnud. Meid sõidutati veel igalpool Melbourne äärelinnas ringi ning näidati kohti, kuhu kindlasti tulema peame. Isa Steve ja ema Andy on mõlemad seal piirkonnas üles kasvanud ning nägime tänu nendele väga mõnusaid nurgataguseid kohvikuid ja live band baare.
  Koju sõitsin Andy ja Charliega ühes autos ning valisime pikema tee koju, mis viis meid mööda ookeani äärt. Üks hetk märkas Andy mingit laste allahindlus poodi ja jooksis sisse. Üks hetk kuulsin tagant tuututamist ja sain aru, et me parkisime taksode peatumiskohal. Hüppasin eesistmele ja üritasin seda luksusautot käima saada. Kui asetasin kangi drive asendisse, liikus auto iseenesest juba edasi ilma gaasile vajutamata. Sõitsin siis natukene üle äärekivi ja tagasipööret sain sooritada ringristmikul.  Saa siis nüüd aru, mis reeglid siin kehtivad. Ootasin kuni enam autosid ringteel ei näinud ja paaniliselt sõitsin edasi. Tuli välja, et üks rattur sõitis minust paremal ringteel ja oli väga pahane, et ma talle ette keerasin ning karjus midagi, et get off this road. Ühtegi parkimiskohta ma ei leidnud ja ootasin Andyt bussipeatuse boksis. Süda tagus nagu meeletu, sest tõesti ei soovinud järjekordset autot ära mõlkida.
  Õhtust einestasime kodus, koos oma pere ja pere tuttava Libby'ga. Alates sellest päevast tundsin ennast täielikult sisse elanuna ja hästi koos Andy, Steve, Charlie ja Isabeliga.

No comments:

Post a Comment