See et siia jälle midagi postitan, tähendab seda, et saabusin taas tsivilisatsiooni, kus on võimalus wifit kasutada. Selles postituses räägin lähemalt suurlinnast Perthist, kus veetsime üle pika aja kolm puhkepäeva. Võõras oli vanaema kampsunitest ja üksinda puude vahel olemisest tulla suurlinna, kus sebivad ringi inimesed ja tuututavad autod. Lennujaamast väljudes leidsime pika järjekorra inimesi, kes ilmselt taksot ootasid ja suubusime nende vahele, sest ei jaksanud oma saja kompsuga bussidega ringi hakata jändama. Takso, mis meile ette määrati oli selline vanaaegne briti stiilis auto, millesse mahtusime mugavalt ära. Indialasest sõbralik taksojuht viis meid meie hosteli ukse ette. Kui pagas oli tuppa laetud, kus ööbisid veel kolm tüdrukut, jalutasime abivalmi hostelitöötaja juhatuste järgi lähimasse toidupoodi. Seal märkasime koheselt kõrgemaid hindu, mis tuleb sellest, et enamus Perthi elanikke töötab kaevandustes, kus palk on keskmisest korralikult kõrgem ning elatustase siin on väga hea. Teiseks põhjuseks võiks lugeda selle, et Perth on üks kahest suurlinnast terves üüratus Western Australias.
Paar puuviljakest kotis mòtlesime, et hostelisse tagasi suundume natukene teist teed pidi. Vihma hakkas sadama, valitses kottpimedus ja nagu ikka eksisime me ära, aga ei suutnud lõpetada naermist. Viimasel ajal iga uus muutus meie reisis pakub nii suurt ärevust ja janu uute seikluste järgi, et miski ei tundu meie tuju alla viivat. Tunni pärast olime kodus tagasi ja vajusime väsinult unemaale.
Järgmine täispäev sai otse loomulikult šopingu päevaks. Leidsime tasuta bussiliini ja lootsime, et enamus inimesi tahab kesklinnas maha minna, et saaksime nende sabasse võtta. Põhiline šopingtänav oli võimas. Palju ilusaid ja omamoodi poode. Üks meeldejääv oli tumedates toonides teepood, kus sai soetada absoluutselt igat maitset teed ning näiteks ka ise chai tee tegemise komplekte. Leidsime palju riidepoode, mis olid suurte allahindlustega. Lemmikuks sai Londoni stiilis tänav, kus võis leida küll vähe kallemaid poode, aga kõik sisustus oli alati maitsekas ja võis leida armsaid detailseid nipsasjakesi. Kergelt tekkis ka selline Harry Potteri filmi tunne. Päev koosnes ka veel mitmest sushisöömaajast, vihma kätte jäämisest, avastusest, et hoonete ees asub ese, kuhu oma vihmavarju surudes, sulgub plastikkott selle ümber, et poodi sisenedes miskit märjaks ei teeks ja ühe armsa ehtepoe poemüüjaga sõbraks saamisest. Õhtul saime kokku enda prantsuse sõbranna Audega, kellega seaweed farmis koos sai töötatud. Istusime hubasesse baari maha ja "catch'isime up'i". Temale väga meeldib elu Perthis ja soovitas meilegi seda, kuid oleme üpris kindlad, et üle nädala siin üüratus linnas vastu ei peaks.
Viimane hommik Perthis oli vara tõus ja kottidega ähkides puhkises bussijaama minek (olime kavalalt enda hosteli valinud just nii, et saaksime ümbernurga juba bussijaama jõuda, et oleks võimalikult väge stressamist).
No comments:
Post a Comment