Hillsidel ei pidanud hommikuti kusagile platsile sõitma vaid hüppasime voodist maja kõrval olevasse juba armsaks saanud kubotasse (sellest pisikesest masinast sai minu uus kodus ja sõber, kellega iga päev 8 tundi kvaliteetaega veetsin) ja hakkasime farmi ümbrust spray'ma, sest see oli täis suuri istanduste platse.
Hillsidel töötasime samamoodi kaks nädalat. Miskipärast hakkas järjest kõikide kubotatega õnnetusi juhtuma. Mina tagurdasin mingi posti otsa ja tekitasin suure mõlgi rampile, millel asetsevad spray otsikud. Dom'i kubota mootor kuumenes üle ja oli täiesti mängust väljas ja ka teiste kubotatega juhtus alatihti midagi. Nii pidigi vahepeal keegi vaba päeva võtma, sest masinaid pidi Perthi parandusse saatma.
Ühe tööpäeva keskel avastasin, et sôites minu kubotas üks ratas logiseb all. Charlie üritas seda küll parandada, aga ei paistnud probleemi leidvat. Igaks juhuks veetsin järelejäänud töötunnid Gerda kubotas. Seal me siis punusime üksteisele patse, filmisime ja pildistasime ning lõbu oli laialt. Tänu probleemsele töömasinale jäeti mind järgmine päev koju. Mitte ei teadnud mida enda vaba ajaga nüüd pihta hakata. Koristasin maja täielikult ära ja läksin tagaaeda päikest nautima. Vahepeal tuli boss majast läbi ja läksime minu kubotaga sõitma, et ta saaks vaadata, kas ratas ikka veel logiseb. Siis tuli mingi imelik mehaanik majja. Ainuke mida ta minu arust tegi oli kõndis enda rulluuisutaja põlvekaitsmetega ringi, koputas paarile seinale ja sòitis minema. Nii Austraalialik - aega on, pole vaja palju pingutada, küll kôik ise laheneb. Kuna iga õhtu vaatame poistega sellist seriaali nagu Breaking Bad ja osadel øhtutel olen ma selle asemel Gerdaga hoopis pingpongi mänginud ja teistest maha jäänud, siis vaatasin ka natukene neid osi järgi. Päikeseloojangu ajal tegin pikema jalutuskäigu ja nautisin aega iseendale. Vaatamata mõnusale päevale oli nii tore kõiki jälle näha, kui nad töölt koju saabusid.
Vahepeal toimus meie töökaaslase Jasoni sünnipäev ja korraldasime enda majas pisikese grillõhtu, kus valmistasime mahlaseid burgereid. Vaatamata tähtsale päevale veetsime ülejäänud õhtu ikka teleka ees enda lemmik telesaadet vaadates (Austraalia poissmehest, kus 24 naist tema eest võitlevad).
Muusikast olin juba täiesti ära tüdinenud ja sain Domilt igasuguseid audio raamatuid nagu Harry Potter, Näljamängud jne. Tänu sellele môned hommikud lausa lippasin tööle, et ei tea mis nüüd järgmises peatükis juhtuma hakkab. Vahel avastasin puude vahelt pisikesi lillelapikesi ja hüppasin kubotast välja ning korjasin mõned, et enda masinat sisustada. Ühel pausil, kui Charlie mu kemikaalitanki täitis, õpetas ta mulle, kuidas nendest lilledest pärga teha. Sellised väikesed asjad tegid päevad alati põnevamaks.
Peale tööd ruttasin alati kiiruga enda tuppa, panin mugavad riided selga ja läksin kas jooksma või jalutama ja alati venitasin need käigud kuni kottpimedani. Nii meeldis pea kuklas täielikus vaikuses tähti imetleda ja sooja tuult enda nahal tunda. Üritasin òppida pimedust nautima ja usaldama. Hea oli ennast liigutada peale pikki istutud tunde ja looduses tunnikesi veeta. Üks päev saime töölt varem koju, sest suured tormipilved liikusid meie poole ja vihma käes me töötada ei saa. Koju jõudes lippasime kõik riburadapidi jooksma või jalutama ja jäin meelega vihma kätte. Tegin pika jalutuskäigu ja nautisin vihma ja tuule vilju. Mingi farmer koos oma 20 lambaga, kes määgisid tema auto taga, tahtis mind peale võtta ja vihma käest koju sõidutada, aga nähes mu rõõmsat nägu ja kahte pöialt, sòitis ta edasi.
Mõni õhtu saime ikka farmist välja ka kui sõitsime Corriginis pizza õhtutele
või kord läksime isegi kaugemasse pisilinna viisakale õhtusöögile.
Lõpuks tekkis meist viiest jälle omamoodi perekond ning sellepärast oligi kahju, kui üks päev kutsusime enda Iiri sõbra Alani külla ja sellest tekkis bossiga selline probleem, et meid kõiki vallandati. Charlie'l ja Ronil tekkis vaidlus ka igasuguste pisikeste asjade üle nagu näiteks, et miks Ron ei lase Charliel kunagi sotsiaalset elu omada ja selle kahe aasta jooksul millal ta Sandalwoodis töötanud on, on ta suurlinna Perthi saanud võibolla ainult kaks korda minna jne. Seal nad siis saatsid üksteisele tuliseid sõnumeid ja bossi otsuseks oli meid kõiki lahti lasta ning Charliele andis ta ka nädalase puhkuse eemale saada. Alan jõudis ka kohale ja sõitsime Corrigini pubisse tähistama. Sai muljetatud, sai õlle mekutatud, sai auto katuste peal tantsitud.
Viimane päev armsas Hillsides pakkisime enda kodinad kokku, jätsime jälle võimalikult palju riideid sinna, et kohvrit kergemaks muuta, aga ikka oli raskusi luku kinni tõmbamisega. Täielik müstika, mida seal siis nii palju on? Järgmine kord lähen reisile paari suspede ja hambaharjaga. Igatahes kolisime veel viimaseks ööks Corrigini hotelli, kus puude istutamise ajal elasime ja veetsime kôik koos viimase õhtu õhtusöögi ja õllede taga.
Selle peale, et meid lahti lasti oli kõige pahuram meie Dom. Mitte et see uudis oleks, sest ta oli koguaeg pahur, aga nali seisnes selles, et enda aastast Austraalias on ta Hillsidel töötanud pool aastat ja lennupilet Inglismaale tagasi oli tal juba 8.september. Selle asemel, et see nädal aega enne koju sòitu Perthi minna nautima või millegi meeldejäävaga reis lõpetada, tahtis ta kuni viimse päevani spray tööd teha, et rohkem raha saada. Selle peale puges ta natukene Ronile ja sai enda töö tagasi. Vaatamata sellele veetis ta viimase päeva ikkagi meiega, aga järgmine päev sõitis ta farmi tagasi, et üksinda jälle spray'ma hakata.
Jätsime Domi, Jasoni ja Charliega hüvasti ja sõitsime koos Alaniga 5 tunni kaugusele Dunsborough'sse, mis oli linnake, kus tema ja meie eelmised puude istutamise töökaaslased Jerry, Mike, Christine ja Collum töötasid. Nad olid viiekesti endale maja rentinud ja käisid linnast väljas viinamarjapuid trimmimas. Meie järgmine töökoht ootas meid Melbournes alles nelja päeva pärast, niiet selle aja veetsime enda sõpradega ja super ilusat linna nautides.
Dunsboroughs käisin tihti paljajalu, sest seal elas palju noori, kellele meeldis samamoodi maaga rohkem kontaktis olla. Leidsime väga erilise maiustuste ja hea kuuma šokolaadi poe. Poed olid võrdlemisi kallite hindadega, aga kord avastasime ka ühe odavama riidepoe ja jäime selle poemüüaga veel pikalt rääkima. Ta kurtis, kuidas Dunsborough oli paarkümmend aastat tagasi väga mõnus ja rahulik koht kuhu tulla, aga nagu ikka turismindus on kõik linnad täis ehitanud ja hinnad kõrgeks ajanud.
Leidsime OPshopi otsides ühe pisikese kiriku, millele oli kleebitud infoleht, mis teatas, et homme on toimumas Taize palvus. Taize on üks munkade küla Prantsusmaal, kus ma olen oma vanematega kolm korda käinud. Seal toimuvad sellised mõnusad palvused hubases ruumis täis küünlaid ja mungad ning inimesed laulavad terve aeg selliseid meditatiivseid laule. Panime info kõrva taha ja läksime randa maasikaid sööma. Kuna oli 1.september, tähistasime Gerdaga kuuendat aastat sõprust, sest kohtusime kuus aastat tagasi Kristiine Gümnaasiumis, kui kooli vahetasin.
Järgmine päev läksime Gerda, Alani ja Jerryga lähedal asuvat linna Busselton uurima. Shoppasime ja mekutasime sushi kallal. Õhtul jalutasin ma üksinda kirikusse ja sisse astudes istus seal umbes 10 pensionäri. Väga soe õhkkond oli ja kohe tuli üks korraldaja vanem proua mind istuma paluma ja oli väga ônnelik, et keegi uus inimene nendega ühines. Enne ürituse algust tutvustati mind kõigile ja mainiti ka ära, et olen ise Taizes käinud, mis kôikidele tundus väga huvitav ja tekitas palju küsimusi. Mind pandi ühe umbes 90 aastase naise kõrvale istuma, kes samamoodi Taizes käinud. Temaga saime pikalt sellest kohast rääkida ja ta ütles, et viimati, kui ta seal koos oma mehega käis, sai ta mees infarkti ning ta maeti Taizesse. Lubasin, et üks päev lähen sinna tagasi ning proua palus, et ma tema mehe haua ka üles otsiksin. Tunnikese laulsime kõik koos mõnusa viisikesega laule ning lõpus vahetasin nendega veel paar sõna ja soojus südames jalutasin koju tagasi.
Viimane täispäev Dunsborough's sòitsime Alani ja Mikega nende lemmikranda lainetesse möllama. Täielik paradiisikas oli seal, aga lained olid nii jõulised ja suured, et meil võttis Gerdaga ikka tükk tegemist sama kaugele sumada, kui poisid olid. Vahepeal hoidsin laineid meid vee all nii kaua, et surmahirm tekkis. Kui võhma enam absoluutselt ei olnud, lebasime tunnikese liiva peal. Vaatasin kuidas surfarid laineid nautisid ja kuidas vesi täiesti läbipaistev tundus ning mõtlesin, et ei tahaks mitte kunagi ookeani äärest ära minna.
Õhtuks ronisime mäe otsa ja suurepärasele päikeseloojangule ookeani taga lisandusid kaks vaala, kes purskasid vett välja ja lehvitasid enda üüratute sabadega. Ei suutnud enda õnne uskuda.
Kodus tagasi pakkusime kõikidele enda tehtud moorapalle. Nendega tänasime sõpru, et nad meile peavarju pakkusid. Õhtul vaatasime seltskonna lemmikut Iiri seriaali ja pugisime moorapalle ning kädistasime naerda.
4.septembri varahommikul saatsime sõbrad tööle ning Alan tuli meid bussipeatusesse saatma. Seisime siis ühe visitor centeri ees, sest nii öeldi piletil, et sinna ette peab tulema. Mingi hetk tuli tänavalt mees ning juhatas ümber nurga meid öeldes, et buss tuleb hoopis ûhe teise visitor centeri ette. Jooksime oma saja kotiga sinna, aga õnneks jòudsime õigel ajal. Hüvastijätud on kohutavad, aga andsime lubadused, et näeme veel.
Bussisõit viis meid 3 tunni kaugusele Perthi lennujaama ette. Seal checkisime ennast lennule ja otsisime esimese salatikohviku, kus veetsime järgnevad 4 tundi enda lendu oodates. Lend kestis 3 tundi ja kuna sõitsime kuulsa Austraalia lennufirma Virginiga, oli lennukis isegi lõnasöök ja telekad. Melbourne lennujaama jòudsime kell 8 õhtul (kell oli 2 tundi edasi liikunud ja nüüd on meil Eesti ajaga 7 tundi vahet) ootas meid pereisa Steve ning sõitsime nende koju Mornington Peninsulasse Blairgowrie'sse, mis asus 1,5 tunni kaugusel Melbournest lõunast.
No comments:
Post a Comment