Sandalwood

Bussis avastasime juba kolm noorukit, kes samamoodi väikelinna Corrigini suundusid puid istutama. Sõit kestis kolm tundi ja ümbrust nautides märkasime palju liivast pinnast. Corriginis võttis meid vastu meie supervisor 23.aastane britlane Charlie. Ilma pikema jutuda suundusime Corrigini hostel/pubisse, kus istutasime end maha ja loetlesime endaga ruumis olevat veel 16 noort, kellega koos hakkame puid istutama. Boss Ron tundus professionaalne aga muhe kuju ja rääkis põgusalt, mis järgnevatel nädalatel toimuma hakkab. Siis toodi välja imelised toidud nagu pizza lõigud, kalmaari jalad, juustud, koogid ja kõik, mis suu vett ajab voolama. Plaanis oli keha kinnitada ja tööplatsile minna, et paari tunnine proovipäev ette võtta. Pidime Gerdaga tõdema, et hostel kus ööbima jääme on väga kena ja korralik, söögid on ilmselt parimad, mida siiani saanud oleme, töö ise on super hästi organiseeritud ja meie eest hakatakse hästi hoolt kandma. Üllatuse tunne seisnes selles, et oleme nii harjunud, et backerseid võetakse kui odavat tööjõudu ja nende peale ei raatsi bossid kuigi palju kulutada, peaasi, et töö saaks tehtud, aga kuna see on Austraalia suurfirma Sandalwood ja loomulikult ka lepinguline töö, siis nemad teevad asja väga professionaalselt.
 Kui kõigil oli lõunast paha olla, veeresime väga armsasse hipiliku vanaaegsesse koolibussi, millest sai meie kõikide transport tööle. Platsile sõitsime oma pool tundi ja kohapealt eest leidsime ühe suure kaubiku, mille tagune oli täis laotud pisikesi puid täis alustest. Iga päev algab sellega, et tõstame kaubiku tühjaks ja asetame alused kahele auto tagusele treilerile. Asusime tööle, kui next thing you know, boss kutsub mind ja Gerdat teistest kõrvale. Higi hakkas juba voolama, et issand kas juba tegime midagi valesti. Boss vaatab meid muhelevalt ja märgib ära, et meil mõlemal on väga läikivad tööjalanõud, mis varsti enam nii ei läigi (leidsime need eelnevalt Perthist ja ostsime mõlemale samasugused lakknahast mustad saapad). Kuna oli arusaadav, et oleme väga head sõbrannad ja treileritele on vaja kahte "trailertrash'i" saime omale hoopiski mitte puude istutamise töö. Öeldi, et meil vedas kohutavalt, sest raha on sama ja töö kaks korda lihtsam. Supervisor Charlie istub autos ja meie kõõlume üks ühel pool treileri küljes. Iga paarikümne meetri pealt peame Gerdaga oma helkurvestikestega maha hüppama ja põllu reale tõstma kuus puude alust. Istutajad
võtavad  sealt puid enda korvi, mis asub ümber piha ja on rihmaga üle õla. Arvasime, et aluseid peab kiiresti maha tõstma ning näitasime end parimast küljest, kui hakkasime seal kõvasti rapsima. Need alused olid päris rasked ja treileril oli neli nö levelit, kust puid pidi kätte upitama. Kui pandud hüppasime treileri alusele tagasi, näitasin charlile tahavaate peeglisse pöialt ja sõitsime edasi (vahel juhtus ka nii, et Char saatis parasjagu sõnumeid ega kontrollinud peeglit ning sõitis juba rahuliku südamega edasi kui ma jalad kahte lehte autole järgi jooksin, sest olin maha jäänud ja autost tuleva kõva muusika saatel ei kuulnud minu hüüdeid ka keegi).
 Istutajad said igaüks endale sellise metallist toru nimega putki. Kõik alustasid oma pika rea algusest. Pisike puu läheb putki otsast sisse, istutaja lööb putki pinnasesse, vajutab jalaga putki otsa kangist lahti, võtab putki välja ja lööb puule mulla peale, et see kõvasti maas kinni oleks. Pöidlaga peab putki käsipideme kõrval olevat nuppu vajutama, et toru alumine osa uuesti plõksri kinni kukuks. Järgmisena astub istutaja umbes kolm sammu edasi ja sama protsess kordub. Sellest tekib sinu oma rütm ja niimoodi kõnnivad istutajad päevas maha kilomeetreid tehes seda sama tegevust, peas kumisemas putki otsa kinni hüppamise metalne heli. Oma mõtetele sellel tööl ruumi ei jäänud.

  Paari tunni pärast lõpetasime enda esimese töôpäeva. Tundsime Gerdaga kerget kurbus, et ei saagi puid istutada ja tundus, et meie töô ei olnud ka nii kerge kui arvasime. Randmed hakkasid valutama ja samamoodi tagumik, sest pidevalt astusime treilerile ja treilerilt maha. Kui sõitsime ridade vahel ringi ja korjasime istutajaid treileri peale, et bussile viia kurtsid nemad, et õlg valutab, sest puid täis korvid on nii rasked ja käsi, millega rasket rauast putkit peab koguaeg kaasas kandma, maasse suruma ja otsa kinni vajutama on ka juba tundlik.

Boss oli sellega meid hoiatanud, et te kõik olete korralikult hellad ja valusad varsti ning teile kasvavad istutaja lihased, sest need on sellised, mida inimene igapäevaselt ikka ei kasuta.  
  Koju sõites bussis ringi vaadates saime juba aru, et hakkavad grupeeringud inimeste seas tekkima. Umbes 10 töökaaslast olid pärit Inglismaalt, Šotimaalt või Iirimaalt. Nemad olid kõige jutukamad ja said juba omavahel väga hästi läbi. Siis oli üks omamoodi hullumeelne esineja Mike Hollandist, kes kohe end kõigile tutvustas ja mainis, et talle meeldib tantsida ning sai üldse kogu ülejäänud aja meie kollektiivi klouniks. Lokipea Martin saksamaalt hoidis omaette oma sakslase tõsidusega. Alati päikeseprillides musta habemega Itaallane Andrea tundus samamoodi omaette hoidvat. Bussis sõbrunesid kolm prantsuse neiut omavahel ja nautisin nende keele kõla. Ja siis olime meie: kaks eesti tüdrukut, kes pigem oleksid tahtnud nähtamatud olla ja kuulates muusikat nautisime ümbritsevat loodust ja päikeseloojangu värve. Tundsime end tagasihoidlikena ega proovinud kellelegi ennast tõestama hakata.
Meie tuba oli mõnus ühe nari ja kahe kapiga. Loomulikult sain mina ülemise nari, kuhu ronimist hakkasin hiljem valusate lihaste tõttu kiruma.Õhtusöögid hakkasid all pubis olema, kus igaüks võis endale menüüst ühe toidu valida. Ja need olid samamoodi väga rikkalikud. Sai valida näiteks kala, kalmaari, kanashnitzlit, burgerit, salatit, pastat, lamba curryt või minu lemmikuks sai vegeterian canneloni, mis oli selline lasagne moodi. Istusime koos suure laua taga ja kuulasime huviga iirlaste ja šotlaste aksente. Jutust aru ei saanud, aga naljakam oli see, et iirlased ei saanud ka šotlastest vahel aru ning vastupidi.

Arvan, et esimesel nädalal vajusime raskete tööpäevade tõttu juba kõik 8sast vooditesse.
  Hommikud algasid meil äratusega 5.15. Konkreetselt tirisime end voodist välja, loivasime armsasse kööki, kust sõime krõbinaid ja beanutbutter röstisaiu ning kottpimedas ja külmetavalt kell 6 olime juba bussis ja sõitsime platsile. Teisel päeval tegime oma eeskujuliku kuid juba valu tõttu pisar silmis treileri tööd. Kell 12.30 korjati kõik jälle põllult kokku ja bussi juures sõime lõunat milleks oli tee/kohv, neli singivõileiba, väike puuviljakauss, nuudlid, kook ja pisike pakk krõpse.

Tunni ajase pausi lõppedes oleksime ju tööpostile tagasi suundunud, aga igahommikuse kastiautotäie puid oli juba põllule laiali laotatud. Boss tegi imestusest suured silmad ja märkis, et terve 12 aasta jooksul, millal nad seda tööd on teinud ei ole neil kunagi nii kiireid treileritüdrukuid olnud. Neil ei jäänud muud üle, kui kupatada meile korv õlale ja putki kätte, ning endine selle põllu omanik vanem mees Noell hakkas meile väljaõpet tegema. Me saime koheselt Noelliga sõpradeks ja ülejäänud aja põllul hakkas ta meid väga hoidma ja aitama. Kui tehnika käes oli ja oma real istutama hakkasime, käis boss meiega kaasas ja hüüdis:"raise the Estonian flag, because these girls are amazing at everything!" Töö läkski libedalt ja oli täitsa lõbus. Kui kiiremad jõudsid enda rea lõppu, hakkasid nad lähima järgmise rea juurest teisele vastu tulema ning kui kaks inimest real kohtusid, liikusid nad koos vabale reale ja jätkasid samast punktist. See oli alati tore hetk kellegagi paar sõna juttu vesta. Nii saidki maalapid ükshaaval puudega täidetud. Lemmik osa päevast oli see, kui lõpetasime ühel maalapil ära, istusime kõik kahte kastiautosse ja sõitsime järgmisele platsile nautides Austraalia maastikuvaateid. Tööpäevad lõppesid heal juhul kell 4 ja juba esimese päeva lõpuks olime kõik nii läbi ning igatsesime oma treileri tööd tagasi. Grupis oli üks Inglise lesbipaar, keda hakkasime tatu'ks kutsuma nagu see Vene bänd. Nad olid sellised räuskajad ja draamatsejad, aga omavahel armsad ja hoolitsesid alati nende eest, kes jäid haigeks või olid mingid vigastused. Igatahes märgati, et nemad teevad oma tööd kõige lohakamalt ja laisemalt ning nendest said järgmised trailertrashid. Nutsime seda tööd veel pikalt taga, sest iga päevaga läksid kõikide istutajate käed aina hullemaks kuni lõpus oli teemaks hommikul mitu valuvaigistit sisse võtta, lõna ajal paar veel lisaks ja siis ajas asja ära. Mingi hetk juhtus minu käe närviga midagi nii, et siiamaani ei tunna ma oma küünarnukist allapoole jäävat käe osa. Osad tõmbasid seal oma jalgu ära või õlad ei pidanud enam raskusele vastu. Sellele vaatamata kostitati meid töötades alati veega. Noell, Charlie või teine supervisor Iona uurisid pidevalt kas kõik on hästi, kas vaja vetsupaberit (igasugusel hädal pidid 8,9 tunni jooksul põõsa või puu alusega leppima) vett, jakki ära anda, midagi soojemat selga jne. Õhtul peale õhtusööki tahtsime lihtsalt voodisse, et käsi saaks natukenegi puhata. Vahel tegime pisikese jalutuskäigu pimedas ja vaikses Corriginis. Jälle selline armas maalinnakene ühe pisikese poodlemistänavaga ja räuskavate maakaid täis pubiga.
Kui olime juba töörutiini sisse elanud, kutsus täitsa heaks sõbraks saanud Iiri poiss Alan mind, Gerdat ja kahte Briti poissi parki trenni tegema. Jooksime peale töôd sinna, ning Alan tegi meile hullumeelse trennikava kus rassisime ühest otsast teise sprinti, lihaseid ja hüppeid teha. Lubasime, et me ei tule enam kunagi tema trenni ja veetsime ülejäänud õhtu ägisedes õhtusöögilaua taga. Nädala pärast saabus kauaoodatud esimene vaba päev. Eelnev õhtu pidasime kõigiga korraliku peo hostelis maha ja olime kõik grupina juba toredalt lähedased. Vabal päeval läksime Gerdaga jalutuskäigule, mis viis meid surnuaeda. Mitte keegi pole meid siiamaale mõistnud, aga me oleme alati iga linna surnuaedadest huvitatud, sest need on nii teistmoodi võrreldes Eesti omadega. Hauaplatsid on täis uhkeid kirjutusi ja aksessuaare nagu mängusjad, merekarbid jne. Puid ei ole seal üldse vaid pigem liivapinnas ja kõik hauad on kòrvuti, moodustades piinlike ridasid. Järgnevalt käisime kohvikus ja ülejäänud päeva puhkasime hostelis.
Viimane töönädal kestis umbes 8 päeva ilma vaba päevata. Teisel nädalal saime aru, et siiamaale olime istutanud puid, mis ohverdavad end, et see raha sisse toov sandalwood kasvada saaks. Sandalwood toitub nendest istutitest. Sellejaoks, et sandalwoodi istutada saime märkimisväärselt kergemad ja pisemad putkid ning korvis olid istutite asemel kerged seemned niiet me lausa lendasime seal põllul kergendus näol.

Meie grupp oli võrdlemisi kiire ja lubatud kolmest nädalast tööst sai 2 nädalat, sest vajalikud puud said istutatud.  Meie grupp selle kahe nädala jooksul istutas umbes 800 000 host puud, 600 000 sandalwoodi, käisime maha 2000km ja hõlmasime ära 800 hektarile maad. Selle lühikese aja jooksul saime grupina üpriski lähedaseks, sest elasime läbi samu kannatusi ja töötasime pead jalad koos. Lemmik hetked kõikidega põllul olid need, kus ühelt maalapilt teisele meid transporditi. Selleks hüppasime kõik kahte kastiautosse ja saime nautida neid maalilisi Austraalia maastiku pilte. Hommikuti ka langevad kuud ja tõusvat päikest.

  Minu lemmik sõbraks sai omette hoidev saksa tüüp Martin. Üks õhtu läksin tema tuppa muusikat küsima, sest olime põllul avastanud, et meid ühendab ühine muusikamaitse. Avastasin, et Martin ehitab ise kohvritesse kõlareid tehes need omamoodi muusikakeskusteks. Kuulasime ühest tema loomingust terve õhtu head muusikat. Veel sain teada, et Saksamaal töötas ta ühes endises kalastuslaevas, mis nüüd on ümber ehitatud selliseks kinniseks ja süngeks ööklubiks. Tema töötab seal lausa vabatahtlikult mehhaanikuna ning saab koos laheda töötajaskonnaga reisida igasugu maid läbi ja pidada kõigis neis üks korralik pidu maha. Ta näitas veel pilte ühest reisit, kus ta ööbis enda sõpradega mingil suurel muruplatsil karavanis ega maksnud mingisugust renti selle eest. Sealkohal tuli mulle soe tunne sisse ja tahtsin samamoodi midagi sellisr kogeda. Sellest päevast sain ma tulikindla mõtte suvel minna kuuks ajaks Vormsisse karavani elama ja nautida paljajalu käimist, rattaga sõitu ning elu ihuüksi looduse keskel. Kogu meie ühine huumorimeel ja maailmavaade Martiniga tekitas nii hea tunde, aga sellele järgnes järgmise hommiku kurbus, kui Germany tuli ja teatas mulle, et ta sai kaevandustes tööd ning lahkub koheselt.
 Imelikul kombel jäime me puude istutamise lõpuks kõikide britlaste, šotlaste ja iirlaste kampa ning kole kahju oli kõigist viimane päev lahkuda. Siis ei osanud me veel arvatagi, et näeme neid kõiki õige pea...